Laura suhtub sellisesse entusiasmi alalhoidliku ettevaatusega, sest igasugune initsiatiiv võib ju viia selleni, et ma tema ka projekti kaasan ning see tähendab ühtlasi, et tal tuleb oma tavapärasest mugavustsoonist välja astuda. Seda ei või muidugi juhtuda, mistõttu ta eelistab hetkel minu pööraseid ideesid pigem ignoreerida. Vähemalt enamuse ajast.
Aga ma võin vajadusel väga veenev olla. :-)
Paar õhtut tagasi kui ma talle oma järjekordseid ideesid avalikustasin, jäime sisustuse teemadel pikemalt juttu ajama. Rääkisime sisekujunduse erinevatest stiilidest üldse ja sellest, mis kellelegi meeldib. No ja muidugi ka sellest, millisena me kumbki Urukajaka pesa ette kujutame.
Jutu käigus selgus kui erinevad me tegelikult oleme ja kui hea see on, et tal on vähemalt oma tuba, kuhu mina oma pööraste ideedega sisse ei pääse. Kui mina armastan lõunamaist värvipillerkaari ja kirevust ja natuke sellist boho-stiili, siis tema trenditeadlikuna on täiesti viimase aja moeröögatuse kütkes ning fännab seda valget ja igavat skandinaavia kujundust. Õige elamine olevat ikka ühevärviline, hele ja paljude peeglitega, kust saab ennast maast laeni vahtida, arvas Laura. Roosat võib aktsendina sees olla, aga muidu olgu ikka kõik ühtlaselt kriidikarva. Minu jaoks kõlab nagu balletistuudio, aga mida ma ka tean. Tema igatahes kavatsevat enda toa just selliseks kujundada, mis tähendab et kunagi vajalikuks peetud punane sein tuleb nüüd valgeks tapeetida ja olemas olev mööbel samuti heledaks tuunida.
Minu värviküllase visiooni peale arvas ta naljaga pooleks, et ma ikka täitsa hull olen. Kõik need plaanid rohelistest raamaturiiulitest, tikitud tugitoolidest ja maalitud kapiustest olevat täiesti pöörased ja selline kirju elamine nägevat tema arvates lõpuks välja nagu PENSKARI KORTER! :-) :-) :-)
Oma mõtte kinnituseks lasi Laura mul laupäeval ehituspoest kleebitavat kapikattematerjali osta ja tahtis, et ma tema kirjutuslaua ja väikese kapi sellega ühtemoodi heledaks muudaksin. Tehtud, mõeldud, nagu öeldakse. Olen nõus tema elamise palatilaadseks võõpama, kui ta selle eest minu helesinise esiku välja kannatab.
Mis kleepmaterjalisse puutub, siis olen ma kindlamast kindel, et mul on sellega seoses mingi karmavõlg, mille tõttu ma elu lõpuni raamatuid kiletama pean. Igal aastal septembris koolist koju toodud õpikute ja töövihikute virnad olid tõeline hiina piin mu jaoks, mistõttu ma ei jõudnud oma õnne uskuda kui sel aastal mitte ühtegi ei tulnud. Ooo, õnnis gümnaasium, ei jõudnud ma oma ilusat elu küllalt ära tänada. Aga karma, see everlasting bitch, arvas, et aitab küll rõõmustamisest, ja saatis Laurale pähe selle jõletuma mõtte et ma peaksin nüüd ta mööbli ära tuunima. KLEEPTAPEEDIGA.
Kõik senised raamatukuhjad kokku on selle kõrval ju lausa lust ja meelelahutus olnud.
Kapiga oli iseenesest lihtsam, see oli väike. Uks ja sahtel käisid ka üsna lihtsalt ära ja tagasi ka.
Aga lauaga oli rohkem häda, sest see rambes on ju suur. Iseenesest poleks seda üldse üle kleepida vaja olnud, aga et kapp oli algselt teist värvi pruun ja Laura tahtis mõlemaid samasugusteks, siis oligi vaja niigi hele laud veel tapeediga ka üle tõmmata.
Tulemus selline:
Nüüd tuleb vist mingil hetkel sein käsile võtta.
Aga enne seda juhtub kindlasti huvitavaid arenguid minu seinakapi ustega, esiku seinaga ja elutoa raamaturiiulitega. Valget värvi pole nende juures mõtet tõesti oodata :-) Ja ma annan pühaliku lubaduse, et mitte ühtegi millimeetrit kleeptapeeti ei näe minu poolses kajakapesas ka iialgi.
Stay tuned! Üht-teist juba toimub!
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar