Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" I osa

Sel aastal levib Tarekese krundil raskekujuline tõbi nimega rohenäplus acutus. See jätab oma jälgi igale poole aeda ja esialgu näib, et sellele ei ole veel tõhusat ravi ega vaktsiini välja töötatud. Ainsad preparaadid, mis seda natukenegi ohjeldada suudavad, on praeguseks teaduslike katsetuste käigus selgunud tulemuste põhjal järgmised: ajapuudus, Toriseja vastuseis ja minu füüsiliste võimete piir.

Eks see tõbi ole mul organismis juba ammu sees olnud vaikselt, kui aus olla. Tegelikult on see päritav. Kes iganes mu empsi aeda on näinud, saab sellest aru.
Siiani oli mul ajapuuduse-tabletikuur peal, mistõttu avaldusid haigusnähud ainult väikeses trepi peal olevas potiaiandis ja paaris eksinud lillepotis/-pajas krundi piires, aga sel aastal on mul aega olnud juba poolest maist alates ning nüüd on tulemus käes.
"Aed on hukas, nagu mutt oleks ringi käinud ja kõik segi tuhninud", ütleb Toriseja selle kohta.

"Esimesed püsiasukad kolivad sisse"

Kõik algas sellest, et Mustika keskuse juures avas uksed uus ehitus- ja aianduspood Dekoora. Avamise soodushinnad kehtisid ka taimede kohta ja nii kolisid meie aeda esimesed 5 püsiasukat: Brabantia, Trabantia, Nabantia, Krabantia ja Sabantia.

Nende istutamisega seoses tekkis meil Torisejaga üks esimestest sellel aastal aias maha peetud sõnavahetustest, sest Toriseja arvas et kuna need elukad kasvavad raudselt hiiglasuurteks (ja eriti laiusesse!), siis tuleks need istutada at least 2,5-3 meetri kaugusele aiast. Vastasel juhul ei mahtuvat tema sinna vahele ja üleüldse ajavat taimed aia läheduses aia hallitama! What?!? Miks tal sinna vahele vaja ronida on, seda ta mulle ei avaldanud. Ja millel põhineb tema hallitamise-väide, ei saanud ma ka teada. Selge oli igatahes see, et selle koha võrra tema niitmismaa edaspidi vähenes, kuna siin tuleb nüüd traktori asemel niidukiga asju ajada. Mis omakorda tähendab, et minu maa suurenes.
Kuna ma keeldusin Torisejale järgi andmast, tuli mul nimetatud põõsad endal maha istutada - protesti märgiks keeldus tema neid meetri kaugusele aiast maha kaevamast. Võitlesin ma mullas risti-rästi väänduvate puujuurikatega mis ma võitlesin - aga ära tegin!

"Sissetung Toriseja tagalasse jätkub"

Elupuudega oli tegelikult sõrm Saatanale antud ja edasised sündmused olid juba saatusest ette ära määratud.
Viie dessantlase varjus kolisid vargsi territooriumile ka topeltõieline ebajasmiin ja Pfizeri kadakas, aga nende olemasolu avastas Toriseja alles päevi hiljem ja sedagi täiesti juhuslikult.
Nagu ka empsi käest saadud peotäie sireliistikuid, mille ma vargsi teisele poole aianurka maha panin. Kuna ta andis mulle kimbu nii valge kui punase sireli võsusid ja kumbki meist ei olnud sel hetkel piisavalt tark, et neid ära märgistada, siis ma kahtlustan et paari kohta said punane ja valge võsu kokku istutatud. Aga eks see selgub siis kui nad kunagi võtavad vaevaks õitsema hakata.
Igatahes olid ka sirelid juba olemas kui Toriseja nad sealt aianurgast tuvastas.

Palju hullem oli lugu minu järgmise ideega, mida kohe kuidagi varjata ei saanud. Nimelt olin ma interneedusest, täpsemalt ühest vene aiandusportaalist erinevaid peenrapilte vaadates leidnud ühe niisuguse mõtte, mis minu arvates kohe kindlasti tuli Tarekeses ka järele teha.

Pilt ise oli selline:

Aiaäärepinda on mul Tarekeses mitmekümnete meetrite kaupa, aga vaja oli siis sinna selline pikk peenar kaevata, kuhu saaks seemned mulda visata.
Mõeldud-tehtud. Labidas kätte ja kaevama. Õnneks ei olnud siin mingeid suuremaid puid kasvamas, nii et erinevalt elupuude jaoks istutusaukude kaevamisest ei pidanud ma siin mingite juurikatega võitlema. Toriseja tuli peatselt välja uurima, mida ma õigupoolest jälle uuristan.
Oh seda hädakisa siis, kuidas vaenlane ennast tema enda silme all talle lausa staapi sisse kaevavat ja kellel seda hullu sonkimist mullas ikka tarvis on ja kuidas tema nüüd jälle sealt niita ei saa ja kas mina ei tahaks ehk vabatahtlikult ravile minna. Ning siis uuesti otsast peale, kuidas kuri naine ennast tema aiapoolde sisse sööb (kaevab) praegu ning tema hirmus endast väljas olev mees seetõttu on. Helistas lausa sõbralegi ja kaebas tollele oma häda ja ikaldust.
Mina ignoreerisin vapralt kogu seda protestiaktsiooni ja kaevasin ikka edasi. Lõpuks sai aed otsa ja siis selgus, et ma olin oma 15 m pikkuse riba üles kaevanud.
Nimetasin selle peenra "Pühadevaheks". Kuna mul rukkililli polnud kuskilt võtta, siis külvasin sinna segamini kõike, mida poest leidsin.

"Pühadevahe" ehk otseliin
Toriseja tagalasse

Kõik see läks peenrasse: kosmosed, suvelille segud, jaapani aia
lillesegu (ei kujuta ettegi, mis sealt tuleb!)

See, et algaja potiaednik ikka esimese hooga paar asja puusse ka paneb, on muidugi ilmselge. Esiteks ei arvestanud ma sellega, et see triip enamiku päevast varjus on, mis tähendab et suvelilled, mis eelistatavalt päikest tahavad, siin eriti lopsakad olema ei saa. "Hea, kui üldse õitsema viitsivad hakata", oli kõiketeadja aiapidaja empsi kommentaar.
Teiseks ei arvestanud ma sellega, et Mona-sunnik armastab oma valvekäike justnimelt mööda aiaäärt teha, mis tähendab et esialgu trampis ta mitu korda süüdimatult kõige nelja käpaga mu värskes kaevanduses. Aga et ta üks imeliselt intelligentne loom on, siis pärast paari märkust ma enam tema hiiglasuuri käpajälgi peenra peal ei täheldanud.

Praeguseks on seemnetest tärganud tihe taimeviirg ja esimesed lilled on ka juba õitsema hakanud, aga enamik ikka alles ootab, Oma rõõmuks tuvastasin sealt ka mõned rukkililled, saab näha mis värvi need tulevad. Tundub, et on nii siniseid kui roosasid.
Praegu käin iga päev uurimas, mis seal siis õitsema hakkab. Enamus taimi on täiesti tundmatu looma nahad, pean ma ütlema, aga tuntud lilledest olen suutnud tuvastada veel peiulilli ja moone. Hetkel on oma nägu näidanud ainult mõned hiirehernelaadsed tegelased, ühed siniste õitega isendid ja hulk pisikeste valgete õiekestega õrnukesi.

tundmatu kollane õis

mingid hiireherned

moon

tundmatu sinine lill

Pühadevahe pikenduseks sain sõbrannalt veel täpilise metsvitsa ja empsilt hea pesakonna piibelehti.

"Maanteekraavi kaubamaja ärkab ellu"

Mäletatavasti käisime möödunud aastal Torisejaga Maanteekraavi kaubamajas lillepätsus, mille tulemusel meile aeda mitu pesakonda kollaseid karikakraid saabus, samuti valgeid karikakraid ja mitut sorti kellukaid.
Ma juba varakevadest alates muudkui käisin ja uurisin, et kas meie käik ka jätkusuutlik oli, aga esialgu tundus et ei tõuse sealt enam midagi. Praeguseks võin öelda, et oh kuidas ma eksisin! Kollased karikakrad, mida me eelmisel aastal mingi 3 pesakonda maha istutasime, on selleks aastaks sedavõrd kodunenud, et on ennast lausa tiheda muruna terve peenra ulatuses laiali külvanud ja õitsevad mis ludinal. Tõsi küll, kui eelmisel aastal oli põõsa kõrguseks kuskil 50-60 cm, siis sel aastal on taimed ainult 20-30 cm kõrged, aga mul on alust uskuda et juba järgmisel aastal näeb asi juba palju ilusam välja. Praegu ootan, millal laialehised kellukad oma õied lahti löövad, sest ka need on talve üle elanud ja täitsa tublid!

Selline pilt siis praegu:

"Teeme suure sööli, paneme palju väikseid sööle sinna sisse!"

Suur Sööl
Kõige selle kestel levis rohenäplus acutus juba kogu krundil, nii et järgmist peenart ei tulnudki kaua oodata.
Vahepeal olin juba suuremaid plaane pidades kogu Tarekeseümbruse maa-ala paberile kandnud, sinna mõttes igasuguseid peenraid joonistanud ja nendele lilli peale mõelnud. Jätsin kõnealuse dokumendi kord ettevaatamatult köögilauale ja kui Toriseja selle sealt avastas, siis ta pidi südari saama - Veel peenraid!, Veel kaevikuid!, Veel imelikke rohelisi tutte, mida kasta tuleb ja mis niitmist segavad!
Aga, parafraseerides Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat", siis "Irmotška oli juba taimed ära ostnud". Nimelt olin endale vahepeal tuttava käest hunniku erinevaid juurenutte kokku ostnud ja need juba usinalt juurdusid mul linnas rõdul. Seal oli nii liiliaid kui flokse, aga ka mingeid täiesti ennekuulmatuid taimi, mis nüüd kõik oma kohta ja öökülmade lõppu ootasid.

Esimene Suur Sööl sai kaevatud juba olemasoleva "peenra" suurendusena. Peenraks oli algset asja muidugi liig nimetada, aga samas - olin üle-eelmisel aastal maja ees oleva kännu kõrvale istutanud samamoodi tee äärest üles kaevatud kurekella ja kortslehe. Seega - peenar siiski. Inimtegevuse tulemusel tekkinud rajatis :-)

Märkisin kollase nööriga plaanitava ringi suuruse ja kukkusin kaevama, sest nagu arvata võis, leidis Toriseja seegi kord mingi põhjuse, miks mitte ise kaevama tulla. Mis see seekord oli, ei mäletagi. Võimalik, et mingi tähtis telesaade. Pole ka iseenesest oluline, sest tegemist on ikkagi minu isikliku projektiga. 

Sööl sai valmis ja sinna asus järk-järgult elama uskumatult kirju ja segane seltskond: alguses kolm liiliat, üks iiris ja kaks tundmatut lille, mis hilisemal täpsustamisel osutusid peente nimedega noobliteks välismaalasteks acanthus hun. White Lips ja astrantia maj Star on Fire.  
Siis mõned peiulilled, raudürdid ja lobeeliad. Hiljem tõin empsi käest hunniku tulpe ja kotitäie krookusesibulaid, mis ka kõik sinnasamasse maandusid. Pluss 5 anemooni, mis keelduvad õitsema hakkamast, ja kaks kes-teab-kuskohast sinna eksinud saialille. Veel on seal paar padjakest sidruntüümiani ja muidugi sinine kukekannus, minu suur armastus!
Kännu peale panin i-le täpiks poti petuuniatega.
Toriseja, olles minu istutusmaaniat pikalt ja põhjalikult jälginud, otsustas anda oma panuse puidust palissaadi näol.

Kuna meil on aias pidevalt tuul ja seda enamjaolt ühest ja samast suunast, siis on kahjuks taimed kõik paremale kreenis. Pean midagi välja mõtlema.

