Väike tagasihoidlik toolipäästmise projekt

Pärast seda kui ma magamistoast seal ajutises asupaigas olnud tugitooli tema õigesse kohta ehk elutuppa paigutasin, jäi mu tudukambrike täitsa ilma toolita. Aga tooli on sinna väga vaja! Tahad hommikul unise peaga näiteks jalad sukkpükstesse sihtida, aga tagumikku pole kuhugi toetada. Seisad seal siis nagu kurg ühe jala peal ja püüad poolmagavas olekus varvastega snaiperi täpsust arendades õigele kohale pihta saada. No ei. No ei. Aastaid tagasi võisin ma jah sedasorti hulajoogat harrastada, aga nüüd on ikka mingit kindlamat pidepunkti vaja.
Alguses mõtlesin, et ostan kusagilt kasutatud mööbli turvakodust (ehk teiseringipoest) jälle mõne toeka tugitooli millega saab üht-teist peale hakata, ja probleem on lahendatud, aga ühtegi sobivat kandidaati ei hakanud silma.

Ja siis, ühel päeval kui ma järjekordselt Mustamäe teel vana mööbli varjupaigas ehk Sõbralt Sõbrale poes ringi tuulasin, nägin ma seda väikest õnnetut päris poe nurgas konutamas.
Ta oli kunagi väärikas tool olnud. Seda oli näha tema tugevast karkassist, ilusast puitmaterjalist ja stiilsest disainist. Siis aga oli keegi kuri inimene temaga halba nalja teinud ja ta ära rikkunud. Nüüd ta siis konutas häbinäoga seal neljajalgsete santlaagris koos teiste omasugustega. Leidus seal nii lombakaid kui logisevaid, koerte närituid ja rottide puretuid, plekilisi ja pinnulisi, kooruva värviga ja räbaldunud kangakattega isendeid.
Kaevasin ta sealt viletsusekuhja alt välja ja veendusin, et tõesti - ei logise, ei nagise, ei lonka.
Hinnaks oli talle 9 eurot pandud ja selle eest ma ta vastuvaidlematult ka omastasin.
Väikepealik Laura, kes ka minuga koos poes oli, haaras uue pereliikme kohe kaenlasse ja tõime tooli kenasti trolliga koju.



Kodus oli mu esimeseks tööks eemaldada vaesekese küljest see jõledus, mis temaga tehtud oli. Nimelt oli tema eelmine omanik leidnud jumal teab millisest kaubandusasutusest pruuni-hõbehallikirju vakstu, ja ausa tooli istumiseosa sellega katnud! Kuskohast on võimalik küll seesugust disaintoodet osta, ma tahaks teada!? Hoiaksin seal kilomeetrite kaugusele. Püüdsin endale ette kujutada veel mõnda värvikombinatsiooni, mis kasvõi ligilähedaselt sama koledana mõjuks, aga ei suutnud peaaegu midagi välja mõelda. Kõige lähemale jõudis halli-beeži kompositsioon, aga seegi ei tundunud sama hulluna. No vaadake ise.

Järgmiseks oli vaja kunagise varjupaigaelaniku puidust osad ka puhtaks teha sest mine tea, kus ta kõik ringi kolanud oli. Arvestades seda kõntsakihti mis teda kattis ja mis esimese hooga kohe väljagi ei paistnud, oli ta ikka näguripäevi näinud. Lähenesin alguses tallegi oma lakieemaldaja-kemikaaliga, aga peagi selgus, et tema juures teeb korralik liivapaber sama tõhusa töö ära. Paar nädalavahetust minu miljonivaatega värkstoas ja tool oli puhas nagu ponks.
Siis katsin ta kenasti oma puiduõliga (Tikkurila Nostalgia Beeswax Oil) üle ja inetust pardipojast oligi peaaegu luik saanud.



Samal ajal kui ma päevavalgust ära kasutades rõdul toimetasin, hakkasin õhtuti toolile uut katet tikkima. Leidsin jälle ühe laheda Ukraina rahvariidetikandi skeemi ja kombineerisin selle endale sobivate värvidega mustriks.
Sellegi valmissaamine võttis paar nädalat aega. Igal õhtul natukesehaaval, mis tööasjadest ja muudest toimetustest üle jäi.
Täpselt 2 nädalat ja 12 250 pistet (lugesin üle!) hiljem oli tikand valmis.






Valmiskujul näeb minu varjupaigast toodud tool nüüd magamistoas selline välja. Saab istuda ja saab astuda. Tubli mööblitükk oma uues kodus.

Sanitaardisain Tema Majesteedi troonisaalis

Sanitaardisainimise kobarprojekt Urukajaka Pesas jätkub hoogsalt ja viimase paari nädala teemaks on olnud see ruum kus, kui klassikuid tsiteerida, ka kuningas jalgsi käib. Sellest siis ka tänase postituse pealkiri.

Aga et kõik otsast peale ära rääkida, pean alustama kempsu uksest, mida Urukajaka Pesa eelmised omanikud olid kaunistanud kleepsukogumikuga minu lapsepõlve multikategelastest. Nimelt jalutasid mul paberihoidiku kohal riburadapidi krokodill Gena, Potsataja, Kübaramoor ja Rott. Pluss üks rändav liblikas, mis kogu aeg asukohta muutis ja mida hetkel pildilt näha ei ole.
Esimesed paar aastat oli kõik tore-tore, aga nüüdseks olid need neli ja pool tegelast hakanud mulle seal tõsiselt närvidele käima. Tegelikult ärritas mind see veneaegse kõrglaikelise õlivärviga kaetud uks tervikuna, mistõttu ma otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab sellest seltskonnast seal ja ilgest värvivaabast kah.
Pluss millegipärast oli terve uksenupu ümbrus täis naela- ja kruviauke, kuhu ma ei kujuta ette, mida kunagi kinnitatud oli. See rähni tallermaa polnud ka mingi vaatepilt mida nautida.





Ega siis midagi kui et Puremaxi killer-värvieemaldaja, pahtlilabidad ja liivapaber kätte ning tööle! Krisstus-mariia, ma

ütlen! See klikiaegne valge õlivärv oli vahepealsete aastate jooksul muutunud peaaegu emailiks ja sisuliselt irvitas mu esimestele katsetele teda sealt eemaldada sirgelt näkku. Alles kolmanda korra järel jõudsin oma "kaevetöödega" nii kaugele, et värvi alt aimamisi ukse enda pind paistma hakkas. Sodi, tolmu ja purukiht ulatus pahkluuni.
Rassisin selle viletsuse kallal terve laupäeva ja sain lõpuks kogu emailikihi ukse pealt maha. Mõtlesin õdusega, et mul on samasuguse kleepja ja kivistunud kihiga kaetud veel terve esiku riidekapp ja magamistoa seinakapp ka. Mõlemad on plaanis samamoodi puhtaks kraapida. Kes kurat sellega hakkama saab?! Juba sellest uksest üksinda sain endale 48 tunniks haiged käed ja surisevad sõrmed.

Igatahes.... edasi järgnes plaan B ehk nüüd pidin selle kraabitud pinnaga ukse uuesti enam-vähem siledaks saama. Ma ütlen kohe ära, et olen igasuguse ehituse alal teoorias kõva spetsialist. Täpselt tean, kuidas maja ehitama peab ja asju teha tuleb.  Pahteldamist olen elus sadu kordi näinud ja see tundus kõrvalt vaadates alati täielik käkitegu olevat. Kahjuks ilmnes tõsiasi, et kui ma oma teoreetilisi oskusi praktikas rakendama asusin, siis ainult käki ma sellest välja võluda suutsingi. Kõnealust pahteldatud ust ma põhimõtteliselt ei pildistanud, sest niisugust häbi ma üle ei elaks kui keegi seda nägema peaks.
Õnneks selgus, et ma olen ootamatult üle keskmise tubli lihvija, nii et kui mu kunstipäraselt uksele paigutatud ehitusmaterjali kuumaastik lõpuks ära oli kuivanud, õnnestus mul oma kobakäpluse viljad üsna ühetasaseks lihvida. Päris veatult siledaks küll ei saanud, aga see polnud ka eesmärk.

Kõige selle peale võtsin kogu uksesaagast nädalajagu puhkust ja tegelesin vahepeal vetsuprojekti sootuks kunstipärasemate detailidega. Jõudsin nimelt otsusele, et valge puidust uksenupp vajab veidi särtsu. Ja etteruttavalt ka need kaks puidust uksenuppu, mis kapiuste ees on.
Kraamisin oma akrüülvärvide kasti välja ja hakkasin nuppe tuunima.

Kapiukse nupp

Uksenupp

Sama soojaga kujundasin ümber ka paberihoidiku ja paigutasin teise kohta. Sellisesse, kus ta kogu aeg ette ei jää. Kuna mul on tegemist tüüpilise Mustamäe geto troonisaaliga siis ega siin mingit ülearu lahedat ruumi ei ole. Tuleb selg ees siseneda ja otsevaates välja astuda. Magalarajooni rõõmud.  

Aga et ma juba maalimise lainel olin, siis moodustasin endale täiendavalt ühte põrandanurka, kus varem seisis ajakirjade korv, toreda kiviperekonna. Mulle nimelt ei meeldinud see seinaäär mis seal on ja kuna ajakirjade korv seda enam ei varjanud, siis tuli midagi muud välja mõelda. Mõtlesin niimoodi:

Kõige põnevama osa troonisaali projektist jätsin meelega viimaseks. Kuna ma ajakirjade korvi koos selle sisuga otsustasin vetsust välja visata, sest ajakirju saab ka mujal lugeda, siis mingi intellektuaalne meelelahutus tuli selle asemele ju ometi välja mõelda. 

Mina otsustasin vahetatava sisuga seinalehe kasuks. Ostsin Mustika keskuse fotopoest suure kombopildiraami ja kogusin vasakult ja paremalt kokku humoorikaid tsitaate ning mõtteterasid. Printisin need välja, paigutasin pildiraami ja kinnitasin selle kõik vetsuukse külge. Suur tänu Terry Pratchettile, kelle sulest ja peast pärineb vähemalt 90% kogu sellest saagist. 

Kui mõned naljad juba väga ära tüütama hakkavad, võin alati raami alla võtta ja olemasolevad uutega asendada. 

Aaa, ja kapiuksed värvisin ka oma basiilikurohelise mööblivärviga kenasti ära, sest see kakabeež toon, mida värvi nad enne olin, oli ikka jube. :-)

Nüüd on siis troonisaaliga ühel pool. 

Aga sellega pole ju minu püha üritus veel lõppenud. Kui hetkel juba alustatud töödest rääkida, siis sisaldavad sanitaardisaini kobarprojekti järgmised etapid raamaturiiuleid, diivanilauda, ühte puidust tooli ja ühte hiiglamasuurt tugitooli. 

Ja siis tulevad juba suuremad asjad. 

Puidust vaasi uus elu

Inimesed hindavad ikka väga erinevaid asju siin maailmas, olen ma aru saanud.
Paar aastat tagasi pakkus ema mulle ühte suurt puidust põrandavaasi, mille ta oli omakorda ühelt sõbrannalt endale küsinud, kuna too vaasi ära visata tahtis. Jumal tänatud, et emps minu puiduarmastusega kursis on ja seetõttu teadis, et ese mind huvitada võiks.
Mul läksid tõesti silmad kohe peas põlema, kui ma seda iluasja nägin. Tegemist oli väga suure, hilisemal mõõtmisel 65 cm kõrguse täispuidust põrandavaasiga, mille kunagine paks lakikiht oli selleks hetkeks mitmest kohast kooruma hakanud ja tekitas nüüd pinnale inetuid krobedaid laike.
Ehkki vaas nägi välja nagu leeprahaige, oli ta muidu täiesti terve ja imeilus puidumuster aegunud viimistluse all samuti säilinud ja selgesti nähtav. Väidetavalt olevat tegemist vahtrapuuga, aga kuna mina oma võhiklikkuses kahjuks puiduliikide vahel nii peenelt vahet teha ei oska, siis selles osas kindel ei ole.
Tegelikult polnud see ka oluline, sest ma juba nägin vaimusilmas milline kaunitar sellest tuleb, kui ma tollele õnnetule vanurile uue elu sisse puhun.






Alguses plaanisin lakikihi liivapaberiga eemaldada, aga taevas olgu tänatud tarkade inimeste eest.
Mina omakorda olen tänulik, et mõned nendest mulle sõpradeks on sattunud. Näiteks Ojar, kes teab absoluutselt kõike kõigest, mis puudutab ehitustöid. Tema laitis mu liivapaberiplaani maha ja tegi seda väga mõjuvate argumentidega: esiteks võtab see nühkimine hullupööra aega ja on töömahukas, teiseks kriibib liivapaber, isegi kui viimases faasis kasutada eriti peenikest paberit, puidupinna karedaks ning võib tekitada sinna nähtavaid lihvimissuunalisi kraapeid. Eriti minusuguse amatööri käes, mõtlesin ma endamisi juurde ning nõustusin Ojari ettepanekuga kasutada laki eemaldamiseks vastavat ehituskeemiat.
Läksingi siis ehituspoodi ja naasesin sealt sellise tootega. Kaalusin poes tükk aega kas seda siiski osta, sest kui purgil olevat silti uskuda, siis on selle kasutamine erakordselt komplitseeritud - ära katsu käega, ära hinga sisse, ära söö samal ajal (OK, kõlab mõistlikult), ära suitseta ega hoia tuleohtlikke vedelikke läheduses,  ära vaata (mismõttes?), ära lase vastu riideid, ära aja silma, hoia eriti hästi tuulutatavas ruumis a la temperatuuril 22,3 kraadi celsiuse järele jne. Nimekiri keeldudest tundus lõputu ja ma täitsa ootasin, millal ilmuvad sinna ka read "ära kasuta värvi ja laki eemaldamiseks vanadelt puidu, metalli ja muudelt pindadelt" ja "ära osta seda toodet". Nende kaheni asi siiski ei läinud ja kohu ma selle purgiga siis tulin.
Vedasin vaasi rõdule, sest see on Urukajaka pesas kõige suurema tuuletõmbega koht. Seal pole ka lugu kui hirmsat vahendit põrandale peaks sattuma. Loodetavasti see ennast läbi betooni ei söö, mõtlesin.
Varustasin ennast kummikinnaste, respiraatori, eriti vanade tööriiete ja terve vaba laupäevase päevaga ning asusin asja kallale. Katsetasin alguses vaasi põhjast, niivõrd kuivõrd seda põhjaks saab nimetada. Nimelt ei olnud vaasi tegija arusaadavatel põhjustel ette näinud, et sellesse peaks kunagi vett ja lõikelilli panema, niisiis oli ta sellekohase kiusatuse vältimiseks vaasile põhja sootuks tegemata jätnud.
Nii et tegelikult, kui tahta detailides täpne olla, siis ei tohiks seda vaasi nagu päriselt vaasiks nimetadagi. Pigem on tegemist vaasikujulise puidust toruga. :-)
Igatahes oli autor toru põhjapoolse poole siseküljele põletanud sisse oma initsiaalid ja aasta. Tuleb välja, et see vaas on 7 aastat vanem kui mina :-).


Kasutusjuhendi kohaselt tuli purki suletud hirmus tapjakeemia pintsliga töödeldavale pinnale kanda ja siis sõltuvalt eemaldatavast värvist või lakist 15-45 minutit oodata. Mina katsetasin esimest korda umbes paarikümne minuti pärast ja kuramus, mitte midagi ei olnud muutunud. Visuaalsel vaatlusel ei toimunud ka midagi, ehkki ma eeldasin et sellise tutvustuse peale peaks vana lakk selle ainega kokkupuutest visisema ja kobrutama hakkama ning siis kabuhirmus ise lahkuma. Midagi sellist paraku ei juhtunud. Kulus tervelt pool tundi, enne kui kõva lakikiht kleepjaks meetaoliseks massiks muutus, mida ma siis pahtlilabidaga eemaldama hakkasin.
Aga tulemus oli nüüd ka silmaga nähtav. Kole ja visa kollane kiht taandus ning asemel jäi puhas puit oma imetabase mustriga.
Terve vaasi puhastamiseks kulus ikkagi peaaegu 6-7 tundi, sest kui laki pealmine kiht oli eemaldatud, ilmus selle alt välja veel mingi valkjas "järellaki" kiht, mida esimese hooga tähelegi ei pannud. Aga see tuli pahtlilabida abiga juba kergesti ära. Päris puhta puidu saamiseks tuli lõpuks ikkagi korraks ka peenike liivapaber appi võtta, aga nüüd ei pidanud sellega enam nühkima, vaid sai õrnalt üle pinna silitada.

Selle aktsiooni tulemusel oli mul terve rõdu lõpuks kirjeldamatut sodi ja puru täis ning mu jalalihased veel 2 päeva pärast haiged, sest ehkki juhendi kohaselt oleks ma pidanud ennast sellest ainest meetri kaugusele hoidma, kujunes töötehnika ikkagi niisuguseks, et ma lõpuks seda ümmargust ja igas suunas veerevat põrgulist süles paigal pidin hoidma. Aga see sunnik kaalub 7,5 kilo. Ma kaalusin huvi pärast ära.

Lõpuks olin kõik selle jama kogu vaasi küljest eemaldanud ja alles jäi ilus puhas puit.
Siin pildil on näha kui ilus tegelikult see muster mõne koha peal on, mis paksu lakikihi alt välja ilmus.

Lõppviimistluseks kasutasin erinevalt eelkirjeldatud killer-plägast hoopis kasutajasõbralikumat vahendit, milleks oli Tikkurila mesilasvahaga puiduõli.
See tundus Puremaxiga võrreldes süütu nagu beebitoit - ava ainult purk, võta pintsel ja kuku maalima. Hinga sisse või vahi otsa, söö või suitseta, tee mis tahad põhimõtteliselt.
Nüüd on mul igatahes kodus olemas erakordselt ilus sisekujundusaksessuaar. Ma veel mõtlen, mis ma sinna sisse panen, aga tundub et see võiks olla mingi suur kimp hortensiaid või midagi. Eks näis.

Tegin kaunitarist kohe mitme külje pealt pilti, sest puidumuster jookseb erinevalt. Siin on veel natuke värskelt peale kantud õli läiget näha, aga see imbub ajapikku puidu sisse.

Sisekujunduslikud arutelud

Pärast Toriseja väljakolimist on Urukajaka pesas toimumas suurejoonelised ümberkorraldustööd korteri sisekujunduse osas. Käin mööda elamist ringi ja vahin ahne pilguga kõiki avatud pindu, nurgataguseid, uksi ja seinu, et kuhu saaks aga midagi värvida, maalida, kleepida, ümber tõsta, välja visata või juurde osta.
Laura suhtub sellisesse entusiasmi alalhoidliku ettevaatusega, sest igasugune initsiatiiv võib ju viia selleni, et ma tema ka projekti kaasan ning see tähendab ühtlasi, et tal tuleb oma tavapärasest mugavustsoonist välja astuda. Seda ei või muidugi juhtuda, mistõttu ta eelistab hetkel minu pööraseid ideesid pigem ignoreerida. Vähemalt enamuse ajast.
Aga ma võin vajadusel väga veenev olla. :-)
Paar õhtut tagasi kui ma talle oma järjekordseid ideesid avalikustasin, jäime sisustuse teemadel pikemalt juttu ajama. Rääkisime sisekujunduse erinevatest stiilidest üldse ja sellest, mis kellelegi meeldib. No ja muidugi ka sellest, millisena me kumbki Urukajaka pesa ette kujutame.
Jutu käigus selgus kui erinevad me tegelikult oleme ja kui hea see on, et tal on vähemalt oma tuba, kuhu mina oma pööraste ideedega sisse ei pääse. Kui mina armastan lõunamaist värvipillerkaari ja kirevust ja natuke sellist boho-stiili, siis tema trenditeadlikuna on täiesti viimase aja moeröögatuse kütkes ning fännab seda valget ja igavat skandinaavia kujundust. Õige elamine olevat ikka ühevärviline, hele ja paljude peeglitega, kust saab ennast maast laeni vahtida, arvas Laura. Roosat võib aktsendina sees olla, aga muidu olgu ikka kõik ühtlaselt kriidikarva. Minu jaoks kõlab nagu balletistuudio, aga mida ma ka tean. Tema igatahes kavatsevat enda toa just selliseks kujundada, mis tähendab et kunagi vajalikuks peetud punane sein tuleb nüüd valgeks tapeetida ja olemas olev mööbel samuti heledaks tuunida.
Minu värviküllase visiooni peale arvas ta naljaga pooleks, et ma ikka täitsa hull olen. Kõik need plaanid  rohelistest raamaturiiulitest, tikitud tugitoolidest ja maalitud kapiustest olevat täiesti pöörased ja selline kirju elamine nägevat tema arvates lõpuks välja nagu PENSKARI KORTER! :-) :-) :-)

Oma mõtte kinnituseks lasi Laura mul laupäeval ehituspoest kleebitavat kapikattematerjali osta ja tahtis, et ma tema kirjutuslaua ja väikese kapi sellega ühtemoodi heledaks muudaksin. Tehtud, mõeldud, nagu öeldakse. Olen nõus tema elamise palatilaadseks võõpama, kui ta selle eest minu helesinise esiku välja kannatab.
Mis kleepmaterjalisse puutub, siis olen ma kindlamast kindel, et mul on sellega seoses mingi karmavõlg, mille tõttu ma elu lõpuni raamatuid kiletama pean. Igal aastal septembris koolist koju toodud õpikute ja töövihikute virnad olid tõeline hiina piin mu jaoks, mistõttu ma ei jõudnud oma õnne uskuda kui sel aastal mitte ühtegi ei tulnud. Ooo, õnnis gümnaasium, ei jõudnud ma oma ilusat elu küllalt ära tänada. Aga karma, see everlasting bitch, arvas, et aitab küll rõõmustamisest, ja saatis Laurale pähe selle jõletuma mõtte et ma peaksin nüüd ta mööbli ära tuunima. KLEEPTAPEEDIGA.
Kõik senised raamatukuhjad kokku on selle kõrval ju lausa lust ja meelelahutus olnud.

Kapiga oli iseenesest lihtsam, see oli väike. Uks ja sahtel käisid ka üsna lihtsalt ära ja tagasi ka.

Aga lauaga oli rohkem häda, sest see rambes on ju suur. Iseenesest poleks seda üldse üle kleepida vaja olnud, aga et kapp oli algselt teist värvi pruun ja Laura tahtis mõlemaid samasugusteks, siis oligi vaja niigi hele laud veel tapeediga ka üle tõmmata.

Tulemus selline:

Nüüd tuleb vist mingil hetkel sein käsile võtta.
Aga enne seda juhtub kindlasti huvitavaid arenguid minu seinakapi ustega, esiku seinaga ja elutoa raamaturiiulitega. Valget värvi pole nende juures mõtet tõesti oodata :-) Ja ma annan pühaliku lubaduse, et mitte ühtegi millimeetrit kleeptapeeti ei näe minu poolses kajakapesas ka iialgi.
Stay tuned! Üht-teist juba toimub!









.

Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

Mina olen jõulude ajal kuuseusku inimene, ehk et igasugused alternatiivina kasutatavad oksamoodustised, pärjad, traadist võred ja muidu punutised ning imekonstruktsioonid minu jaoks kuuske ei asenda. Vaatamata sellele, et ma olen näinud inimeste kodudes ülivahvaid taieseid, arvan ma ikka, et kui ikka kuuske pole, siis pole.
Võimalik muidugi, et ma kunagi oma seisukohta selles küsimuses muudan, nii nagu ma muutsin oma arvamust tehiskuuskede osas.
Mul nimelt oli mitu-mitu aastat kodus jõulude ajal tehiskuusk, sest ma arvasin sinisilmselt, et see on loodustsäästvam ja päästab metsas kasvavate väikeste kuusekeste elusid.
Tegelikult on muidugi nii, et nende sünteetiliste kuusepuulaadsete dekoratsioonide valmistamine jätab loodusesse niivõrd massiivse ökoloogilise jalajälje, et selle kõrval ka Lumeinimese tallad titepapudena mõjuvad. Väikesed kuusekesed võetakse aga raiesmikelt niikuinii maha ja tuuakse müügiplatsidele. Parem siis juba üks endale koju tuua, et ta poleks asjata kasvanud.
Viimasel paaril aastal ei ole mul tegelikult üldse kuuske toas olnud. Vist olen päriskuuse muretsemiseks liiga laisk olnud ja seda naftajääkidest käharikku ei tahtnud enam ammu toanurka kokku komplekteerida. Minu meelest muutus ta iga aastaga järjest nässakamaks ja ma mäletan et viimasel aastal, kui see mul toanurgas seisis, nägi ta välja nagu oleks ta prügipressist läbi käinud. Sihuke õnnetu ja tokerjas... Praegu on ta mul rõdul kastis, aga ma arvan et veel enne aastavahetust vahetab ta aadressi ja kolib Pääsküla prügimäele.
Otsus sel aastal endale üle tüki aja jälle päriskuusk koju tuua sündis täiesti eksprompt (nagu mul ikka head mõtted tulevad). Tegelikult ei ole mul korteris sellist kohtagi, kuhu suur kuusk ära mahuks, seega tekkis mul välkmõte, et mis oleks kui paneks kuuse keset diivanilauda? Mõeldud - tehtud. Alustasime sobiva kuusekese otsimist.
Kuna linnast sobivat ei leidnud, põrutasime otse Hortesesse. Seal ikka on, kui mujal pole.
Oligi. Leidsin täpselt sobiva pikkusega puu ja lasin sisse pakkida.
Siis tuli meelde, et mul pole ju ka kuusejalga! Naftakäharikul oli jalg komplektis kaasas ja päris kuusejala, mille olemasolu ma küll ähmaselt mäletasin, olin ilmselt unustanud mõnesse oma varasematest elupaikadest. Hortese ostujuhid olid kahjuks selle kaubaartikli valikul pidanud vist kontorisisest võistlust, kes leiab turul saada olevatest kuusejalavariantidest kõige koledamad ja mõttetumad eksemplarid, ning need siis endale kaubavalikusse sisse ostnud. Auhind (kes selle iganes sai!) oli auga välja teenitud, sest selliseid koletuid plastmassist vanne, keskaegsete piinariistade sarnaseid ja kuukulguri moodi monstrumeid andis ikka laia ilma pealt leida! Minust jäid nad kõik sinna õnnetuid omanikke ootama. Etteruttavalt ütlen, et mina leidsin täiesti adekvaatse ja ilusa kuusejala, mida kõlbab ka laua peale panna, hoopis Järve Keskuse Koduekstrast.
Aga kuusejalg oli ainult osa probleemist. Nimelt tuli mulle Horteses meelde, et ehkki naftakäharik on veel alles, siis omal ajal Jyskist ja mujalt odavmüükidelt kokku ostetud kuuseehete kohta seda küll enam öelda ei saa. Need olin tõesti detsembri alguses esimesi jõuludekoratsioone moodustades prügikotti toppinud ja šahtist alla saatnud. Penoplastist munad olid juba ammu luitunud ja kuusekarrapusa nägi välja nagu oleks 4 tigedat taksikoera selle kallal viharavi teinud.
Seega oli mul vaja ka uusi kuuseehteid ja nüüd võtsin küll otsuse vastu, et seekord ostan ilusad ja korralikud. See tähendab ühtlasi - kallid.
Hortese värvipillerkaaris oli muidugi kerge pead kaotada, sest tahaks ju kõike ja rohkem. Võtaks paar punast ja selle sinise, ja siis veel mõned rohelised ja oih, neid hõbedasi mul veel polegi. Aga kuldseid? Aga neid lillasid? Äkki veel mõned kirjud? ... Hulluks võib inimene minna! Kolm korda järjest, kusjuures!
Esimest korda siis kui kogu seda valikut nägin, mis müüjate poolt sadistlikul moel kenasti värvide kaupa välja oli pandud ja mööda suurt müügisaali niimoodi ära paigutatud, et kui juba tundub - nii, nüüd on kõik!, siis kusagilt nurga tagant ilmub ikka veel üks riiulitäis imeasju välja.
Teist korda siis kui hinnasilte nägin, sest Shishi on ikka sigakallis ja mingi 4-5 eurot ühe klaasist kuulikese eest välja käia tundus kriminaalse raiskamisena.  Eriti kui arvestada, et kuuse peale kulub neid rohkem kui 1-2-3 tükki.
Kolmandat korda siis kui ma oma ostukorvi sisu inspekteerima hakkasin ja avastasin, millise summa ma olin endale sinna kokku korjanud. Tegin südame kõvaks ja panin osad klaaskuulid riiulitele tagasi. Terve mõistus lõi pärast tükk aega nurru ja kiitis mind.
Jõudsin siis lõpuks oma saagiga koju ja panin kohe esimese asjana kuusekese püsti ning ostetud ehted ka külge.
Tibake paljavõitu küll, aga eks seda oligi arvata.
No ja siis ma otsustasin et shishitagu see shishi ennast või shishiks, mina teen hoopis ise enda kuusele ehted.
Ja mitte mingeid papist piparkoogid ega kootud sussid ega kullatud traadist inglid, vaid ikka selliseid, mis igale shishile neli paari silmi ette annab. Mu enda arvates, muidugi...
Korjasingi oma pärlid-paelad-muu nasvärgi jälle lagedale ja hakkasin pihta. Olgu öeldud, et kõikidele ehetele toppisin sisse vatti, nii et need on tegelikult mitte lihtsalt lapikud nagu pajalapid, vaid kenasti pontsakad ja üsna ümarad.
Sellega panin muidugi fataalse põntsu oma majapidamises olevatele kosmeetilistele vatipatjadele :-)









Aga seni tehtud ehted siis:

Ma ei saa muidugi mainimata jätta, et Murphy seaduse kohaselt hakkas just täna sotsiaalmeedia mulle igale poole ette viskama reklaami, kuidas Shishil oma peakontori juures olevas peapoes on just-just alanud aasta peamine allahindlus, kus kõik kuuseehted on -50%.
Ja et see peapood asub kuskil Viimsis, täiesti arusaamatus linnaosas minu jaoks.
Kui inimene elab Mustamäel, töötab Mustamäel, käib poes Mustamäel ja hakkab ilmselt ka koolis (jälle!) käima Mustamäel ning satub parimal juhul kesklinna kultuuriüritustele, siis tundub Viimsi olevat kusagil sootuks teisel kontinendil. Mul üks töökaaslane elab seal, seetõttu ma tean, et selline koht on kusagil olemas.... ja seal siis korraldavad nad nüüd soodusmüüki, eksole!
Tähendab...
Ma lähen teen selle peale vist veel paar ilupallikest oma kuuse külge. Mul ühtegi lillat veel ei olegi. Ega kuldset... ega musta... ega kollast...

Väikeprojekt "URUKAJAKAS TUUNIB PESA" - 2 osa "Sodisin igava seina ilusamaks"

Igasuguste sisekujunduslike katsetustega on minul nii, et mõned neist mõlguvad juba pikka aega meeles ja ootavad pealehakkamisjulgust, mõned seevastu tekivad niiütelda jooksupealt ja need viin ma ka kohe ellu, kui olen sobiva koha leidnud.

Üks sellistest äkkmõtetest tekkis, kui olin internetis paar nädalat tagasi seda videot näinud:

Kuna ma neid kive juba niikuinii mandalalaadsete piltidega katan, siis pärast selle klipi vaatamist arvasin et asi see seingi täis joonistada pole.
Sobiv pind oli ka täiesti olemas Kajakapesas. Selline igav kahvaturoheline pisike ruum, kus kuningas ka jalgsi käib. :-)
Otsisin aga oma värvid-pintslid jälle välja ja hakkasin peale. Nii massiivset kujutist kui videoklipis ma endale teha ei tahtnud, sest tõesti - ruum on niigi väike ja kitsas.

Võtsin esimesed ettejuhtuvad ümmargused asjad, milleks juhtusid olema praetaldrik, õhuvärskendipudel ja juuksemaskitopsiku kaas, ning joonistasin nende abiga seinale ringid. Tavalise hariliku pliiatsiga.

Siis hakkasin ringidesse mustreid ja kujundeid joonistama. Ikka sellesama harilikuga. Kui tundus et ei meeldi, kustutasin kummiga ära.
Mina joonistasin peast, nii nagu parasjagu ilusam tundus, aga kui keegi tahab kodus proovida ja kahtleb oma võimetes, siis ausalt öeldes on internet kõikvõimalikke mustreid täis. Ja viimasel ajal raamatupoodide värviraamatute riiulid samuti.
Kui ka see tundub liialt keeruline olevat, siis on alati võimalik läbi kopeerpaberi, mida müüakse igas kontori- ja kunstitarvete poes, valitud kujundid peale kanda.




Kontuuride tegemiseks kasutasin jällegi sedasama kivide maalimise sissekandes ära märgitud akrüülimarkerit, mis tõepoolest on osutunud suurepäraseks töövahendiks. Kiidan seda jätkuvalt taevaääreni! Kui seda ei ole, ajab tegelikult veekindel CD-marker ka asja ära.

Alguses mõtlesin teha sellise väikese, paari lillega. Siis aga hakkas motiiv oma elu elama ja igas suunas laiali venima - alguses ikka ülespoole, kuni laealla välja, ja pärast seda ka külgede suunas. Õnn, et Toriseja viimasel hetkel mu loomepalangule piiri pani oma märkusega: "Mis sa nüüd teed siin, hull naine! Seina kõik täis sodinud nagu titt!" Tõmbas kohe joonelt maa peale tagasi.
Vaatasin siis oma kätetööd ja mõtlesin et kas värvida need lilled ära ka seest või jättagi must-valgeks. Tundus nagu natuke igavavõitu ja mitte minulik. Plaan B oli värvida lilled täiesti pööraselt kirjuks. Plaan minulik, aga tundus et keskkonda ei sobi. Väike ruum.
Lõpuks otsustasin et kasutan ainult mõnda värvi: rohelisi, halli, valget ja lillat.
Alustasin alumiste lillede värvimist, samal ajal kui ülemisi lilli juurde joonistasin ja motiivi lõpetasin.
Alguses tundus, et töö lendab linnutiivul ja paari õhtuga saan projekti valmis, aga võta näpust. See nikerdamine on ikka hirmus aeganõudev. Lisaks väsib sellises sundasendis joonistamise peale käsi üsna kiiresti ära, seljast ja jalgadest rääkimata.
Lõpuks kulus pea nädalajagu õhtuid, enne kui selle kõik valmis sain. Kogu töö ei mahugi ühele pildile ära, kõige ülemine lill jääb ikka peitu.

Detailid lähemalt:

Detail nr 1

Detail nr 2

Detail nr 3

Detail nr 4

Detail nr 5

Detail nr 6

Detail nr 7

Detail nr 8

Kui seina kattev pilt valmis sai, siis tundus vastassein kuidagi hirmus lage olevat, nii et tegelikult ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tegin sinna vastukaaluks ka ühe suure lille veel. Sellise:

Väikeprojekt "URUKAJAKAS TUUNIB PESA" - I osa "Tikitud tugitool sai valmis!"

Kõigepealt TAMP-TARA-DARA-TAMP-TARA-DARA-DAMP-DAMP-TRATAAAAA!!!!! 
Kätte on jõudnud minu Käsitöömesilase blogi esimene suur juubel, sest tänane postitus kannab järjekorranumbrit 100!!!! 
Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks minu tegemisi siin jälgida. Teid on üsna palju, kui statistikat uskuda. Tore, kui keegi siit endale mõtteid, inspiratsiooni või julgust ise katsetada on saanud - siis pole mu kirjutamine mitte asjatu olnud. 
Tänud ka kõigile teile, kes te minu käest aegade jooksul üht-teist tellinud olete. Paljusid siin kirjeldatud asju ei oleks kunagi sündinud, kui teie poleks soovi avaldanud. 

Eriti vahva on see, et tänase juubelipostitusega saab alguse täiesti uus projekt, mille kulgemist ma siin edaspidi jooksvalt erinevate sissekannete läbi kirjeldama hakkan.
Siiani olen rääkinud Tarekese aias ja toas toimuvast või sinna valmis tehtud asjadest märksõna "Hiidprojekt "KODU KORDA!" all, aga tänasest lisandub sellele väiksem veli nimega "URUKAJAKAS TUUNIB PESA".

Pesaks on Mustamäe 9-kordse maja 6. korrusel asuv 3-toaline tüüpkorter, mille ma endale möödunud aasta sügis-talvel soetasin. Kuna sissekolimine võtab aega ja asjade omale kohale paigutumine igapäevase elutegevuse käigus samuti, siis kuni praeguseni me (Toriseja, mina ja Väikepealik) lihtsalt oleme ennast uue elupaigaga (ja uus elupaik meiega) kohandanud, aga nüüd hakkan juba vaikselt ka siia mõningaid asju tegema, mis just nimelt selle pesa jaoks mõeldud on.

Alustan kohe suure pauguga, ehk et juttu ei tule mingist minilinikust ega passifoto mõõdus seinapildist, vaid ühest eriti ägedast tugitoolist. Idee selle tegemiseks sain juba rohkem kui aasta aega tagasi, mil leidsin esimest korda internetist albumitäie pilte vaat sellistest kaunitaridest:

Tool nr 1

Diivan nr 1

Tool nr 2

Niipea kui ma neid nägin, teadsin ma, et sarnase asja pean ma endale koju tegema. Kuna Urukajakapesa ei olnud mul sel ajal veel isegi plaanis mitte, siis mõtlesin esialgu tulevase iluduse kuhugi Tarekesse paigutada.

Veidi aja pärast leidsin internetist juba idee edasiarenduse ehk sellise isendi. Aga ikka veel kõhklesin ja sobivat toolirapet ka ei olnud, mida ümber kujundama hakata. 

Kuna ma ikka veel midagi ette ei võtnud, arvas õel Saatus et mind tuleb natuke tagant utsitada, sest ilmselgelt oli kusagilt kõrgemate jõudude poolt ette nähtud, et ma sellise tooli endale tegema pean. Seega lajatas internet mulle ühel päeval niisuguse pildi ekraanile ja sellest hetkest olin ma müüdud.

Et ma ümber mõelda ei jõuaks või uuesti uimerdama hakata, söötis seesama Saatus mulle samal päeval ette ka sobiva algmaterjali. Kuidas muidu seletada seda, et leidsin just täpselt sellise tooli nagu ma otsisin, suvalise intenetiotsingu käigus Haapsalus asuva Samaaria poe kodulehelt!? Misasjast on second-hand poodidel kodulehed, kui see just hiiglamakasumeid teeniv Humana ei ole? Ja misajast on nende poodide kodulehtedel üleval pildid (suht esemekaupa) seal müüdavatest asjadest?
Sellest, et nimetet pood asus täpselt mu keskmise õe Tiina kodumaja taga ja et tal oli parasjagu aega see sealt ruttu ära osta ja minema vedada, ma parem ei räägigi. Liiga hea, et lihtsalt juhus olla.

Aga just nii saabus 7-eurone Samaaria poes müügil olnud orvuke juppideks lahti võetuna mulle koju ja ma hakkasin siis vaikselt mõttes disainima, kuhu tuleb kangas ja kuhu tuleb tikand.
Päris lõpliku tulemuse jätsin jälle jooksva valmimise käigus kujunevaks, aga need paar kohta kus mul selge pilt oli, et tikand tuleb, mõõtsin ära ja hakkasin tegema.

Esmalt muidugi tuli tool päris algosadeks lammutada ja olemasolev katteriie lahti harutada, et saaks selle järgi uued detailid välja lõigata. Pean siinkohal küll ära mainima, et ma pole enne näinud sedavõrd korralikku ja kvaliteetselt tehtud mööblitükki. Ei mingit ülejala-kuidagi-kinni-klammerdatud katteriiet, ei mingeid küsitava väärtusega kinnitusi või kipakat konstruktsiooni. Kõik oli viimasepeal korralik.
Huvi pärast otsisin isegi, et kus see tool võiks toodetud olla, aga etiketil märgitud firmanimi KOCK ei andnud internetis ühtegi vastet, mis etiketil kujutatud logoga klappinud oleks. Ometi ma oletan et küllap ta mõne Põhjamaade mööblifirma toodang ole. Kust muidu see kasutatud kola meile siia ikka satub.

Minu tavalised "rappetaastamise" tööriistad
ehk tangid ja terava otsaga nuga

Ohtralt klambrikangutamist....

Üldiselt oli kogu konstruktsioon toolil terve ja korras, ainult kaks asja olid ajahamba käes põhjalikult kannatada saanud - istepadja poroloon, millest oli järel ainult liivataoline pudru ning mõlema käsitoe papist küljed.

Liivaks muutunud poroloon

Katkine papp käsitoe välisküljel

Poroloonipuruga polnud muud teha kui kallasin selle otse suurde prügikotti ja viskasin minema. Asemele mõõtsin ja lõikasin kahest kihist poroloonist uue istumisaluse.
Küljepappidelt võetud lõigete alusel panin mõlemale poole ka uue papi.

Arusaamatu vidin nr 1

Arusaamatu vidin nr 2

See, kuidas ma tehnikavõhikust naisena nuputasin, mis pagana moodi küll selle tooli seljatugi ja käetoed omavahel kokku on pandud, on muidugi lausa anekdootlik lugu. Küll ma uurisin ja puurisin ja no ei leidnud mina mingit kinnituskohta. Logisesid mis hirmus, aga üksteise küljest lahti ei tulnud, tee mis tahad. Mõtlesin juba vahepeal et äkki tõesti on tehtud nii, et kinnitus jääb kuhugi katteriide alla ja peangi enne kanga ära kangutama, aga ei.
Ja siis tuli Toriseja. Harva, kui ta ennast minu käsitööasjadesse segab, aga seekord tuli kohale, vaatas, mõtles, ja siis tõstis lihtsalt tükid teiseteise küljest lahti.
Selgus et need olid mingi eriti kavala nipiga üksteise külge kinnitatud. Minu ajus paiknev insenerimõtlemise rakuke jookseb siiamaani kinni, kui ma neid vidinaid vaatan, aga Toriseja tegi näo nagu oleks ta möödaminnes taldriku pealt kotleti võtnud ja sammus ümisedes teise tuppa tagasi, mina lollakalt ammulisuise näoga talle järele vahtimas.
Ilmselgelt tuleb tal see mõistatus ka tagurpidi lahendada, ehk et needsamad asjad omavahel kokku ka ühendada.

Esimesena sai valmis tooli alumine, istumispadja alune osa. Seda sellepärast et selle tikand valmis esimesena. Esmalt mõtlesin et püüan poest leida mingit koredamat linast kangast, kindlasti heledat, aga mitte halli. Ja et ristpistes mustri tikin sellele siis läbi kanvaa.
Näiteks sellel üleni täistikitud tugitoolil, mille pilt eespool väljas, on kogu kattekangas puhas juteriie! Ma jõudsin läbi lõpmatu guugeldamise lõpuks tooli valmistaja(te) blogisse, kus nad selle sünniloost pikalt koos piltidega kirjutasid, ja minu üllatuseks tõepoolest - kogu see tool on kaetud juteriidega. Neil nimelt olevat olnud suur tikand, millega nad midagi peale ei osanud hakata muud kui et lõikasid selle juppideks ja paigutasid toolile. Kahjuks ma seda blogi enam ei leia, aga see tool oli Etsy´s müügil jõhkra hinna eest ja seal on ka päris palju pilte sellest üleval. Neid saab vaadata SIIT.

Aga tulles tagasi minu kangaotsingute juurde, siis selgus et ega täpselt sellise, mida ma endale ette kujutasin, leidmine nii lihtne ei olegi. Vaatasin siit ja otsisin sealt, aga ei midagi. Ühes olin ma igatahes kindel - juteriide peale ma neid detailde küll tikkima ei hakka.

Lõpuks leidsin puhtjuhuslikult Kangadžunglist kõikide teiste kangaste alla ära peidetuna täpselt õige mööbliriide! Ja õiget tooni ka! Kuna olin samasugust kangast varemgi ristipisteprojektide jaoks kasutanud, siis teadsin et see sobib suurepäraselt. Kanga lõimed on nii suured ja nii korrapärased samas, et sinna annab täiesti vabalt ilma abikangata ristpistetikandi peale teha.

Esimene detail.

Esialgne idee oli teha tool mündirohelise ja elevandiluuvalge ja võibolla veel mingi nendega sobivas toonis kangastega, aga kui olin esimese tikandi valmis saanud, siis selgus et mündirohelise külm värskus ei sobi selle juurde üleldse. Oli vaja leida uus plaan ehk lihtsamalt öeldes - täiesti uued kangad. Ja selline ettevõtmine kuulub 100% kindlusega selliste juhuste alla, kus inimene plaanib, aga jumal irvitab.

Vahepeal valmisid käetoeotste tikandid, aga käetugede endiga läks veel aega, sest ma jätkuvalt ei olnud veel leidnud sobivat tooni kangaid, millega oleksin lõplikult rahule jäänud.
Sobivate kangaste osas olin jõudnud oma mõtetega niikaugele et võimalike valikutena tulid kõne alla juba kirsipunane, soe roheline ja kindlasti ka üks variant mingit mustriga kangast, aga Abakhani neid otsima minnes naeris jumal juba laginal. Müüjad eriti mitte. Nemad jälgisid kasvava ärevusega, kuidas ma juba 100 korda ühe ja sama kangariiuli ees seisan ja seda uurin, justkui tahaks ma veenduda et nad sel ajal, kui ma poe teises otsas käisin, sinna mõnda uut ja mulle just sobivat kangast välja pole pannud.
Aga öeldakse et visadus viib sihile ja tõesti, kangad ma lõpuks leidsin. Ühega läks lausa nii et mul leidus kodus üks triibuline kangas, kus sinised-lillad-rohelised triibud vaheldusid hallide ja mustade triipudega. Esimesed kolm mulle värvi poolest sobisid, mis tähendab et lõikasin need kangast välja ning alles jäid musta ja halli värvi ribad. Küll ma nendega ka ühel päeval midagi teen.

Tooli alumise raami, mille külge jalad kinnitusid, lihvisin puhtaks ja värvisin roheliseks. Sama tegin ka toolijalgadega.
Siin pildil üritab Mona ka abiks olla :-)

Paari kohta panin ilustuseks ka rohelist mööblipaela. Tundus kuidagi hea mõte olevat.










Ja saigi valmis lõpuks mu kaua-tehtud-kaunikene.
Vedasime detailid Urukajakapessa, aga et mul vahepeal veel paar nädalat puhkust oli, siis ootasid need jupid siin kuni me linna tagasi kolisime Tarekesest. Täna õhtul panime Torisejaga jupid kokku ja nüüd on mul magamistoas vot selline mööblitükk.