Järjekordne hiidkaelakee, seekord ristpistes!

Ma olen tähele pannud et mulle tekib viimasel ajal sahtlisse järjest ühesuguse ideega kaelaehteid - selliseid jästi suuri ja värvilisi ehk pudipõllelaadseid tooteid, nagu ma ise neid nimetan.
Kõigepealt ma sattusin hoogu selle vikerkaarevärvilise soutache-teemalise kaelaehtega, siis läks natuke aega mööda kuni ma Grossglockneri kividest järjekordse asja tegin ning viimane "pudipõll" oli see pärlitega tikitud mandala-kaunitar.
Aga kus on, sinna tuleb juurde. Saatanlik Pinterest ventileerib aina uusi ja uusi ideesid ning minul ei jää muud üle kui alistuda ja järjekordne asi ära proovida.
Nüüd võtsin ma keset kõige kiiremat uurimustöö kirjutamise perioodi ette veel ühe suurteose valmistamise. Tõsi küll, see valmis jupphaaval - eile natuke, täna natuke, homme natuke... Hoidis ml kenasti ajud töökorras ja juhtme koos, kui ma seda kirjatükki vormistasin.
Täna aga sain lõpuks valmis ja panin asjale punkti.


Algne idee pärineb ühest Pinterstis nähtud pärlitega tikitud kaelakeest, aga et ma veel sellist pärlitikandit pole jõudnud ära õppida (puhas laiskus, ma ütleks!), siis otsustasin enda töös katsetada hoopis vana head tuttavat ja lihtsat ristipistetikandit.

Esmalt leidsin ühe lihtsa ja väheste värvidega roosimotiivi. Edaspidise töö mõttes oli ka oluline, et kujutisel ei oleks eriti palju nurki, nukke ja väikseid detaile.
Tikkisin roosi tavalisele veneaegsele jute-riidele. See on parem variant kui kaasaegne jute-riie, sest sellel on suuremad augud ning selle lõimeniidid on lihtsamini harutatavad. Mulle tundub et uueaegsetel jute-kangastel, vähe sellest et need on mingite supertillukeste aukudega nüüd, lõimeniidid mingi lollaka liimiga kinni liimitud.

Kui roos oli valmis, lõikasin selle kangast välja. Servadesse jätsin ca 2,5 cm kangavaru.

Roos sai tikitud peenikese 3-kordse akrüüllõnga ja mulineeniidiga. Ometi jäi valget kangast pistete vahetl näha. Selle vältimiseks tikkisin pärast seda kui muster valmis oli, pistete servad ka veel horisontaalselt ja vertiaalselt üle (pildil alumised read). Nii peitsin ka pisteservade vahelt paistva valge aluskanga ära

Siis harutasin lõimeniidid ettevaatlikult kuni tikandini lahti. Kimp-haaval keerasin lõimed töö tagumise külje vastu ja õmblesin kinni. Pikemad otsad lõikasin ära.

Sellel pildil on näha, kuidas peidetud lõimeniitidega motiiv eestpoolt välja nägi.
Eesmärk oli roos kujundina justkui "välja lõigata" kangast.

Selguse mõttes vel kord, et kuidas lõimede peitmine töö tagaküljel välja nägi.

Kui lõimed olid peidetud, siis võtsin atlasskanga, panin motiivi selle peale, märkisin pliiatsiga kujundi kangale ja lõikasin välja. Äärtesse jätsin ca 7-8 mm varu, kuhu sisse lõikasin teravaotsaliste käärideva väikesed naksud.



Kinnitasin kanga nööpnõeltega tikitud motiivi külge. Siis keerasin kanga servad motiivi ääri pidi sissepoole ja õmblesin atlassi üleäärepistetega roosi külge kinni.

Äärte fikseerimiseks ja eelmise etapi üleäärepistete varjamiseks õmblesin serva külge mustadest seemnepärlitest äärise. Võtsin korraga 2 pärlit, nii et need katsid ääre kenasti ära.




Kui olin suure roosi ära õmmelnud, siis otsisin sellest väiksema roosiõie motiivi ning joonistasin kohe selle mustr ka peegelpildis. Tikkisin kaks väiksemat roosiõit ja kordasin nende puhul samu tegevusi.

Kinnitasin õied teine teisele poole keskset motiivi. Lisaks tegin veel kaks paari lehti, mis samuti peegelpildis mustritega olid.
Selle lehe-idee andis mulle hea sõbranna Kayre, kui ma niiöelda "loomingulisse ummikusse" jooksin teemal - kuidas kaelakeeketisa teha...


Lõppkokkuvõttes sain siis valmis sellise iluasja:

100% kindel, et sellist pole kellelgi teisel.

Nüüd vist tundub, et teen pudipõllelaadsete ehete tootmises vahepeal pausi ja nokitsen mõned muud pisikesed vidinad valmis.
Juhul muidugi, kui aega tekib. Sest ega kool pole veel lõppenud ja kevadised eksamid on alles ees....