Haritud näputööline ikkagi

See on peatükk, kus tuleb juttu minu õpingutest, sellest, miks ma otsustasin õppima minna ja ühest kadunud punasest kangast.

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma jälle alustama lõpust ehk ühest salapärasest punasest kangast minu majapidamises. Õigupoolest ei ole ma enam sugugi kindel, kas see kangas üldse minu poolt ekslpuateeritaval pinnal veel viibib, sest ma ei tea rohkem oma majas selliseid kohti, kust seda otsida.
Aga leidsin ma selle kadunukese möödunud suvel. Me nimelt Sursikuga otsustasime, et maja katusealustes panipaikades valitseb väljakannatamatu korralagedus ning viimane aeg on sellele õudusele lõpp teha. Niisiis me sukeldusime kahekesi kirjeldamatusse rämpsuhunnikusse, mis sinna aegade jooksul kogunenud oli, ning viskasime suurema osa sellest lihtsalt ületee lõkkeplatsile.
Muuhulgas leidus seal ka paar suurt musta kilekotitäit väikseks jäänud riideid, mille me taevas ise teab millises meeltesegaduse hoos sinna kunagi paigutanud olime. Nüüd igatahes pidid need kaltsud majast kaduma.
Viimasel hetkel märkasin, et ühest kilekotist ripub välja punane varrukas. Varruka küljes oli minu vana punane villane mantel. Ma siiamaani ei suuda aru saada, kuidas ma kunagi sellise hirmsa riideeseme olin nõus selga panema, aga ma mäletan et oli aeg, kus ma pidasin seda mantlit lausa superlahedaks. Igatahes - seal ta nüüd oli. Ma olen päris kindel et kui keegi kunagi korraldaks maailmameistrivõistlused ideest tegudeni jõudmise kiiruses, siis ma oleksin suveräänne maailmameister. Ainsa hetkega rebisin mantli kilekotist välja ja lõin sellele käärid sisse. Harutasin kunagise vinge riideeseme täiesti algosadeks ja pesin ära. Jajah, öelge pealegi, et milline hull inimene villast riiet peseb, aga mina pesin. Riie muutus mõnusalt tihkeks nagu vilt ja ma juba nägin vaimusilmas seda punast käekotti, mida ma sellest oma uue, aga järjekordselt punase :-) mantli juurde teha kavatsesin.
Mõtlesin, et kui on punane villane riie, siis oleks kõige sobilikum sellele midagi Lihula tikandis peale teha. Oleks a) ilus, b) ilus ja c) ilus. Lisaks veel kodukoha rahvuskäsitöös.
Aga Lihula tikandit ma teha ei osanud, uskuge või mitte. Ma tegelikult ei oska Muhu tikandit ka, kuigi inimesed mu ümber vastupidist kinnitavad. Ei oska. Ja Lihula oma ma suvel veel ka ei osanud. Mõtlesin, et OK, seekord ma ei hakka oma tavapärast katse-eksituse meetodit kasutama vaid lähen siis ja õpin asja kohe alguses selgeks. Seda enam, et viimase aasta jooksul olin ma Lihula tikandi teema otsa komistanud päris mitu korda veel ja see oli hakanud mulle juba sportlikku huvi pakkuma ilma käekoti-ideetagi.
Tõin riide linna, panin täpselt käe järgi sellisesse kohta ära, kus ma teda kohe võtta saan kui vaja läheb, ja panin ennast kursustele kirja.
Täna sain lõpuks tõendi selle kohta, et olen nüüd haritud Lihula tikandi tegija:

Nüüd ma võiksin ju põhimõtteliselt hakata seda kotti tegema, aga mida ma enam oma majast ei suuda leida, on seesamune punane villane riie! Hea küll, ma saan aru, et mu elamine on taevaääreni täis niite, nõelu, paelu, pärleid, nööpe, kivikesi, litreid, kangaid, lõngu, vardaid ja muud taolist trini-träni, mille seast midagi konkreetset üles leida on suhteliselt hullumeelne vedamine, aga üldiselt on mul ikkagi mingisugunegi ettekujutus olemas, kus mul miski asub. See kangas on aga kadunud nagu vits vette. Samas - ma vean kihla, et ta ilmub välja selsamal hetkel kui ma olen poest tagasi uue, kalli raha eest ostetud punase villase kangatükiga. Murphy seadus...
Ma panen siia paar näidist ka nendest asjadest, mida ma kursustel tegin. Õnneks ma leidsin kodunt ühe tüki täiesti rõvedat - nii värvi kui tekstuuri poolest - lillakaspunast villast riiet, millega ma muidu niikuinii mitte halligi peale ei oleks osanud hakata. See oli torkiv ja kole, aga õppematerjaliks kulus üsna hästi.
Autentsetele värvidele ma siinkohal eriti tähelepanu ei pööranud, pigem oli mu eesmärgiks tehnika selgeks saada. Õigete Lihula tikandi värvidega hakkan ma tikkima siis, kui juba konkreetselt mingit asja - antud hetkel siis käekotti - tegema hakkan. Niisama harjutamiseks sobisid minu meelest teist värvi lõngad ka. :-)

