Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXII "Potiaiandus ja heinategu"

Küsimus: Mis ühendab omavahel Hansaplanti, Karnaluksi ja Rahva Raamatut?
Vastus: Neisse sisenedes jätab terve mõistus mu maha ja neist väljudes teeb minu raha täpselt sedasama. Korduvalt tõestust leidnud fakt.
Nii jõudis selgi aastal kätte see päev, kui ma suurema summaga Hansaplanti töötajate palgafondi toetasin. Kuna mul jälle kevadine eksamisess ja aiahooaja algusperiood kokku jooksid, siis pole mingi ime et kõik mu suurejoonelised plaanid taas potiaiandusega piirduvad. Mõnes mõttes lihtsamgi, jääb rohimine ja peenarde eest hoolitsemine ära. Seekord vedasin endale kärutäie selliseid isendeid koju:

Suur saak! Suur saak!

Siin on igasugust värki, nagu näha võib: lobeeliaid ja petuuniaid, raudürte ja kirinõgeseid, luuderohtu ja rebasesaba, maajalga ja veel mingeid taimi, mille nime ma enam ei mäleta.
Minu tagaaias seisva paja sisse olid vahepeal mingid kuradi sipelgad oma pesaga kolinud, need ma tõstsin kui ebaseaduslikud üürilised koos kõige mullaga sealt välja ja istutasin lilled sisse, nii nagu olema peab. Nüüd ootan kuni taimed natuke kosuvad ja suuremaks saavad.

Trepi peale sai ülejäänud taimedest niisugune ansambel kokku kogutud. See tahab ka paar nädalat sisseelamist saada, enne kui "päris asjaks" muutub, ja mulle tundub et ilmselt ma leian siit ja sealt veel mõned taimed pildile jäänutele lisaks. Kohilas on üks ülivahva ja väga ilus lillepood, mille väljapanek minus alati igasuguseid mõtteid tekitab :-) 

Kivikausis õue peal on mul juba varakevadest saadik võõrasemad sees ning eelmisel aastal maantee äärest välja kaevatud kurekell ja kortsleht olid ka sel aastal endale elu sisse saanud. Kui ma nad möödunud aastal koju tõin, siis arvasin küll et ega neist kummastki mingit elulooma vist ei saa. 

Uue nähtusena tekitasin endale sel aastal maja ette ka väikese loodusliku lilleklumbi. Ajutise. Me nimelt jäime oma majaümbruse muru niitmisega totaalselt hiljaks kevadel ja seetõttu jõudis sinna liigirohke taimekoosluse näol juba täiesti arvestatav ökosüsteem tekkida. Kuna see oli nii ilus, siis jätsin ühe osa sellest alles ja tekitasin keset õue kasvavate mändide ümber sellise armsa ümmarguse peenra. Siit pildilt pole küll kogu üldmulje nähtav, aga õitevalik on rikkalik. 

Looduslik lilleklump

Sellest leiab meelespäid, tulikaid, võililli, hiireherneid, naati, kortslehte, nurmenukku ja igasugust muud Eestimaa niitudel õitsvat kraami. Igatahes, kui nad ära õitsenud on, eks ma siis niidan selle peenra jälle muruks tagasi.

Kuna murust oli niitmise hetkeks saanud juba tubli heinamaa, siis tabas mind ühtäkki tõeline lapsepõlve deja vu kui ma ennast rehaga loogu võtmas tabasin :-)

Päris heinasaadusid ma sellest riisutud kraamist küll moodustama ei hakanud, aga ega palju ei puudunud. Läheb jaanipäevalõkkesse kogu see kraam, igatahes, 

Heinamaa muruplatsil I

Heinamaa muruplatsil II

Heinamaa muruplatsil III

Alles pärast seda kui ma riisutud maa veel muruniidukiga üle olin käinud, sai sellest niisugune kultuurne murupind nagu mina oma monkilikus pedantsuses tahan. :-)

Sedapalju siis praeguseks. 

Timps ja Ranits said tekid

Algatuseks tuleb selguse mõttes ära öelda, et Timps ja Ranits on tegelikult vendadekomplekt Timo ja Rando. Kuuluvad kaasomandina mu nooremale õele Andrale, kes on nende ema, ja isa Handole.
Ilmselt langeb nende hüüdnimede tõttu minu peale küll neli tonni meelepaha, aga olgu pealegi. Elan üle. :-)
Timps on alles täiesti pisike, selle aasta aprillikuine toode, Rando on nüüdseks juba paariaastane tegelane.
Nad näevad sellised välja.

Mina olen paraku üks nende tädidest (selles mõttes et - vaesed lapsed).
Kuna ma olen enamuse ajast hirmus hõivatud igasuguste omaenda asjade ajamisega ja üleüldiselt ei kipu ma loomuse poolest ka mingi eriline titelemb olema, siis ma paraku näen neid kahte tegelast üsna harva. Või noh, kui nüüd kristalselt aus olla, siis Timpsi ma nägin eile üldse esimest korda. Aga ta on täitsa uus ka veel. Ranitsat ma olen juba rohkem näinud, tunneksin ta teiste samasuguste seast ära küll kui vaja näiteks lasteaiast koju tuua või midagi. Üsna kindlasti võtaksin ikka õige pambu sealt kaasa.
Ranits sai hiljuti 2-aastaseks ja iga laps, kes saab nii vanaks ja on ühtlasi minu õe laps, on ära teeninud ühe kingituse minu poolt. Timpsule ma olin niikuinii kingituse võlgu, sest iga laps, kes võtab vaevaks sündida ja teeb seda minu õe lapsena, on samuti ära teeninud ühe kingituse minu poolt.
See on selline tädindusega kaasas käiv värk.
Kuna mu loominguline mõtlemine tegeleb hetkel rohkem eksamikaasuste ja kutsenõukogudega, siis ma ei hakanud mingit uut käsitöötehnikat aretama ega enneolematut toodet valmistama, vaid tegin mõlemale poisile lapitekid.
Sellega seoses mõtlesin et peaksin Andrale märkuse tegema, juhuks kui ta kavatseb tulevikus neile kahele veel lisa muretseda - aitab nüüd poistest küll, got your point already, ja tooda järgmiseks mõni tüdruk juurde, sest mul saavad muidu sinised kangad otsa :-)
Ranits kui suurem vend sai suurema teki. Selle tekiga oli jälle see lugu et alguses ei olnud see üldse tekiks mõeldud, vaid hoopis mulle Tarekesse magamistuppa kardinaks. Aga kui ma kujutasin ette et pean neid siis 4 tk tegema, ma loobusin. Selle ühegagi oli vaeva ja viletsust ülearu. Kõnealune "nahk" oli mul juba eelmisest suvest saadik valmis ja ootas, mis temast saab. No ja sai nüüd siis lapitekk. Ükskord enne on minuga ka seda juba juhtunud, et algne kardinaplaan kujuneb voodikatteks. See oli siis, kui mul linnakorteris uut voodikatet vaja läks. See näeb siis selline välja.

Aga Rando lapitekk, see algne kardinanahk, sai endale vatiini vahele ning katte taha ning näeb nüüd sedasi välja:

Täitsa tekk, ma ütleksin.
Timpsi tekk seevastu sündis, ütleme nii et, otse Euroopa Liidu õiguse ja haldusmenetluse seadustiku keskele. Keset kõige tulisemat II kursuse eksamisessiks valmistumise nädalavahetuse-paanikat said siis need ruudud välja lõigatud ja kokku õmmeldud. Ma loodan et sinna kuskile õmbluse vahele mõnda hulkuvat paragrahvi sisse ei jäänud, mis pärast torkima võiks hakata.
Kuna Timps on tilluke, siis sai tema ka väiksema teki.
Niisuguse.

Vaesemehe Shibori ja sinine invasioon Tarekeses

Aprilli alguses, kui mul siin see hirmus salli-ralli käis, mainisin ma möödaminnes et olen valmis saanud veel ühe ehtekomplekti, aga seda ei saa enne esitleda kui saaja sünnipäev möödas on. No et üllatust ära ei rikuks.

Nüüd on siis Kersti pidustused just-just läbi saanud ning ma võin rahumeeli kingitust ka siin näidata. 

Ja et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis ega ma ausalt öeldes sellist lõpptulemust küll ette ei kujutanud, kui seda komplekti tegema hakkasin. 

Mul oli ikkagi plaan midagi Shibori siidiga tehtud ehete sarnast asja valmis saada. Kes veel ei tea, misasi see Shibori siid on, siis ma võin öelda et see on üks selline eriline, huvitav ja ilusate värvidega siidipael, millest saab suurepäraseid ehteid valmistada. Ma kasutaksin selle paela puhul sõna "plisseeritud", mis on küll üsna vanamoeline, ma isegi ei tea, kas seda tänapäeval enam kasutatakse. No näide on iseenesest siin, ma Etsy-st leidsin.

Ja sellest paelast tehakse imelisi ehteid. Natuke tuulasin internetis et paremaid näiteid leida ja mõned Pinterestist leitud pärlid olgu siis siinkohal ära toodud. 

 
Imelised, kas pole? Otse loomulikult tahtsin ma, vana harakas, selle kõik ju järele proovida! Et mul aga seda õiget Shibori paela kusagilt võtta ei olnud, siis nagu alati - kus häda kõige suurem, seal aegade jooksul kokku kogutud nodihunnik kõige lähem. Lappasin natuke oma kastides ja karpides ning leidsin, et punane tüllist kardinakangas ajab ka täitsa asja ära. Nii ma siis varustasingi ennast pildil näha olevate vajalike vahenditega: punane kangas, vildist alusmaterjal, läbipaistev niit ja pärlid.

Kuna minu kangal algupäraselt volte sees ei olnud, siis tuli mul need sinna ise tekitada. Selleks lükkasin ma nõelaga kangale kortsu sisse ja fikseerisin selle siis niidi ja pärlitega paika. Niimoodi. 

Kogu kupatuse sain kinnitada aluskanga külge, nõnda et see selle küljest kuhugi ei liikunud. 

Lõpptulemus nägi lähedalt vaadates välja niisugune.

Ehk et peaagu nagu Shibori, aga teisest küljest jällegi et... nagu üldse mitte. Ma mõtlen et kui võrrelda nende eespool toodud Pinteresti näidetega. Ehk et tahtsin küll enam-vähem samasugust, aga välja tuli täiesti uus kortsutehnika. 

Valmis komplekt ehk käevõru ja pross, näevad siis välja sellised:

Keerasin punase kanga servad üle äärte ja kinnitasin peitepistega musta siidvoodri mõlema tagumisele poolele. Käevõru kinnitub trukkidega, mida siit näha ei ole. 

Kuna selline veinpunane mulle üldse ei sobi värvina, aga Kerstile jällegi väga sobib, siis juhtuski nõnda et see komplekt hoopis temale kingituseks läks, mitte mulle endale eputamiseks :-)

Sissekande pealkirja teine pool räägi sinisest invasioonist Tarekeses. 

Jah, tõesti, ega see kevadine mururiisumine seal nii lihtne polegi kui arvata võiks, sest tõepoolest on muru sisse suurte laikudena ennast siniste tsivilisatsioonide esindajad sisse seadnud, nii et riisuda tuleb eriti ettevaatlikult, neid mitte vigastades. 

Ühed sissetungijad näevad välja sellised 

Teised sellised

 Ja kolmandad õige pisikesed, aga visad.

Ehk siis et meie kevad Tarekeses on tilluke ja sinine. 

BLOGI NIMI MUUTUS!

Tähelepanu, tähelepanu!
Kuigi minu praegune sissekanne on oma sisult enam-vähem sama efektiivne kui teade ühe tuntud Eesti internetiteenuse pakkuja kodulehel "Internetiteenuse katkemisest andke meile teada meie kodulehel, saates e-kirja järgmisele aadressile...", mainin ma ikkagi ära et blogi pealkiri ei ole enam KÄSITÖÖVABRIK, vaid et uueks pealkirjaks on KÄSITÖÖMESILANE.

Sellel on kaks põhjust.
Esiteks - juba pikemat aega häirib mind see, et keegi kodanik on teinud endale Facebookis samanimelise lehekülje ja reklaamib sellel mitmesuguseid käsitöötooteid. Sellel Käsitöövabriku nimelisel leheküljel ei ole minu blogiga mitte midagi ühist (peale käsitööteema) ja segaduse vältimiseks ma pigem muudan enda virtuaalse kodu pealkirja.
Teiseks - kuna ma pärast õpingute alustamist niikuinii oluliselt vähem näputööd teen, siis on minu arvates üsna kohane, et ma masstootmisele viitava "vabriku" rohkem ainueksemplaridele viitava usina "mesilase" vastu vahetan.

