Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVIII "Voodi, mis sobib kuningliku meelega"

Selle loo peategelase saatus meenutab päris tõsiselt ühte korralikku Tuhkatriinu lugu, kui mõtlema hakata.
Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse tulin ja oma lõpmatute uuendusprojektidega siin pihta hakkasin, sundis Toriseja mind ühel päeval üles kuuripealsele pööningule ronima ja näitas mulle seal ühte esmapilgul täiesti arusaamatut rauakolaka-paari. Selgus, et tegemist on jumal ise teab mis ajast pärit raudvoodi otstega. Tema olla selle voodi omal ajal kusagilt kohalikult prügimäelt koju tassinud, kuna arvas et neid nurkraudu, millega otsad omavahel koos püsisid, võiks tal hädasti tarvis minna. Et ta kohapeal asja lammutama ei viitsinud hakata, tassis ta eitud robaka kõige täiega koju.
Mõelda vaid, mida ikka inimene metsast leida ei või, kui jahimehena mööda võsa uitab...
Igatahes nii need voodiotsad seal laka peal siis juba mitu head aastat roostetasid ja mitte keegi nendega miskit asjalikku peale ei osanud hakata. Ma ise vaatasin ka esimese hooga et oh helde viletsus, nendega pole vist midagi peale hakata. Aga kui selgus et tegelikult on nimetatud nurkrauad ka ikka veel täitsa alles ja õues kokku pannes nägi asi täiesti voodi moodi välja, siis võtsin leiu oma reanimeerimisele kuuluvate mööblirapete ootejärjekorda.
Ega vist ei ärata erilist lootust sellised jupid?

Igatahes kulus jupp aega ja lõpuks võttis Toriseja jupid auto peale ning viis kuhugi kohalike meeste juurde, kes siis need liivapritsiga puhtaks tegid ja ära kruntisid. Mida paraku päästa ei õnnestunud oli voodiraami küljes olnud vedrustus. Sellele oli karm saatus ja loodusjõud paraku fataalselt mõjunud ning vaeseke läks vanarauahunnikusse äraviskamist ootama. 

Küll aga leidis Toriseja oma kolahunnikust veel ühed nurkrauajupid, mille ta parajaks lõikas, ja seeläbi asendasime puuduoleva vedrustuse hoopis uue süsteemiga. Mina kruntisin uued rauajupid ära, Toriseja puuris neile originaalraamis olevate aukudega kohakuti uued augud sisse ja nii moodustusid servad, kuhu vahele sai voodipõhjalipid panna. Jyskis oli parasjagu sobiva laiusega põhjalaudu müügil ka, nii et ei pidanud ise üldse vaeva nägema.

Värvisin voodiraami valgeks. Väikeste nuppude jaoks ostsin Raua tänava kunstipoest punase kulla tooni akrüülvärvi. 

Ja valmis saigi tõeline luik-kaunitar. Kes oleks võinud arvata, et sellest pööningul roostetavast räbalast niisugune kaunitar saab! Tõesti, see on  voodi, mis sobib ka kuningliku meelega. 

Nüüd tuleb mul veel sobiv madrats voodile leida, aga see saab olema päris paras pähkel, kuna 80 cm laiusi madratseid on üsna harva saada. Ilmselt tuleb mul minna seda teed et ostan ise poest 90 cm laiuse poroloonmadratsi või poroloonitüki, lõikan selle 10 cm kitsamaks, õmblen (uue) katte, ja saangu vajaliku laiusega pehme  aseme. 

Väikepealik võib siis omale julgesti sõbrannasid külla kutsuda. Printsessivoodi ootab. 

Ja oh neid voodikattemõtteid, mis mul juba peas sebivad ja järgmist hooaega ootavad!