Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIX "Killuke Pariisi Tarekese seinale "

Paar aastat tagasi oli mul võimalus külastada Pariisi linna. See oli küll tööalane reis, aga natuke sai kolleegidega linna peal ka käia ja sealsete vaatamisväärsustega tutvuda.
Olin tol ajal oma mõtetega aktiivselt Väikepealiku kollase toa sisustamise juures ja iga päev sebis pähe üha uusi ja huvitavamaid ideesid, mida kõike seal veel teha.
Ja sattusin mina seal Pariisis ringi konnates kusagil Panthéoni juures suvalisse raamatupoodi, kus müüdi ülivahvaid postkaarte.
Muide, Pariisis tõepoolest on samanimeline ehitis olemas nagu Roomas ja lisaks nimele on nad ka muus osas väga-väga sarnased. Kes ei usu, veenduge siit.  Rooma Panthéoni kohta saab lugeda siit. Ma olen neis mõlemas käinud.
Aga mitte ajaloolisest linnaarhitektuurist ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis lihtsamast asjast - postkaardid. Need olid sellised 14x14 cm suurused, värvilised ja hästi armsad. Lähemal uurimisel selgus et tegemist on siiski kahe erineva kunstniku töödega, aga erisus oli üsna väike.
Niikui ma neid nägin, lõi järjekordne idee heleda lambikesena peas põlema ja ära ma nad sealt ostsin.
See oli aastal 2013.
Piltide autoriteks on kaks naist, ühel nimeks Marie Cardouat (tumesinine, helesinine, punane pilt) ja teisel Gaëlle Boissonnard (roheline ja kollane pilt). Üritasin kummagi kunstniku kohta midagi ka guugeldada, aga loomulikult olid mõlema kodulehed prantsuskeelsed, millest mina tuhkagi ei taipa. Mõlemad armastavad joonistada selliseid väikesi haldjataolisi daamikesi, eriti Boissonnard. Cardouat joonistab aeg-ajalt ka stiliseeritud loomi või vaikelusid.
Ühesõnaga, ostsin 5 postkaarti, hinnaga per 1,50 eurot kaart ja tõin koju. Siin muidugi tulid muud tegemised peale ja kaardid jäid kuhugi sinna, kuhu ma nad tol hetkel väga hästi ära panin "nii et kohe oleks leida". Need ootasid seal 2 aastat, enne kui ma nad suurkoristuse käigus üles leidsin. Vaat nii hea koht oli!
Kuna mul oli jätkuvalt selge pilt silme ees, kuidas need asjakesed Väikepeaiku toas välja peaksid nägema, läksin ma ühel päeval piltide raamimistöökotta asja uurima - et mis maksaks ja kui kiiresti saaks. Soovid olid mul tagasihoidlikud, kuna poole projektist plaanisin jälle ise valmis nikerdada. Raamimistöökoja poolt tahtsin ainult et nad kaartidele kohase paspartuu lõikavad ja kõige lihtsama, ilma värvi ja lakita peenikese puitraamiga ära raamivad-klaasivad. raamid plaanisin nimelt ise mulle sobilikus toonis ära värvida.
Ütleme nii, et valitud töökoda ei olnud mingi eriti fäänssi ja kallis koht, vaid asjatundjate hinnangul üks linna soodsaimate hindadega teenusepakkujaid. Hinnapakkumine, mille sain, viis mu minestuse äärele - ca 50+ eurot per pilt, mis teinuks kogu komplekti hinnaks 250+ eurot. Tõsi, pakkumine oli aus. Müüja luges mulle üles: tööraha, raami hind, klaas, papp, paspartuu.... Selge on see, et tegemist on käsitööga ja tean ju ise omast käest et see pole mingi odav lõbu. Seetõttu ma ka ei nurisenud et "issand, millised röövlid!" ja muud taolist. Lihtsalt vahelduseks oli väga huvitav leida ennast seismas nö teisel pool lauda ehk tellija rollis. Tegija poole pealt (see, mis tellijale nägemata jääb) olen ma siin juba varemalt kirjutanud - SELLES postituses.
Loomulikult jäi vaene raamimistöökoda minust kui kliendist ilma ja mina veendusin taaskord selles et kui sa tahad siin maailmas midagi soodsamalt saada, tuleb sul see asi ise ära teha. Erinevaid variante, kuidas selle ettevõtmisega hakkama saada, käis peast läbi mitmeid, aga lõpuks otsustasin - ostan poest enam-vähem sobiva suurusega juba valmis raamid ja kohendan neid siis vastavalt oma vajadustele. Kui raske see ikka olla saab? Natuke vineeri saagida, natuke mõõta ja lõigata....
Nagu tellimise peale nägin mõned päevad hiljem Selveris müügil olevat soodushinnaga raame suuruses 30x40 cm. Hinnaks mäletamist mööda vist 3.99 euri.
Ostsin ära, vedasin koju. Lahtipakkimisel selgus et suuremaid s...nikerdisi kui need ei ole minu silmad enne näinud. Fakt, et tegemist ei ole puidust raamidega oli mulle selge juba ostes, sest esiteks olid nad puidu kohta liiga odavad ja teiseks liiga kerged. Tühja sellega. Polnudki eesmärk et peavad just tingimata puidust olema. Tänapäeval müüb IKEA kah puitmööbli pähe pressitud papist mööblit, mõni asi. Aga see, et raamid kohe laiali hakkavad vajuma kui toetav pakendikile ümbert ära tõmmata, see oli minu jaoks ikka liig mis liig. Kuradi soss-sepad! Seetõttu tuli mul kõigepealt olemasolevad nurgad klammerdajaga ära fikseerida, enne kui üldse midagi tegema sain hakata.

Step 1 - fikseerisin nurgad
Step 2 - võtsin raami ühe külje lahti, lõikasin 40cm külgedelt 10cm jupid maha
Step 3 - kinnitasin raami uuest kokku. Nii klambrite kui PVA liimiga.

Selle tulemusel sain 30x30 cm suurused raamid. Lasin liimil 12 h kuivada, siis lihvisin hästi peenikese liivapaberiga raamide puitimitatsiooni ja liimijägid maha ning värvisin raamid akrüülvärvidega mulle sobivates toonides üle.
Lõikasin välja ka paspartuud. Selleks kasutasin kontoritarvete poest ostetud tugevat vatmanpaberit. Kuna valge paber tundus natuke liiga steriilne (mäletatavasti on Väikepealiku tuba soojades kollastes toonides), siis mõtlesin et katsetan värviliste paspartuudega. Mõeldud-tehtud. Toonisin samade aktüülvärvidega ka paspartuud igale kaardile sobivaks.
Ainuke asi, mida ma ise (ega ka Toriseja) ei julgenud teha, oli klaaside parajaks lõikamine. Ma olen kunagi näinud küll kuidas mu paps seda teeb, aga ise hästi ei tihanud. Sestap lasin Torisejal klaasid tuttava juurde viia, kes need siis vajalikku mõõtu lõikas.

Nüüd on Väikepealiku toas killuke kauget Pariisi.

 

 

Kahjuks pidin viimase galerii pildistama Toriseja mobiiltelefoniga, sestap on värvid nendel piltidel totaalselt eksitavad - kahvatud ja ebaõiged. Õiged värvid on loo alguses oleval pildil.