Et kõik algusest peale ära rääkida, pean ma jälle alustama lõpust ehk ühest salapärasest punasest kangast minu majapidamises. Õigupoolest ei ole ma enam sugugi kindel, kas see kangas üldse minu poolt ekslpuateeritaval pinnal veel viibib, sest ma ei tea rohkem oma majas selliseid kohti, kust seda otsida.
Aga leidsin ma selle kadunukese möödunud suvel. Me nimelt Sursikuga otsustasime, et maja katusealustes panipaikades valitseb väljakannatamatu korralagedus ning viimane aeg on sellele õudusele lõpp teha. Niisiis me sukeldusime kahekesi kirjeldamatusse rämpsuhunnikusse, mis sinna aegade jooksul kogunenud oli, ning viskasime suurema osa sellest lihtsalt ületee lõkkeplatsile.
Muuhulgas leidus seal ka paar suurt musta kilekotitäit väikseks jäänud riideid, mille me taevas ise teab millises meeltesegaduse hoos sinna kunagi paigutanud olime. Nüüd igatahes pidid need kaltsud majast kaduma.
Viimasel hetkel märkasin, et ühest kilekotist ripub välja punane varrukas. Varruka küljes oli minu vana punane villane mantel. Ma siiamaani ei suuda aru saada, kuidas ma kunagi sellise hirmsa riideeseme olin nõus selga panema, aga ma mäletan et oli aeg, kus ma pidasin seda mantlit lausa superlahedaks. Igatahes - seal ta nüüd oli. Ma olen päris kindel et kui keegi kunagi korraldaks maailmameistrivõistlused ideest tegudeni jõudmise kiiruses, siis ma oleksin suveräänne maailmameister. Ainsa hetkega rebisin mantli kilekotist välja ja lõin sellele käärid sisse. Harutasin kunagise vinge riideeseme täiesti algosadeks ja pesin ära. Jajah, öelge pealegi, et milline hull inimene villast riiet peseb, aga mina pesin. Riie muutus mõnusalt tihkeks nagu vilt ja ma juba nägin vaimusilmas seda punast käekotti, mida ma sellest oma uue, aga järjekordselt punase :-) mantli juurde teha kavatsesin.
Mõtlesin, et kui on punane villane riie, siis oleks kõige sobilikum sellele midagi Lihula tikandis peale teha. Oleks a) ilus, b) ilus ja c) ilus. Lisaks veel kodukoha rahvuskäsitöös.
Aga Lihula tikandit ma teha ei osanud, uskuge või mitte. Ma tegelikult ei oska Muhu tikandit ka, kuigi inimesed mu ümber vastupidist kinnitavad. Ei oska. Ja Lihula oma ma suvel veel ka ei osanud. Mõtlesin, et OK, seekord ma ei hakka oma tavapärast katse-eksituse meetodit kasutama vaid lähen siis ja õpin asja kohe alguses selgeks. Seda enam, et viimase aasta jooksul olin ma Lihula tikandi teema otsa komistanud päris mitu korda veel ja see oli hakanud mulle juba sportlikku huvi pakkuma ilma käekoti-ideetagi.
Tõin riide linna, panin täpselt käe järgi sellisesse kohta ära, kus ma teda kohe võtta saan kui vaja läheb, ja panin ennast kursustele kirja.
Täna sain lõpuks tõendi selle kohta, et olen nüüd haritud Lihula tikandi tegija:
Ma panen siia paar näidist ka nendest asjadest, mida ma kursustel tegin. Õnneks ma leidsin kodunt ühe tüki täiesti rõvedat - nii värvi kui tekstuuri poolest - lillakaspunast villast riiet, millega ma muidu niikuinii mitte halligi peale ei oleks osanud hakata. See oli torkiv ja kole, aga õppematerjaliks kulus üsna hästi.
Autentsetele värvidele ma siinkohal eriti tähelepanu ei pööranud, pigem oli mu eesmärgiks tehnika selgeks saada. Õigete Lihula tikandi värvidega hakkan ma tikkima siis, kui juba konkreetselt mingit asja - antud hetkel siis käekotti - tegema hakkan. Niisama harjutamiseks sobisid minu meelest teist värvi lõngad ka. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar