Üks uitmõte sai teoks - Taika pildiga pross

Minu väga hea sõbranna Ulrica on endale nõuks võtnud, et kõik taldrikud ja tassid tema majapidamises peavad olema Soome Iittala firma toodang. Täpsemalt öeldes - Taika (või Tanssi, nagu ta ise ütleb) tootesarjast. See on väga kummaliste loomapiltidega sari, kus rebased näevad välja nagu jäägrikostüümis kitsed ja kitsed omakorda nagu õllevaadiga siilid, kukkedel on pea justkui tulnukatel filmist "Marss ründab" ning mäger (kui see ikka on mäger) näeb välja kõike muud kui mäger. Selline kummaline pildiseeria siis tasside, taldrikute ja kausside peal. Aga muidu täitsa ilus... värviline, hästi paljude detailidega ja peenelt töödeldud. Paraku on need sunnikud üsna kallid nipstükid ja nii me neid talle sinna siis kollektiivselt kogume igal tähtpäeval. Viimased paar aastat on vähemalt osade kingipakkide sisud jätkuvalt üsna etteaimatavad olnud.
Ega olnud midagi uut siin päikese all seegi kord, kui tal nädalapäevad tagasi sünnipäev oli - Iittala troonis jätkuvalt soovinimekirja esikolmikus.
Ma olin juba peaaegu valmis lihtsama vastupanu teed minema ja jälle poodidesse neid imeloomade piltidega nõusid otsima, kui avanes võimalus osaleda ühiskingi tegemises, mis õnneks ei sisaldanud ühtegi köögitarvikut.
Aga et ma põhimõtteliselt olin ikkagi poetanud lubaduse, et esinen Taika-teemaga, siis jäi see asi pisut kripeldama. Ühel hetkel, täiesti out of the blue, sähvatas mulle pähe idee kuidas olukorda lahendada. Ma polnud Ulricale ju öelnud, et ma just konkreetse lauagarnituuriga kohale saabun, mis tähendab, et mul on täiesti võimalik läheneda teemale läbi omaenda kiiksu. Mõtlesin, et proovin nalja pärast, kas mul õnnestub mõnda selle tootesarja tegelast näiteks miniatuurseks prossiks tikkida. No kui nässu läheb, viskan minema ega iitsatagi, et selline plaan oli.
Hakkasin kõigepealt Iittala kodulehelt sobivat pilti otsima, mille tikkimine enam-vähem reaalne tunduks ja leidsin sellesama jäägrikostüümis rebase. Lõppude lõpuks kavatsesin selle max 5 cm diameetriga pinna peale ära mahutada ja sealt pidi pärast aru saama ka, mida kujutatud on. Salvestasin pildi endale arvutisse ja hakkasin selle põhjal vildi peale kujutist joonistama.

Valisin võimalikult originaalilähedast värvi niidid ja kukkusin tikkima. Ma ütlen ausalt, et sellist kuradi nikerdamist pole ma juba jupp aega teinud. See oli selge hiina piin!. Mitu korda olin valmis selle väikese käkerdise minema viskama, sest ma polnud üldse rahul selle tulemusega, mis sealt vormumas oli ja tundus kogu aeg, et iga pistega läheb asi järjest rohkem rappa. Harutasin ja tegin uuesti, ja siis jälle, ja siis veelkord. See, et ma kogu mustrit 1:1 selle pinna peale ära ei mahuta sai kohe selgeks ja sellevõrra võtsin ka vabamalt. Ei hakanud meeleheitlikult igat kriipsu ja täppi ja lilleõit taga ajama. Polnudki ju eesmärk ka. Kui oleksin tahtnud autentset Taikat kinkida, oleks võinud mõne kausi või taldriku osta.
Lõpuks sai tikitud osa valmis ja kui olin prossi lõplikult ära viimistlenud, siis pidin tunnistama, et täitsa lahe tuli välja. Täpselt samasugune mitte, aga äratuntav ja seostatav kohe kindlasti. Koos servapärlite reaga 5,5 cm.

Saajale meeldis samuti ja minu idee kuulutati elunaljakaks ning täiesti pööraseks. Ja ootamatuks isegi minu kohta. Aga kõige olulisem oli ikkagi see, et meeldis.
Seda ma luban küll, et sellist peenhäälestust ei võta ma niipea uuesti ette. Kui üldse. Kui tunnen edaspidi jälle mingit arusaamatut kihku midagi nii pisikest teha, siis pakun ennast kuhugi lasteaeda suvalistele Barbie-nukkudele pitsist aluspesu õmblema kuni hoog üle läheb. Tegelikult ka.