Keskmine Sööl

Toriseja oli vahepeal asjade üle järele mõelnud ning oma mõttetöö tulemusel jõudnud järeldusele, et ega minu hulluse vastu vist paremat ravi ei ole, kui vana keskaegne rahvatarkus - haigust ravi selle tekitajaga. Seega otsustas ta, et mu raviplaani kuluks ära üks tema poolt finantseeritud Hansaplanti külastus. Ei tea, mida ta sellega küll lootis saavutada, aga mina ei lasknud ennastkaks korda paluda. Läksin õnge nagu karupoeg Puhh meepoti peale ja selle tulemusel tekkis juurde järgmine saak:
a) värvilised raudrohud
b) kaks metssalveid
c) üks helmikpööris, mu lemmik
d) kaks Nipponi enelat
e) 2 pakki imelikku lillemuru
Selle viimase katsetan ma järgmisel aastal raudselt ära. Mina tahan kohe näha, misasi see selline on!

Hakkasin uut "sööli" kaevama, sest elanikud (v.a. enelad) tuli ju ära majutada ja esimene sööl oli juba täis mis täis. Toriseja teatas et ega tema taimedest suurt ei hooli, aga talle meeldivat vaadata, kuidas ma peenraid kaevan. Vedas tooli õue peale, klõpsis õllepurgi lahti ja vaatas, kuidas ma labida ja hargiga tema majaesist üles künnan.
Ma saan aru küll et stsenaariumi järgi oli see see koht, kus ma oleks tegelikult pidanud hirmsat moodi vihastama tema ignorantsuse peale, aga kuna ma olen müüdav olevus, siis lasin ennast selle poeskäiguga täies mahus kinni maksta ja ei öelnud sõnagi. Kaevasin edasi. Ma muidugi hoian selle meeles, seda küll.
Nii sündis Sööl number 2:

Väike Sööl

Väikest Sööli poleks ma muidu mitte teinudki, kui sõbranna poleks mulle täitsa jumalamuidu kukekannuseid pakkunud. Aga ma ütlen kohe, et need sunnikud sellesse paika mul aias küll ei jää. Ma esimesel võimalusel istutan nad kuskile toekamasse kohta edasi, kust tuul neid maadligi ei litsuks tulevikus. Seega on see viimane katsetus praegu veel väga ajutine ja pole tal ei tegu ega nägu. Isegi palissaadi pole jõudnud talle ümber panna. 

On üsna tõenäoline, et ma sinna hoopis liiliad panen edaspidi, aga päris kindel ma ei ole veel. 

Sedapalju siis minu selle aasta aiapidamisest. 

Aga sellega pole veel kõik lõppenud, nii et lö kontinjueee.... 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIX "Killuke Pariisi Tarekese seinale "

Paar aastat tagasi oli mul võimalus külastada Pariisi linna. See oli küll tööalane reis, aga natuke sai kolleegidega linna peal ka käia ja sealsete vaatamisväärsustega tutvuda.
Olin tol ajal oma mõtetega aktiivselt Väikepealiku kollase toa sisustamise juures ja iga päev sebis pähe üha uusi ja huvitavamaid ideesid, mida kõike seal veel teha.
Ja sattusin mina seal Pariisis ringi konnates kusagil Panthéoni juures suvalisse raamatupoodi, kus müüdi ülivahvaid postkaarte.
Muide, Pariisis tõepoolest on samanimeline ehitis olemas nagu Roomas ja lisaks nimele on nad ka muus osas väga-väga sarnased. Kes ei usu, veenduge siit.  Rooma Panthéoni kohta saab lugeda siit. Ma olen neis mõlemas käinud.
Aga mitte ajaloolisest linnaarhitektuurist ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis lihtsamast asjast - postkaardid. Need olid sellised 14x14 cm suurused, värvilised ja hästi armsad. Lähemal uurimisel selgus et tegemist on siiski kahe erineva kunstniku töödega, aga erisus oli üsna väike.
Niikui ma neid nägin, lõi järjekordne idee heleda lambikesena peas põlema ja ära ma nad sealt ostsin.
See oli aastal 2013.
Piltide autoriteks on kaks naist, ühel nimeks Marie Cardouat (tumesinine, helesinine, punane pilt) ja teisel Gaëlle Boissonnard (roheline ja kollane pilt). Üritasin kummagi kunstniku kohta midagi ka guugeldada, aga loomulikult olid mõlema kodulehed prantsuskeelsed, millest mina tuhkagi ei taipa. Mõlemad armastavad joonistada selliseid väikesi haldjataolisi daamikesi, eriti Boissonnard. Cardouat joonistab aeg-ajalt ka stiliseeritud loomi või vaikelusid.
Ühesõnaga, ostsin 5 postkaarti, hinnaga per 1,50 eurot kaart ja tõin koju. Siin muidugi tulid muud tegemised peale ja kaardid jäid kuhugi sinna, kuhu ma nad tol hetkel väga hästi ära panin "nii et kohe oleks leida". Need ootasid seal 2 aastat, enne kui ma nad suurkoristuse käigus üles leidsin. Vaat nii hea koht oli!
Kuna mul oli jätkuvalt selge pilt silme ees, kuidas need asjakesed Väikepeaiku toas välja peaksid nägema, läksin ma ühel päeval piltide raamimistöökotta asja uurima - et mis maksaks ja kui kiiresti saaks. Soovid olid mul tagasihoidlikud, kuna poole projektist plaanisin jälle ise valmis nikerdada. Raamimistöökoja poolt tahtsin ainult et nad kaartidele kohase paspartuu lõikavad ja kõige lihtsama, ilma värvi ja lakita peenikese puitraamiga ära raamivad-klaasivad. raamid plaanisin nimelt ise mulle sobilikus toonis ära värvida.
Ütleme nii, et valitud töökoda ei olnud mingi eriti fäänssi ja kallis koht, vaid asjatundjate hinnangul üks linna soodsaimate hindadega teenusepakkujaid. Hinnapakkumine, mille sain, viis mu minestuse äärele - ca 50+ eurot per pilt, mis teinuks kogu komplekti hinnaks 250+ eurot. Tõsi, pakkumine oli aus. Müüja luges mulle üles: tööraha, raami hind, klaas, papp, paspartuu.... Selge on see, et tegemist on käsitööga ja tean ju ise omast käest et see pole mingi odav lõbu. Seetõttu ma ka ei nurisenud et "issand, millised röövlid!" ja muud taolist. Lihtsalt vahelduseks oli väga huvitav leida ennast seismas nö teisel pool lauda ehk tellija rollis. Tegija poole pealt (see, mis tellijale nägemata jääb) olen ma siin juba varemalt kirjutanud - SELLES postituses.
Loomulikult jäi vaene raamimistöökoda minust kui kliendist ilma ja mina veendusin taaskord selles et kui sa tahad siin maailmas midagi soodsamalt saada, tuleb sul see asi ise ära teha. Erinevaid variante, kuidas selle ettevõtmisega hakkama saada, käis peast läbi mitmeid, aga lõpuks otsustasin - ostan poest enam-vähem sobiva suurusega juba valmis raamid ja kohendan neid siis vastavalt oma vajadustele. Kui raske see ikka olla saab? Natuke vineeri saagida, natuke mõõta ja lõigata....
Nagu tellimise peale nägin mõned päevad hiljem Selveris müügil olevat soodushinnaga raame suuruses 30x40 cm. Hinnaks mäletamist mööda vist 3.99 euri.
Ostsin ära, vedasin koju. Lahtipakkimisel selgus et suuremaid s...nikerdisi kui need ei ole minu silmad enne näinud. Fakt, et tegemist ei ole puidust raamidega oli mulle selge juba ostes, sest esiteks olid nad puidu kohta liiga odavad ja teiseks liiga kerged. Tühja sellega. Polnudki eesmärk et peavad just tingimata puidust olema. Tänapäeval müüb IKEA kah puitmööbli pähe pressitud papist mööblit, mõni asi. Aga see, et raamid kohe laiali hakkavad vajuma kui toetav pakendikile ümbert ära tõmmata, see oli minu jaoks ikka liig mis liig. Kuradi soss-sepad! Seetõttu tuli mul kõigepealt olemasolevad nurgad klammerdajaga ära fikseerida, enne kui üldse midagi tegema sain hakata.

Step 1 - fikseerisin nurgad
Step 2 - võtsin raami ühe külje lahti, lõikasin 40cm külgedelt 10cm jupid maha
Step 3 - kinnitasin raami uuest kokku. Nii klambrite kui PVA liimiga.

Selle tulemusel sain 30x30 cm suurused raamid. Lasin liimil 12 h kuivada, siis lihvisin hästi peenikese liivapaberiga raamide puitimitatsiooni ja liimijägid maha ning värvisin raamid akrüülvärvidega mulle sobivates toonides üle.
Lõikasin välja ka paspartuud. Selleks kasutasin kontoritarvete poest ostetud tugevat vatmanpaberit. Kuna valge paber tundus natuke liiga steriilne (mäletatavasti on Väikepealiku tuba soojades kollastes toonides), siis mõtlesin et katsetan värviliste paspartuudega. Mõeldud-tehtud. Toonisin samade aktüülvärvidega ka paspartuud igale kaardile sobivaks.
Ainuke asi, mida ma ise (ega ka Toriseja) ei julgenud teha, oli klaaside parajaks lõikamine. Ma olen kunagi näinud küll kuidas mu paps seda teeb, aga ise hästi ei tihanud. Sestap lasin Torisejal klaasid tuttava juurde viia, kes need siis vajalikku mõõtu lõikas.

Nüüd on Väikepealiku toas killuke kauget Pariisi.

 

 

Kahjuks pidin viimase galerii pildistama Toriseja mobiiltelefoniga, sestap on värvid nendel piltidel totaalselt eksitavad - kahvatud ja ebaõiged. Õiged värvid on loo alguses oleval pildil.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVIII "Voodi, mis sobib kuningliku meelega"

Selle loo peategelase saatus meenutab päris tõsiselt ühte korralikku Tuhkatriinu lugu, kui mõtlema hakata.
Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse tulin ja oma lõpmatute uuendusprojektidega siin pihta hakkasin, sundis Toriseja mind ühel päeval üles kuuripealsele pööningule ronima ja näitas mulle seal ühte esmapilgul täiesti arusaamatut rauakolaka-paari. Selgus, et tegemist on jumal ise teab mis ajast pärit raudvoodi otstega. Tema olla selle voodi omal ajal kusagilt kohalikult prügimäelt koju tassinud, kuna arvas et neid nurkraudu, millega otsad omavahel koos püsisid, võiks tal hädasti tarvis minna. Et ta kohapeal asja lammutama ei viitsinud hakata, tassis ta eitud robaka kõige täiega koju.
Mõelda vaid, mida ikka inimene metsast leida ei või, kui jahimehena mööda võsa uitab...
Igatahes nii need voodiotsad seal laka peal siis juba mitu head aastat roostetasid ja mitte keegi nendega miskit asjalikku peale ei osanud hakata. Ma ise vaatasin ka esimese hooga et oh helde viletsus, nendega pole vist midagi peale hakata. Aga kui selgus et tegelikult on nimetatud nurkrauad ka ikka veel täitsa alles ja õues kokku pannes nägi asi täiesti voodi moodi välja, siis võtsin leiu oma reanimeerimisele kuuluvate mööblirapete ootejärjekorda.
Ega vist ei ärata erilist lootust sellised jupid?

Igatahes kulus jupp aega ja lõpuks võttis Toriseja jupid auto peale ning viis kuhugi kohalike meeste juurde, kes siis need liivapritsiga puhtaks tegid ja ära kruntisid. Mida paraku päästa ei õnnestunud oli voodiraami küljes olnud vedrustus. Sellele oli karm saatus ja loodusjõud paraku fataalselt mõjunud ning vaeseke läks vanarauahunnikusse äraviskamist ootama. 

Küll aga leidis Toriseja oma kolahunnikust veel ühed nurkrauajupid, mille ta parajaks lõikas, ja seeläbi asendasime puuduoleva vedrustuse hoopis uue süsteemiga. Mina kruntisin uued rauajupid ära, Toriseja puuris neile originaalraamis olevate aukudega kohakuti uued augud sisse ja nii moodustusid servad, kuhu vahele sai voodipõhjalipid panna. Jyskis oli parasjagu sobiva laiusega põhjalaudu müügil ka, nii et ei pidanud ise üldse vaeva nägema.

Värvisin voodiraami valgeks. Väikeste nuppude jaoks ostsin Raua tänava kunstipoest punase kulla tooni akrüülvärvi. 

Ja valmis saigi tõeline luik-kaunitar. Kes oleks võinud arvata, et sellest pööningul roostetavast räbalast niisugune kaunitar saab! Tõesti, see on  voodi, mis sobib ka kuningliku meelega. 

Nüüd tuleb mul veel sobiv madrats voodile leida, aga see saab olema päris paras pähkel, kuna 80 cm laiusi madratseid on üsna harva saada. Ilmselt tuleb mul minna seda teed et ostan ise poest 90 cm laiuse poroloonmadratsi või poroloonitüki, lõikan selle 10 cm kitsamaks, õmblen (uue) katte, ja saangu vajaliku laiusega pehme  aseme. 

Väikepealik võib siis omale julgesti sõbrannasid külla kutsuda. Printsessivoodi ootab. 

Ja oh neid voodikattemõtteid, mis mul juba peas sebivad ja järgmist hooaega ootavad! 

 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVII "Selle hooaja tipp-projekt ehk tervitusi maakera "lõunaosariikidest""

Millegipärast hakkab mul seda postitust kirjutades peas kummitama riimireake kunagi ETV-s jooksnud lastesaatest "Vandersellid":

"... kui elad oma õueall, 

ei tea mis sünnib kaugemal..." 

Minul on siiani küll elus nii hästi läinud, et olen korduvalt ka oma hoovivärvavast kaugemale saanud ja igasuguseid uskumatuid kohti/asju/inimesi näinud. Mõned nähtud asjadest on mulle jätnud eriliselt sügava mulje.
Nii näiteks olen ma iga ma 100% armunud Lõuna-Euroopa linnamajade rõdudesse, mida sealsed elanikud kasutavad lillede kasvatamiseks. Mõned on neisse kohe lausa palmipuud kohale vedanud, aga üldjuhul leidub seal petuuniaid, begooniaid või igasuhuseid pottides kasvavaid väiksemaid rohelisi taimi. Praktiline eestlane muidugi veaks sellisesse paika oma jalgratta või mingi muidu tuppa mittemahtuva, ebavajaliku ja segava kola, ehk siis kuivataks pesu. Mõned näited minu püütud rõdudest:

Barcelona

Dublin

Teine asi, millest ma ühelgi reisil pilte tehes mitte kunagi mööda ei saa, on aknalaudadele, aedade külge või rõdudele kinnitatud lillekastid, avalike ruumide lilleklumbid ja muud dekoratiivelemendid. Neid fotografeerin ma ka täiesti mõõdutundetult, sest nad on reeglina
a) imeilusad ja
b) nendest saab endale oma aia tarbeks ohtralt ideesid ammutada, nii kujunduse kui taimevaliku osas.
Mõned näited nendeski:

Betws-y-Coed, Wales

Beddgelert, Wales

Betws-y-Coed, Wales

Saalbach, Austria

Saalbach, Austris

Dublin, Iirimaa

Kolmas artikkel, ilma mida pildistamata ma samuti ühtegi reisi lõplikult õnnestunuks ei pea, on majade uksed.. Dublin näiteks oli tõeline usteparadiis - seal ei leidunud kogu linna peale kahte täpselt samasugust sissekäiku, ehkki majad ise võisid terve tänava pikkuses olla äravahetamiseni sarnased nagu Lasnamäe magalarajoon. Mõned uksed, mida olen pildile püüdnud:

uksed.

Dublin

Zaanche Schans, Holland

Dublin

Lissabon

Lisaks sellele on terve Internet (eriti Pinterest, aga ka muud veebikeskkonnad) täis fotosid imeilusatest ustest maailma eri paikades, kuhu mina ise pole jõudnud. Peamiselt Lõuna-Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Põhja-Aafrika riikides. Kõikide nende ühiseks nimetajaks on värvid, värvid ja veel kord värvid.
Selle pika sissejuhatuse lõpuks ning päris-teema alustuseks ütlen, et täna räägingi ustest. Õigemini - ühest uksest Tarekeses.

Alguses nägi see välja selline kole kõhulahtisuse karva kakaroheline. Osaliselt mahakoorunud värvile oli õnnis Krunn jätnud ohtralt (küüne)jälgi selle kohta, et ta mingil ajahetkel tungivalt sellest uksest kas sisse või välja tahtis pääseda. Uks ise seisab veranda ja Toriseja töötoa vahel. See konkreetne pool paikneb verandal, töötoa poolt on uks värvitud valgeks.
Kuna mul on plaanis Tarekese verandast ikkagi üks korralik koht teha, kus saaks kas suveajal ennast mõnusalt sisse seada ja hommikukohvi juua või külalistega istuda või lihtsalt raamatut lugeda ja mõnuleda, kui aega on, siis olen selle koha sisustamise endale päris südameasjaks teinud.
Aga head asjad ei sünni üleöö ja nii ma siis alustasingi tasahilju, võttes esimese asjana ette selle nõmeda ukse. See kriipis mu sisemise sisekujundaja silma ikka päris valusalt.
Esmalt nägin kurja vaeva et seda koledat rohelist värvi maha saada. Tüüpilise nõuka-aja siseviimistlustootena oli see värv paks, kleepjas ja õline ning osutas kuumapuhurile ikka väga visa vastupanu.

Aga pärast mitu päeva kestnud võitlust sain ukse
lõpuks puhtaks ja lihvisin kenasti siledaks ka
(vt pildil vasakpoolne).

Need uksed, mida ma seni internetist imetlenud olin, olid tegelikult kõik täismahus ära värvitud ning alles siis ära maalitud, kuid mina olin nii palju oma ukse puhastamisega vaeva näinud et selle nüüd uuesti ülevärvimine tundus täieliku raiskamisena. Seepärast võtsin jälle oma safrankollase peitsi ning võõpasin ukse kollaseks (vt pildil parempoolne). Nüüd oli uks palju ilusam ja ühtlasi ka ette valmistatud edasiseks maalritööks. Töötlemata puidupind oleks olnud liiga poorne ja minu hoolega maalitud lillekeste värvi endale sisse imenud nagu Käsna-Kalle Kantpüks merevee.
Järgmise sammuna jooistasin hariliku pliiatsiga mustri ukse peale ette, siis otsisin välja oma vanad akrüülvärvid, mille ma omal ajal maalikursuse jaoks kokku otsin, ja pintslihunniku, ning hakkasingi peale. Pooled ideed lisandusid veel töö käigus, siis kui olin ette visandatud detailid ära värvinud.
Kogu selle sigri-migri maalimiseks kulus mul tubli 3 päeva. Toriseja arvas et ma vajan tõsimeelselt mingeid kangemat sorti ravimeid, sest kui ma enne olevat lihtsalt "ull väikese algustähega" olnud, siis nüüd olla lugu ikka päris metsas. :-) Siis jälle arvas et ju see on minu mingi segane setu veri, mis mul niimoodi välja lööb.
On siis metsas või pole, ei mina seda täpselt öelda oska. Selge on aga see, et kui keegi peaks kunagi välja uurima kus mina on eelmises või üle-eelmises elus elasin ja ilmneb, et see oli kusagil maakera "lõunaosariikides", siis mina olen küll viimane kes üllatub. Praeguses elus ma lihtsalt tegin ühe järjekordse pöörase idee teoks, ei muud. Selle tulemusel on mul verandal nüüd selline uks.

Teiselt poolt, muide, jätsin ukse valgeks, sest Toriseja ütles et kui tema peaks oma töötoas iga päev sellist ust vaatama läheks tema pea varsti pooleks ja silmad jääksid igaveseks ajaks igavesti kiirusega 15 km/h päripäeva pöörlema.
Mõned detailid uksest lähemalt ka.

 

 

 

Muide, tegelikult lubasin selle ukse juba aasta aega tagasi valmis saada, arvates tol korral et see saab üks lihtne ettevõtmine olema. Ihatahes lubasin ma SELLES postituses, et järgmine saab olema ukse-stoori. Tegelikult on ikkagi nii et inimene võib ju plaanida, aga jumal juhatab - läks tervelt aasta ja kaks kuud, enne kui selle projektini jõudsin.