Lehed:

Veel lehti:

Maasikad:

Karikakar:

Vesiroos:

Minu enda mobiilikott

See on see peatükk, kus ma endale ka midagi valmis meisterdan.

Kurat. Ma kaotasin oma mobiilikoti ära. Sellesama katse-eksemplari, millest ma siin esimeses sissekandes rääkisin. Ilmselt kurseerib ta praegusel hetkel Samati 206 liini marsruuttaksos Tallinna ja Saku vahet, nii et kel huvi, ehk leiab sealt üles. Siis teab, et on minu oma. Mu kontori uksekaart on ka seal sees (sellest leidjale kahjuks enam abi ei ole, selle ma lasin ära blokeerida :-D).
Vahepeal ma käisin nädal aega niisama ringi, aga kuna ma pole looduse poolt kaheksajalaks loodud, siis on kahe käe abil pagana keeruline opereerida korraga kohvitassi, suitsupaki, tulemasina ja uksekaardiga. Päriselt ka.
Võtsin ennast nüüd eile õhtul lõpuks kokku ja lubasin, et teen sihukese fancy aksessuaari, et kui ma selle ka peaksin ära kaotama, siis olen ikka täitsa lammas küll.
Tükk aega valisin kangaid. Alguses mõtesin et teen mingi täieliku pehmiku endale ja juba kraamisin isegi oma kunstkarusnaha tükkide karbi muu kraami seast välja, aga kui ma valitud kangaid ja karusnahka omavahel kokku sobitama hakkasin, siis ei meeldinud tulemus mulle üldse. Karvikud rändasid karpi tagasi.
Aga sellised sametkangad valisin lõpuks välja küll.

Lisaks veel punane vooder, Karnaluxist kunagi ostetud tuhmkuldsed mereteemalised pärlid ja pronksivärvilise metallikniidi ka.











Lõpptulemus sai selline:

Hiigelprojekt "Ilmapuu" ehk kuidas sõpradele antud lubadusi täita. VOL 1

See on see peatükk, mille kohta oleks aus kohe alguses ära öelda, et "Ärge seda kodus järgi proovige". Siin tuleb juttu sellest, mis juhtub siis kui lapitekinduse hullus ja isiklik mania grandiosa kokku saavad ehk kuidas autoril terve mõistus sellise hooga peast minema lendas et ei vaadanud tagasi ka.

Aga algusest. Pole enam mingi saladus, et eelmise aasta augustikuus kinkis terve punt mu sõpru mulle sünnipäevaks lapiteki kursuse Tallinna Rahvaülikoolis. Kuluaaridest oli kosta, et enne lõpliku valiku tegemist olid kõne all veel ka vitspunutiste, niplispitsi ja kirivöö (või oli see kunstheegeldamine?) alternatiivid, aga taevale tänu - lõpuks jäi peale ikkagi lapiteki variant. Samal päeval andsin piduliku lubaduse, et kui olen kursuse läbi teinud, siis - kasutades kõiki oma seal omandatud uusi oskusi - teen ühe suure lapiteki pühendusega sellele samale seltskonnale. Olgu nad siis siinkohal nimeliselt ka ära toodud: Ulrica ja Mäx, Katrin ja Tiki, Kersti ja Paap, Kayre, Alexis, Henry ja Tanel.

