Et kõik ausalt üles tunnistada pean ma alustama sellest, et juba lugemat arv kordi on minu käest küsitud, miks ma oma isiklikku käsitööblogi ei pea, kui ma pea poole oma ärkveloleku ajast niikuinii muud ei teegi, kui näputööd.
Noh, teate... Kui ma poole oma ärkveloleku ajast teen käsitööd ja teise poole käin palgatööl, siis ongi mu vaba aeg tegutsemisega nii ära sisustatud, et eriti millekski muuks aega ei jää. Ja kui jääbki, siis kulub see raamatute lugemise, Laura kasvatamise ja arvutu hulga sõpradega suhtlemise peale. Kuhu see blogi majandamine veel mahtuma peaks?!
Aga tuleb tunnistada, et mida sagedamini ma seda eelpoolmainitud küsimust kuulma pidin, seda rohkem hakkas see küsimus mind ennast ka kummitama - tõepoolest, miks?
On ju teada fakt, et mida rohkem inimene ette võtab, seda rohkem ta ka ära teha jõuab.
Üks, mis kindel, on see, et mingit ninnu-nännutamist a la "Tipsi tegemised" või "Sipsiku sahkerdamised" te siit edaspidi eest ei leia. Ma olen oma põhiolemuselt laisk inimene ja lihtsalt millegi tegemise pärast ma midagi teha ei viitsi. Teen siis, kui näen et asjast on kellelegi midagi kasu ka.
Ehk et ma ei kavatse siia lihtsalt hakata laduma ohjeldamatult pilte neist asjadest, mida ma valmis olen teinud, vaid püüan ka natuke avada tegemise köögipoolt: kuidas, millega, mismoodi tegin ja miks. Loodetavasti leiate siit häid ideid, kuidas ise järele teha või kui omal nupp ei noki ja käed pole näputööks loodud, siis saate minu käest tellida. Teen heameelega.
Nõndaks. Sissejuhatus on veninud enam kui pikaks ja igavaks, nüüd tahan tutvustada oma kahte head ja asendamatut sõpra - Vana Almat ja Vend Albertit.
Nii. See on Vana Alma. Minu tuttavad teavad ja tunnevad teda juba ammu. Miks ta nimi Alma, on, seda ma ei tea isegi. Kuidagi mingil hetkel kusagil jutu sees oli vaja teda mingi nimetusega isikustada ja Alma tundus selline sobilikult vana ja ontlik nimi olema. Kuna Alma sünnidokumendid on kadunud aegade hämarusse, siis ma võin ainult oletada, et ta vanus on kusagilt 50-60 aasta kanti, seega on tegemist üsna eaka vanadaamiga. Oma vanusele kohaselt on ta tõre ja torssis nagu Ivan Orav ning aeg-ajalt tal mälu tsipake tõrgub, ehk et ta kipub ära unustama, mida ta tegema peab ja milleks teda kasutatakse. Siis ma natuke õiendan ta kallal või halvemal juhul lähen kättpidi juba ta nuppude ja hoobade kallale, aga üldjoontes teeb ta tublit tööd, nii et patt oleks pikemalt kurta.
Vahepeal oli siin aeg, kus Alma tervis ja mõistus hakkasid nii sagedasti tõrkuma et ma kartsin teda juba lusika nurka panevat, ja siis sa majja muretsetud Vend Albert. Albert sellepärast, et nimi pidi Almaga sobima ja Vend Albert sellepärast, et see tiitel (Brother) on talle ju juba tootja poolt aegade lõpuni peale kirjutatud.
Albert on siis selline:
Albert otse loomulikult on palju noorem ja hakkajam kui Alma. Tema peaks kõigi eelduste kohaselt praegusel hetkel mingi 15-aastane olema. Oskab teha mitut vigurõmblust ja on muidu ka nunnu tegelane, aga natuke liiga peru. Rahulikke sirgeid õmblusi pole temaga mõtet teha, sest kangas kappab tema talla alt sellise kiirusega minema, et ma ei jõua lihtsalt järele. Sirgete õmbluste ja pistehaaval nikerdamise jaoks kasutan ma ikka Almat, kes konkurenti nähes suure vihaga tagasi ellu ärkas (noh, olgem ausad, õlitamise rituaal, mille mu paps tema kallal läbi viis, ei olnud ka mitte väikese tähtsusega sealjuures).
Üldiselt saavad Alma ja Albert omavahel üsna hästi hakkama ja mina nendega, aga ma ütlen ikka, et kui nendest kahest masinast üks kokku panna, oleks mul üks superhea masin.
Aga aitab nüüd esimeseks korraks küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar