Näpuotsaga portselanimaali

See lugu räägib portselanimaalimisest. Õpetada pole siin suurt midagi, lihtsalt vaja on pintsleid, värve ja keraamilist nõud.

Kui kronoloogilises mõttes uuematest asjadest alustada, siis viimati sai taldrikule lillekesi peale joonistatud mingi ca kuu aega tagasi. Kreet oli oma sünnipäeva whishlisti kirjutanud: ohtralt erinevaid maitseaineid ja vürtse. Aga kuidagi tuli need ju kenasti kompositsiooniks ka paigutada ja ma mõtlesin, et suupistevaagnaid pole kunagi üheski majapidamises liiga palju. :)
Tiimaris müüdi väga lahedaid värvilisi taldrikuid ja sealt ma selle nn. tooriku ostsingi.
Natuke küll kahtlesin, sest ma ei olnud kindel, kuidas mu värvid seekord värvilise taldriku peale jäävad. Ükskord ma tegin Ulricale sünnipäevaks musta värvi taldriku peale maalinguid ja sinna ei tahtnud kohe kuidagi midagi peale jääda, aga sinepikollasele taldrikule jäi õnneks päris hästi.

Parafraseerides Vana Testamenti ("Alguses lõi Jumal taeva ja maa...") võib selle pildi kohta öelda, et "Alguses oli tühi taldrik ja palju portselanivärvipotte..."

Ja siis hakkasin joonistama. Selleks on olemas täiesti portselani värvimiseks mõeldud marker, ma ostsin selle Raua tn 1 asuvast kunstitarvete poest nagu need pildil olevad värvidki. Musta markeriga on muidugi see teema, et ta eriti hästi ei taha niisama püsima jääda, isegi pärast kuumutamist. Aga kui kontuurid pärast värviga üle teha õrnalt, siis püsib küll. Pronksivärvi metallik marker kinnitub palju paremini ja peab hiljem julgelt vastu nii pesemisele kui isegi kraapimisele (mis ei tähenda muidugi seda, et hiljem peaks ohjeldamatult seda pilti siis küürimisnuustikuga kratsima hakkama!)

Kui kontuurid tehtud, siis värvima

Ja lõpuks - valmis! Edasine sõltub värvide tootjapoolsest juhendist. Nende värvide, mis minul on, kasutusjuhendis on öeldud, et siis peab pilt 24 h kuivama ning lõppvaatusena tuleb kogu kupatus 90 minutiks 160-kraadisesse ahju kuumenema panna. Mina panen täiesti tavalisse praeahju, muide.

Panen siia lõppu veel mõned oma tööd, mida ma varem olen teinud. Lihtsalt niisama, vaatamiseks.

Kõige esimesed katsetused. Ma olin just Barcelonast tagasi jõudnud ja täielikus Gaudi-lummuses veel. Katrin sai need tookord endale sünnipäevaks.

Oma jaapani sõbrannale Margitile, kellest siin eelpool juba juttu on olnud, kinkisin kirsiõitega temaatilise teetassi.

Jõulukingitused Rootsi sõpradele. Siin ma elan oma elukestvat iiriste-armastust välja :)

Ulrica jõulukingitus. Selle musta glasuuri peale ei tahtnud värv üldse jääda.

Jõulukingitus Elvele.

Küünlatops. Põletasin küünla seest välja, kraapisin parafiini välja, puhastasin ära ja sellest sai toreda küünlahoidja uuesti. (Tegelikult on see mul praegu esikus peeglilaua peal ja korjab endasse üldse mitte teeküünlaid, vaid igasugu kõikmõeldavat tillukest träni alustades üksikutest pärlitest, hulkuvatest haaknõeltest, eksinud kõrvarõngastest ja sentidest kuni juukseklambriteni välja.)

Pling-pläng überedevad käekotid

Käesoleva peatüki pühendan käekottidele.

Sellesuvine suurprojekt number 1 on siis käesolevaga valmis saanud. Minu sisemine õiglustunne irises mu kallal juba tükk aega, et miks ma kogu aeg teisele igasuguseid fäänsisid crazy-quiltingu stiilis käekotte teen, aga endale ei ühtegi. Et kingsepp jälle paljajalu.
Näiteks Margitile tegin kunagi sellise

Kreedale tegin sellise...

... ja pärast veel sellise komplekti ka.







Otsustasin sellele sisemisele irisemisele lõpu teha. Mul on aegade jooksul kogunenud riiulisse terve lasu noobleid kangaid, mida ma siiamaani pole kuskile suurema lapitöö sisse mahutada raatsinud, sest nad on liiga ilusad selleks et kuskil teiste kangaste vahele ära kaduda. Nüüd siis lappasin nad kõik laiali ja hakkasin valima, millistel neist veab ja minu uue projekti käigus kasutusele lähevad. Seepeale keerasin ma kummuli ka oma kaks suurt kingakarbitäit pitse-paelu-pärleid-kivikesi, et nende seast enam-vähem sobilikud välja selekteerida. Seda valikut tuli mul muidugi Karnaluksis täiendamas käia, sest selliseid vidinaid ei ole ühe näputöölise varasalves kunagi liiga palju. Karnaluks võttis kõik mu raha ära, aga ma sain sealt üsna huvitavat kraami juurde. Õigete sangade leidmisega oli tegelikult kõige keerulisem lugu, sest mul iseenesest oli nagu täiesti ettekujutus olemas, millised need olema peaksid, aga Karnaluksis, oh üllatust-üllatust, oli sangade valik seekord nii hale ja oleks tahtnud seal riiuli ees lausa nutma hakata. Ma ei tea, kas kõik vehivad endale suvel nüüd käekotte teha või?! Põikasin viimases hädas Abakhani sisse pärast, et ehk äkki.... ja vedas hullul kombel. Mitte küll just täpselt see, mida ma ette kujutasin, aga pretty close.
Õnnelik valik oli siis lõpuks selline:

Kõigepealt õmblesin crazy-quiltingu stiilis kaks nelinurkset tükki valmis, et eks siis pärast paistab, mis neist lõpuks saab. Üldiselt ongi nii et kui ma mingit sellist vabakäelist asja tegema hakkan, siis ma harva

tean või isegi aiman, milline see lõpuks välja kukub. Kõik kujuneb töö käigus, nii nagu siingi.
Seekord sai tulemus selline:)

Igatahes kulus mul nende kahe poole nikerdamiseks kokku mingi poolteist-kaks nädalat. Hästi huvitav on selliseid asju teha. Ja rasket pole mitte midagi, lihtsalt tuleb fantaasial lennata lasta.

PS! Mulle siinkohal meenub, kuidas ma paar päeva tagasi FB-s halasin et ma olen täiega puuinimene, kes metsa ei näe, puid metsas aga küll. Vot selline nikerdamine on kõige eredam näide sellisest detailidele keskendumisest. Iga kangatükk tuleb ju erinev teha ja tegelikult peavad pärast üldpildis ka kõik omavahel sobima. Aga põhirõhk on ikkagi ju detailidel, millest see pilt lõpuks kokku jookseb. Hakka siis veel metsainimeseks, kui puuinimene nii sügaval kontides istub :-D

Detailidest lähemalt pilte siin siis rodu :-)(Klikkides lähevad pildid ikka suuremaks, eksole)

Sangad pidin paraku kotile nähtamatu niidiga ehk peenikese tamiiliga käsitsi külge õmblema. Ja voodri kinnitasin koti külge samuti käsitsi.
Lõpptulemus sai siis ühelt poolt selline

ja teiselt poolt niisugune

Lõpuks tuleb mul veel sobivad kingad selle koti juurde leida ja siis oleks maailm jälle ühe killukese võrra täiuslikum. :-)
Naine, Edevus on su nimi.

Transiitkäsitöö, alamrubriigist Vanad võlad ehk Kersti pintsak

Nagu viimase aja sissekannete tihedusest siia blogisse näha võib siis olen hetkel käsitöö tegemises väikese (sunnitud) pausi teinud. Või tegelikult, õigem oleks siiski öelda et ma ei ole sellega vahepeal nii aktiivselt tegelenud kui arvata võiks.
Põhjusi selleks on erinevaid, ma ei viitsi hakata neid siin üles lugema, sest tegelikult pole neil siinkohal mingit tähtsust.
Aga üht-teist ma siiski kõpitsen. See kolleeg Kersti poolt tellitud pintsaku tikand sai tegelikult alguse juba, kui ma ei eksi, siis märtsi keskel, kui me maastikuarhitektide ja arhitektide töörühmadga Trofee jahimajja väljasõiduistungile sõitsime. Vanadel headel aegadel oleks ma sellise nikerdise kõige rohkem nädala ajaga valmis teinud (ja sealjuures mõnuga luuserdanud veel!), aga nüüd venis valmimine ikka megapikaks. Noh, olgem ausad, vahepeale jäid ju ka lapikursuse lõputööd ja muu selline "meelelahutus", aga siiski.
Nüüd on ta õnneks (ja lõpuks) valmis). Valmistamise tehnoloogiast pole seekord suuremat midagi kirjutada, sest tehnoloogiat kui sellist praktiliselt ju ei olnudki.
Oli pintsak, täiesti tavaline hall. Oli Laura-Heleeni käest pätsatud hõbedane marker. Ja siis veel must satiinmulinee ning hõbemetallik mulinee.
Joonistasin täiesti vaba käega kraele mustri peale

Isegi ei hakanud sellega vaeva nägema, et mõlemad reväärid ühesugused tuleksid. Täiesti taotluslikult tegin erinevad. Pisteks täiesti tavaline ahelpiste. Hõbe-metallik niidi kasutamine roosiõite täidisena oli Kersti enda idee. Ma alguses küll olin veidi kahtleval seisukohal, et äkki läheb kuidagi liiga bling-blingiks kätte ära, aga kui olin ühe prooviks valmis tikkinud siis vaatasin, et tegelikult täiesti toimib see idee ja annab üldpildile üsna huvitava varjundi juurde.
Nojah, lõpuks siis valmiskujul selline: