Kuidas ma koledad "poolad" täitsa kobedateks kingadeks disainisin

Iga naine teab milline "mission impossible" on leida endale suveks sellised kingad mida saaks palja jalaga kanda. No, et ilma igasuguste sukkade, sokkide, pöidade ja muu hookus-pookuseta. Ja lisaks peavad need kingad olema ju ka ilusad, stiilsed, õiget numbrit ning vajalikku värvi. Ma tihtipeale mõtlen poes riiulite vahel käies ja müügil olevaid kingi vaadates, et keskmine kingadisainer peab vist küll olema loomupärane inimvihkaja. Kuidas muidu suudavad nad mõnikord välja mõelda sedavõrd jalavaenulikke jubedusi?! 

Vaatasin hiljaaegu internetiavarustest ühte dokumentaalfilmi kingade ajaloost ja seal oli kaasaegse kingatööstuse kõrgmoest rääkivas osas lõik maailmakuulsatest laboutin kingadest. Kes ei tea, siis need on need kingad, mille tunnusmärgiks on tulipunaseks värvitud tallad. Laboutinid on haigelt kallid ja rikkurid jooksevad nende peale tormi. Mulle jäi aga sellest lõigust meelde hoopis üks kingaekspert, kes neid punase tallaga staatusesümboleid oma esinduslikus kaupluses müüs. Ta ütles, et need kingad on küll ilusad, stiilsed ja kvaliteetsed, aga neil on üks väike viga - need ei ole mõeldud käimiseks. Põhjus? "Sest neid disainib meesterahvas, kes elab oma loomingus välja mehelikke moefantaasiaid ning mugavad kingad naise jalas nende unelmate hulka küll ei kuulu.", ütles seesama müüja. 

Ma ei taha sellega nüüd üldistada, nagu oleksid kõik kandmiskõlbmatu liistu ja lõikega kingad meeste poolt disainitud (hoidku jumal, kohe oleks kindlasti mingid solvunud aktivistid mul kaelas niisuguse avalduse eest!), aga seda võimalust ei maksa unustada. Loomulikult on suurema osa ebaõnnestunud käimade põhjuseks tegelikult kvaliteetsete materjalide kasutamisega kitsid tootjad või masstootmine, kus rõhk pannaksegi kogusele, mitte kvaliteedile. Aga sageli tuleb süüdistav pilk ikkagi suunata ka käpardlikule disainerile või möönda selle puudumist üleüldse. 

Igatahes, loo alguse juurde tagasi tulles väidan, et sellist õnnelikku poekülastust, mille käigus on leitud sobiv kingapaar, tuleb täie rinnaga tähistada! Tegemist on peaaegu, et kaubandusliku imeteoga.

Mina olen juba kevadest saadik otsinud endale nahavärvi rihmikuid, mis eespool loetletud kriteeriumitele vastaksid: mugavad, jalasõbralikud ja viisaka väljanägemisega. Iga järgneva poekülastusega sai mulle selgeks, et ühendatud anumate seaduse  (a la et kõik kriteeriumid oleksid võrdselt täidetud) põhimõte kingade ostmisele ei kohaldu. Mis olid mugavad, nägid jalas välja nagu surnud tursa pead. Mis olid ilusad, tundusid jalas sama mugavad nagu hispaania saabas (NB! keskaegne piinariist!). Mis olid mugavad ja ilusad, olid kõike muud kui nahatooni. Sain üsna pea aru, et mingis osas tuleb mul oma nõudmistele mõistuse piires järeleandmisi tegema hakata. 

Kuna iga järgmise sooja suveilmaga minu kingavajadus suurenes, siis hakkasin poes proovima ka neid kingi, mille varem olin ära põlanud kui koleda disainiga eksemplarid. Ja ennäe imet, leidsingi ühed, mis tundusid jalas imeliselt mõnusad. Kummalisel kombel lausa täisnahast tallaosaga ja puha. Ainult, et välja nägid nad väga koledad. Tõelised "poolad". Selgituseks - "poola" tähendab kokkuvõttes hirmsat kitši: läikivad kivikesed, maitsetud needikesed, rippuvad paelakesed, litrid, plastmass ja muu rõvedus. Rõivaste puhul lisandub sellele trükimustriga lükrakangas ja veidrad lõiked, jalatsite puhul reeglina kunstnahk või plastik. Tüüpilisi "poola"-stiilis asju leiab peamiselt turgudelt, hiina kauba poodidest ja suvistelt laatadelt, kuhu naaberriigi naaberriigist autodega kohale sõitnud kaupmehed neid usinalt pakuvad. Mina leidsin enda kingad kesklinnas asuvast jalatsipoest, aga olgem ausad - "poola" on ka nendesse ennast jõuliselt sisse seadnud viimastel aastatel.      

Ma ostsin need "poolad" ära, ehkki oleksin võinud ka mitte osta. Nad olid ikka tõesti koledad. Aga ma uurisin neid lähemalt ja tuvastasin, et kinga peal olevad kilgendused on sel korral sinna õmmeldud, mitte kuumaliimi plönniga kinnitatud. Ja mis on õmmeldud, seda annab ka ära harutada. Harutatud asja asemele aga annab alati midagi uut teha. Ma pole küll varem kingi tuuninud, aga ükskord on ikka esimene kord. 

Ja siit siis väike pildigalerii ka tagantpoolt ettepoole. 

Minu kobedisainitud kingad koos passivate varvastega

Minu kobedisain lähivaates

Õudne "poola"

"Poola" eemaldamine. Praktiliselt valutu protsess seekord. 

"Poola"

Tunnistan, et olen tulemusega ise väga rahul. Juba vaatan uurivalt oma kodust kingariiulit, et ehk saaks seal ka mingeid loomingulisi mõtteid teostada.  

Ristpistes kaelakee.

Minu käest on mõnikord küsitud, et kas ma oma lõputust pärlitega nokkimisest ära ei tüdine. Noh, ikka tüdinen. Aga siis teen vahelduseks midagi muud ja tulen jälle pärlite juurde tagasi kui tusk on üle läinud. Selliseid tehnikaid, millega oma tegevusse vaheldust tuua, on mul ju rohkem kui mustlasnaisel seelikus volange. Ja ideesid, jumal paraku, sadade ja tuhandete kaupa veel enam. Mõnikord lehitsen oma Pinteresti ideepanka ja mõtlen, et millal ma küll kõigi nendega tegeleda jõuan.... ja siis avastan ennast juba märkamatult uusi ideid salvestamas.
Ristpiste on üks selliseid vahvaid tehnikaid, mille kohta ainult piiratud fantaasiaga inimesed võivad öelda, et see kõlbab vaid padjakatete tegemiseks. Selles tehnikas ehete valmistamine on täitsa lahe ja ma olen aegade jooksul teinud küll prosse, küll juukseklambreid, küll käepaelu.
Mõned aastad tagasi sain valmis ühe hiiglasuure kaelakee. Kannan seda üsna sageli ja tekitan inimestes segadust, et kas tegemist on ehte või rõivaeseme osaga.
Seda imeasja saab näha SIIT.

Kuna minu kaelakee jätkuvalt positiivset tähelepanu pälvib ja Pinterest mulle millegipärast mitu päeva järjepanu sobivaid roosimustreid pakkus, siis tundsin, et on käes aeg teise sellise suure, silmatorkava, julge ja kergelt rahvusliku hõnguga kaelakee jaoks. Muhuroosa roos seda ju on.

Mustri võtsin suht suvalise Pinterestist, ilmselt vist isegi ei salvestanud seda. Vähemalt ei leia ma seda nüüd enam üles kusagilt. Ilmselt viskasin minema.... Sobivaid suure õiega valikuid on seal kümneid ja sadu.

 1. Esmalt tuleb siis muster valmis tikkida ja kui see tehtud, siis harutada kangas kiududeks kuni mustri servani. Narmad võiks jääda kuni 1,5-2 cm pikkusteks, neid saab hiljem ka lühemaks lõigata.
Kui narmad valmis, siis tuleb need vastu tikandi tagumist poolt keerata ja sinna kinni õmmelda.

 2. Õigel pool teen pistete vahele veel ja ruudukesed, tagamaks seda, et kusagilt alumist kangast välja paistma ei jääks.
Ja pärlid õmblesin ka peale.

3. Kui kanganarmad on kõik tikandi pahupoolele kinnitatud, siis on suurem osa tööst juba tehtud, võib öelda.

4. Viimaks tuleb kinnitada tagus, milleks ma kasutan paksemat vilti.

5. Tasakaaluks tikkisin veel ka kaks eraldi õienuppu peegelpildis mustriga ja kinnitasin nende külge kee osa pärlid.

















Valmis! Nüüd ootab omanikku, kes iganes see siis olema saab.

Kibuvitsaõitega kott

Kõik uus on teadupärast äraunustatud vana ja seetõttu tundus vahelduseks ühe käekoti valmis tegemine aasta aega tagasi üsna värske mõttena. Paraku jäi selle mõtte teostamine tol hetkel kõikmõeldavate takistuste alates ajapuudusest, hea idee puudusest ja õige materjali puudusest kuni selleni, et töö tuli lihtsalt pakilisemate asjade tõttu edasi lükata, taha kinni. Mis seal salata, tegelikult oli natuke mu enda mugavus ka süüdi, sest koti tulevane omanik TheaIren oli lahkesti nõus ootama ja ühtegi tähtaega ei andnud, mis mul kukil oleks trampinud.
Rohkem kui pool aastat hiljem, uue suve hakul, kui ees terendas vähemalt 3 kuud puhast puhkust ja ma maale minekuks asju pakkisin, andsin endale lubaduse, et lõpuks ometi peab see kott valmis saama või muidu kolgin ma ennast selleks varutud kangaste ja paeltega ise vaeseomaks.
Kuna koti tulevane omanik elab Iirimaal, siis alguses mõtlesin, et lähenen teemale läbi rohelise värvi ja sealse sümboolika. See plaan jäi õnneks katki, sest TheaIren soovis endale hästi värvilist kotti. Mul oli küll kaks väga lahedat rohelist kangast, aga ilmselgelt tuli neile midagi kärtsu juurde leida. Katsetasin nii ja proovisin naa, kuni lõpuks jäid sõelale türkiissinine ja fuksiaroosa. Nüüd oli tõesti värvivalik selline, et mustlanegi kadestaks. Päris täis tikkida kogu kangamaterjali, nii nagu ma seda varasemalt teinud olin (nt SIIN ja SIIN), ma ei tahtnud, seega lasin efektsetel paeltel selle töö ära teha.
Aga päris ilma tikkimata ka ei saanud. Koti õmblemise ajal õitsesid maal aias roosid ja tundus hea mõte olevat tikkida ühele koti küljele hoopis kibuvitsaõied.

Paeltega kaunistatud pool

Kibuvitsaõitega tikitud pool

Siin on ema aias õitsev nn topu roos ehk natuke kibuvitsa moodi põõsasisend, mis lõhnab imehästi ja on väga ilusat roosat värvi. Tema ongi kotil olevate tikitud rooside inspiratsiooniallikas. 

Mõned lähivaated ka sellest, mis mujal koti peal ja sees on.

Puuvillane pits, mulinee, seemnepärlid, litrid, tikitavad kivid

Koti ülaserva siseküljele õmmeldud väike tasku telefoni või võtmete jaoks

Broderiipits, seemnepärlid, õmmeldavad kivikesed, mulinee

Teadjamad inimesed on öelnud, et üks õige naisterahva käekott peab mahutama ära pätsi leiba, pudeli viina ja pool suitsuseapead. See tavaar sinna kotti kõik kindlasti ära ei mahu, aga TheaIren kinnitas, et pudel veini ja mõned pirukad pidada sinna ära mahtuma küll ja rohkem talle vaja polegi.
Seega - kott on koju jõudnud ja jalutab koos omanikuga nüüd kusagil Iirimaal ringi. Kes sinna satub ja teda kohtab, tervitage :-).

Kevadiste tegemiste ülevaade VOL 2. Prossid ja keed

Kevadiste toimetuste arhiveerimine lökontinjuee.... :-)
Sedapuhku kogun siia kokku kõiksugu erikujulised ehted, peamiselt prossid, millega olen vahepeal hakkama saanud.

1. LILLELINE KEVAD
See kevad on võrreldes eelmistega huvitav veel ka sellepärast, et ma pole kunagi varem pidanud tegema nii palju lilledega ehteid. See on mõnevõrra üllatav, sest õied on iseenesest ju kõige tavalisem motiiv ehete puhul.

See on üks minu enda suuri lemmikuid. Ise ka imestasin, kui hästi see
välja kukkus. Taheti elulõngasid ja mina ütlesin: "Saagu elulõngad!" :-) 

Lihtsalt üks mõnus näpuharjutus. 

Piibelehed on osutunud populaarseks, aga see pole
mingi uudis. 

Kus on, sinna tahetakse juurde 

Olemuselt abstraktne, kuid sedagi saab ju
 lilleks pidada. 

Tilluke näpuharjutus

   

2. ABSTRAKT

Selliseid abstraktsete kujudega asju ma nimetan mõnikord ka "üllatuskülalisteks", sest tegelikult selgub nende lõplik kuju ja väljanägemine alles siis kui viimane pärl on paigas. Isegi kui ma teen endale mingi skeemi ette, on üsna kindel, et mingil hetkel tuleb mul jooksvalt palju parem mõte. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid, nt ei sobi mingid pärlid plaanitud kavandiga kokku või tundub mulle esialgne kavand lihtsalt täieliku möödapanekuna. Igatahes hälbin ma sellistel juhtudel ilma igasuguse kahetsuseta teelt ja lasen asjadel omasoodu kulgeda. 

Tulemus üllatab mind alati ennastki.   

Ma isegi enam ei mäleta, missugune see plaan alguses oli :-)

Selle prossi juures suutsin enam-vähem esialgsest
visandist kinni hoida 

See pole tegelikult üldse pross, kuigi võiks vastupidist arvata. See siin on
väike juukseklamber. 

Üle tüki aja jälle üks soutache-tehnikas kaelakee.
Värvid on tegelikult palju kirkamad kui fotol näha. 

3. MINU PERE JA MUUD LOOMAD

Siin on lõpuks veel paar päris huvitavat projekti, mis väärivad äramärkimist. 

Eriti tahan ma siinkohal rääkida sellest kassist, mille kavandit ma viis korda ümber tegin, kolm korda üles harutasin ja lugematu arv kordi mõtlesin, et persse see plaan üleüldse. 

Pildil on nüüd järjekorras kuuenda kavandi järgi valmis saanud asi ja ma ütlen ausalt - ma ise pole sellega ikka veel päris rahul. 

Tõesti isepäine kass

Mesimummud

Kevadiste tegemiste ülevaade. VOL 1 - Juukseklambrite eri.

Siit tuleb nüüd postitus, mis minu enda jaoks on rohkem statistiline, arhiiviväärtusega pildigalerii. 

See kevad on üle mitme aasta olnud loomingulises mõttes erakordselt viljakas, sest uskuge või mitte - mul pole mitte ainumastki lõpueksamit, mis mu aja ja tähelepanu endale rööviks. Olen saanud endale võtta rohkem aega käsitöö tegemiseks, mis on hea, sest muudes elu aspektides on aasta algus ja eriti viimased paar-kolm kuud olnud üsna stressirohked. Võimalus pühenduda vahelduseks millelegi muule kui päevaprobleemidele on säästnud mind hullemast.
Aga see selleks. Pole halba ilma heata ja tõde on see, et usina töö tulemusel on valminud suur hulk kauneid ehteasju, mille siia nüüd jõudumööda üles postitan. Mõned neist on oma omaniku juba leidnud, mõned alles otsivad.

1. SINISTE JUUKSEKLAMBRITE BUUM
Millalgi märtsi keskpaigas postitasin oma FB kontole, kuhu ma ikka oma uuemaid töid üles panen,
pildi paarist sinisest juukseklambrist, mille ma nii möödaminnes valmis olin teinud. See vallandas minu jaoks täiesti arusaamatu siniste juukseklambrite buumi, mille tulemusel ma olin vahepeal lausa sunnitud oma siniste pärlite kogu uuendama. Hakkasid teised otsa saama. :-)

No 1 Buumialgataja numero uno

No 2 Peasüüdlase kaaslane

No 3 Siin üks natuke nihu läinud variant

No 4 Siin jälle üks parem eksemplar

No 5 Seni õnneks viimane päris sinine

Kõik sinised on olnud suurte klambritega, ehk siis sobilikud tõeliselt paksudele juustele. 

2. MUUD VÄRVI JUUKSEKLAMBRID

Õnneks ei taha mitte kõik inimesed endale siniseid juukseehteid. Mõnikord veab ja tuleb hoopis mingit teist värvi ehe teha. Siin veel mõned näited kevadisest skoorist.

See kaunitar sündis täiesti kogemata ja kuna ta on nii ägedat värvi,
siis mul on kogu aeg kiusatus see hoopis endale jätta. Veel pole otsustanud.  

Üks eriti kuninglik punane

Fuksiaroosa eksemplar. 

3. STIILNE MUST

Komplekt. Praktiline kumm ja kaunis pidulik klamber. 

Minu enda tagasihoidlik mustukene

4. ELEGANTNE VANDEL

Selle kummi ma vahetasin kiiresti sobivama beeži vastu välja,
aga pildile jõudis ta kahjuks koleda oranžiga jääda

Katrini kaksikud :-)

Üks uitmõte sai teoks - Taika pildiga pross

Minu väga hea sõbranna Ulrica on endale nõuks võtnud, et kõik taldrikud ja tassid tema majapidamises peavad olema Soome Iittala firma toodang. Täpsemalt öeldes - Taika (või Tanssi, nagu ta ise ütleb) tootesarjast. See on väga kummaliste loomapiltidega sari, kus rebased näevad välja nagu jäägrikostüümis kitsed ja kitsed omakorda nagu õllevaadiga siilid, kukkedel on pea justkui tulnukatel filmist "Marss ründab" ning mäger (kui see ikka on mäger) näeb välja kõike muud kui mäger. Selline kummaline pildiseeria siis tasside, taldrikute ja kausside peal. Aga muidu täitsa ilus... värviline, hästi paljude detailidega ja peenelt töödeldud. Paraku on need sunnikud üsna kallid nipstükid ja nii me neid talle sinna siis kollektiivselt kogume igal tähtpäeval. Viimased paar aastat on vähemalt osade kingipakkide sisud jätkuvalt üsna etteaimatavad olnud.
Ega olnud midagi uut siin päikese all seegi kord, kui tal nädalapäevad tagasi sünnipäev oli - Iittala troonis jätkuvalt soovinimekirja esikolmikus.
Ma olin juba peaaegu valmis lihtsama vastupanu teed minema ja jälle poodidesse neid imeloomade piltidega nõusid otsima, kui avanes võimalus osaleda ühiskingi tegemises, mis õnneks ei sisaldanud ühtegi köögitarvikut.
Aga et ma põhimõtteliselt olin ikkagi poetanud lubaduse, et esinen Taika-teemaga, siis jäi see asi pisut kripeldama. Ühel hetkel, täiesti out of the blue, sähvatas mulle pähe idee kuidas olukorda lahendada. Ma polnud Ulricale ju öelnud, et ma just konkreetse lauagarnituuriga kohale saabun, mis tähendab, et mul on täiesti võimalik läheneda teemale läbi omaenda kiiksu. Mõtlesin, et proovin nalja pärast, kas mul õnnestub mõnda selle tootesarja tegelast näiteks miniatuurseks prossiks tikkida. No kui nässu läheb, viskan minema ega iitsatagi, et selline plaan oli.
Hakkasin kõigepealt Iittala kodulehelt sobivat pilti otsima, mille tikkimine enam-vähem reaalne tunduks ja leidsin sellesama jäägrikostüümis rebase. Lõppude lõpuks kavatsesin selle max 5 cm diameetriga pinna peale ära mahutada ja sealt pidi pärast aru saama ka, mida kujutatud on. Salvestasin pildi endale arvutisse ja hakkasin selle põhjal vildi peale kujutist joonistama.

Valisin võimalikult originaalilähedast värvi niidid ja kukkusin tikkima. Ma ütlen ausalt, et sellist kuradi nikerdamist pole ma juba jupp aega teinud. See oli selge hiina piin!. Mitu korda olin valmis selle väikese käkerdise minema viskama, sest ma polnud üldse rahul selle tulemusega, mis sealt vormumas oli ja tundus kogu aeg, et iga pistega läheb asi järjest rohkem rappa. Harutasin ja tegin uuesti, ja siis jälle, ja siis veelkord. See, et ma kogu mustrit 1:1 selle pinna peale ära ei mahuta sai kohe selgeks ja sellevõrra võtsin ka vabamalt. Ei hakanud meeleheitlikult igat kriipsu ja täppi ja lilleõit taga ajama. Polnudki ju eesmärk ka. Kui oleksin tahtnud autentset Taikat kinkida, oleks võinud mõne kausi või taldriku osta.
Lõpuks sai tikitud osa valmis ja kui olin prossi lõplikult ära viimistlenud, siis pidin tunnistama, et täitsa lahe tuli välja. Täpselt samasugune mitte, aga äratuntav ja seostatav kohe kindlasti. Koos servapärlite reaga 5,5 cm.

Saajale meeldis samuti ja minu idee kuulutati elunaljakaks ning täiesti pööraseks. Ja ootamatuks isegi minu kohta. Aga kõige olulisem oli ikkagi see, et meeldis.
Seda ma luban küll, et sellist peenhäälestust ei võta ma niipea uuesti ette. Kui üldse. Kui tunnen edaspidi jälle mingit arusaamatut kihku midagi nii pisikest teha, siis pakun ennast kuhugi lasteaeda suvalistele Barbie-nukkudele pitsist aluspesu õmblema kuni hoog üle läheb. Tegelikult ka.

Väike tagasihoidlik toolipäästmise projekt

Pärast seda kui ma magamistoast seal ajutises asupaigas olnud tugitooli tema õigesse kohta ehk elutuppa paigutasin, jäi mu tudukambrike täitsa ilma toolita. Aga tooli on sinna väga vaja! Tahad hommikul unise peaga näiteks jalad sukkpükstesse sihtida, aga tagumikku pole kuhugi toetada. Seisad seal siis nagu kurg ühe jala peal ja püüad poolmagavas olekus varvastega snaiperi täpsust arendades õigele kohale pihta saada. No ei. No ei. Aastaid tagasi võisin ma jah sedasorti hulajoogat harrastada, aga nüüd on ikka mingit kindlamat pidepunkti vaja.
Alguses mõtlesin, et ostan kusagilt kasutatud mööbli turvakodust (ehk teiseringipoest) jälle mõne toeka tugitooli millega saab üht-teist peale hakata, ja probleem on lahendatud, aga ühtegi sobivat kandidaati ei hakanud silma.

Ja siis, ühel päeval kui ma järjekordselt Mustamäe teel vana mööbli varjupaigas ehk Sõbralt Sõbrale poes ringi tuulasin, nägin ma seda väikest õnnetut päris poe nurgas konutamas.
Ta oli kunagi väärikas tool olnud. Seda oli näha tema tugevast karkassist, ilusast puitmaterjalist ja stiilsest disainist. Siis aga oli keegi kuri inimene temaga halba nalja teinud ja ta ära rikkunud. Nüüd ta siis konutas häbinäoga seal neljajalgsete santlaagris koos teiste omasugustega. Leidus seal nii lombakaid kui logisevaid, koerte närituid ja rottide puretuid, plekilisi ja pinnulisi, kooruva värviga ja räbaldunud kangakattega isendeid.
Kaevasin ta sealt viletsusekuhja alt välja ja veendusin, et tõesti - ei logise, ei nagise, ei lonka.
Hinnaks oli talle 9 eurot pandud ja selle eest ma ta vastuvaidlematult ka omastasin.
Väikepealik Laura, kes ka minuga koos poes oli, haaras uue pereliikme kohe kaenlasse ja tõime tooli kenasti trolliga koju.



Kodus oli mu esimeseks tööks eemaldada vaesekese küljest see jõledus, mis temaga tehtud oli. Nimelt oli tema eelmine omanik leidnud jumal teab millisest kaubandusasutusest pruuni-hõbehallikirju vakstu, ja ausa tooli istumiseosa sellega katnud! Kuskohast on võimalik küll seesugust disaintoodet osta, ma tahaks teada!? Hoiaksin seal kilomeetrite kaugusele. Püüdsin endale ette kujutada veel mõnda värvikombinatsiooni, mis kasvõi ligilähedaselt sama koledana mõjuks, aga ei suutnud peaaegu midagi välja mõelda. Kõige lähemale jõudis halli-beeži kompositsioon, aga seegi ei tundunud sama hulluna. No vaadake ise.

Järgmiseks oli vaja kunagise varjupaigaelaniku puidust osad ka puhtaks teha sest mine tea, kus ta kõik ringi kolanud oli. Arvestades seda kõntsakihti mis teda kattis ja mis esimese hooga kohe väljagi ei paistnud, oli ta ikka näguripäevi näinud. Lähenesin alguses tallegi oma lakieemaldaja-kemikaaliga, aga peagi selgus, et tema juures teeb korralik liivapaber sama tõhusa töö ära. Paar nädalavahetust minu miljonivaatega värkstoas ja tool oli puhas nagu ponks.
Siis katsin ta kenasti oma puiduõliga (Tikkurila Nostalgia Beeswax Oil) üle ja inetust pardipojast oligi peaaegu luik saanud.



Samal ajal kui ma päevavalgust ära kasutades rõdul toimetasin, hakkasin õhtuti toolile uut katet tikkima. Leidsin jälle ühe laheda Ukraina rahvariidetikandi skeemi ja kombineerisin selle endale sobivate värvidega mustriks.
Sellegi valmissaamine võttis paar nädalat aega. Igal õhtul natukesehaaval, mis tööasjadest ja muudest toimetustest üle jäi.
Täpselt 2 nädalat ja 12 250 pistet (lugesin üle!) hiljem oli tikand valmis.






Valmiskujul näeb minu varjupaigast toodud tool nüüd magamistoas selline välja. Saab istuda ja saab astuda. Tubli mööblitükk oma uues kodus.