Kursused algasid novembri lõpus ja tänaseks on ka juba teada, et aprillis, kui kõik läbi saab, tuleb suur näitus kursuse lõputöödest. Ehk teisisõnu - see on nüüd see koht, kus ma saan oma lubaduse täita.
Loomulikult võiksin ma oma lõputööks ka mõne lihtsa ja ilusa teki teha nagu kõik teised - sest ilmselgelt ilusaid tekke saab seal olema mitmeid. Tänaseks oleme selle seltskonnaga nii mitu korda koos käinud, et koos tehtud tunnitööde põhjal olen enda jaoks tegijate pingerea juba suures osas paika pannud: kes on väga hea värvitajuga ja andekam tegija, kes on lihtsalt armas vanaema ja tahab oma lapselastele lapitekke teha. On algajaid ja edasijõudnuid, kokkuvõttes üks üsna lahe kooslus hakkajaid naisi. Ja ma usun, et lõputööde osas saab veel üsna palju üllatusi tulema.

Aga jah... lihtsalt ilusa teki tegemine ei oleks minu moodi :-), sest see oleks liiga lihtne lahendus. Sellepärast vaevlesin ma mitu ja mitu päeva tõelises loomekriisis, püüdes välja mõelda, mida ma siis teen. Kõhklesin kahe idee vahel. Kumbki neist ei olnud mu peas päris selgelt välja kujunenud, aeg-ajalt vilksatasid ainult üksikud fragmendid lõpptulemusest.
Üks nendest oli jaapani-teemaline ja ilmselgelt mõjutatud "Otari lugude" raamtutest, mida ma hiljuti lugesin - selles ideest tuleb juttu veel edaspidi. Aga jaapani-teema ei haakunud kuidagi mu sõpradega.
Teine idee, mis mul juba hulgemat aega peas ringi liikus, oli Põhjamaade mütoloogiast pärineva Ilmapuu ehk Yggdrasilli kujund.
Otsustasingi lõpuks selle variandi kasuks.

Kuna põhiolemuselt oli mul idee olemas, siis hakkasin seda paberile panema. Raiskasin ära tubli metsatuka jagu paberipuud ja mu ökoloogiline jalajälg jõudis juba Lumeinimese mõõtusid võtma hakata, enne kui lõpuks selle peale tulin, et prooviks Excelis oma plaani paika sättida. Arvestasin välja, kui mitu ja milliste mõõtudega lappi mul vaja läheks, et soovitud laius ja pikkus kätte saada.
Mudel tuli selline:

Kui ma lihtsa matemaatilise tehte tegin, siis pidi mul hing kinni jääma: 2352 lappi, igaüks lõplikus suuruses 3x3 cm, tuli mul nüüd siis omavahel kokku õmmelda. Ja sellest saaks alles tausta kavas olevale kujundusele!
Ma ilmselgelt vajan ravi, tunnistasin ma endale peeglist otsa vaadates ja kui ma sellest paarile oma tuttavale rääkisin, siis ... noh, ütleme kõige leebemad nendest koputasid endale ka otsaette ja soovitasid mul perearsti poole pöörduda.
Aga minul oli plaan paigas ja kui ma järele mõtlen, siis on selline hull hiigelprojekt täpselt see väljakutse, mis mulle meeldib ja sobib. Iseasi, kuidas see lõpuks välja nägema hakkab. Aga selles järgmises osas
:-)

Roosa mobiilikott Janne tütrele

See on see peatükk, kus ma püüan step-by-step ära näidata, kuidas ma ühte mobiilikotti valmis nikerdan.

Kõigepealt pean tunnistama, et ma suutsin nädalavahetusel kuhugi ära kaotada oma isikliku mobiilikoti. Taevas ise teab, kuhu see koos kontori sissepääsukaardiga kadus. Halvimal juhul kurseerib ta praegu Samati 206-l marsaliinil Tallinna ja Saku vahet, aga ma pole ka kuigi kindel. Nii et päris kindlasti tuleb mul hakata endale kibekähku uut tegema. Aga see selleks.
Ühesõnaga.
Kolleeg Janne tellis sõbrapäevaks oma teismelisele tütrele bling-bling roosa mobiilikoti. Roosat värvi asjad tekitavad minus küll kerge allergiahoo, aga mis parata. Kui roosa, siis roosa.
Valisin oma kangalaost välja sellised materjalid:

Heleroosast ja tumedamast ruutudega roosast lõikasin 3 cm laiused ribad ja õmblesin omavahel külgepidi kokku.

Siis lõikasin saadud triibulapi omakorda põigiti 3-cm laiusteks ribadeks ja paigutasin omavahel niimoodi kohakuti, et tulemuseks sain ruudulise lapikanga.
Sellise, nagu siin näha. Ruutude vahel olevad õmblused kaunistasin metallik-mulinee niidiga lihtsa üleääre pistega.








Lilledega roosa kanga õmblesin lapikangale lisaks. Kuna mobiilikoti läbivaks kujundiks oli ruut, siis leidsin Karnaluxist sobiva roosa-hõbedase paela, millel kandilised roosad kivid peal. Selle kinnitasin lillelisele kangale. Kokku tuli lõpuks 2 sellist tükki:

Kuna kõikide kangaste puhul oli tegemist õhukeste ja suht lidrude kangastega, siis liimisin mõlemale tükile tugevduseks tagumise poole külge tihke liimiriide.
Edasi oli juba lihtne. Lõikasin mõlemale tükile vastava suurusega voodririide tüki ja õmblesin hästi serva mööda tüki külge kinni.
Siis õmblesin lühema (üleni ruuduline) ülemisse serva kandi. Selleks kasutasin lillelisest kangast välja lõigatud 2,5 cm laiust riba. Paremalt poolt õmblesin masinaga, voodri poolse külje kinnitasin salapistega.
Lõpuks õmblesin mõlemad tükid kokku ja palistasin sama kandiga ka koti välimised servad. Pikema tüki poolt õmblesin masinaga, lühema tüki ja klapi voodri poolt siis salapistega.
Lisasin paela ja nööbi ja nööbiaasa ja valmis ta oligi. Selline siis.

Mobiilikottide peatükk

See on see peatükk, kus ma räägin mobiilikottidest. Siit võib juba natuke ideesid saada.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar aastat tagasi kinkis mu sõbranna Kati mulle muhu tikanditega mobiilikoti. Jube hea kott oli, peale telefoni mahtusid sinna mõnusalt ka suitsupakk ja tulemasin ära. Aga nagu kõikide pidevalt kasutuses olevate asjadega juhtus ka sellega nii, et aja jooksul muutus ta üsna koledaks ja räbalaks.
No pole vist vaja öelda, et ma selliseid asju, mida ise teha annab, poest küll ostma ei hakka ja loomulikult võtsin ma ühel päeval kätte ja hakkasin endale ise ühte valmis nokitsema. Lapitekkidest jääb alati mingeid väikesi riidetükke üle, mida ma kunagi ära ei viska, kuni neist veel ükstaspuha mida muud teha saab. Ja mobiilikott on piisavalt väike vidin selleks, et ka kõige pisemad kangajäägid ära kulutatud saaks.
Lisaks olin ma just Ele käest saanud hunniku imetabaselt vahvaid efektkangaid, millele polnud eriti pärleid ja paelu vaja peale tikkidagi, kuna need olid ka niisama piisavalt huvitavad.
Minu oma tuli lõpuks selline:

See oli suurepärase idee esimene katsetus ja muidugi ei tulnud kõik kohe korralikult välja. Minuga on ju ikka nii, et kui mingit asja annab keeruliselt teha, siis ma leian selle võimaluse. Lihtsamad lahendused kooruvad kogemuste käigus. Nii näiteks tegin ma selle koti enne valmis ja alles siis hakkasin voodrit sisse panema. Ilge nikerdamine oli ja tulemus tuli selline, millega ma ise tegelikult päris rahule ei jäänud. Jõudsin kaks kotti veel sama viga korrates valmis teha -sellised nimelt:

Ja sellise, oma töökaaslasele Kairile. Kairi tellimusega oli muidugi sellevõrra lihtsam, et see oli ilma klapita ja sinna oli voodrit lihtsam sisse sobitada:

Alles siis tulin mõttele, et tegelikult võib seda teha hoopis nii, et õmblen voodri kohe välimiste detailide külge ja küljed kinnitan kandiga ning salapistega.
Järgmised katsetused tulid minu meelest juba palju kaubanduslikumad välja. Sellised siis:

(Selle kinkisin oma heale sõbrannale Stiinale)

(Selle krabas endale jutu alguses mainitud sõbranna Kati)

(Ja selle niisamuti. Ilmselt kingib Kati selle lõpuks siiski Elele :-D, nii ta vähemalt lubas.)

Almast, Albertist ja blogimisest üldse

See on see peatükk, kus te kohtute minu peaaegu et pereliikmeteks saanud Vana Alma ja Vend Albertiga. Ja kus ma kirjutan natuke sellest, mis siin üldse saama hakkab ja miks.  Üldiselt ma hoiatan - see on mõnes mõttes üsna igav peatükk.

Et kõik ausalt üles tunnistada pean ma alustama sellest, et juba lugemat arv kordi on minu käest küsitud, miks ma oma isiklikku käsitööblogi ei pea, kui ma pea poole oma ärkveloleku ajast niikuinii muud ei teegi, kui näputööd.
Noh, teate... Kui ma poole oma ärkveloleku ajast teen käsitööd ja teise poole käin palgatööl, siis ongi mu vaba aeg tegutsemisega nii ära sisustatud, et eriti millekski muuks aega ei jää. Ja kui jääbki, siis kulub see raamatute lugemise, Laura kasvatamise ja arvutu hulga sõpradega suhtlemise peale. Kuhu see blogi majandamine veel mahtuma peaks?!
Aga tuleb tunnistada, et mida sagedamini ma seda eelpoolmainitud küsimust kuulma pidin, seda rohkem hakkas see küsimus mind ennast ka kummitama - tõepoolest, miks?
On ju teada fakt, et mida rohkem inimene ette võtab, seda rohkem ta ka ära teha jõuab.
Üks, mis kindel, on see, et mingit ninnu-nännutamist a la "Tipsi tegemised" või "Sipsiku sahkerdamised" te siit edaspidi eest ei leia. Ma olen oma põhiolemuselt laisk inimene ja lihtsalt millegi tegemise pärast ma midagi teha ei viitsi. Teen siis, kui näen et asjast on kellelegi midagi kasu ka.
Ehk et ma ei kavatse siia lihtsalt hakata laduma ohjeldamatult pilte neist asjadest, mida ma valmis olen teinud, vaid püüan ka natuke avada tegemise köögipoolt: kuidas, millega, mismoodi tegin ja miks. Loodetavasti leiate siit häid ideid, kuidas ise järele teha või kui omal nupp ei noki ja käed pole näputööks loodud, siis saate minu käest tellida. Teen heameelega.

Nõndaks. Sissejuhatus on veninud enam kui pikaks ja igavaks, nüüd tahan tutvustada oma kahte head ja asendamatut sõpra - Vana Almat ja Vend Albertit.

Nii. See on Vana Alma. Minu tuttavad teavad ja tunnevad teda juba ammu. Miks ta nimi Alma, on, seda ma ei tea isegi. Kuidagi mingil hetkel kusagil jutu sees oli vaja teda mingi nimetusega isikustada ja Alma tundus selline sobilikult vana ja ontlik nimi olema. Kuna Alma sünnidokumendid on kadunud aegade hämarusse, siis ma võin ainult oletada, et ta vanus on kusagilt 50-60 aasta kanti, seega on tegemist üsna eaka vanadaamiga. Oma vanusele kohaselt on ta tõre ja torssis nagu Ivan Orav ning aeg-ajalt tal mälu tsipake tõrgub, ehk et ta kipub ära unustama, mida ta tegema peab ja milleks teda kasutatakse. Siis ma natuke õiendan ta kallal või halvemal juhul lähen kättpidi juba ta nuppude ja hoobade kallale, aga üldjoontes teeb ta tublit tööd, nii et patt oleks pikemalt kurta.
Vahepeal oli siin aeg, kus Alma tervis ja mõistus hakkasid nii sagedasti tõrkuma et ma kartsin teda juba lusika nurka panevat, ja siis sa majja muretsetud Vend Albert. Albert sellepärast, et nimi pidi Almaga sobima ja Vend Albert sellepärast, et see tiitel (Brother) on talle ju juba tootja poolt aegade lõpuni peale kirjutatud.  
Albert on siis selline:

Albert otse loomulikult on palju noorem ja hakkajam kui Alma. Tema peaks kõigi eelduste kohaselt praegusel hetkel mingi 15-aastane olema. Oskab teha mitut vigurõmblust ja on muidu ka nunnu tegelane, aga natuke liiga peru. Rahulikke sirgeid õmblusi pole temaga mõtet teha, sest kangas kappab tema talla alt sellise kiirusega minema, et ma ei jõua lihtsalt järele. Sirgete õmbluste ja pistehaaval nikerdamise jaoks kasutan ma ikka Almat, kes konkurenti nähes suure vihaga tagasi ellu ärkas (noh, olgem ausad, õlitamise rituaal, mille mu paps tema kallal läbi viis, ei olnud ka mitte väikese tähtsusega sealjuures).

Üldiselt saavad Alma ja Albert omavahel üsna hästi hakkama ja mina nendega, aga ma ütlen ikka, et kui nendest kahest masinast üks kokku panna, oleks mul üks superhea masin.

Aga aitab nüüd esimeseks korraks küll.