Paar konkreetse värvisooviga säutsu olid tegelikult ette ära tellitud, aga kõik ülejäänud tulid täiesti omatahtsi jälle, ilma planeerimata. Seekordne parv tuli kujunes niisuguseks
Parempoolne oranž, punane ja alumise rea parempoolne sinine on juba omanikuga.
Ühtlasi ma mõtlesin, et lasen korraks pilgu heita ka enda köögipoolele ja näitan, kuidas säutsud (ja siin juba varasemastes postitustes lennanud siurud) sünnivad. Ehk siis kui tsiteerida ühte minu head sõpra - ma näitan teile, mis karu kõhus peidus on. :-)
Tulge minu käsitöökööki.
1. TOORIKUD
Kõigepealt lõikan šablooni järgi vildist välja toorikud. Šablooni ma tegin kunagi ise, joonistasin vaba käega kuhugi vihikulehe servale ja selliseks ta ongi jäänud. Ei mingit kartongist või plastikust vormi. Toorikute jaoks kasutan hästi õhukest vilti (1 mm paksust), sest sellele on lihtsam tikkida. Sobiv vilt peab olema ka jäik, hästi sobivad need mida lehthaaval müüakse. Need värvilised pehmed ja lödud lehed ei sobi sugugi. Mul on ainult 4 eri tooni nagu siit pildilt näha on ja ma enam-vähem arvestan, et tumedad mustal taustal, heledad valgel, keskmised värvilised hallil ja punased punasel.
Märkimiseks kasutan pastapliiatsit või valget markerit.
Tavaliselt lõikan kohe mitu tükki korraga välja, ei hakka ükshaaval jamamagi.
2. NAHAD
Kui toorikud on valmis, siis tuleb teha esimene valik - niidid. Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma, sest selles etapis selgub, mis värvi säuts või siuru tuleb. Siurude puhul kasutasin mõnikord ka varianti kus terve lind oli pärlitega kaetud ja tikitud osa ei olnudki, aga säutsud on nii pisikesed, et neid tervenisti pärlitega katta ei oleks hea idee. Läheks liiga kirjuks. Teoreetiliselt muidugi kõige pisemate pärlitega (suurus 15/0) võiks, aga kuna neid sunnikuid on vähe leida kaubandusest, siis ma hoian oma olemasolevaid nagu silmaterasid ja kasutan neid ainult servade viimistlemiseks.
Niitidest armastan ma eriti üleminekuvärvidega ja satiinist mulineesid, aga tavaliste puuvillaste mulineeniitide seas on ka nii ilusaid värve, et võtab silmad kirjuks. Kui ma mõtlen siia juurde veel kogu selle siidist tikkimisniitide arsenali mille ma endale aja jooksul Karnaluksist ja mujalt kogunud olen, siis ongi tõesti esimene raske valik käes.
Ühe siurunaha tikkimiseks kulub keskmisest 45-50 minutit, mis on päris pikk aeg arvestades seda, et tegelikult pole ju tegemist kuigi suure pinnnaga. Aga võtsin huvi pärast aega ja no kuidagi ei tule kiiremini välja. Eriti veel, kui on mitme niidiga vaja ise varjundeid luua.
3. PÄRLID
Kui nahad on valmis, algab tõsine fun ehk pärlid. Selleks tuleb kõigepealt vastamisi seista selle karbimäega siin. Ehkki ma tean unepealt, kus karbis mul midagi on ja missuguseid mul üldse mingit värvi pärlitest olemas on, tundub iga kord ikka nagu esimene kord kõiki neid vaadata. Kui põhipärl või -detail on leitud, siis on juba lihtsam, aga pahatihti tuleb enne 110 mõtet pähe ja siis ma muudkui valin ja katsetan ja harutan ja proovin uusi ja panen täiesti pööraseid värvikooslusi kokku vaatamaks, kas toimib.
Selles episoodis näeb mu töölaud välja nagu plahvatus pärlipoes ja taevas hoidku, kui keegi asjatundmatu sellele ettevaatamatult lähemale kui meeter ligineda julgeb. Mul on tavaliselt pooled karbid lahtiselt teineteise peale kuhjatud, sest ühest on vaja võtta 2, teisest 5 ja kolmandast ehk üksainuke tilluke pärlike. Ainult mina ise sel ajal suudan seda kaost kontrolli all hoida ja tean täpselt, kui palju ma tohin midagi kusagilt liigutada, et kogu see värviline jenga kokku ei kukuks. Lisaks lahtistele pärlikarpidele on mul tavaliselt ka tillukese allesjäänud tööpinna peal veel 2-3 nõela, lahtisi pärleid, käärid ja nakitsad, niidid ja haagid.
Ja ma kinnitan veelkord, et tõesti - mul pole halli aimugi, milline üks siuru või säuts valmiskujul olema saab, enne kui viimane pärl pole paigas. Aega kulub ühe sellise pärlivaliku ja paikatikkimise peale samuti vähemalt sama kaua kui naha tikkimisele - alla kolmveerand tunni ei mängi välja. Mõne üksiku puhul läheb kiiremini ka, aga üldiselt võtab ikkagi selle ühe ja ainukese õige pärli, selle kõrval oleva veel õigema pärli, kogu paigutuse ja mustri peale umbkaudu tund aega.
4. TAGUMINE POOL
Kui suurem lõbu on möödas ja ma olen tiiva ning saba ära kaunistanud, hakkan tegema ettevalmistusi prossile taguse tegemiseks. Selleks tuleb kõigepealt kogu eelnev segadus vähemalt ajutiselt natuke koomale tõmmata.
Selles töö etapis on vaja terava otsaga kääre, niidinakitsaid ja paksu vilti (vähemalt 2,5-3 mm). Veel paksem on juba ebasobiv.
Kõigepealt ma lõikan poolikul säutsul kääridega ettevaatlikult serva võimalikult tikandi lähedalt ära, jättes alles umbes 1-1,5 mm laiuse riba. Seda tuleb teha eriti hoolikalt, et mitte töösse sisse lõigata. 
Kui poolik on valmis, panen ma selle paksema vildi peale ning joonistan sinna pliiatsiga pooliku siuru kontuurid. Siis lõikan paksust vildist välja siuru tagumise poole. 
Nüüd, kus tagumine pool on ka olemas, panen mõlemad kokku ja kinnitan need pärlitega teineteise külge. Kui mõni koht tagusel on suurem kui poolik ise, siis saan töö käigus seda kääride või nakitsatega korrigeerida. Kasulikum on kui alguses ongi tagus tibake suurem, sest serva viimistlemise käigus, uskuge või mitte, muudab see väike värvuline pisut oma suurust. Siis on hea, kui tagus on varuga. Ära lõigata on alati lihtne, palju hullem on kui mõne koha pealt selgub, et tagus on väiksem kui originaal.
Üldiselt kasutan säutsude puhul võimalusel servaviimistluseks 15/0 pärleid, neid kõige pisemaid.
Selline nokitsemine võtab ka vähemalt pool tunnikest aega.
5. KINNIS
Kui säuts on valmis ja servadki viimistletud, õmblen viimasena tagumisele küljele prossinõela. Ma tean, et enamjaolt peidetakse see tagumise kanga alla ja ma olen nõus, et esteetiliselt ehk kaubanduslikult see näebki parem välja, aga kui ma mõtlen asja praktilisele küljele siis ei tundu see mulle hea plaan olevat. Selliselt peidetud tagus, kui see peaks katki minema, tähendab seda et parandamiseks või väljavahetamiseks tuleb kogu prossi tagumine külg kas lahti harutada (mis enamasti on võimatu) või siis katki lõigata. Minu variandi puhul pole vaja muud teha kui katkine detail paari käärinaksuga lahti harutada ning uus asemele õmmelda.
Pole ju saladus, et prossitoorikud ja muud ehtedetailid tulevad meile siia Hiinast ja mujalt sealtkandist ning nende kvaliteet jätab tihtipeale soovida. Olen ise õmblemise käigus paar korda pidanud tarviku uuesti lahti harutama ja minema viskama, sest see lagunes enne koost kui prossi külge jõudis.
Mulle nimelt meeldib kui inimesed saavad minu tehtud ehet kanda kauem kui esimene kinnise katkemine. Kahjuks ei saa ma selle vastu mingit garantiid anda, sest pole ise tegija. Vaatan ja katsetan küll hoolega kõik üskhaaval üle ja kui vaja siis pingutan või kohendan, aga see on ka kõik. Samas teisele poole ehet õmmeldud pärlite osas võin küll lubada, et need lahti ei hargne ja niidid kusagilt jooksma ei hakka. Ja et tegemist on ausalt pärlhaaval tikitud kaubaga, mitte mingi liimitud käkiga nagu neid kahjuks mitmetes internetiavarustes ringlevates "teeme-ise-ägeda-ehte" videotes näha on.
Vot nii, sedasi need väikesed tegelased siis sünnivadki. Keskmiselt 2-2,5 h ja ongi valmis. Siurude puhul oli ajakulu muidugi suurem, seal võib mõne tegemiseks kuluda isegi terve päev ehk siis 5-6 tundi.
Panen siia veel lähipildid tänastest peategelastest ka. Niisama, silmailuks. Sest nad meeldivad mulle endale ka hullupööra. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar