Paar aastat tagasi pakkus ema mulle ühte suurt puidust põrandavaasi, mille ta oli omakorda ühelt sõbrannalt endale küsinud, kuna too vaasi ära visata tahtis. Jumal tänatud, et emps minu puiduarmastusega kursis on ja seetõttu teadis, et ese mind huvitada võiks.
Mul läksid tõesti silmad kohe peas põlema, kui ma seda iluasja nägin. Tegemist oli väga suure, hilisemal mõõtmisel 65 cm kõrguse täispuidust põrandavaasiga, mille kunagine paks lakikiht oli selleks hetkeks mitmest kohast kooruma hakanud ja tekitas nüüd pinnale inetuid krobedaid laike.Ehkki vaas nägi välja nagu leeprahaige, oli ta muidu täiesti terve ja imeilus puidumuster aegunud viimistluse all samuti säilinud ja selgesti nähtav. Väidetavalt olevat tegemist vahtrapuuga, aga kuna mina oma võhiklikkuses kahjuks puiduliikide vahel nii peenelt vahet teha ei oska, siis selles osas kindel ei ole.
Tegelikult polnud see ka oluline, sest ma juba nägin vaimusilmas milline kaunitar sellest tuleb, kui ma tollele õnnetule vanurile uue elu sisse puhun.
Alguses plaanisin lakikihi liivapaberiga eemaldada, aga taevas olgu tänatud tarkade inimeste eest.Mina omakorda olen tänulik, et mõned nendest mulle sõpradeks on sattunud. Näiteks Ojar, kes teab absoluutselt kõike kõigest, mis puudutab ehitustöid. Tema laitis mu liivapaberiplaani maha ja tegi seda väga mõjuvate argumentidega: esiteks võtab see nühkimine hullupööra aega ja on töömahukas, teiseks kriibib liivapaber, isegi kui viimases faasis kasutada eriti peenikest paberit, puidupinna karedaks ning võib tekitada sinna nähtavaid lihvimissuunalisi kraapeid. Eriti minusuguse amatööri käes, mõtlesin ma endamisi juurde ning nõustusin Ojari ettepanekuga kasutada laki eemaldamiseks vastavat ehituskeemiat.
Läksingi siis ehituspoodi ja naasesin sealt sellise tootega. Kaalusin poes tükk aega kas seda siiski osta, sest kui purgil olevat silti uskuda, siis on selle kasutamine erakordselt komplitseeritud - ära katsu käega, ära hinga sisse, ära söö samal ajal (OK, kõlab mõistlikult), ära suitseta ega hoia tuleohtlikke vedelikke läheduses, ära vaata (mismõttes?), ära lase vastu riideid, ära aja silma, hoia eriti hästi tuulutatavas ruumis a la temperatuuril 22,3 kraadi celsiuse järele jne. Nimekiri keeldudest tundus lõputu ja ma täitsa ootasin, millal ilmuvad sinna ka read "ära kasuta värvi ja laki eemaldamiseks vanadelt puidu, metalli ja muudelt pindadelt" ja "ära osta seda toodet". Nende kaheni asi siiski ei läinud ja kohu ma selle purgiga siis tulin.
Vedasin vaasi rõdule, sest see on Urukajaka pesas kõige suurema tuuletõmbega koht. Seal pole ka lugu kui hirmsat vahendit põrandale peaks sattuma. Loodetavasti see ennast läbi betooni ei söö, mõtlesin.
Varustasin ennast kummikinnaste, respiraatori, eriti vanade tööriiete ja terve vaba laupäevase päevaga ning asusin asja kallale. Katsetasin alguses vaasi põhjast, niivõrd kuivõrd seda põhjaks saab nimetada. Nimelt ei olnud vaasi tegija arusaadavatel põhjustel ette näinud, et sellesse peaks kunagi vett ja lõikelilli panema, niisiis oli ta sellekohase kiusatuse vältimiseks vaasile põhja sootuks tegemata jätnud.Nii et tegelikult, kui tahta detailides täpne olla, siis ei tohiks seda vaasi nagu päriselt vaasiks nimetadagi. Pigem on tegemist vaasikujulise puidust toruga. :-)
Igatahes oli autor toru põhjapoolse poole siseküljele põletanud sisse oma initsiaalid ja aasta. Tuleb välja, et see vaas on 7 aastat vanem kui mina :-).
Kasutusjuhendi kohaselt tuli purki suletud hirmus tapjakeemia pintsliga töödeldavale pinnale kanda ja siis sõltuvalt eemaldatavast värvist või lakist 15-45 minutit oodata. Mina katsetasin esimest korda umbes paarikümne minuti pärast ja kuramus, mitte midagi ei olnud muutunud. Visuaalsel vaatlusel ei toimunud ka midagi, ehkki ma eeldasin et sellise tutvustuse peale peaks vana lakk selle ainega kokkupuutest visisema ja kobrutama hakkama ning siis kabuhirmus ise lahkuma. Midagi sellist paraku ei juhtunud. Kulus tervelt pool tundi, enne kui kõva lakikiht kleepjaks meetaoliseks massiks muutus, mida ma siis pahtlilabidaga eemaldama hakkasin.Aga tulemus oli nüüd ka silmaga nähtav. Kole ja visa kollane kiht taandus ning asemel jäi puhas puit oma imetabase mustriga.
Terve vaasi puhastamiseks kulus ikkagi peaaegu 6-7 tundi, sest kui laki pealmine kiht oli eemaldatud, ilmus selle alt välja veel mingi valkjas "järellaki" kiht, mida esimese hooga tähelegi ei pannud. Aga see tuli pahtlilabida abiga juba kergesti ära. Päris puhta puidu saamiseks tuli lõpuks ikkagi korraks ka peenike liivapaber appi võtta, aga nüüd ei pidanud sellega enam nühkima, vaid sai õrnalt üle pinna silitada.
Selle aktsiooni tulemusel oli mul terve rõdu lõpuks kirjeldamatut sodi ja puru täis ning mu jalalihased veel 2 päeva pärast haiged, sest ehkki juhendi kohaselt oleks ma pidanud ennast sellest ainest meetri kaugusele hoidma, kujunes töötehnika ikkagi niisuguseks, et ma lõpuks seda ümmargust ja igas suunas veerevat põrgulist süles paigal pidin hoidma. Aga see sunnik kaalub 7,5 kilo. Ma kaalusin huvi pärast ära.Lõpuks olin kõik selle jama kogu vaasi küljest eemaldanud ja alles jäi ilus puhas puit.
Siin pildil on näha kui ilus tegelikult see muster mõne koha peal on, mis paksu lakikihi alt välja ilmus.
Lõppviimistluseks kasutasin erinevalt eelkirjeldatud killer-plägast hoopis kasutajasõbralikumat vahendit, milleks oli Tikkurila mesilasvahaga puiduõli.See tundus Puremaxiga võrreldes süütu nagu beebitoit - ava ainult purk, võta pintsel ja kuku maalima. Hinga sisse või vahi otsa, söö või suitseta, tee mis tahad põhimõtteliselt.
Nüüd on mul igatahes kodus olemas erakordselt ilus sisekujundusaksessuaar. Ma veel mõtlen, mis ma sinna sisse panen, aga tundub et see võiks olla mingi suur kimp hortensiaid või midagi. Eks näis.
Tegin kaunitarist kohe mitme külje pealt pilti, sest puidumuster jookseb erinevalt. Siin on veel natuke värskelt peale kantud õli läiget näha, aga see imbub ajapikku puidu sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar