Kuidas ma koledad "poolad" täitsa kobedateks kingadeks disainisin

Iga naine teab milline "mission impossible" on leida endale suveks sellised kingad mida saaks palja jalaga kanda. No, et ilma igasuguste sukkade, sokkide, pöidade ja muu hookus-pookuseta. Ja lisaks peavad need kingad olema ju ka ilusad, stiilsed, õiget numbrit ning vajalikku värvi. Ma tihtipeale mõtlen poes riiulite vahel käies ja müügil olevaid kingi vaadates, et keskmine kingadisainer peab vist küll olema loomupärane inimvihkaja. Kuidas muidu suudavad nad mõnikord välja mõelda sedavõrd jalavaenulikke jubedusi?! 

Vaatasin hiljaaegu internetiavarustest ühte dokumentaalfilmi kingade ajaloost ja seal oli kaasaegse kingatööstuse kõrgmoest rääkivas osas lõik maailmakuulsatest laboutin kingadest. Kes ei tea, siis need on need kingad, mille tunnusmärgiks on tulipunaseks värvitud tallad. Laboutinid on haigelt kallid ja rikkurid jooksevad nende peale tormi. Mulle jäi aga sellest lõigust meelde hoopis üks kingaekspert, kes neid punase tallaga staatusesümboleid oma esinduslikus kaupluses müüs. Ta ütles, et need kingad on küll ilusad, stiilsed ja kvaliteetsed, aga neil on üks väike viga - need ei ole mõeldud käimiseks. Põhjus? "Sest neid disainib meesterahvas, kes elab oma loomingus välja mehelikke moefantaasiaid ning mugavad kingad naise jalas nende unelmate hulka küll ei kuulu.", ütles seesama müüja. 

Ma ei taha sellega nüüd üldistada, nagu oleksid kõik kandmiskõlbmatu liistu ja lõikega kingad meeste poolt disainitud (hoidku jumal, kohe oleks kindlasti mingid solvunud aktivistid mul kaelas niisuguse avalduse eest!), aga seda võimalust ei maksa unustada. Loomulikult on suurema osa ebaõnnestunud käimade põhjuseks tegelikult kvaliteetsete materjalide kasutamisega kitsid tootjad või masstootmine, kus rõhk pannaksegi kogusele, mitte kvaliteedile. Aga sageli tuleb süüdistav pilk ikkagi suunata ka käpardlikule disainerile või möönda selle puudumist üleüldse. 

Igatahes, loo alguse juurde tagasi tulles väidan, et sellist õnnelikku poekülastust, mille käigus on leitud sobiv kingapaar, tuleb täie rinnaga tähistada! Tegemist on peaaegu, et kaubandusliku imeteoga.

Mina olen juba kevadest saadik otsinud endale nahavärvi rihmikuid, mis eespool loetletud kriteeriumitele vastaksid: mugavad, jalasõbralikud ja viisaka väljanägemisega. Iga järgneva poekülastusega sai mulle selgeks, et ühendatud anumate seaduse  (a la et kõik kriteeriumid oleksid võrdselt täidetud) põhimõte kingade ostmisele ei kohaldu. Mis olid mugavad, nägid jalas välja nagu surnud tursa pead. Mis olid ilusad, tundusid jalas sama mugavad nagu hispaania saabas (NB! keskaegne piinariist!). Mis olid mugavad ja ilusad, olid kõike muud kui nahatooni. Sain üsna pea aru, et mingis osas tuleb mul oma nõudmistele mõistuse piires järeleandmisi tegema hakata. 

Kuna iga järgmise sooja suveilmaga minu kingavajadus suurenes, siis hakkasin poes proovima ka neid kingi, mille varem olin ära põlanud kui koleda disainiga eksemplarid. Ja ennäe imet, leidsingi ühed, mis tundusid jalas imeliselt mõnusad. Kummalisel kombel lausa täisnahast tallaosaga ja puha. Ainult, et välja nägid nad väga koledad. Tõelised "poolad". Selgituseks - "poola" tähendab kokkuvõttes hirmsat kitši: läikivad kivikesed, maitsetud needikesed, rippuvad paelakesed, litrid, plastmass ja muu rõvedus. Rõivaste puhul lisandub sellele trükimustriga lükrakangas ja veidrad lõiked, jalatsite puhul reeglina kunstnahk või plastik. Tüüpilisi "poola"-stiilis asju leiab peamiselt turgudelt, hiina kauba poodidest ja suvistelt laatadelt, kuhu naaberriigi naaberriigist autodega kohale sõitnud kaupmehed neid usinalt pakuvad. Mina leidsin enda kingad kesklinnas asuvast jalatsipoest, aga olgem ausad - "poola" on ka nendesse ennast jõuliselt sisse seadnud viimastel aastatel.      

Ma ostsin need "poolad" ära, ehkki oleksin võinud ka mitte osta. Nad olid ikka tõesti koledad. Aga ma uurisin neid lähemalt ja tuvastasin, et kinga peal olevad kilgendused on sel korral sinna õmmeldud, mitte kuumaliimi plönniga kinnitatud. Ja mis on õmmeldud, seda annab ka ära harutada. Harutatud asja asemele aga annab alati midagi uut teha. Ma pole küll varem kingi tuuninud, aga ükskord on ikka esimene kord. 

Ja siit siis väike pildigalerii ka tagantpoolt ettepoole. 

Minu kobedisainitud kingad koos passivate varvastega

Minu kobedisain lähivaates

Õudne "poola"

"Poola" eemaldamine. Praktiliselt valutu protsess seekord. 

"Poola"

Tunnistan, et olen tulemusega ise väga rahul. Juba vaatan uurivalt oma kodust kingariiulit, et ehk saaks seal ka mingeid loomingulisi mõtteid teostada.  

Oops! I did it again ehk jälle käsitöölaadal

Pärast seda kui ma 2016. aastal Tallinna käsitöömessil üsna ebaõnnestunult laadakaupmehe karjääri katsetasin, vandusin endamisi, et ei iial enam. Jäägu see töö müügimaailmas karastunud spetsialistidele.
Aga 3 aastat on möödas ja mis te arvate, kuskohast ma just paar päeva tagasi tulin? No Haapsalu Valge Daami käsitöölaadalt muidugi! Ja ma ei kirjutaks seda siin, kui ma seal lihtsalt külastaja oleksin olnud.
Nagu arvata, ei sattunud ma sinna muidugi üleöö. Plaan hakkas ilmet võtma juba eelmisel aastal, mil keskmise õega mööda müügilaudadega palistatud Haapsalu peatänavat lonkisime ja endamisi ette kujutasime, mis tunne oleks ise seal leti taga olla. Soe ilm, ilusad inimesed, mõnus chill... Ei mingit külma telki, ei mingit tilkuvat kondensveepilve peakohal ega muid ebameeldivusi. Ainult toredad emotsioonid. Mõeldud, otsustatud!
Hakkasime kohe "vaikselt" ette valmistama, ehk et Tiina kukkus pöörasel kiirusel sokke ja poolkindaid kuduma, mina nokitsesin oma linnuparve kallal.

Maikuus, pärast seda kui registreerimise alguskuupäeva oli juba mitu korda edasi lükatud, sai lõpuks ruttu-ruttu taotlus esitatud. Hea oli, et ma sel ajal vähemalt paar korda päevas korraldajate kodulehel käisin. Üsna pea ilmus samasse teade, et kuna müügikohtade arv on piiratud ja avaldusi on juba rohkem kui kohti, siis uusi soovijaid enam jutule ei võeta ja asutakse menetlema neid, kes on ennast juba kirja pannud. Järgnes veel mitu-mitu-mitu nädalat ärevat ootust, et kas saame siis koha või mitte. Ma küll ei mõista, mis selle valikuprotsessi ja otsuste edastamise nii pikaks venitas, aga noh, mine tea kuidas need korraldajate asjaajamised seatud on. Ju siis midagi seal oli. Etteruttavalt võin öelda, et tõesti - ehkki ehetega kauplejaid oli kogu seltskonnast tubli 1/3, olid kõik pakkujad väga erinevad ja sellist haledat pilti nagu mõned aastad tagasi, kus üle ühe ehteleti oli laud täis kameekõrvarõngaid ja üle teise leti ümmargustest poolvääriskivihelmestest käevõrusid, sel aastal enam ei olnud. Sedasorti kaupa pakkusid ainult mõned müüjad. Muidugi oli olemas ka kohustuslik nö kila-kola lett, mis oma odava kauba ja kaootilise valikuga ostjaid meelitas, aga valdavalt olid ikkagi lettidel väljas huvitavad ja omanäolised disainertooted.
Ega me muidugi oma tegemiste kõrvalt eriti süvitsi konkurentidega tutvuda ei jõudnud, aga paar tiiru lähikonnas tegime küll, et olukord ära kaardistada. Õnneks olid kauplejad siiski mingil moel teemade kaupa ära paigutatud, nii et ega kaugele polnud vaja minnagi.
Ja kui juba konkurentidest rääkida, siis ma lihtsalt pean ära märkima sellise ägeda tegija nagu Kaja Raitar Design. Ma väga harva leian käsitööehete maailmas midagi sellist, millele mu pilk pikemalt peatuma jääb või mida ma oleksin nõus ise kellegi teise poolt tehtuna kandma, aga see bränd oli üks niisugustest haruldustest. Nad pakkusid tõeliselt nunnusid, kõigest paari sentimeetri pikkusi rahvarõivastes nukukesi nii kõrvarõngaste kui ripatsitena. Valida sai suvalise piirkonna või siis täpselt oma kodukoha kihelkonna rahvarõivastega paari (mees- ja naisnuku). Pidi lihtsalt letiks olnud maakaardi pealt oma lemmiku või koha üles otsima ja seal nad siis rippusidki konksu otsas nagu kellukesed. Need miniatuursed tegelased olid nii peen töö, et isegi mina, kes ma ju ka nööpnõelapeadest hulga pisemate pärlitega sehkendan, vaatasin neid ja raputasin pead. Lihtsam on ühele kuramuse Barbie nukule 5 paari bikiine kududa kui selliseid asju valmis nokitseda.
Kirsiks tordil oli maakaardi taga olevasse imepisikesse konkusse ennast ära peitnud meister ise, kes istus seal rätsepaistes nagu buddha munk ja valmistas enda ees olevates kausikestes olnud vidinatest üha uusi ja uusi nukukesi. Ma 1000% kahetsen, et temast pilti ei teinud, niivõrd äge oli ta seal.
Kaasmüüjatest veel rääkides, siis mainin siinkohal ära ka meie toredad naabrid - ühel pool Kristi Kuurme oma stiilse ja õhulise keraamikaga ning teisel pool masintikandimeistrid LK Embroidery´st. Otse üle tee pakkus juba ülivarajastel hommikutundidel värsket kanget kohvi ja imemaitsvaid pirukaid Müüriääre Pagarikoda, mis ei olnud küll otseselt laada müüjate nimekirjas, aga kuna nende kohv päästis sisuliselt kaks hommikut minu elu ja päevase meeleolu, siis on nad siin ära nimetamise auga välja teeninud. Vihjena olgu öeldud, et kes tahab maailma kõige paremaid kardemonisaiu, siis - sealt neid leiab.

Aga laadast endast siis.
Ühed ütlevad - kes pole tark, et plaane teha, see saab hukka. Teised jälle, et targem on õigel ajal ilmuda. Meie tegime mõlema tarkuse kiuste eelmisel õhtul väikese tiiru linnas, vaatamaks kuidas ettevalmistused käivad. Korraldajad olid juba aegsasti tänavakividele kriidiga ära märkinud, kus kellegi müügiplats asub ning mitmed toidukaubaga kauplejad olid oma telgid ka juba püsti pannud. Otsisime enda nimele märgitud platsi ja no mida ei leidnud, seda ei leidnud! Olime täitsa närvis, et kuidas siis nii, kas meid on ära unustatud või? Ja kuhu me oma killavoori siis lahti lööme? Küsida polnud kelleltki ja nii me seal marineerisime oma ettekujutlusis, mis kõik juhtuda võis ja kuhu hoovinurka või aiataha meid siis homme läbi häda pressitakse. Vaatamata sellele, et järgmisel hommikul tuli õigeks ajaks kohale jõudmiseks täiesti ebanormaalse kella 6 paiku ärgata, jõudsin ma öösel isegi magada ja unes näha, kuidas me oma kottide ja kompsudega kohale ilmume ja meist pole seal keegi midagi kuulnudki. Juba koostasin unenäolisi kaebekirju ja valmistusin mässulisteks meeleavaldusteks.
Tegelikult läks kõik muidugi hästi ja korraldaja abiga leidsime hommikul endile määratud platsi kenasti üles. Selgus, et kuna eelmisel õhtul oli samas toimunud üks teine üritus, mis otsapidi tänavale ulatus, märgiti sinna mõeldud kohad äärekividele maha alles varajastel hommikutundidel.
Koht oli suurepärane, otse meie vastas kohvik ja pood, otse meie selja taga suure konteineri varjus tualett. Kõik eluks vajalikud asjad seega käe-jala juures. Helipult piisavalt kaugel, et mitte häirivalt valju tümakaga tuju rikkuda, samas piisavalt lähedal, et mõnusat tausta pakkuda. Pakkisime oma asjad lahti ja ma tänasin tõsimeeli käsitööjumalat, et ta mulle nii väikesemahulise hobi välja valis. Kogu meie kaup ja muu vajalik varustus mahtus ära kolme väikesesse kotti, samas kui enamik tegijaid sõitis kohale autode ja kaubikutega ning hakkas siis neid tühjaks laadima. Õhtul tuli vaesekestel kõik asjad uuesti kokku pakkida, kastidesse paigutada ja autosse tõsta, selleks et järgmisel hommikul sama töö vastupidises järjestuses ära teha.
Kella 10ks nägi meie väljapanek minu meelest lõpuks täiesti viimasepeal ahvatlev välja ja me hakkasime külastajaid ootama. Ütlen ausalt - mu lindla pole kunagi varem olnud nii sirgetesse ridadesse üles rivistatud!

Aga et kuis meil siis läks?
No arvestades minu eelmise korra kogemust, siis ega mul mingeid erilisi ootusi ei olnud. Kõiki asjaolusid kokku võttes ja seekordset üritust 10-palli süsteemis hinnates võin öelda, et esimesel päeval 6 ja teisel päeval 3 palli. Miinusesse ei jäänud, kohamaksu teenisin tagasi ja natuke peale ka. Aga mingit rikkust ja rahasadu kohe kindlasti ei tulnud. Samas - kolme aasta taguse põrumisega võrreldes läks ikka hästi. Pealiskaudsel jälgimisel tundus, et lähikonnas oli mitmeid müüjaid kellel meist palju kehvemini läks.
Samas - ega meie Tiinaga sinna mingit suurt läbimüüki tegema läinudki, hoopis laadamelu ja olustik olid need, mille pärast tasus seal need kaks päeva olla ja istuda. Saime ära näha kõik Haapsalu inimesed, suure hulga turiste ja mitmeid selliseid tuttavaid ka, keda muidu harva trehvab.
Inimesi ongi ju väga huvitav jälgida. Mulle kohutavalt meeldib, ma võib seda tunde teha ja ikka on põnev. Suur osa külastajatest liikus kaubalettide spaleeris ringi ilma, et oleks ühelegi letile pikemalt pilku heitnud, ehk siis otse öeldes - lihtsalt promeneerisid. Jalutasid mõõdetud sammul ja heitsid huvituid pilke vasakule ja paremale. Oma trajektoorigi olid sättinud täpselt keset tänavat, et mitte ühele ega teisele poole kalduda ja müüjate käeulatusse sattuda. Üsna tõenäoliselt olid need kohalikud, kes augusti lõpuks on kolm suvekuud kestnud ürituste laviinis omandanud tugeva immuunsuse ning suhtuvad igasugusesse püüdesse nende tähelepanu pälvida täiesti ükskõikselt.
Turistid seevastu tundsid lettidel toimuva vastu palju aktiivsemat huvi, aga nii mitmelgi korral oli näha, kuidas enne mõne eseme ostmist kalkuleeriti mõttes, kas ja kuidas see ikkagi vajadusel pagasisse võiks mahtuda. Tiina näiteks müüs ühele hispaanlannale paari villaseid sokke. Tollel naisel oma ostu kojutoimetamisega ilmselt probleeme ei tekkinud.
Tavapärane laikijate ja kiitjate kildkond oli arvukalt esindatud, samuti ideekorjajate oma. Tiina juba naeris vahepeal, et paneb letile uue hinnakirja:
Idee - 5 eurot
Hea idee - 10 eurot
Idee, mille kohe lähen ja kodus järele teen - 25 eurot
Kui minu tikandeid ikka niisama naljalt järele ei tee, siis tema heegeldatud käevõrud oleks selle hinnakirja alusel talle küll hea läbimüügi garanteerinud.
Mina pidin jälle mitmel korral selgitama, et minu tööde puhul ei ole tegemist masintikandiga ja ei, ma tõesti ei kasuta pärlite kinnitamiseks liimi, vaid tegelikult ka tikin need kõik ükshaaval sinna ehte sisse. Jah, ja need eriti väikesed ka.

Aja veetmiseks mängisin vahepeal omaette väikest mõttemängu, et kas möödakäija on kohalik või kusagilt mujalt tulnud, kas abielus või üksik, kas puhkusel või tööajast siin jalutamas. Harjutasin k natuke vihjavaid silmapööritusi (noup, ärge küsige....), millega potentsiaalseid kliente enda leti ette meelitada. Sa ju näed tegelikult ära, kelle stiil on selline, et temast võiks potentsiaalne ostja tulla ja kellest on kaugelt näha, et ta iial mu loomingut ei ostaks, veel vähem kannaks. Nende esimeste tähelepanu tuli ikkagi kuidagi võita.
Kontrastidest rääkides, siis laupäeva pärastlõunal ilmus rahva sekka arvukalt tsiklikostüümides ja nahkrõivastes rahvast, kuna raudteejaama ees olnud mootorratturite seltskond oma iga-aastase ürituse kokku pakkis ja ka linna peale patseerima tuli. Pühapäeval oli aga pitsipäev ja siis oli tänav täis haapsalu salli mustrites kleite, seelikuid, õlasalle ja pleede.
Mõlemal päeval hakkas silma kahetsusväärselt suur hulk ülekaalus inimesi. Kohe ikka hirmutavalt suur hulk, sõltumata soost, vanusest või rahvusest.

Mis ma siis kokkuvõtteks võin öelda? Noh, järgmisel aastal ma vist ilmselt ei viitsi minna. See on muidugi praegune tunne ja ma ei anna punast puupennigi pandiks, et see aasta jooksul muutuda ei võiks, aga praegu tundub, et järgmiseks kolmeks aastaks jälle aitab. Muidugi, chillida oli seal mõnus.
Üldiselt olen ma aru saanud (ja see on puhtalt minu isiklik arvamus!), et nii kummaline kui see ka pole, on käsitöölaadad, kui sa just toidukaupa ei müü, minusuguse hobitegija-käsitöölise jaoks kauplemise mõttes üsna mõttetud kohad. Esiteks on ühte kohta koondunud suur hulk sama toote ehk siis käsitööehete müüjaid ja need kõik hakkavad üksteist varjutama. Ehted on luksuskaup ja kui luksust on korraga selline kogus, siis kaotab inimene pea ja ei süvene lõpuks mitte millessegi. Väga sarnane tundele, mis valdas mind kunagi aastaid tagasi Vatikani muuseumis käies. Kõik need kilomeetrid koridore olid sedavõrd tihkelt igasuguseid imelisi taieseid täis, et ma lõpuks ainult tuima näoga jalutasin, pildistasin ja mõtlesin, et ahh.... vaatan kodus kui on rohkem aega ja rahulikum olla. Aga siis oli Vatikan juba sadade kilomeetrite kaugusel.

Palju ägedam oleks oma laud lahti pakkida kusagil, kus see teiste kauplejatega ei konkureeri, aga siin tuleb jälle ettevaatlik olla. Künnivõistlused ja taimelaadad, infotehnoloogia teemalised seminarid ja nooblid ärikonverentsid on küll toredad kohad, aga sobivuse koha pealt veelgi küsitavamad. Seltskonna mõttes kahtlemata palju intrigeerivamad. Irww.
Üldiselt ma ikkagi arvan praegu, et jään oma külalisetenduste juurde kohalikel kohvikutepäevadel või siis nokitsen niisama omaette, kodus ja internetis. :-)

Minu vidinad ja esiplaanil Tiina linikud

Tiina kaup 

Madaam mina, poosetamas

Madaam Tiina, kah poosetamas

Kaks kaelakeed: "Ёжкин кот!" ja "Kuradi lohejuurikas"

Ma olen ikka aeg-ajalt oma tehtud ehetele nimesid pannud. Mul on ju Siurud, Sirtsud ja Säutsud ning mõni aeg tagasi sarnaste ehete sarjad nimedega Coral Reef, Aurora ja Melisandre. Aga üksikutele ehteasjade puhul ma sedasi üldjuhul ei tee. Nüüd aga tahan rääkida kahest kaelakeest, mis siiski ka omaenda nimed on saanud.

"KURADI LOHEJUURIKAS"

Mida kinkida põhikooli lõpetavale tüdrukule, kes on paras raamatuhull (teismelise kombel natuke muidu ka) ning satub iga kord vaimustusse kui loeb mõnest müütilisest olendist, olgu selleks siis rääkiv puu, veganlust harrastav vampiir või kristallhammastega ükssarvik, kes peeretab vikerkaarevärvilisi liblikaid?
Mina ei suutnud midagi sobivamat välja mõelda kui draakonikujutisega kaelakee.
Idee oli mul suurepärane, aga ütlen kohe ära, et see kee on ilmekas näide sellest kuidas oskused ja ettekujutus valmis asjast omavahel kohe sugugi ei ühildu. Hädad algasid juba siis, kui ma mööda internetti ringi lappasin ja inspiratsiooni otsisin, et mis poosis see elukas seal kaelas üldse rippuda võiks (omavahel öeldes - ma pole suurem asi spetsialist sisalikulaadsete olendite anatoomias). Lohede, draakonite ja sisalikega ehteid oli Pinterest pungil täis ning vahepeal tundus mulle juba, et olen "Troonide mängu" kõik 8 hooaega fotoalbumina ka ära vaadanud. Paraku ei pannud mitte ükski nähtud kujutistest peas ideepirnikest põlema. Nii ma siis võtsingi olukorra järjekordselt kokku tõdemusega - kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee ise ära.

Tiivad tulid kohe päris ägedad välja ja olid enam-vähem sellised nagu ma ette kujutasin, aga ülejäänud kere ei tahtnud kuidagi sama lihtsalt järele tulla. "On kuradi juurikas!", jõudsin ma endamisi musttuhat korda sisiseda, kui järjekordseid kontuure kustutama pidin. Ega see markeerimispliiats sealt vildi seest väga lihtsalt maha ei tule ka. Lõpuks otsustasin, et tikingi tiivad esimesena valmis ja siis vaatan uuesti, mis sellest pagana keskosast saab. Muidu kaabin ja katkun õnnetu vildi selle koha pealt lausa auklikuks.
Värvi osas oli õnneks valik selge ja siis muret polnud - sinine. Lisaks oli mul üks ilus kivi, mille tahtsin ka kaelakee sisse panna - selline läbipaistev, seest mõranenud kristall. Kuhu ja kuidas see veel sinna kompotti pidi mahtuma, polnud mul aimugi.

Kasutasin nelja värvi tikkimisniiti: ühte musta ja kolme sinist tooni Puppetsi mulineed. Algus tundus üsna paljutõotav, aga kui tiivad valmis said siis oli kereprobleem jälle ukse ees. Tikkisin siis pea ja kaela valmis. Kere oli ikka segane. Tikkisin ka saba valmis. Kere oli ikka segane. Kinnitasin oma plaanitud kivi sinna kohta, kus draakoni kõht oleks pidanud olema. See vähendas küll kereprobleemi pindala, aga ära ei kaotanud. Lõpuks andsin alla ja tikkisin pagana sisalikujuurika kõhu kivi ümbert lihtsalt siniseks ja viskasin mõned pärlid ka üldmulje segamiseks, sest ilmselgelt minust ikka lohekunstnikku ei saa.
Ma ei hakka kirjeldama, milliseid nõelakunsti surmasõlmesid (projekt DJ Nõelaga Heegeldamine feat. Makramee) ma sooritasin selle kivi peal oleva pärlitest käpa moodustamiseks, sest see poleks lihtsalt võimalik. Kui keegi paluks mul seda korrata, siis ei saaks ma sellega enam mingil juhul uuesti hakkama.
Aga valmis ta sai ja õigel päeval lõpuaktusel ka kaela pandi. Nimeks pandi... Smaug. Well, yeah...
Minu ettekujutus lõpptulemusest oli küll kaugel sellest, mis tegelikult välja tuli, aga ega kogu aeg vist ei saagi vedada. Mõni asi kohe tahab algusest peale iseenda elu elama hakata ja mul pole siis muud teha kui alla anda ja lasta asjadel omasoodu minna.

"Ёжкин кот!"

Selle kaelakee kohta siin vasakul ma ütlen kohe ära, et ainult teostus on minu oma. Idee ei ole tulnud minu peast. Originaal on hoopis müügil Etsy.com e-poes ja pärineb Mehhikost. Tootetutvustuse kohaselt on tegemist ühe selles riigis elava põlisrahva - huicholi hõimu indiaanlaste rahvusliku käsitööga. 

Minuni jõudis see läbi Kadi tehtud Facebooki postituse, kus ta mulle selle pildi saatis ja nagu möödaminnes väljakutse esitas: "Kas teed ära?". Zoomisin pilti, pidasin aru ja - milles küsimus?

Selgus siiski, et kee tuleb teha mitte Kadile, vaid Katrinile, kes päris-sooviga ette jõudis. 

Aga ega´s midagi. Asutasin ennast järjekordsele YouTube täiendkursusele ja vaatasin läbi terve hulga sedasorti pärlitega tikkimise õppevideosid. Siis katsetasin ise ka. Nii ma kogu aeg õpingi. 

Sellel pildil siin on originaal. Nagu näha on see oluliselt suurem kui minu tehtu. Kui minu kees oli ainult 42 lille, siis originaalil lugesin neid kokku 94. 

Kes tahab rohkem pilte originaalist näha, siis saab seda teha SIIN. 

Esimese asjana tuli hakata ükshaaval neid väikesi lillekesi tegema. Ühest küljest oli see kurjavaimu tüütu nikerdamine, hoopis teistsugune kui minu harjumuspärane tikkimine ja pärlendamine, aga ma pean ütlema selle projekti kiituseks, et lõppkokkuvõttes oli tegemist kuldaväärt ettevõtmisega! Ma sain siia rahulikult ära kasutada kõiki oma kunagi aegade alguses omandatud värvilised seemnepärleid, mis mul muidu kasutuna karpides seisid ja ainult mõnikord pinnatäitena arvesse tulid. Nimelt on nende pärlite puuduseks see, et nad ei ole pakis kõik täpselt ühesuurused, mistõttu oma praeguses tehnikas mul neid eriti kasutada ei ole võimalik. Aga selle kaelakee lillede jaoks olid need nagu loodud. 

Kui piisav hulk lillikesi valmis, pidin hakkama mõtlema milline see keeosa teha. Võtsin aga jälle YouTube´i ette ja tudeerisin edasi. Tahtsin midagi väga lihtsat, et peatähelepanu lillekeste pealt ära ei kaoks.
Kui siis lõpuks keeosa valmis sain, avastasin, et olen ülemäära hoogu sattunud ja tegelikult peaks see oma 10 cm lühem olema. Ei muud kui harutama...

Ja nüüd siis see osa, miks tolle kee nimeks "Ёжкин кот!" sai. Esmalt selgitan aga, mida see väljend üldse tähendab. Ma leidsin selle ühest venekeelsest käsitööfoorumist ja arvestades konteksti, milles seda kasutati, kõlas see minu jaoks intrigeerivalt. Hakkasin väljendi etümoloogiat natuke lähemalt uurima ja avastasin, et heldeke, mäherdune vajalik sõnapaar! Kel huvi ja tahtmist, siis SIIT võib natuke ise vaadata. 

Vene keele mitteoskajatele selgituseks, et seda tõlkimatut väljendit saab lisaks kõigele muule kasutada vajadusel ka viisaka vandesõnana. Ehk et võib küll öelda ka erinevaid b-tähega algavaid sõnu vene keeles, aga need pole kuigi viisakad. Samas (proovides seda siiski mingil moel otse tõlkida) - kuidas saaks kellegi/millegi "okaskassiks" või "siilikõutsiks" nimetamine kellelegi solvav olla? Mina olen terve elu ebameeldivaid inimesi endamisi  "käguheeringateks" või "kärsaga leevikesteks" kutsunud ja keegi pole kaevanud. 

Ёжкин кот võib eesti keeles olla vasteks positiivsetele üllatushüüetele nagu "kanäe!", "ossa poiss!" või "oh, kui äge!", aga see asendab oma universaaluses täiesti rahulikult ka selliseid arvamusi nagu "kuradi kurat!" või "assaraisk!".

Just need aga olidki väljendid, mida ma katkematult omaette pomisesin kui hakkasin neid õiekesi kee külge õmblema. Sellist kohta terve laua peal ega pärlit lilleõies ei olnud, kuhu mu pikk tamiil taha kinni poleks jäänud, ennast ümber iseenda umbe sõlminud või lihtsalt käigupealt krussi keeranud. Julgelt 2/3 ajast ma harutasin ja 1/3 ajast sain natuke õmmelda ka. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ikka oli kaos ja katastroof. Ei kujuta mina ette, kuidas need indiaanlased seal kaugel küll nii kannatlikud küll on, et kümnete viisi hommikust õhtuni niimoodi mässavad.
Tänasin omaette õnne, et minu laual olev versioon nii väike oli. Jumaluke, kui ma oleks pidanud neid lilli sinna 90+ tükki panema - ma ei kujuta ette, mismoodi see mäsu siis veel välja oleks näinud!
Aga valmis ta sai ja siin ta on, see "Ёжкин кот!". 
Kaelas muide väga äge. Eriti päevitunud naha taustal, ma oletan.

Üks uitmõte sai teoks - Taika pildiga pross

Minu väga hea sõbranna Ulrica on endale nõuks võtnud, et kõik taldrikud ja tassid tema majapidamises peavad olema Soome Iittala firma toodang. Täpsemalt öeldes - Taika (või Tanssi, nagu ta ise ütleb) tootesarjast. See on väga kummaliste loomapiltidega sari, kus rebased näevad välja nagu jäägrikostüümis kitsed ja kitsed omakorda nagu õllevaadiga siilid, kukkedel on pea justkui tulnukatel filmist "Marss ründab" ning mäger (kui see ikka on mäger) näeb välja kõike muud kui mäger. Selline kummaline pildiseeria siis tasside, taldrikute ja kausside peal. Aga muidu täitsa ilus... värviline, hästi paljude detailidega ja peenelt töödeldud. Paraku on need sunnikud üsna kallid nipstükid ja nii me neid talle sinna siis kollektiivselt kogume igal tähtpäeval. Viimased paar aastat on vähemalt osade kingipakkide sisud jätkuvalt üsna etteaimatavad olnud.
Ega olnud midagi uut siin päikese all seegi kord, kui tal nädalapäevad tagasi sünnipäev oli - Iittala troonis jätkuvalt soovinimekirja esikolmikus.
Ma olin juba peaaegu valmis lihtsama vastupanu teed minema ja jälle poodidesse neid imeloomade piltidega nõusid otsima, kui avanes võimalus osaleda ühiskingi tegemises, mis õnneks ei sisaldanud ühtegi köögitarvikut.
Aga et ma põhimõtteliselt olin ikkagi poetanud lubaduse, et esinen Taika-teemaga, siis jäi see asi pisut kripeldama. Ühel hetkel, täiesti out of the blue, sähvatas mulle pähe idee kuidas olukorda lahendada. Ma polnud Ulricale ju öelnud, et ma just konkreetse lauagarnituuriga kohale saabun, mis tähendab, et mul on täiesti võimalik läheneda teemale läbi omaenda kiiksu. Mõtlesin, et proovin nalja pärast, kas mul õnnestub mõnda selle tootesarja tegelast näiteks miniatuurseks prossiks tikkida. No kui nässu läheb, viskan minema ega iitsatagi, et selline plaan oli.
Hakkasin kõigepealt Iittala kodulehelt sobivat pilti otsima, mille tikkimine enam-vähem reaalne tunduks ja leidsin sellesama jäägrikostüümis rebase. Lõppude lõpuks kavatsesin selle max 5 cm diameetriga pinna peale ära mahutada ja sealt pidi pärast aru saama ka, mida kujutatud on. Salvestasin pildi endale arvutisse ja hakkasin selle põhjal vildi peale kujutist joonistama.

Valisin võimalikult originaalilähedast värvi niidid ja kukkusin tikkima. Ma ütlen ausalt, et sellist kuradi nikerdamist pole ma juba jupp aega teinud. See oli selge hiina piin!. Mitu korda olin valmis selle väikese käkerdise minema viskama, sest ma polnud üldse rahul selle tulemusega, mis sealt vormumas oli ja tundus kogu aeg, et iga pistega läheb asi järjest rohkem rappa. Harutasin ja tegin uuesti, ja siis jälle, ja siis veelkord. See, et ma kogu mustrit 1:1 selle pinna peale ära ei mahuta sai kohe selgeks ja sellevõrra võtsin ka vabamalt. Ei hakanud meeleheitlikult igat kriipsu ja täppi ja lilleõit taga ajama. Polnudki ju eesmärk ka. Kui oleksin tahtnud autentset Taikat kinkida, oleks võinud mõne kausi või taldriku osta.
Lõpuks sai tikitud osa valmis ja kui olin prossi lõplikult ära viimistlenud, siis pidin tunnistama, et täitsa lahe tuli välja. Täpselt samasugune mitte, aga äratuntav ja seostatav kohe kindlasti. Koos servapärlite reaga 5,5 cm.

Saajale meeldis samuti ja minu idee kuulutati elunaljakaks ning täiesti pööraseks. Ja ootamatuks isegi minu kohta. Aga kõige olulisem oli ikkagi see, et meeldis.
Seda ma luban küll, et sellist peenhäälestust ei võta ma niipea uuesti ette. Kui üldse. Kui tunnen edaspidi jälle mingit arusaamatut kihku midagi nii pisikest teha, siis pakun ennast kuhugi lasteaeda suvalistele Barbie-nukkudele pitsist aluspesu õmblema kuni hoog üle läheb. Tegelikult ka.

Sanitaardisain Tema Majesteedi troonisaalis

Sanitaardisainimise kobarprojekt Urukajaka Pesas jätkub hoogsalt ja viimase paari nädala teemaks on olnud see ruum kus, kui klassikuid tsiteerida, ka kuningas jalgsi käib. Sellest siis ka tänase postituse pealkiri.

Aga et kõik otsast peale ära rääkida, pean alustama kempsu uksest, mida Urukajaka Pesa eelmised omanikud olid kaunistanud kleepsukogumikuga minu lapsepõlve multikategelastest. Nimelt jalutasid mul paberihoidiku kohal riburadapidi krokodill Gena, Potsataja, Kübaramoor ja Rott. Pluss üks rändav liblikas, mis kogu aeg asukohta muutis ja mida hetkel pildilt näha ei ole.
Esimesed paar aastat oli kõik tore-tore, aga nüüdseks olid need neli ja pool tegelast hakanud mulle seal tõsiselt närvidele käima. Tegelikult ärritas mind see veneaegse kõrglaikelise õlivärviga kaetud uks tervikuna, mistõttu ma otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab sellest seltskonnast seal ja ilgest värvivaabast kah.
Pluss millegipärast oli terve uksenupu ümbrus täis naela- ja kruviauke, kuhu ma ei kujuta ette, mida kunagi kinnitatud oli. See rähni tallermaa polnud ka mingi vaatepilt mida nautida.





Ega siis midagi kui et Puremaxi killer-värvieemaldaja, pahtlilabidad ja liivapaber kätte ning tööle! Krisstus-mariia, ma

ütlen! See klikiaegne valge õlivärv oli vahepealsete aastate jooksul muutunud peaaegu emailiks ja sisuliselt irvitas mu esimestele katsetele teda sealt eemaldada sirgelt näkku. Alles kolmanda korra järel jõudsin oma "kaevetöödega" nii kaugele, et värvi alt aimamisi ukse enda pind paistma hakkas. Sodi, tolmu ja purukiht ulatus pahkluuni.
Rassisin selle viletsuse kallal terve laupäeva ja sain lõpuks kogu emailikihi ukse pealt maha. Mõtlesin õdusega, et mul on samasuguse kleepja ja kivistunud kihiga kaetud veel terve esiku riidekapp ja magamistoa seinakapp ka. Mõlemad on plaanis samamoodi puhtaks kraapida. Kes kurat sellega hakkama saab?! Juba sellest uksest üksinda sain endale 48 tunniks haiged käed ja surisevad sõrmed.

Igatahes.... edasi järgnes plaan B ehk nüüd pidin selle kraabitud pinnaga ukse uuesti enam-vähem siledaks saama. Ma ütlen kohe ära, et olen igasuguse ehituse alal teoorias kõva spetsialist. Täpselt tean, kuidas maja ehitama peab ja asju teha tuleb.  Pahteldamist olen elus sadu kordi näinud ja see tundus kõrvalt vaadates alati täielik käkitegu olevat. Kahjuks ilmnes tõsiasi, et kui ma oma teoreetilisi oskusi praktikas rakendama asusin, siis ainult käki ma sellest välja võluda suutsingi. Kõnealust pahteldatud ust ma põhimõtteliselt ei pildistanud, sest niisugust häbi ma üle ei elaks kui keegi seda nägema peaks.
Õnneks selgus, et ma olen ootamatult üle keskmise tubli lihvija, nii et kui mu kunstipäraselt uksele paigutatud ehitusmaterjali kuumaastik lõpuks ära oli kuivanud, õnnestus mul oma kobakäpluse viljad üsna ühetasaseks lihvida. Päris veatult siledaks küll ei saanud, aga see polnud ka eesmärk.

Kõige selle peale võtsin kogu uksesaagast nädalajagu puhkust ja tegelesin vahepeal vetsuprojekti sootuks kunstipärasemate detailidega. Jõudsin nimelt otsusele, et valge puidust uksenupp vajab veidi särtsu. Ja etteruttavalt ka need kaks puidust uksenuppu, mis kapiuste ees on.
Kraamisin oma akrüülvärvide kasti välja ja hakkasin nuppe tuunima.

Kapiukse nupp

Uksenupp

Sama soojaga kujundasin ümber ka paberihoidiku ja paigutasin teise kohta. Sellisesse, kus ta kogu aeg ette ei jää. Kuna mul on tegemist tüüpilise Mustamäe geto troonisaaliga siis ega siin mingit ülearu lahedat ruumi ei ole. Tuleb selg ees siseneda ja otsevaates välja astuda. Magalarajooni rõõmud.  

Aga et ma juba maalimise lainel olin, siis moodustasin endale täiendavalt ühte põrandanurka, kus varem seisis ajakirjade korv, toreda kiviperekonna. Mulle nimelt ei meeldinud see seinaäär mis seal on ja kuna ajakirjade korv seda enam ei varjanud, siis tuli midagi muud välja mõelda. Mõtlesin niimoodi:

Kõige põnevama osa troonisaali projektist jätsin meelega viimaseks. Kuna ma ajakirjade korvi koos selle sisuga otsustasin vetsust välja visata, sest ajakirju saab ka mujal lugeda, siis mingi intellektuaalne meelelahutus tuli selle asemele ju ometi välja mõelda. 

Mina otsustasin vahetatava sisuga seinalehe kasuks. Ostsin Mustika keskuse fotopoest suure kombopildiraami ja kogusin vasakult ja paremalt kokku humoorikaid tsitaate ning mõtteterasid. Printisin need välja, paigutasin pildiraami ja kinnitasin selle kõik vetsuukse külge. Suur tänu Terry Pratchettile, kelle sulest ja peast pärineb vähemalt 90% kogu sellest saagist. 

Kui mõned naljad juba väga ära tüütama hakkavad, võin alati raami alla võtta ja olemasolevad uutega asendada. 

Aaa, ja kapiuksed värvisin ka oma basiilikurohelise mööblivärviga kenasti ära, sest see kakabeež toon, mida värvi nad enne olin, oli ikka jube. :-)

Nüüd on siis troonisaaliga ühel pool. 

Aga sellega pole ju minu püha üritus veel lõppenud. Kui hetkel juba alustatud töödest rääkida, siis sisaldavad sanitaardisaini kobarprojekti järgmised etapid raamaturiiuleid, diivanilauda, ühte puidust tooli ja ühte hiiglamasuurt tugitooli. 

Ja siis tulevad juba suuremad asjad. 

Kuidas ma terve komplekti eriti noobleid kuuseehteid tegin

Mina olen jõulude ajal kuuseusku inimene, ehk et igasugused alternatiivina kasutatavad oksamoodustised, pärjad, traadist võred ja muidu punutised ning imekonstruktsioonid minu jaoks kuuske ei asenda. Vaatamata sellele, et ma olen näinud inimeste kodudes ülivahvaid taieseid, arvan ma ikka, et kui ikka kuuske pole, siis pole.
Võimalik muidugi, et ma kunagi oma seisukohta selles küsimuses muudan, nii nagu ma muutsin oma arvamust tehiskuuskede osas.
Mul nimelt oli mitu-mitu aastat kodus jõulude ajal tehiskuusk, sest ma arvasin sinisilmselt, et see on loodustsäästvam ja päästab metsas kasvavate väikeste kuusekeste elusid.
Tegelikult on muidugi nii, et nende sünteetiliste kuusepuulaadsete dekoratsioonide valmistamine jätab loodusesse niivõrd massiivse ökoloogilise jalajälje, et selle kõrval ka Lumeinimese tallad titepapudena mõjuvad. Väikesed kuusekesed võetakse aga raiesmikelt niikuinii maha ja tuuakse müügiplatsidele. Parem siis juba üks endale koju tuua, et ta poleks asjata kasvanud.
Viimasel paaril aastal ei ole mul tegelikult üldse kuuske toas olnud. Vist olen päriskuuse muretsemiseks liiga laisk olnud ja seda naftajääkidest käharikku ei tahtnud enam ammu toanurka kokku komplekteerida. Minu meelest muutus ta iga aastaga järjest nässakamaks ja ma mäletan et viimasel aastal, kui see mul toanurgas seisis, nägi ta välja nagu oleks ta prügipressist läbi käinud. Sihuke õnnetu ja tokerjas... Praegu on ta mul rõdul kastis, aga ma arvan et veel enne aastavahetust vahetab ta aadressi ja kolib Pääsküla prügimäele.
Otsus sel aastal endale üle tüki aja jälle päriskuusk koju tuua sündis täiesti eksprompt (nagu mul ikka head mõtted tulevad). Tegelikult ei ole mul korteris sellist kohtagi, kuhu suur kuusk ära mahuks, seega tekkis mul välkmõte, et mis oleks kui paneks kuuse keset diivanilauda? Mõeldud - tehtud. Alustasime sobiva kuusekese otsimist.
Kuna linnast sobivat ei leidnud, põrutasime otse Hortesesse. Seal ikka on, kui mujal pole.
Oligi. Leidsin täpselt sobiva pikkusega puu ja lasin sisse pakkida.
Siis tuli meelde, et mul pole ju ka kuusejalga! Naftakäharikul oli jalg komplektis kaasas ja päris kuusejala, mille olemasolu ma küll ähmaselt mäletasin, olin ilmselt unustanud mõnesse oma varasematest elupaikadest. Hortese ostujuhid olid kahjuks selle kaubaartikli valikul pidanud vist kontorisisest võistlust, kes leiab turul saada olevatest kuusejalavariantidest kõige koledamad ja mõttetumad eksemplarid, ning need siis endale kaubavalikusse sisse ostnud. Auhind (kes selle iganes sai!) oli auga välja teenitud, sest selliseid koletuid plastmassist vanne, keskaegsete piinariistade sarnaseid ja kuukulguri moodi monstrumeid andis ikka laia ilma pealt leida! Minust jäid nad kõik sinna õnnetuid omanikke ootama. Etteruttavalt ütlen, et mina leidsin täiesti adekvaatse ja ilusa kuusejala, mida kõlbab ka laua peale panna, hoopis Järve Keskuse Koduekstrast.
Aga kuusejalg oli ainult osa probleemist. Nimelt tuli mulle Horteses meelde, et ehkki naftakäharik on veel alles, siis omal ajal Jyskist ja mujalt odavmüükidelt kokku ostetud kuuseehete kohta seda küll enam öelda ei saa. Need olin tõesti detsembri alguses esimesi jõuludekoratsioone moodustades prügikotti toppinud ja šahtist alla saatnud. Penoplastist munad olid juba ammu luitunud ja kuusekarrapusa nägi välja nagu oleks 4 tigedat taksikoera selle kallal viharavi teinud.
Seega oli mul vaja ka uusi kuuseehteid ja nüüd võtsin küll otsuse vastu, et seekord ostan ilusad ja korralikud. See tähendab ühtlasi - kallid.
Hortese värvipillerkaaris oli muidugi kerge pead kaotada, sest tahaks ju kõike ja rohkem. Võtaks paar punast ja selle sinise, ja siis veel mõned rohelised ja oih, neid hõbedasi mul veel polegi. Aga kuldseid? Aga neid lillasid? Äkki veel mõned kirjud? ... Hulluks võib inimene minna! Kolm korda järjest, kusjuures!
Esimest korda siis kui kogu seda valikut nägin, mis müüjate poolt sadistlikul moel kenasti värvide kaupa välja oli pandud ja mööda suurt müügisaali niimoodi ära paigutatud, et kui juba tundub - nii, nüüd on kõik!, siis kusagilt nurga tagant ilmub ikka veel üks riiulitäis imeasju välja.
Teist korda siis kui hinnasilte nägin, sest Shishi on ikka sigakallis ja mingi 4-5 eurot ühe klaasist kuulikese eest välja käia tundus kriminaalse raiskamisena.  Eriti kui arvestada, et kuuse peale kulub neid rohkem kui 1-2-3 tükki.
Kolmandat korda siis kui ma oma ostukorvi sisu inspekteerima hakkasin ja avastasin, millise summa ma olin endale sinna kokku korjanud. Tegin südame kõvaks ja panin osad klaaskuulid riiulitele tagasi. Terve mõistus lõi pärast tükk aega nurru ja kiitis mind.
Jõudsin siis lõpuks oma saagiga koju ja panin kohe esimese asjana kuusekese püsti ning ostetud ehted ka külge.
Tibake paljavõitu küll, aga eks seda oligi arvata.
No ja siis ma otsustasin et shishitagu see shishi ennast või shishiks, mina teen hoopis ise enda kuusele ehted.
Ja mitte mingeid papist piparkoogid ega kootud sussid ega kullatud traadist inglid, vaid ikka selliseid, mis igale shishile neli paari silmi ette annab. Mu enda arvates, muidugi...
Korjasingi oma pärlid-paelad-muu nasvärgi jälle lagedale ja hakkasin pihta. Olgu öeldud, et kõikidele ehetele toppisin sisse vatti, nii et need on tegelikult mitte lihtsalt lapikud nagu pajalapid, vaid kenasti pontsakad ja üsna ümarad.
Sellega panin muidugi fataalse põntsu oma majapidamises olevatele kosmeetilistele vatipatjadele :-)









Aga seni tehtud ehted siis:

Ma ei saa muidugi mainimata jätta, et Murphy seaduse kohaselt hakkas just täna sotsiaalmeedia mulle igale poole ette viskama reklaami, kuidas Shishil oma peakontori juures olevas peapoes on just-just alanud aasta peamine allahindlus, kus kõik kuuseehted on -50%.
Ja et see peapood asub kuskil Viimsis, täiesti arusaamatus linnaosas minu jaoks.
Kui inimene elab Mustamäel, töötab Mustamäel, käib poes Mustamäel ja hakkab ilmselt ka koolis (jälle!) käima Mustamäel ning satub parimal juhul kesklinna kultuuriüritustele, siis tundub Viimsi olevat kusagil sootuks teisel kontinendil. Mul üks töökaaslane elab seal, seetõttu ma tean, et selline koht on kusagil olemas.... ja seal siis korraldavad nad nüüd soodusmüüki, eksole!
Tähendab...
Ma lähen teen selle peale vist veel paar ilupallikest oma kuuse külge. Mul ühtegi lillat veel ei olegi. Ega kuldset... ega musta... ega kollast...

Kõik päevad pole pidupäevad ehk iga kord riskijad shampust ei joo

Meie suurejooneline eksperiment proovida järele käsitöökaupmehe raske töö on nüüdseks läbi saanud. Kokkuvõttes võib öelda et kogemuse, uute sõprade ja toreda nädalavahetuse võrra olen ma nüüd rikkam, aga rahalise kasumi poolest sama vaene nagu enne messi.
Kui peaksin seda tööd oma põhielatise teenimise eesmärgil tegema, siis ilmselt sureksin nälga. Siit ka vastus edaspidi kõigile mu lähematele ja kaugematele tuttavatele-sõpradele, kes püüavad mulle kärbseid pähe ajada teemal "tule palgatöölt ära ja hakka oma käsitöö bisnesit ajama" - vaat ei hakka ikka küll. Hobi ta on ja sinna ta ka jääb. Aamen.
Aga alustan siis algusest...

1. PÄEV, "Pensionäride eri"
Alustasime oma killavoori lahtipakkimist Lauluväljaku müügitelgis reede hommikul veidi peale kella 9.00. Esimene pilt tulevasest Irma - Sigriti Käsitööbutiigist oli päris troostitu - ainult 2 x 2 m suurune kriidiga asfaldile maha märgitud ruut ja määrdunud 3 pistikuga pikendusjuhe. See pidi kolme tunniga muutuma vastupandamatu kaubavalikuga müügiparadiisiks.
Lõime lauad püsti ja rullisime minu poolt ettenägelikult kodunt kaasa võetud 2 rulli kunstmurukangast põrandale maha. Jumal tänatud et Toriseja need suvel rõdupõranda katmiseks ostis, muidu oleksime oma varbad siniseks külmetanud.
Lisaks muruvaibale olin kaasa võtnud veel terve koti "igaks juhuks vaja minna võivate" asjadega nagu teip, käärid, nööpnõelad, pliiatsid, mõõdulint, 2 komplekti plastmassist nuge-kahvleid ja kolm banaani, ning kotitäie "kindlasti vaja minevaid" asju nagu 2 fliisist pleedi, laualinad, peegel, kuuseküünlad, visiitkaartide karbid, nime- ja hinnasildid + muu taoline.
Jooksvalt selgus, et lauaserva kaunistuseks mõeldud kuuseküünlad ei lähe põlema. Loomulikult olime need enne selles veendumist juba lina külge kinni nõelutanud. Pool päeva arvasime et meile eraldatud pikendusjuhe ei toimi, aga siis selgus et ei, see on korras, küll aga on küünalde pistikul mingi fataalne viga küljes. Hiljem selgus et nii oligi. Nokitsesime kasutu juhtmejada laua küljest jälle lahti.
Teine veidi häiriv moment tekkis siis, kui selgus et meie kõrvalplatsil majandav meesterahvas hakkas oma müügikoha peale ilmselgelt tervet moodulmaja püstitama ja see ragament varjas ühtlasi ära kogu meie butiigile mõeldud laevalgustuse. Pärastlõunal jõudsime temaga muu jutu sees kokkuleppele et mina toon temale kodunt oma mööblikanga ülejäägid, mille ma muidu ära viskaksin, ja tema toob meile homme näpitskinnitusega lambi, mille oma puitkonstruktsiooni külge kinnitab ja meie leti poole suunab.
Gaasipõleti, mis meie poole peale pidi sooja andma, läks päeva lõpuks täiesti rikki ja õhkas soojust umbes samapaju kui sügavkülmikust võetud lehttaigen. Telgi välisuks, mis jäi küll meist kaugele teisele poole müügisaali, oli pärast terve päeva ristseliti lahti ja ka see asjaolu ei mõjunud üldisele kliimale positiivselt. Taevas teab kuidas need müüjad, kes lausa ukse kõrval kauplesid, oma tööd teha said.

Meie butiik :-)

Kui meie butiik lõpuks valmis sai ja leidsime aega ka ümberringi vaadata, tuvastasime lisaks moodulmajapaigadajale veel teisigi naabreid - näiteks meie teisel pool küljes värvilisi nahkkindaid ja värvilisi õlasalle müüva üliaktiivse proua.
Otse meie vastas hakkasid äri ajama kolm müügiletti: esimeses üks vähem ja teises üks natuke rohkem rõõmsameelne proua taevas teab, millisest ilmanurgast - tõsimeelsem tädi kauples lambanahkade, villasusside, villavestide ja pleedidega, teine pakkus heegeldatud mänguasju ning kodus vekitud hoidiseid ja mahlasid.

Minu kaubavalik

Nende vahele mahtus rõõmsameelne Söödi Karni müüjate tandem, kes pakkusid imemaitsvat sinki ja suitsuvorsti ja muid lihatooteid.
Kell 12 avati uksed ka linnarahvale ja sealt neid siis vähehaaval tulema hakkas. Esimese päeva kohta võin rahulikult kinnitada et tubli 85% külastajatest olid pensionärid. Ülejäänud 15% jagunesid lapsevankreid lükkavate noorte emmede ja ilmselt reedeti töölt vaba päeva omavate keskealiste prouade vahel.
Mingit tunglemist ei toimunud, inimesed kulgesid niisama uimeldes mööda lettidevahelisi käike. Näppisid siit kaupa ja nokkisid sealt. Kuigi kauplejaid jagus ka Lauluväljaku II ja III korrusele, siis suurem osa ostjatest-uudistajatest nii kõrgele siiski ei jõudnud, kui sealseid müüjaid uskuda. Käisin ka ise vahepeal vaatamas kuidas mujal äri käib ja tõepoolest, ülemised korrused olid külastajate poolest üsna hõredad. Ainsad, kes reedel (ja etteruttavalt öeldes - ka järgnevatel päevadel) silmnähtavalt hästi müüsid, olid toidukaupadega kauplejad. Nendel olid kogu aeg käed-jalad tööd täis. Pensionär ostab ikka enne tüki soodushinnaga sinki kui läikivate värvidega prossi rinda. Ei saa seda talle pahaks panna.
Uudistajaid käis ka meie laua ees küll, kes seisma jäid ja tähelepanelikult mu ehteid uurima hakkasid. Au ja kiitust sain ohtralt, aga nagu ütleb minu üks sõber, samuti käsitöökaupmees - ega laigid ei toida. Märkimisväärne osa prouadest, kellega müügijuttu alustasin, teatasid, et teevad ise käsitööd mingites ringides/õpitubades/hobikorras. Ülejäänud rapustasid lihtsalt leebe naeratusega pead ja purjetasid edasi vorstileti suunas.

Kuna ostjaid sellest rahvast ilmselgelt ei olnud, siis saime Sigritiga kordamööda teha pikemaid uurimisretki teiste müüjate manu. Täheldasin, et pakutavate kaupade sortiment ja tootevalik oli kordades parem ja huvitavam kui Mardilaadal nähtu. Ja seda mitte mujalt (Lätist, Leedust, Venemaalt jms) tulnud müüjate arvelt, vaid üleüldiselt.
Kohutavalt palju müüdi igasuguseid ehteid, mis tähendab et konkurents minu jaoks oli ülikõva. See, et minu tehtud asjad olid ilmselgelt ainulaadsed ja kellelgi teisel selliseid polnud, et omanud tähtsust.
Suur osa kulinamüüjatest kauples kõige lihtsamate kõrvarõngaste ja ühetaolistee kameestiilis ehetega ning tõeliste või vähem tõeliste poolvääriskividega, aga oli ka erandeid, mis oma isikupära ja uudsusega mulle silma jäid.
Minu lemmikud olid siis järgmised.
Äärmiselt stiilsed puidust ehted Vainupusle nimeliselt tootjalt: http://vainupusle.onepagefree.com/?id=14821& Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ilusate puidust valmistatud asjade peale alati elevile lähen ja need mulle igal pool enne teisi silma torkavad. Ei suutnud seegi kord vastu panna ja ostsin endale viimasel päeval nende käest ühe imekauni puust prossi. Kahju ainult, et müüja ei osanud mulle täpselt öelda, mis puuga tegemist on. Ütles vaid, et polevat kohalik...
Lisaks puidust ehetele jäid silma ka Viilung Puidu imekaunid erinevatest puiduliikidest kokku pandud lõikelauad. Nende peal midagi lõikuma hakata minu käsi küll ei tõuse. Pigem riputan seina peale. Näiteid saab vaadata siit: http://www.viilung.ee/tootekataloog/mitmesugust/53/loikelauad
Minu ammune lemmik vilditud lillemantlite tegija oli oma silmipimestavalt kaunite töödega väljas, sain neid nüüd siis ka lõpuks oma käega katsuda. Lillemantlid siis need siin, kes veel ei tea: http://www.lillemantel.com/galerii---gallery.html
Kaunis ja õrn elevandiluu ja vandlitoonides keraamika Kraami Kojalt. Ma ei saa ennast küll suureks keraamikafänniks lugeda, aga nende tööd olid tõeliselt hunnitud. Facebookis on neil kenasti oma lehekülg olemas.
Oma kõige suurema wow-elamuse leidsin aga üsna nurga taha peidetuna ja selleks olid Siidiussi Kambrikese siidist ehted, rätid ja sallid. Neid käisin kohe mitu korda vaatamas ja tundsin siirast rõõmu, et neil hästi läks.

Päeva lõpuks olin müünud tervelt 1 prossi :-), aga näinud see-eest palju ilusat ja huvitavat.
Võetud oli ka mõned visiitkaardid.

2. PÄEV, "Laigid ei toida"
Kuna esimene päev läks nii nagu ta läks, siis panime oma lootused-ootused pigem laupäevale, kus inimesi kindlasti rohkem ja ostjaid seega siis ka.
Pealegi oli meil nüüd korralik valgustus, mille naabrimees lubadust pidades kaasa oli võtnud, ning leti ümber põles kutsuvalt eelmise päeva katkiste lampide vastu vahetatud siniste elektriküünalde rida. Korraldajad olid eelmisel päeval rikki läinud gaasipõleti korda teinud ning see õhkas ka päris mõnusat sooja.
Inimeste osas oli meil õigus - neid oli teisel päeval tõesti kordades rohkem ja hoopis teine segment: pered, keskealised paarikesed, sekka hulganisti turiste. Rahvast oli palju, vahekäigud olid uudistajatest umbes nii meil telgis kui ka majas kõikidel korrustel. Sees olid kitsad lettide vahed inimesi nii tihkelt täis kohati et polnud ruumi liikuda. Inimesed kisti massiga kaasa, polnud võimalik peatuda ja süveneda. Meil telgis oli samuti rahvast murdu, aga ostjaid... endiselt vähe.
Toidukaupmeestel muidugi olid käed-jalad jätkuvalt tööd täis.

Vaatlusnaiskond

Viisime Sigritiga läbi vaatluseksperimenti ja päeva lõpuks panime kokku messikülastajate välimääraja:
1. tüüp "Arusaamatud uitajad"
Need on sellised inimesed, kes liiguvad ühtlases tempos müügilettide vahel, aga ei pööra pilku mitte ühelegi neist ega aeglusta kusagil ka sammu. Lisavariant A - inimesed, kelle pilgud on naelutatud telefonidesse ja B - need, kes  omavahel ennastunustavalt lobisevad.
Meile jäi arusaamatuks, mida ja miks nad otsima tulid.
2. tüüp "Erapooletud vaatlejad"
Need on tegelikult natuke nagu esimese külastajagrupi alaliik, sest nemad liiguvad samuti sammu aeglustamata kõikide ridade vahel, aga vaatlevad ühesuguse huviga nii kootud sokki, puidust pannilabidat, pärlitest kaelakeed ja värvilist lõhnaküünalt. Ka toidulett ei suuda neid oma ahvatlustega ettevõetud rajalt ja tempost hälbima meelitada.
Mõned üksikud haaravad tempot aeglustamata karbist visiitkaardi...
3. tüüp "Ideekogujad"
Nemad on selles mõttes huvitav seltskond, et nad tõepoolest tunnevad su kauba vastu siirast huvi. Nad võtavad asja kätte, uurivad seda vasakult ja paremalt, vaatavad kaugelt ja lähedalt, hindavad ja kaaluvad... Aga kui hakkad neile müügijuttu ajama, siis selgub et tegemist on teise samasuguse hobikäsitöölisega, kes on tulnud kohapeale uusi mõtteid ja inspiratsiooni saama ning tehnikaid õppima. Ta ei kiida su tööd, ammugi ei osta ta seda, aga tema näost on selgesti näha, kas ta sai idee võrra rikkamaks või mitte.
4. tüüp "Laikijad"
Ka nemad on leti müüjapoolse külje poolt vaadatuna huvipakkuvad tegelased, kuna tunnevad müügil olevate esemete vastu samuti siirast huvi ja imetlust. Nad jäävad leti ette pikalt seisma, vaatavad põhjalikult kõiki asju (üldjuhul mitte ühtegi konkreetset) ja õhkavad siis: "Issand, kui ilusad!", "Küll on huvitavad ja originaalsed asjad!", "Kuidas selliste tegemine küll võimalik on!" jne. Nad paitavad su käsitööego ja -kõrva, aga ... ei osta mitte ainsatki asja.
Tõsi küll, paljud neist võtavad ka visiitkaardi, mis teeb neist siiski pikemas perspektiivis huvipakkuva kliendi. Loodetavasti.
5. tüüp "Eriliste soovidega tellijad"
Need on haruldased, aga siiski täiesti eksisteeriv liik külastajaid. Ma ise kohtasin selliseid paar tükki. Kuigi neile ei sobi hetkel letile laotatud sortimendist mitte midagi, ometi on neil reaalne soov mingi ese endale soetada ja seda just nimelt sinu käest. Seega - nad teevad tellimuse. Mulle sellised kliendid meeldivad ja sugugi mitte seepärast et nad midagi tellivad, vaid hoopis seetõttu et mulle endale meeldib teha asja konkreetsele inimesele. Selline umbisikuline asjade valmisvorpimine nagu meil Sigritiga enne messi toimus on küll protsessi mõttes tore, aga sisu poolest igav ja kipub väga liinitööd meenutama.
6. tüüp "Ootamatud üllatajad"
Need on sellised inimesed, kellest ei oska mitte uneski arvata, et nad üldse võiks sinu asjade vastu huvigi tunda. Liigina veelgi haruldasemad kui eelmise tüübi esindajad. Meie nägime 3 päeva jooksul kahte. Üks oli soomlasest härrasmees kes lihtsalt tuli oma naisega, juba kiirustas meie letist ilma peatumata mööda ja pööras siis täiesti ootamatult otsa ümber ja tuli tagasi. Ostis pikemalt valimata ühe väikese punase prossi. Sigriti üllatajaks oli üks surfarivälimusega lahe noormees, kes ostis oma emale kingituseks bareti (NB! Ema ise ilmselgelt ei viibinud messil). Ma väga loodan, et ta emale poja kingitus meeldis.
7. tüüp "Päris ostjad" 
Neid oli messil päris palju, meie juurde jõudsid kahjuks väga vähesed.

2. päeva lõpuks olin müünud jälle tervelt ühe prossi ja saanud ühe konkreetse tellimuse. Visiitkaarte oli võetud ohtralt.
Sigrit müüs mütsi.

Kui ma ütleksin et meeleolu oli jätkuvalt optimistlik ja lootusrikas, siis ma valetaksin. Seepärast olen siinkohal aus ja ütlen otse välja - olin väga pettunud. Mitte et me oma eksperimendi alguses oleks oodanud, et asjad meil iga hinna eest käest rabatakse, aga nii kehva tulemust ei osanud me ka oodata. Asjaolu, et kõik ümberkaudsed müüjad (kes meist oluliselt rohkem kogemusi omasid) nagu ühest suust kinnitasid, et ongi arusaamatutel põhjustel täiesti kohutavalt kehv müük, ei teinud meie meeleolu paremaks. Kui mul hammas valutab ja naaber ütleb et temal on ka varvas kohutavalt valus, siis ei tee see minu hambavalu teps mitte väiksemaks....
Eriti lõikavalt käis selline ikaldus minu käsitööego pihta. Olin küll kõrvalsaalides vaatamas käies paaril korral ennast mõttelt tabanud et issand kui ilusaid asju inimesed ikkagi teevad, mida mina siin üldse soperdan, aga peletasin need kohe peast välja ja veensin ennast, et mul on lihtsalt teistsugused asjad ja see et keegi teeb midagi muud, mida ma siiralt imetlen ja heas mõttes kadestan, ei tähenda veel kaugeltki et minu enda tehtud asjad halvad on.
Aga selline hale müügiedu(tus) tõi needsamad mõtted jälle pähe tagasi ja ma tõsimeeli pidasin endamisi aru, kas ma oma oskusi ja võimeid mitte üle ei hinda. Kuidas on võimalik et mitte keegi minu asju ei soovi? Ütlesin juba Sigritile ka et kaalun tõsiselt käesoleva hobi vahetamist mõne aja- ja ressursisäästlikuma variandi vastu, näiteks hakkan koguma kuulsate inimeste hingeõhku või tühje kempsupaberirulle. Sigrit kaalus allesjäänud mütside annetamist heategevusele.
Samuti heietas ta pühapäeva osas allaandmismõtteid ja kaalus, kas üldse kohale tulla. Mina ikkagi mõtlesin et kui juba on tuldud, siis käin selle Kolgata tee lõpuni. Alla ei anna.
Pealegi oli meil, kui olematu müügitegevus välja arvata, tegelikult päris lõbus. Sigrit sai enda tuttavatele vastu jõule kõik vajalikud kingitused ostetud, mina käisin samuti kõrvalsaalides ostuplaane veeretamas. Naaberlettide müüjad olid vahvad ja me sõbrunesime nendega üha enam. Tekkis selline väike kommuuni- või ühise asja ajamise küünarnukitunne (ma ei oska seda paremini kirjeldada).

3. PÄEV "Kuradi külm on"
Pühapäeva osas, nii nagu ma juba ütlesin, meil enam mingeid erilisi lootusi ei olnud. Öösel oli kõvasti külmakraade teinud ja kui me hommikul veidi enne kella 10.00 telki jõudsime, siis leidsime et ikka jõhkralt külm on. Kui eelmistel päevadel kannatas veel pool päeva kampsunite väel olla ja alles teises pooles tuli mantel peale tõmmata, siis nüüd oli nii külm et ei hakanud mantlit isegi eest lahti nööpima. Gaasikütjad pandi küll huugama, aga telk oli suur ja kõrge, kuniks see kord soojeneb.
Mina leidsin kotipõhjast kolm ööseks telki jäetud ja nüüdseks külmavõetud banaani. Toidu mõttes täiesti surnd... kutud...
Rahvast oli vähem kui laupäeval, aga siiski piisavalt. Enamik müüjaid oli sama meelt, et ega viimasel päeval enam midagi olulist ja kassarekordeid purustavat ei toimu. Vastaslaua lihamüüjatel oli päris pikalt jõudehetki, mil nad ka mahti said teiste lettide manu käia ja kaupa vaadata.
Andsime korduvalt panuse kohaliku hõõgveinimüüja päevakassasse, aga ei olnud abiks seegi. Just siis kui hingeõhk enam ei auranud selgus, et täisvõimsusel huugavad gaasiahjud on telgis oleva külma õhu lae alla puhunud, kus see igavusest kondenseerus ja hakkas nüüd tihedate piiskadena tagasi alla kukkuma. Kuna tilk ei vali, kuhu langeda, siis kukkus suurem hulk nendest kauplejate müügilettidele. Minul vedas, ainult mõned kartongist ehtealused said pihta ja mul õnnestus need kohe ära kuivatada, aga Sigriti lauapoolel muutis tihe vihm ikka terve mütsirea niiskeks. Ikalduse tulemus - gaasisoojendajad pandi seisma ja küte lülitati välja. Piisapilved jõllitasid endiselt kurjakuulutavalt telgilaes ja varitsesid kohta, kuhu maanduda.
Hingeõhk hakkas peatselt uuesti aurama, käed olid külmast kohmetunud ja ainukeseks võimaluseks sügavkülmumist vältida oli kordamööda köetavas majapooles soojas käia. Seal valitses muidugi täielik troopika, müüjad seisid lühikeste varrukatega pluuside väel ja ei olnud telgis valitsevast jääajast kuulnudki.

Raiskasime jälle rohkem raha kui teenisime, ehk et Sigrit leidis endale veel mõned vajalikud kingitused, mina ei suutnud oma puiduarmastust taltsutada ja ostsin endale tundmatust puust ilusa prossi. Puidust lõikelauda, mida ma ka silmadega söömas käisin, enam kahjuks eest ei leidnud. See oli ära ostetud. Aga pidasin juba tegijatega läbirääkimisi, teen nendega hiljem kaupa.
Käisin uurimas, kuidas mu teistel tuttavatel ja vähemtuttavatel müüjatel on läinud ja hea meel oli kuulda et minu lemmik Siidiussi Kambrike oli oma tulemustega väga rahul ja hea sõber Merle oma Emma-Elfriide kübaratega http://www.arsimaja.ee/olevik/emma-elfriide/ oli ka päris hästi kaubelnud.
Vähemalt kellelgi läks hästi ja see on tore.

Kuigi mess kestis ametlikult kella 18.00ni, pakkis enamik kauplejaid oma asjad juba tunni jagu varem kokku. Ei jäänud midagi enam imesid ootama ja panin kella viieks poe kinni. Sigrit oli juba varem lahkunud.

Olin viimasel päeval müünud 2 prossi, 1 kaelakee ja 1 käevõru. Võetud oli hunnik visiitkaarte, millest päris mitme korral ma usun, et minuga võetakse ehk päriselt ka hiljem ühendust.
Sigrit müüs 2 mütsi. Või 3?

Kui neid kolme päeva nüüd tagantjärele analüüsida ja mõelda, mis võis olla selle ebaedu põhjuseks, siis ega ei oskagi mingeid ilmselgeid põhjuseid välja tuua, miks meil nii läks.
Võibolla oli küsimus selles et ehtemüüjaid oli nii palju ja inimesed käisidki enne läbi majas olevad müügiletid ning alles siis jõudsid minu juurde?
Võibolla oli küsimus selles et nagu Sigrit ütleb - sihtgrupp oli vale. Sellistel käistööüritustel, kui nüüd lähtuda vaatlustulemustest, käib suuresti siiski niisugune seltskond, kes suuremal või vähemal määral ka ise käsitööd teeb. Proovi sa siis eskimole jääd maha müüa...
Võibolla oli küsimus selles et niisuguseid üritusi on enne jõule väga palju - alles oli Mardilaat, nüüd Käsitöömessiga samal ajal toimus laupäeval ja pühapäeval EKA käsitöölaat, lisaks igasugused väiksemad sündmused kaubanduskeskustes ja mujal. Raekoja platsi jõulumüügist rääkimata....
Võibolla oli küsimus selles et me olime liiga toidumüüjate juures ja kui inimene näeb toitu, siis ta enam muud ei märka. Maslow´ püramiid, teate küll....
Võibolla oli küsimus selles et ma olen kehv müüja, nagu Väikepealik mulle mingil hetkel püüdis selgeks teha? :-)
Aga võibolla polnud lihtsalt meie päev ja meie üritus.....

Igatahes oli kogemusena huvitav ja ma sain ikkagi oma arvamusele, et iga kingsepp jäägu ikka omade liistude juurde, kindla tõendi. Ei ole minust hulgitoodete ja anonüümsetele ostjatele valmistatud asjade müüjat. Jään oma pärisinimesi ootama. :-)

Aga mul on hea meel uute sõprade üle ja ma loodan et neil, kes seda tööd oma päristööna ja elatise teenimisena peavad tegema, läheb edaspidi veelgi paremini. Hoian neile pöialt.
Ja hakkan nüüd vahelduseks iseendale midagi valmistama üle pika aja.

Viimased ettevalmistused ja siis see algab!

Olen viimaste kuude jooksul postitanud siia hulluksajava järjekindlusega pildigaleriisid kümnetest ja kümnetest prossidest, keedest, käevõrudest ja muudest ehtevormidest, mida ma väsimatult valmis nikerdan.  Kinnitan, et veelgi suurem osa valmis saanud asju on jäänud blogis kajastamata, kuna mul pole lihtsalt aega nende valmistamise kõrvalt veel siia midagi kirjutada.
Selle hullumeelse liinitöö põhjuse olen ka juba varasemalt ära maininud - nimelt võtsime endale kolleeg Sigritiga pähe mõtte, et proovime õige käsitöökaupmeeste raske ameti ära. Tema oma mütside ja mina oma ehetega.
Nii ongi sügiskuud kulgenud käsitöötähe all ja päris mitmel hommikul trügime Sigritiga mõlemad, endal silmad punetamas peas, kohvimasina juures teistest ettepoole, kuna eelmine õhtu on jälle öö peale veninud.

Minu elamises on terve köök, kus ma tavapäraselt oma tegemistega resideerun, karpe ja kaste ja kotte täis, mis kõik erinevaid käsitöötarvikuid sisaldavad. Olen mõelnud et heldeke küll, kui nüüd see mess kord ühele poole saab ja jõulud ka, kuhu pagan ma siis kogu selle stuffi majandan?! Või et - KUS see küll kõik varem mul hoiul oli?

Mõned näited sellest, mida mu pere peab välja kannatama kui ma oma tagasihoidliku hobiga tegelen... Olgu see kasvõi hoiatuseks kõikidele meesinimestele, et vaadake mis juhtub, kui valite endale käsitöö tegemise hobiga naise. Õhtuti ei mingit viiekäigulist bufeed, vaid kiired makaronid hakklihaga ning siis kattub laud ühtlase kihina pitside, paelte ja pärlitega. Parem leidke endale kokandushuviga kaaslane.
Ma olen teid nüüd hoiatanud...

Aga nüüd on ettevalmistused tehtud, homme hommikul algab suurüritus pihta ja vaatame, kuidas siis läheb. Viimasel nädalal olen istunud lugematu aja YouTube´is, kuhu on minu meelest pool maailma tarkust kokku kogutud, ja vaadanud kuidas ise soodsalt ja väheste oskustega igasuguseid ehete hoidmise rakiseid valmistada. Olen (jälle kord!) oma pere hulluks ajanud näiteks sellega et harutasin köögipaberirullidelt kogu paberi maha, selleks et sees olevat papist vutlarit kätte saada. Mul on nüüd kapi peal umbes poolemeetrine virn, kust siis lehthaaval paberit võtta saab. Rullid teipisin kenasti ära, värvisin üle ja moodustasin nende ning jupi kartongi abil maailma kõige jaburama käevõrude hoidiku. Ühel päeval ma võibolla isegi julgen seda insenertehnilist imetegu siin näidata. Mõelda vaid, mida kõike ühest köögipaberirulli vutlarist teha annab. Ja ma poleks seda kunagi teada saanud, kui internetijumal poleks YouTube´i välja mõelnud. Halleluja. 

Igatahes.... Kotid on nüüd pakitud, (loodetavasti) kõik vajalik kaasa võetud, ja homme siis selgub, kuidas kulgeb. 

Lökontinjuee....

Usun, et saan siin homme õhtul juba esimesi muljeid jagada.