Jätkuvalt ehetelainel: hulganisti uusi vidinaid

Detsembri alguse Tallinna Käsitöömess läheneb hirmuäratava kiirusega ja minu käsitöömesilastarus käib kibe töö nagu Jõuluvana kontoris pühade eel. Olen omale eesmärgiks võtnud igal õhtul vähemalt ühe vidina valmis saada. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte, sest lisaks messi jaoks valmistatavatele asjadele olen vahepeal ka mõned trügijad järjekorras vahele võtnud :-)
Aga täna esitlen jälle omanikku otsivaid valmis saanud asju.

PROSSID
Terve peotäis väikesi vildist prossikesi, läbimõõduga 3-5 cm. Sobivad kenasti näiteks õlasalli kinnitamiseks või niisama kampsunile-pintsakule revääri külge.
Roheline, kiiliga - 3 cm
Roheline/valged pärlid - 3,5 cm
Kollane/roheline - 4 cm
Hall/punane - 4,5 cm
Sinine/must/valge - 4,5 cm

 Suuremat sorti vildist pross, mille mõõdud on 6,5x8,5 cm.

KÄEVÕRUD

Hulk erinevates tehnikates käevõrusid

Pärl- ja paeltikand, efektkangas, kortsutatud vuaal, soutache.
Mõõdud: laius 4, pikkus (koos kinnisega) 18,5 cm.

Heegeldatud, pärlkaunistuse ja organzapaelast rüüsiga. Mõõdud 5 x 20 cm.

Kootud käevõru-randmesoojendaja, metallist iludetailid. Laius 8 cm. 

Heegeldatud käevõru-randmesoojendaja. Pärltikandist kaunistus. Laius 7 cm.

Efektkangas, pärltikand. Laius (keskelt) 6,5 cm, pikkus koos kinnisega 20 cm. 

Heegeldatud äärepitsid

Käesolevat postitust ajendas mind kirjutama kurb tõsisasi et ma jälle kord, selleks et ühte konkreetset käsitööprojekti ellu viia, pidin "külapealt" abi otsima.

Juba ammu pole mingi saladus et mina ja heegeldamine on nagu kaks paralleelset sirget geomeetrias, mis küll kulgevad ühel tasapinnal ja kõrvuti, aga ei kohtu mitte kunagi.
Abivahendiga punumine on enim, mis mind selle suurepärase käsitööliigiga seob.

See kõik ei tähenda aga, et ma heegeldamist kui käsitöökunsti ei hindaks või et see mulle ei meeldiks. Vastupidi, ma tõsimeeli kadestan inimesi, kes selle veidra konkspulga abil igasuguseid imelisi esemeid moodustavad.

Märkimaks minu helerohelistes kadedustoonides lugupidamist oskajate heegeldajate suhtes jagan siia mõned minu meelest üleägedad mustrid, mis soovi korral võib järgi teha. Ei pea vist lisama et tegemist on internetiavarustest leitud materjaliga ja mina ise ei ole neist mitte ühtegi isegi mitte katsetanud.
Ma vist ei pea isegi ütlema, et ma ei saa nendest skeemidest eriti aru. Mingid sambad ja õhksilmused ja nupud ...

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XVIII "Tänuavaldus tundmatule näputöömeistrile pluss natuke poti- ja pajapõllundusest"

Velkamm velkamm üle pika aja. Kooliga on selleks aastaks ühel pool ja hiidprojekt läks peale jaanipäeva suure mürinaga jälle töösse. Kõik poolikuks jäänud asjad tuleb nüüd ju ära lõpetada ja hiljemalt augustis uutega peale hakata, et oleks mida septembris taas nutuvõruse näoilmega käest ära paremaid aegu ootama panna.
Esimesena võtsin kohe ette millalgi mullu samal ajal alustatud Väikepealiku toa kardinad. Eks ma olin neid ju ka vahepealsel ajal nokitsenud õppetöö kõrvalt, kuid päris valmis said nad alles nüüd. Kõigepealt suur tänu tundmatule autorile, kes kunagi leidis aega mulle toorikud valmis heegeldada. Ja siis teine suur tänu sellele juhmardile, kes neist midagi ei arvanud ja kaltsupoodi müügile viis. Ja kolmas tänu minu sõbranna Anule, kes need sealt üles leidis ja ära ostis ja mulle andis, kui need talle endale enam akende ette ei sobinud.
Ma ikka tõepoolest imetlen inimesi, kellel jagub nii palju kannatust et selliseid suuremahulisi heegelpindasid valmis nikerdada. Suuta peenikesest niidist monotoonselt rida rea haaval terved kardinad või voodile päevatekid pusida - see on minu jaoks ikka täielik tuumateadus ja need inimesed kes sellega hakkama saavad, on minu arvates tõesti 40 sügavat kummardust ja kestvaid kiiduavaldusi väärt. Mina selleks igatahes võimeline ei ole.
Sestap ka minu sügav tänu sellele tundmatule näputöömeistrile, kes kunagi niisugused kardinad valmis heegeldas:

Pidi ikka visadus olema, jupp-jupi haaval neli ilgelt suurt aknakatet valmis teha. Ja pidi see inimene ikka tuhnus olema, kes sellistele väärt asjadele paremat otstarvet ei leidnud kui need majapidamisest välja visata ja kaltsukasse häbiväärse tasu eest müügile panna. Aitäh et vähemalt sinnagi viis, oleks võinud ka palju hullemini minna.
Ja küll on hea et just minu sõbranna Anu, kes selliseid asju jällegi väga hinnata mõistab, need sealt üles leidis ja ära ostis.
Minu kätte jõudsid need kardinad juba siis kui nad mingi aeg Anu toas akende ees olid rippunud ja kui selgus et pärast remonti need nagu enam hästi samasse tuppa ei passi. Aga et ma olin neid seal juba korduvalt kadedusest rohelisena näppimas käinud, kinkis Anu need mulle. Kahjuks need mulle Tarekesse ühegi akna ette niisama, oma originaalmõõtude poolest ei sobinud. Väikepealik aga tahtis enda tuppa akende ette väikesi poolkardinaid. Nii ma siis võtsin kätte ja harutasin suured kardinad juppideks.

Tulemuseks oli hunnik väikesi detaile, mida ma nüüd siis omakorda tuunima hakkasin.
 







Kuna minu heegeldamise oskused on siin juba varasemalt kirjeldamist leidnud, siis ma nendel rohkem ei peatuks, ütlen vaid et minu laeks sai harutatud detailidele kõigepealt kollase ja siis tumepruuni niidiga ringid ümber heegeldada.

Lõpuks kinnitasin detailid nurkapidi teineteise külge. Paar detaili pidin kahjuks ka pooleks lõikama, aga see selleks. Siis heegeldasin pika toru, mille ma ühte serva pidi uue kardina külge õmblesin, ja küljeribad. Kardinapuu ajasin läbi toru, nii et see ülemise serva sirgelt ja kindlalt ära fikseeris.
Kuna minu arusaamised heegeldamiseks vajamineva materjalikulu arvestamisest on enam kui küsitavad, siis suutsin tervelt kaks korda niidikulu valesti arvestada ja kuna ma mõlema korral olin suutnud leida sellise niidi, mida enam hiljem kuidagi juurde ei olnud võimalik leida, siis ongi nüüd nii et Väikepealiku toa kardinates on kolme erinevat värvi kollasega tehtud detaile. Aga kui seda ei tea, siis võib arvata et nii ongi mõeldud :-)
Tulemus sai akende ette (neid on 2 tk) igatahes selline lõpuks.

Terve hulk detaile jäi veel kasutamatuna üle, nii et ma ilmselt saan nendest veel mingeid muid asju ka valmis teha. Näiteks diivanipatju või iks mitte - veel kuhugi ühed sellised poolkardinad? Ma pean lihtsalt ootama kuni mulle mõni superhea välkidee pähe tuleb.

Nii palju siis kardinatest.
Aga ma siin eksamite hooaja ja töötamise kiuste tegelen ikkagi mingi iluaiandusega ka. Plaanid olid möödunud aastal küll märksa suurejoonelisemad, aga kui ikka aega ei ole, siis ei ole. Seetõttu pidin ka sel hooajal leppima miniatuurse potiaiakesega kasutamata verandatrepil. Ega ta palju eelmise aasta versioonist ei erine, aga mitmed taimed on võrreldes eelmise aastaga erinevad. Raudürti ja kõrrelisi ja nelki möödunud aastal kindlasti ei olnud.  Ja potsikuid on ka hulga rohkem. :-)

Ühel ilusal päeval kui me veranda soojustatud saame ja ma sinna oma väikese kohvitamise nurga ja ürdiaia püsti panen ning me ka selle trepi uuesti korda teeme, siis tuleb mul oma potsikud ja vitsikud ilmselt mujale kolida, aga seda ei juhtu ilmselt veel paaril lähimal aastal. Õnneks või kahjuks.

No ja uuendusena sel aastal hakkasin ma  o m a  tagaaias pajapõllundusega tegelema. Paja ma ausalt varastasin. Või kui nüüd täiesti aus olla, siis pigem teisaldasin - Toriseja aia poole pealt enda aia poole peale. Temal seisis see seal niisama ja kasutult. Meil nimelt on aed Torisejaga pooleks jagatud. Minule kuulub maja vahetu ümbrus, eesõu ja viljapuudealune, temale maja taga olev kasutu heinamaa-larakas lõkkeaseme ja pallimänguplatsiga. Mina oma osa peal pingutan selle nimel et muru näeks välja kultuurne ja ilus, tema oma poole peal vaatab et rohi lihtsalt poole sääreni ei kasvaks. Kokkuvõttes on üldpilt täiesti OK, aga temal on keelatud oma artibuutikaga minu poole peale tulla ja mina ei kipu tema platsile. Tema ei torgi minu "iluaiandust", mina tema poole peal olevat (ja minu arvates täiesti tarbetut) kola. Välja arvatud muidugi see pada, millele ma juba ammu silma heitsin, aga mille kohta Toriseja väitis et ühel päeval tehakse selle sees kindlasti jälle lõket nagu ennemuistesetel aegadel, kui minust veel Tarekeses mõtetki ringi ei liikunud.
Kuna ma aga viimase kolme aasta jooksul pole kordagi näinud, et keegi selle paja läheduses kasvõi tikku oleks läitnud, siis ma hästi seda "kord saab siin lõke lõõmendama"-juttu ei uskunud. No ja kui nüüd oli tarvis üks tüütu känd minu poolt aiast muru seest ära "kaotada", siis oli õige aeg paja ärandamiseks enam kui käes.
Ühel päeval, kui Torisejal kaugemale asja oli, vinnasin paja käru peale ja tirisin oma aiapoole peale. Ilmnes et sellel vanal rondil oli lausa auk põhja roostetanud, nii et oligi viimane aeg ta sealt ära vedada, enne kui päris hukka läheb. Panin paika ja tassisin kohe mulla ka sisse, et oleks kindel värk - mis minu käes, see minu oma. Riisusin oma reetlikud jalajärjed muru seest sirgeks ja läksin järgmisel päeval nagu õige inimene kunagi Hansaplanti. Tulemus on nüüd selline:

Järgmiseks ma olen juba peaaegu et poole peal ühe vana tumbarappe reanimeerimisega, nii et peatsel jälle siin.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XV "87 T-särki ja värki"

Mul on nüüd oma isiklik juhututtav müüja Balti jaama tagumises osas asuval kaltsukamüügi platsil. Iga kord kui ta mind näeb, valgub tema näole õnnis naeratus, sest et "sealt tuleb jälle see hull naine, kes ostab arutus koguses kokku ja vabastab minu kaubakäru kõikidest nendest koledatest T-särkidest, mida keegi muidu ei taha!" Pean tunnistama, et olen harva meeldivamat teenindust kogenud.
Minu moodsa nimetusega biomeetrilises reisidokumendis ehk eesti keeli passis ei ole parema käe nimetissõrme sõrmejälge, nagu kõikidel teistel kodanikel, vaid on hoopis vasaku käe oma. Seda sellepärast et sõrmejälje andmise hetkel ei olnud minu parema käe nimetissõrmel piisavas koguses jälge, mida tuvastada :-)
Selles kõiges, lisaks muidugi veel valutav istmik ja selg (jälle!), on süüdi üks järjekordne Tarekese projektikene, millega ma nüüd ühele poole olen jõudnud.
Mäletatavasti lubasin ma ühes oma eelnevas sissekandes, et kui kord aeg käes, siis hoian ma pere eelarvest põrandavaiba raha kokku ja punun selle iluasja ise valmis. Lubatud, tehtud. Käesoleva hetke seisuga raporteerin, et Väikepealiku toa vaip on valma.
Seekord sai ümmargune, diameetriga täpselt 2 meetrit ja 2 sentimeetrit. Selle tegemiseks kulus 87 erinevat trikotaažeset, peaasjalikult T-särgid, aga ka üks paar pidžaamapükse, üks tuunika ja 3 meetrit ostetud trikotaažkangast. Esemed pärinesid erinevatest allikatest, näiteks minu enda kodust, Mulla tänava Emma poest, Humanast, Abakhani kangapoest, ja kõige suurem hulk muidugi Balti jaama turu tagumises osas oleva kaltsuka 30-sendiste esemete letist.
Humanast tõin vast 2-3 särki ja seda puhtalt värvi pärast, sest 1 EUR mingi kasutatud särgi eest, mille ma kohe ribadeks lõikan, oli minu meelest ikka liiast makstud.
Ja Abakhani kangapoest ostetud kangajupid võlgnevad oma olemasolu minu vaiba sees ka ainult oma värvile.
Vaip ise siis selline:

Algne plaan oli küll peaasjalikult kollaste toonide juurde jääda, aga mida rohkem ma värvilisi särke leidsin, seda kirjumaks ja mahukamaks vaip ise ka muutus. Kusagil poole peal läks vaip juba nii raskeks ja suureks et laotasin ta põrandale, istusin ise keskele ja lihtsalt liikusin heegeldades ümber oma telje :-). Uskumatu, kui palju ikkagi trikotaaž kaalub!
Mingil hetkel otsustasin, et kui ma ei taha seda ilusat asja kogemata tirides ja tõmmates katki rebida, tuleb sellele tugevduseks alusriie õmmelda. Leidsin Tarekesest mingisugused enne minu ajaarvamist siia soetatud paksud kardinad, mida oma koleduses kohe kindlasti enam kunagi selle maja akende ette ei panda, niikaua kuni mina siin paigal olen. Õmblesin need servapidi kokku ja lõikasin vajaliku suurusega tüki välja. Kardina kangas oli nii paks ja jäik nagu kartong, mina ei saagi aru millest kuradist see küll kokku kootud oli. Lolli visadusega teppisin ma
4-kordse niidiga vaiba selle hirmsa kanga külge kinni.
Vähemalt on kindel et alumise poole pealt see vaip nüüd niipea ära ei kulu.
Heegeldamiseks (ära unusta lugeda: abivahendiga punumiseks) kasutasin nagu eelmiselgi korral nr.10 heegelnõela. Trikotaažiribad olid sõltuvalt kanga paksusest ja sellest, kas see sisaldas rohkem või vähem elastaanisi, umbes 1,4-2 cm laiused.

Särke lõikudes püüdsin ikka võimalikult palju materjali ribadeks lõigata ja vähe jääke jätta. Kõrvaloleval pildil on kõik, mis jäi alles kolmest T-särgist ja ühe särgi varrukatest. Harutasin kõik trikotaažiõmblused ka  üles, mis pluuside alläärtes, varrukaotstes või kaelustes olid, ja sain seeläbi ka veel päris pikad jupid "nööri" juurde.


Vaiba pind jäi siis selline. On see nüüd mingi sammas või lammas või muu heegelpiste, mina ei tea... Ei huvita ka :-)

Järgmisena peaks üks kena riidekapp kohevarsti valmis ja siin presenteeritud saama.
Aga vahepeal ma püüan paar ehteasja (just!) valmis nikerdada, sest ma võtsin nüüd julguse kokku ja katsetasin ühte päris uut tehnikat, mida ma enne pole teinud - nimelt soutache´i. Ma teadupärast ei arva igasugusest niisama kõrvarõngaste ja kaelakeede pärlindamisest suurt midagi, see teema pole mind kunagi paelunud, aga soutache-tehnika tundub kuidagi.... elitaarne ja kuninglik. Selles tehnikas põhimõtteliselt ei ole võimalik teha asju, mis kuidagi odavad või igavad välja näeksid. Vähemalt mina ei ole suutnud kogu internetis leiduvast pildivaramust, nii palju kui ma sellega tutvunud olen, ühtegi koledat soutache-ehet leida. Isegi minu enda esimesed katsetused, ehkki need meisterlikkusest veel valgusaastate kaugusel on, näevad suht kobedad välja. Aga kes muidugi meistri töid näha tahab, siis siin üks link teile näituseks. Tervitustega Signele :-)

Destruktiivsed kevadpühad ja millega see kõik lõppes

Sellel pikal nädalavahetusel, kui ristirahvas töövaba reedet nautis, rõõmsal üksmeelel mune värvis ja Tiimarist ostetud värvilisi kanasulgi kimpu köitis, tabas mind lõpuks tööstress, mille eest ma nii kaua olin juba eduliselt ära põgenenud. Tööstress avaldub inimestel muide väga erinevalt. Üks minu hea koostööpartner näiteks ütleb, et temal tekib sel ajal tõsine soov inimeste kallal möliseda. Ilma otsese põhjuseta. Lihtsalt möliseda. Punkt.
Minul avaldus tööstress vastupandamatu vajadusega midagi ära lõhkuda. Mitte nii et viskad taldriku põrandale - klirr - ja asjad korras, vaid ikka pika, sihipärase ja põhjaliku hävitustegevusena.
Sõitsime sel nädalavahetusel üle tüki aja Tuudile, minu vanematekoju. Kuna laiemas plaanis nägi nädalavahetus ette aias sees ja aia taga kasvavate puude kärpimist, siis võib vist öelda et ma polnud ainuke, kellel näpud sügelesid. Aga see selleks.
Kuna puude kärpimine jäi suuremalt osalt meeste tööks, siis pidin enda probleemile ise väljundi leidma. Kaua ei tulnudki otsida, sest "väljund" leidis mu ise üles. Nimelt hakkasime me emaga Teadliku Raseda (No offence, Andra :-D) jaoks ühte omal ajal spetsiaalselt tallele pandud titeriiete kasti otsima. Kasti me ei leidnudki, küll aga laiutas pärast meie otsinguid põrandal tohutu kuhi muid kaste ja kotte ja kompse, mis kõik väikseks jäänud lasteriideid sisaldasid. Mu keskmine õde Tiina nimelt "unustab" iga kord, kui ta maal käib, koti või paar sellist staffi ema kappidesse või kamorkasse, ja seal nad siis kogunevad. Ema on õnnetu, sest mis temagi nendega tegema peaks, tüdrukud neid enam ei kanna ja ära anda pole ka kellelegi.

Minul aga hakkas kogu seda kasutute kaltsude hunnikut vaadates väike ideelambike peas hõõguma, sest minu meelest ei ole kasutuid asju olemas. On lihtsalt asjad, millele pole konkreetsel hetkel veel kasutusotstarvet leiutatud. Aga see ideealge muudkui keerles ja idanes mu peas edasi, kuni vormus täiesti konkreetseks plaaniks, mille tulemusel ma riiete seast sihipäraselt kõikvõimalikke trikotaažist riidetükke välja selekteerima hakkasin. Päris muljetavaldav kuhjake tekkis, muide.
Ja siis võtsin ma neist esimese ja lõin käärid sisse.

Kaks päeva, kolm pakitsevat vesivilli ja üks kõveraks väänatud parem käsi hiljem oli mul olemas kaks suurt kilekotitäit trikotaažiribasid. Kõik kenasti 1,5 - 2 cm laiad ja korralikult keritud.
Statistikast veel niipalju, et kotid sisaldasid 3 pusa, 5 paari retuuse ja 26 T-särki. Nagu näha oli enamik nendest riietest olnud kunagi kas roosat või punast või valget värvi, aga noh, need olid ka 100% tüdrukute riided.

Niisiis. Algmaterjal oli olemas.
Selleks ajaks kui me linna tagasi jõudsime, hakkasid kääride poolt hõõrutud vesivillid vähehaaval tervenema ja need sõrmed, mille kohta ma kartsin et nad pärast sellist lõikumismaratoni enam iialgi sirgeks ei paindu, hakkasid ka juba üsna normaalse käe moodi jälle välja nägema.

Nüüd, tegelikult, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma tunnistama et idee kui selline ei tulnud mulle tookord seal riidekuhila vahel mitte esimest korda pähe, sest juba hulk aega varem olin ma ühel oma järjekordsel Karnaluksi külastusel toonud endale koju hiilgamõõdus heegelnõela. Noh, ma ei liialda kui ütlen, et see ületas oma mõõtudelt hariliku pliiatsi. Taevas teab mida ma tookord mõtlesin, kui ma selle hiiglase sealt riiuli pealt endale korvi rabasin, aga ära ma ta tookord ostsin ja olemas ta mul kodus seega oli.

Plaan iseenesest oli suurejooneline - võtta kokku kõik oma olemasolevad heegeldamisoskused ning neid, eelpoolkirjeldatud heegelnõela ja ribastatud riidetükke kasutades heegeldada valmis üks põrandavaip. Vähemalt üritada. Kui untsu läheb, noh, siis ilmselt ei olnud määratud ja kui õnnestub, siis seda parem.

Töö sujus uskumatult kiiresti. Esimese õhtuga sain valmis muljetavaldava 83 cm laiuse ja 27 cm pikkuse jupi. Järgmisel õhtul lisandus sellele veel 32 cm. Kolmandal õhtul tegime me ootamatu külaskäigu sõprade juurde Sakku ja loomulikult pakkisin ma vaibapooliku endale kaasa. Milleks aega raisata, lobisemiseks mul ju käsi vaja pole. Pealegi oli Ulrical endalgi suur näputööprojekt pooleli (huvitava kokkusattumusena samuti heegeltöö) ja nii me siis seal kahekesi nokitsesime. Alguses ta tükk aega jälgis mu tööd ja küsis siis lõpuks, et mida ma teen.
No, heegeldan justkui?! Ok, ma tean küll et tegelikult peaks asi nägema välja vastupidi - töö peaks seisma paigal ja heegelnõel liikuma, mitte nii nagu minul et heegelnõel seisis paigal ja vaip muudkui lendas ringi. Ma tean et kuskil seal on mingi nipp jah, kuidas see asi õigetpidi peaks tehtud saama, lihtsalt ma ei ole seda veel avastanud. So what?
Ulrica jälgis veel mõnda aega pingsalt mu ponnistusi ja möönis lõpuks et jajah, t u l e m u s  näeb sellel asjal küll välja nagu oleks see heegeldatud, aga see, mida mina teen, ei ole kohe kindlasti mitte heegeldamine. Whatever.... Tulemus on tähtis.
Järgmisel päeval, pärast pikka mõttetööd ja juurdlemist pani ta minu tegevusele lõpuks ka omapoolse diagnoosi ja selleks oli - abivahendiga punumine. Nii et palun väga, jätke meelde, kui ma järgmine kord kirjutan sõna "heegeldama" omaenese isikuga seoses, siis hääldage seda kui "abivahendiga punumine". Ei tohiks väga keeruline olla, prantsuse keel on palju hullem mu meelest. Seal tuleb KÕIK sõnad valesti hääldada.

Aga ega mul palju enam olemasolevale lisada polegi. Täpselt niikaua kuni lõigutud materjali jagus, ma ka punusin. Lõpptulemusena valmis mõnus paks ja kohev põrandavaip - 83 cm lai ja 125 cm pikk. Lebab praegu ja edaspidi Tarekese kempsupõrandal, muide. Selline näeb välja.

Esimese katsetüki kohta tuli täitsa aktseptaabel asi välja ja seetõttu ma kardan, et see ei jää viimaseks. Hirmus plaan küpseb peas, et kui kord Tarekeses Laura toani jõuame ja mul õnnestub piisavas koguses sobiva värvitooniga t-särke endale sebida, siis jääb ostmata kaltsuvaipade arvelt üks kena kopikas jälle pere eelarvesse alles.

PS! Peaaegu oleksin unustanud!
TÄNASE LOO MORAAL! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teistmoodi ikka saab. Ja kui teistmoodi ka ei õnnestu, tuleb ikkagi heegeldama hakata... (loe "abivahendiga punuma"!)