Google, nagu selgub, ei arva minu nimevahetusest muidugi mitte midagi, nii et praegusel hetkel annab ta jätkuvalt vana ja harjumuspärase otsingusõnaga "käsitöövabrik" viite siia, samas kui "käsitöömesilase" peale ei reageeri ta hoopiski mitte. Tõenäoliselt peaksin ma kuhugi mingi linnukese tegema et seda muuta, ja see vajalik koht on leitav kusagilt täiesti avalikult kättesaadavast kohast, näiteks Google peakontori haldusosakonna puhkenurgas seisva kohvimasina kõrval oleva suhkrutoosi taha pandud filtripaki tagumiselt küljelt ning on puhtalt mu oma lohakus, et ma seda sealt otsida ei oska.

Ja kuniks ma seda kohta otsin, kõlbab see vana otsingusõna ka. Peamine on siiski see, et kõik kes minu tegemiste vastu huvi tunnevad, tee jätkuvalt siia üles leiaksid.
 

Mida kõike inimene paari päevaga ära teha ei jõua....

Anna hullule pikem nädalavahetus ja selle juurde teadmine, et parasjagu ühtegi tähtaegadega koolitööd kukla taga ei põle, ja hull haarab kohe jälle oma paelte ja pärlite järele. Vanad harjumused on ikka visad alla andma, tõesti. Selle tõenduseks esitlen siin nüüd mõnda nendest asjadest, millega ma viimaste päevade jooksul valmis olen saanud.
Kõiki ei saa veel presenteerida, sest paar vidinat lähevad kingituseks ja neid ei tahaks saajale enne ära näidata.
Üks suuremat sorti projekt ei ole veel päris valmis ning sellest rääkimine nõuaks niikuinii eraldi peatükki.
Aga kõik muu tuleb nüüd riburadapidi siia:
1. Vikerkaarevärviline sall

Mäletan, et mingi 10 a tagasi põdesin ma totaalset sallihullust. Ostsin endale ohjeldamatult kokku erivärvilisi ja kõikvõimaliku mustriga salle ja rätikuid: suuremaid ja väiksemaid, paksemaid ja õhulisi.... siis läks see haigus nagu üle ja vahepealsetel aastatel lisandus senisele kogule ainult mõistlikkuse piires paar pashminat ja mõned enda maalitud siidisallid. Suure osa minu sõgedast kogust omastas Laura endale nukutekkideks, printsessiloorideks ja onniseinteks.

Praegu aga vaatan hirmuga et kunagine sallisaatan on jälle üles ärganud, sest minu vahepeal juba normaalmõõtmetesse kahanenud kollektsioon on sel kevadel taas hirmuäratava kiirusega kasvama hakanud.  
Üks näide on siin: ostsin poest 40 cm riba täiesti vastupandamatute värvidega šifoonkangast, ääristasin läbipaistva niidiga servad ära ja voila! - täitsa uus sall jälle juures!


2. Kahepoolne rõngassall

Ega üks ei jää ilma teiseta. Siin on järgmine kaunisasi, mille ma endale nüüd pühade ajal tegin. Need värvid sellel kangal olid taas sedavõrd lahedad et ma ei saanud neid poeletile jätta. Alguses tegin samuti nagu vikerkaaresalliga, et ääristasin servad läbipaistva niidiga ära ja kõik. Aga erinevalt vikerkaarekangast oli sellel siin parem- ja pahem pool selgesti eristatavad ja kanga pahupoolel värvid silmnähtavalt ähmasemad. See ei meeldinud mulle üldse mitte, kogu aeg pidin salli kohendama. Seega läksin uuesti poodi ja ostsin 40 cm riba musta kangast juurde. Ma ei oskagi öelda, mis selle musta kanga nimi olla võiks. Šifoon see pole, läbi ei paista, aga selline parajalt lidru riie, mis sobis. Harutasin nädalavahetusel varem viimistletud servad lahti ja õmblesin hoopis musta kanga pahupoolele. Otsad õmblesin kokku ja kokku tuli selline toru - ühelt poolt must, teiselt poolt värviline. Keeran 2x ümber kaela ja sall missugune!



3. Õunaussiroheline sall koos prossiga

Tõendamaks et ma mitte päris pööraseks ei ole oma sallivärgiga läinud, ütlen kohe ära et see sall õnneks ei ole mulle endale vaid läks kingituseks. Koos selle juurde kuuluva prossiga.
Materjaliks võrklükra (nii oli kangapoes kirjas!). Samamoodi tegemist rõngassalliga, mis 2x ümber kaela tuleb kerida ja siis sobivas kohas prossiga kaunistada.

Salli värv kahjuks on foto peal natuke läägeks jäänud, originaalis oli ikka veidike erksam. Tõsi küll, minu jaoks siiski pisut liiga leebe toon, aga salli saajale väidetavalt vägagi sobiv.

Nende rõngassallide idee sain ma viimasel nädalal mulle igalt poolt vastu jõllitavast Freya sallide reklaamist.
Aitäh, Freya-kesiganes, väga hea idee vahelduseks :-)



4. Pross salli juurde

Selline temaatiline pross siis salli juurde komplektiks.
Harjutasin pärltikandit. Jälle üks hirmlihtne asi, mida mina polnud varem sellisel kujul teinud.











5. Punane lehepross

Selle asjakese teine nimi võiks olla "kui tõesti enam midagi muud teha ei viitsi, aga näpud ikka veel sügelevad" :-).
Sedavõrd lihtne ja prosta asi et isegi imestan, kus ma seda nüüd õigupoolest kandma hakkan. Ilmselt mõne oma loendamatusse kogusse kuuluva salli küljes :-D








6. Kohustuslikud pühademunad

Lõppude lõpuks olid need ikkagi munadepühad, mille kestel ma kõik selle eelneva ja veel nii mõndagi muud tehtud sain.
Ja mune jõudsin ka värvida. Õigemini - minu eest värvisid mune vanakooli sibulakoored, aga need sinisekirjud on Laura-Heleeni kaunistatud. Mingi moodsama tehnoloogiaga a la kleepsud ja mingi imelik munavärv või -lakk, kes neil tänapäeval enam vahet teeb.






Tegelikult jõudsin veelgi asju teha, nagu ma juba alguses ütlesin, aga nendest edaspidi.

Üks ehtekomplekt nimelt sain valmis, aga selle esitlemisega ma veel veidi ootan ja siis kirjeldan seda tehnikat ka, mille ma jooksupealt välja mõtlesin. Ehk et juhtus see, mis minuga ikka tihtipeale juhtub - ma hakkan ühe plaaniga asja tegema, see muutub töö käigus hoopis teistsuguseks plaaniks ja lõpptulemus on hoopis midagi kolmandat, millel kahe eelmisega vähe pistmist on :-)
Lühidalt öeldes - tahtsin katsetada vaesemehe-varianti Shibori siidiga tehtud ehetest, aga välja tuli sootuks muu asi :-)

Ja veel üks suur töö, mis omaette peatükki väärib ja veel praegugi natuke poolikuks jäi, oli minu järjekordne mööblirappe reanimeerimise katsetus. Üks vana tugitool sai jälle uuesti ellu äratatud, ainult käetugedega tuleb veel pisut mõttetööd teha, seega - sellest siis pikemalt ja piltidega, kui valmis saab. Kui veab, siis järgmisel nädalavahetusel. Kui veab....

Tark inimene kasutab ära ka teiste inimeste anded

Inimene ei pea sugugi kõiki asju oskama, leian mina. Piisab, kui jagab matsu mõnest üldisemast teemast. Ja nende osas, millega ise hakkama ei saa, palub spetsialisti abi.
Mul on näiteks õde Tiina. See keskmine. Tema on erinevalt minust spetsialist heegeldamise alal. Istub diivaninurka maha ja enne kui mina jõuan öelda "mesitaruvaik" või "lemmiklillekimp" on temal juba jupp pitsi või peotäis lilli valmis heegeldatud.
Eelmisel aastal ta heegeldas mulle niimoodi terve hunniku lillekesi, lehekesi, kettaid ja ruute ja igasuguseid muid tidinaid ja vidinaid, juhuks kui mul neid oma erinevate projektide juures vaja peaks minema. Muuhulgas tegi ta mulle ühe sellise pitsist paelajupi. See seisis ja ootas oma inspiratsioonihetke, kuni ta mulle nüüd juhuslikult jälle kätte sattus.

Ma vaatasin et sellest saab ju ühe kena kaelakee. Kui katsetada ja katse õnnestuma peaks.
Kõigepealt ma muidugi pressisin selle ära kenasti ja siis pätsasin Toriseja kalastustarvete kotist jupi tamiili. (Ma loodan et tal polnud see meetripealt arvele võetud, muidu olen küll täitsa hädas.) Ajasin tamiili valge serva sisse, et see jäigem oleks ja vormi hoiaks. Pärast tamiili otsad keerasin tagasi ja peitsin pitsi sisse.

Kui see tehtud, siis panin "kee" vana plastikust dokumendikaane peale ja pintseldasin mõlemalt poolt PVA liimiga kokku. PVA nimelt kuivab läbipaistvaks ja seda ei jää näha. Eesmärk tegelikult oli ümar kuju ära fikseerida. Plastikust aluse peale asetasin töö sellepärast, et sealt on seda lihtne kätte saada ja see ei määri.

Kui liim kuivanud oli, siis õmblesin iga musta naksi otsa läbipaistva niidiga 2 pärlit ja mõlemasse otsa kinnituse.

Tulemus sai selline. Ise olen rahul. Võibolla leiab keegi selle veel hea idee olevat ja teeb oma heegelpitsidest mõne kena ehte.

Sursiku sünnipäevakingitus, VOL 2

Kuu aega tagasi rääkisin siin suurejoonelisest lillepeenrast, mille me Sursikule sünnipäevaks tegime. Tol korral jäi selle siis laagerduma ja nüüd augustis, kui ma omaenda sünnipäeva eest sinna peitu pugesin, sai see valmis tehtud.
Kõigepealt, nii nagu oligi arvata, oli juulikuus peenrale tassitud muld kenasti ära vajunud ja nii me mahutasime sinna veel 5 kärutäit komposti lisaks.
Kivid, paganas, tuli muidugi jälle peenra pealt ära tirida. Ja siis jälle tagasi laduda.
Kilplase töö, ma ütlen küll.

See siin on vana peenar, millest aja jooksul on saanud üks suur hatune ja tokerjas, umbrohtu ja kasejuurikaid täis songermaa.
Kiviktaimlalilled, mis siin veel kasvavad, on muutunud aastate jooksul täiesti taltsutamatuteks, orasheina täis mätasteks.
Siit siis hakkasime ükshaaval taimi välja korjama, sest ainult vanajumal taevas ja Sursik Maa peal teavad, misasi seal kusagil kasvab ja kunagi õitsenud on. :-)



Uude peenrasse said kõik taimed väikeste juppidena maha istutatud, sekka paar taime veel ka mujalt aiast.
Edaspidi lubas emps neid siis korralikult piirama ja taltsutama hakata, et need uuesti ülekäte ei läheks.
Saab näha.

Siin on siis häppi asjaline ise oma peenra kallal veel viimast lihvi andmas. Ei maksa imestada, et peenar pealtnäha üsna tühi on. Kuna peale helmikpööriste on kõik muud taimed selles kiviktaimla taimed, siis on kindel et järgmise aasta jooksul laiutavad nad juba julgelt üle kogu maapinna.
Ahjaa, paar kõrrelise puhmast on nüüd sellesse taimlasse ka juba lisandunud, aga need tekkisid sinna hiljem, kui mind enam pilti tegemas polnud.
Peaksid olema need kaks:
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/hiina-siidpooris-zebrinus
http://www.hortes.ee/est/ouetaimed/korrelised/jaapani-tarn-silver-sceptre
(viimase osas ma ei ole 100% kindel)

Nüüd on igatahes peenar valmis ja kui mul meeles on, siis kevadel ma teen sellest uuesti juttu. Kui need kribalad seal kõik kasvama ja õitsema on hakanud, sest nagu mina ikka ütlen - meie empsile anna või alumiiniumist luuavars pihku, tema ajab sellele ka lehed külge.