Jätkuvalt ehetelainel: hulganisti uusi vidinaid VOL 2

Siin tuleb järjekordne väike galerii töödest, mida ma käsitöömessiks valmistan. :-)
Olen endale eesmärgiks võtnud igal õhtul vähemalt ühe asjaga valmis saada ja üldiselt on see õnnestunud ka, välja arvatud mõned üksikud erandid. Näiteks eile ja üleeile, kui ma ennastunustavalt internetist kõik "Luciferi" osad ära vaatasin. See tähendab - alates esimese hooaja kõige esimesest osast kuni kõige viimaseni, mis praegu saadaval on. :-)
Tegin seda täiesti ilma süümepiinadeta, sest ausalt öeldes oli mind juba paaril viimasel õhtul mingi arusaamatu loomekriis kimbutanud. Hakkasin nagu midagi tegema, aga panin üsna pea alustatud asja käest ära sest tundsin et ei, seda värvi või selles tehnikas või seda konkreetset asja ma küll täna teha ei taha. Alustasin järgmist ja üsna varsti tabasin ennast mõttelt et ei, see pole nagu ka see. Mõnel õhtul jõudsin enne 3-4 asja alustada kui selle ühe ja õige leidsin. Aga nii ei saa ju rallit sõita, eksole.
Sain aru et tegelikult vajas mu aju väikest pausi igasugustest pitsidest ja pärlitest ning seetõttu oli Lucifer Morningstari saabumine täiesti perfektselt ajastatud. :-)
Aga valminud asjakeste juurde siis.

KAELAKEED

 

                              

                              

                              

KÄEVÕRUD

ristpistes käepael, pikkus 19,5 cm, laius 2,5 cm

pikkus 18,5 cm, laius 4,5 cm

kootud randmesoojendaja-käevõru, laius 7 cm

JUUKSEKLAMBRID

 PROSSID

väike ovaalne pross, läbimõõt 5,5 cm (pikem osa)

väike pross, läbimõõt 3,5 cm, koos pitsiga 5 cm

väike pross, läbimõõduga 4 cm

jätkub varsti.....

Jätkuvalt ehetelainel: hulganisti uusi vidinaid

Detsembri alguse Tallinna Käsitöömess läheneb hirmuäratava kiirusega ja minu käsitöömesilastarus käib kibe töö nagu Jõuluvana kontoris pühade eel. Olen omale eesmärgiks võtnud igal õhtul vähemalt ühe vidina valmis saada. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte, sest lisaks messi jaoks valmistatavatele asjadele olen vahepeal ka mõned trügijad järjekorras vahele võtnud :-)
Aga täna esitlen jälle omanikku otsivaid valmis saanud asju.

PROSSID
Terve peotäis väikesi vildist prossikesi, läbimõõduga 3-5 cm. Sobivad kenasti näiteks õlasalli kinnitamiseks või niisama kampsunile-pintsakule revääri külge.
Roheline, kiiliga - 3 cm
Roheline/valged pärlid - 3,5 cm
Kollane/roheline - 4 cm
Hall/punane - 4,5 cm
Sinine/must/valge - 4,5 cm

 Suuremat sorti vildist pross, mille mõõdud on 6,5x8,5 cm.

KÄEVÕRUD

Hulk erinevates tehnikates käevõrusid

Pärl- ja paeltikand, efektkangas, kortsutatud vuaal, soutache.
Mõõdud: laius 4, pikkus (koos kinnisega) 18,5 cm.

Heegeldatud, pärlkaunistuse ja organzapaelast rüüsiga. Mõõdud 5 x 20 cm.

Kootud käevõru-randmesoojendaja, metallist iludetailid. Laius 8 cm. 

Heegeldatud käevõru-randmesoojendaja. Pärltikandist kaunistus. Laius 7 cm.

Efektkangas, pärltikand. Laius (keskelt) 6,5 cm, pikkus koos kinnisega 20 cm. 

Igasugu roosat värki VOL 2

Järgnevat tasub raudselt ise kodus järgi teha, niivõrd lihtne on see kõik. 

Eks sellega ole ikka nii, et kui kuskil midagi on, sinna tuleb juurde ja kui juba alguses pole midagi, siis pole seal varsti enam sedagi. Roosadest asjadest rääkisin eelmisel korral ja sellest kuidas ma roosa-allergikuna endale 100 m (või oli see 10 m) raadiuses majapidamisse ühtegi seda värvi eset ei luba. No nüüd neid ikkagi imbub mulle majja sisse nagu 10-15 aastat tagasi vabakäigu-reklaamiagente kontoriruumidesse - uksest ja aknast.
Üldiselt on Laura kõiges süüdi. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama hoopis sellest et pärast seda kui me talle tema pastapliiatsi tindiga lootusetult ära määritud jope asemele korraliku viksi ja viisaka mantli ostsime, ei sobinud seni kasutusel olnud müts (oh, kõik maailma mütsid, andke mulle andeks et ma selle toraka teiega ühte liigitan!) enam mitte kassisaba allagi. Ma mäletan väga hästi, kuidas Laura oli möödunud aastal ühel koolivaheajal mu vanemate juures ja kui ma teda sealt siis linna tagasi tooma läksin vaatas mu ema mulle hirmsüüdlaslikul pilgul otsa ja ütles umbes niimoodi: "Kuule, ma räägin sulle et ära mind süüdista, eksole. Ta ise tahtis seda saada väga ja ma siis ostsin. Aga ma ei tea, misasi see on ja milleks seda kasutatakse. Tema üldiselt kannab seda peas millegipärast. Äkki see on müts?"

 Seda sinepikarva kootud ja tutiga rotinahka oli tõepoolest ka juba uuenda üsna raske mütsiks pidada, aga mida aeg edasi, seda keerulisemaks selle identifitseerimine muutus.
Laura kandis seda ka umbes nagu tübeteikat või jarmulkat, kusagil taga kuklas. Kuidas see tal õnnestus nii et müts peast maha ei kukkunud, mina tõesti ei tea. Sellel on ju igavene jurakas raske tutijunn otsas, mis oleks kõigi füüsikareeglite kohaselt pidanud mütsi peast maha tõmbama, aga ei - see seisis tal kuklas nagu kahepoolse teibiga liimitult.
Ühesõnaga. Uus vinks-vonks mantel sai siis ostetud ja jumal tänatud, Laura ise ka ühel hetkel leidis et tõepoolest, see vana müts vist enam eriti ei sobi jah. Taevas olgu kiidetud selle ilmutuse eest! Aga see selleks, uut mütsi oli vaja. Kitsi inimesena olen ma alati arvanud et kui on midagi, mida ma saan ise teha, siis ei ole mõtet selle eest poes raha välja käia. Enamikel juhtudel. Müts käib enamike juhtude alla.



Alguses mõtlesin et teen niisama mustast lõngast klassikalise "sobib-kõige-juurde"- mütsi, aga no kus sa saad siis. Ühevärvilisest mustast ideest koorus roosa-lilla-musta-kirju peakate, sest ma kunagi tegin Laurale oma maagilise kindamustriga käpikud ja nüüd mõtlesin et võiksin mütsi peale sama mustrit kasutada. Lihtsalt natuke oli vaja nikerdada.







Mütsi alustasin nr. 2,5 varrastega ja kudusin kõigepealt 105 silma. Siis alustasin kudumist 3 parempidi-3 vasempidi soonikus. Kudusin soonikut 15 rida, siis tegin vahepeale mustriosa ja jätkasin jälle soonikuga.
Skeem üldiselt nägi selline välja, kui keegi peaks ise teha tahtma:

No ja lõpuks lihtsalt õmblesin servad kokku ja oligi müts valmis.
Salli oli ka loomulikult juurde tarvis.

Alguses mõtlesin jälle et kasutan taas sama mustrit aga siis leidsin  Abakhanist soodushinnaga (2.85) laheda 1-tunni-sallilõnga. Kahjuks või õnneks roosat värvi. Silt lõngatokil lubas et tunni ajaga saab toreda salli. No ma katsetasin. Hakkasin laupäeva õhtul kell 21.47 kuduma ja lõpetasin kell 23.04. Läks tibake kauem, aga ma tegelesin vahepeal muude asjadega ka. Aga noh, pmst võib ikkagi öelda et tunni ajaga oleks tõesti valmis saanud. Kasutasin vardaid nr 9 ja kudusin 11-silmaga (kuigi etiketil soovitati nr.10 8 silma) lihtsalt edasi-tagasi parempidise koega. Ei mingit mustrit.
Sain mõnusalt pika ja pehme allisoolika, mida sai kenasti kahekordselt ümber kaela mässida.
Kogu komplekt siis koos omanikuga siin :-)

Igasugust roosat värki

Üldiselt ma olen sedasorti inimene, kellele roosa värv mõjub nagu punane rätik härjale - lahtiseletatult: kohe üldse ei meeldi. Ma mõtlen ikka et raudselt pidi see olema kolmapäev, kui jumal roosa värvi välja mõtles - kesknädal, tüütu ja vastik. Sellel päeval loodud värvist ei saanudki midagi head tulla.
Palun vabandust siinkohal kõikide nende paadunud roosafännide ees, kuigi ma teie hullust ei mõista. Mina ei laseks oma majapidamisse ühtegi roosat värvi eset lähemale kui 10 jooksvat meetrit ümberringi.
Paraku on elus olukordi kus ilma roosa värvita kuidagi hakkama ei saa. Näiteks kui su tütre klassijuhataja otsustab ootamatult titepuhkusele minna ja paarile poisinaasklile vahelduseks ühe väikese plikatirtsu ilmutada. Pidasime koos Marise ema Anu ja Kristini ema Astridiga nõu ja leidsime ühiselt, et see on nüüd selline olukord, kus ilma roosa lapitekita küll kuidagi hakkama ei saa. Mõeldud-tehtud-kokku lepitud: minu poolt idee ja teostus, Anu poolt moraalne tugi ja Astridi poolt heegeldatud detailid (sest minu saamatu suhe heegeldamisse on ammu teada :-D).

Astrid heegeldaski valmis 10 imeilusat 10x10 cm lappi. Mina tegin teki valmis ja õmblesin need sobilike kohtade peale.

Lisaks heegeldatud detailidele kasutasin veel tavalist puuvillast pitsi.

Teki ääred plaanisin lihtsalt roosa niidiga läbi teppida, aga teppimise käigus selgus et masin va sunnik tõmbas riide hoopis omasoodu vildakile. Tulemus ei olnud üldsegi see mida ma alguses silmas olin pidanud, aga moodustas teki servale huvitava reljeefse tasapinna ja oli lõppkokkuvõttes isegi huvitavam.




                                                            Tekk sai selline

Anu tegi oma väikeste valgete kätekestega valmis kaardi meie kõigi nimel

ja Astrid lisas omalt poolt ühe vahva nuku, mille ta valmis nikerdas.

Aga roosat värki on minu majapidamisse veelgi sisse imbunud. Ma sain nädalavahetusel nimelt ühe vana võlaga (iseenda ees) ühele poole. Leidsin enne jõule Abakhanis ringi tuuseldades ühe huvitavat värvi lõnga, millele ma ei osanud kuidagi nime anda. Isegi kõrvalolevale tabelile vaatamata :-)
Justnagu oli punane, aga päris ei olnud ka.
Justnagu oli roosa, aga ei olnud ka.
Justnagu oli halli-roosa-kirju, aga justnagu ei olnud ka.
Justnagu oli halli-punase-kirju, aga ikkagi mitte päris.
Ühesõnaga, sihuke imelik värv, aga rohkem ikka nagu selline imelik... roosa.

Hakkasin sellest alguses randmesoojendajaid tegema ühele sõbrale jõulukingiks, aga mida rohkem ma kudusin, seda rohkem ma aru sain et nendest tulevad ikka väga nigelad ja koledad randmesoojendajaid. Lõpuks jätsin nad üldse pooleli, sest tuju ja tahtmine neid ära lõpetada läks üle. Seisid teised siis nii paar kuud mul laua ääre peal ja ootasid oma aega. Mina aga muudkui vaatasin neid ja mõtlesin et ei tea, kas üldse ja millal ma need valmis teen. Lõpuks võtsin siiski vardad uuesti kätte, aga siis juba teadmisega et randmesoojendajaid nendest nüüd enam küll ei saa. Hoopis sõrmikud. Oma viimasel Abakhani-reisil leidsin ühed huvitavad aplikatsioonid sealt, mida  ma samamoodi ühegi värviga seostada ei osanud. Need kuulusid tundmatut värvi sõrmikutega justkui samasse komplekti. :-)

Sõrmikud said lõpuks sellised, koos imelikku värvi aplikatsioonidest tuuninguga.







Veidrat värvi aplikatsioonid.

Tuunisin tuuningut. Litrite ja seemnehelmestega.


Tänaseks kõik. :-)

Nipiraamatu VIP ja mõned hitihoiatused lähitulevikuks

Eelmise aasta detsembris oli mul huvitav kogemus, kui ootamatult kirjutas mulle Naistelehe Nipiraamatu ajakirjanik ja uuris, kas ma oleksin nõus neile oma käekelladest natuke lähemalt rääkima ja näitama, kuidas ma neid teen.
Olevat nemad minu sellesama blogi siin leidnud ja kellade peatüki juures otsustanud, et neid sobiks ka Nipilehe lugejatele lähemalt tutvustada.
Egas midagi, ma pole ju kade. Kärutasingi siis oma suure käsitöökastiga nende toimetusse ja lasin ligi tund aega enda tegemisi seal lähedalt pildistada. Üsna lõbus oli.
Jaanuarikuu numbris võivad siis huvilised minu maniküüri lähivaates uurida fotode pealt ja käekella tegemist ka.
Kellel Nipiraamatut pole või ei viitsi otsida, siis kell sai selline.
Saladuskatte all võib öelda, et äravisatud pesuesemetelt tasub alati enne pits eemaldada, kunagi ei või teada, kuskohas seda vaja läheb. :-)
Niipalju siis VIP-näputöödest. Detailne õpetus on artikli juures olemas, seega ma ei hakka seda siia üles märkima. Kui kedagi ikkagi huvitab, siis ma võin eraviisiliselt juhendada. Või enamgi veel - kella ise valmis teha soodsa hinna eest. :-)

Aga teema teisest poolest rääkides, siis lähiajal tasub minult oodata uusi näputööasjandusi.
Siinkohal kolm t õ e l i s t   h i t i h o i a t u s t :

Kindad nr 1  

Pildistasin need üles kui Laura pinginaaber Maris nädalavahetusel meil külas oli. Nüüd ainult on veel vaja muster ruudulisele paberile joonistada ja ma arvan et enne lume sulamist saab laura endale samasuguse mustriga käpikud.

Kindad nr 2

Leidsin need koristamise käigus oma maakodus ühest sahtlist. Kuna ma tõsimeeli nüüd mingiks ajaks oma firma-kindamustri kudumisega vahet tahan pidada, siis tundus mulle see muster küll väga nunnu väljakutsena.

Diivanipadi

Selle padjaga on niisugused lood et ma sisuliselt röövisin selle tema omanikult. :-) Küll ajutiselt, aga siiski.
Nimelt on meil minu vanematekodus maal üks iidavana üksikust naisterahvast peretuttav, kes on kogu oma elu aina tikkinud tikkinud tikkinud. Tal on kodus patju ja linikuid ja katteid ja ribakesi lausa kihtide kaupa. Tean et minu emagi omal ajal just tema käest selle tikkimisepisiku endale verre sai, niimoodi nad siis kahekesi muudkui torkisid kohutavates kogustes ristpistet. Minu ema ei tiki enam ammu, tema koob nüüd ainult sokke, aga meil on kodus veel vanast ajast päris suur hulk tema tehtud asju. Näiteks kaks suurt täismõõdus tikitud põrandavaipa. Ükskord ma näitan neid haruldusi teile siin ka, luban.
Aga siis sellest padjast... ma kaldun juba teemast kõrvale. Lühidalt - käisime meie siis proua Elvel jõulude paiku külas ja märkasin mina tema diivanil olevat patja. Ma kohe kaua vaatasin seda ja lõpuks küsisin et on tal ehk selle mustrit kuskil alles. Elve vastas et tal pole seda kunagi olnudki. tegemist on mingi väga väga vana mustriga, mille ta isegi otse teise padja pealt maha tikkis. No ma oletan et see tema toas sel hetkel olnud padi oli vähemalt 20 aastat vana, aga kui uskuda Elve juttu et padi, millelt tema selle mustri maha tikkis, ei olnud ka enam oma kõige uuemas nooruses, siis ma võin ainult oletada kui pikast ajast me räägime.
Elve padi, nagu ka enamus muid tema töid, on tikitud väga huvitava lõngaga. Õigupoolest ei ole see üldse lõng. Tema töövahendid on nimelt pärit veel nõukaajast ehk kolhoosiaegadest, kui heinarullide kinninöörimiseks kasutati ühte omapärast valget paela või siis pakinööri, nagu meie seda nimetasime. See oli valge, ma oletan et sünteetiline? (vähemalt osaliselt), ja selle sai nagu mulineeniidigi 5-6 peenemaks niidiks lahti harutada. Elve värvis valge nööri riidevärvidega ära ja saigi endale hulgaliselt tikkimisniiti. Ma tean et minu ema tegi sedasama, sest ka meil on kodus töid, mida ta selle niidiga on teinud. Need on vastupidavad ja tugevad tikandid, ainus viga on see, et need on natuke heledad ja värv ei ole lõngal ühtlane.
Mina igatahes haarasin sel päeval tolle padja endale kaenlasse ja ütlesin, et ei kavatse seda ka talle mitte enne tagastada kui olen selle mustri maha tikkinud.

Algusega olen juba maha saanud, esimene pilt on ülimalt paljutõotav. Aga töö on üsna keeruline, sest mustris on palju vigu sees ja kohati on raske aru saada, millist värvi lõngaga on tikitud.
Anyway, ma ei tea, millisesse tuppa ma selle padja lõpuks teen, aga küll ta endlae koha leiab mu majas. Selles pole kahtlust.