Ja et ta peaks endale koju välisukse külge mingi meelespea riputama või mingi elekstroonilise vidina leiutama, mis talle tema käekoti (juhul, kui ta pole seda maha unustanud...) sisu meelde tuletaks ja aitaks kontrollida, kas kõik vajalikud asjad on kaasas, kui ta ukse enda järelt sulgeb.
No ma jätsin selle meelde. Kui tal nüüd oktoobris sünnipäev oli, siis teadsin ma juba täpselt, mida talle kinkida. Alustasin varakult, sest teadupärast on mul käed-jalad praegu tööd täis ja iga lisaprojekt võtab kulla hinnaga õhtupoolikutest jupi vajalikku aega ära. Teisalt jällegi võtan ma hetkel järjekorras vahele ainult kõige olulisemaid töid ja Kayre sünnipäevakingitus seda igatahes oli.
Mõni aeg tagasi tikkisin ma empsile kööki mõttetahvli. Sellest rääkisin ma siin.
Nüüd tuli Kayrele ukse peale samasugune välja mõelda. Võtsin aga jälle ruudulise paberi ja hakkasin teksti välja mõtlema ning mustriks vormima.
Tuli välja selline. Lõpuosa kujunes eriti kiiresti, sest selgus et asi tuleb plaanitust 1 päev varem valmis saada. Seetõttu ma seda peenikese teksti osa enam ei viitsinudki päris korralikult paberile kanda.
Kõige tüütum on pistete lugemine servast serva - kui mitu peab siia- või sinnapoole jätma, kust mustrit alustama ja kus see lõppeb. See peab ju pistepealt klappima, muidu on kohe kogu värk ühele poole kaldu.
Sobiva tikkimiskanga tüki leidsin Selverist, sobiva suurusega pildiraami (30x40cm) aga Photopointist. Metallist iludetailide päritolu on teadmata, ma ei mäleta kuskohast nad minu kätte sattusid, sest mulle tekib lihtsalt selliseid asju kogu aeg... :-)
Niidiks kasutasin mitmevärvilist musta-halli-helehalli-üleminekuga Anchori mulineeniiti. Seda kulus muide 2 tokki, isegi vaatamata sellele et jagasin niidi veel omakorda pooleks ja tegin 6 lõime asemel 3 lõimega. Arvad küll et mis see tekst siis niiväga ära pole tikkida, aga tuhkagi. Mulineetokis oleva niidi pikkus on muidugi tänapäeval ka lühike nagu kirbu põllepael.
Siin olen täpselt poole peal |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar