Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIX "Killuke Pariisi Tarekese seinale "

Paar aastat tagasi oli mul võimalus külastada Pariisi linna. See oli küll tööalane reis, aga natuke sai kolleegidega linna peal ka käia ja sealsete vaatamisväärsustega tutvuda.
Olin tol ajal oma mõtetega aktiivselt Väikepealiku kollase toa sisustamise juures ja iga päev sebis pähe üha uusi ja huvitavamaid ideesid, mida kõike seal veel teha.
Ja sattusin mina seal Pariisis ringi konnates kusagil Panthéoni juures suvalisse raamatupoodi, kus müüdi ülivahvaid postkaarte.
Muide, Pariisis tõepoolest on samanimeline ehitis olemas nagu Roomas ja lisaks nimele on nad ka muus osas väga-väga sarnased. Kes ei usu, veenduge siit.  Rooma Panthéoni kohta saab lugeda siit. Ma olen neis mõlemas käinud.
Aga mitte ajaloolisest linnaarhitektuurist ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis lihtsamast asjast - postkaardid. Need olid sellised 14x14 cm suurused, värvilised ja hästi armsad. Lähemal uurimisel selgus et tegemist on siiski kahe erineva kunstniku töödega, aga erisus oli üsna väike.
Niikui ma neid nägin, lõi järjekordne idee heleda lambikesena peas põlema ja ära ma nad sealt ostsin.
See oli aastal 2013.
Piltide autoriteks on kaks naist, ühel nimeks Marie Cardouat (tumesinine, helesinine, punane pilt) ja teisel Gaëlle Boissonnard (roheline ja kollane pilt). Üritasin kummagi kunstniku kohta midagi ka guugeldada, aga loomulikult olid mõlema kodulehed prantsuskeelsed, millest mina tuhkagi ei taipa. Mõlemad armastavad joonistada selliseid väikesi haldjataolisi daamikesi, eriti Boissonnard. Cardouat joonistab aeg-ajalt ka stiliseeritud loomi või vaikelusid.
Ühesõnaga, ostsin 5 postkaarti, hinnaga per 1,50 eurot kaart ja tõin koju. Siin muidugi tulid muud tegemised peale ja kaardid jäid kuhugi sinna, kuhu ma nad tol hetkel väga hästi ära panin "nii et kohe oleks leida". Need ootasid seal 2 aastat, enne kui ma nad suurkoristuse käigus üles leidsin. Vaat nii hea koht oli!
Kuna mul oli jätkuvalt selge pilt silme ees, kuidas need asjakesed Väikepeaiku toas välja peaksid nägema, läksin ma ühel päeval piltide raamimistöökotta asja uurima - et mis maksaks ja kui kiiresti saaks. Soovid olid mul tagasihoidlikud, kuna poole projektist plaanisin jälle ise valmis nikerdada. Raamimistöökoja poolt tahtsin ainult et nad kaartidele kohase paspartuu lõikavad ja kõige lihtsama, ilma värvi ja lakita peenikese puitraamiga ära raamivad-klaasivad. raamid plaanisin nimelt ise mulle sobilikus toonis ära värvida.
Ütleme nii, et valitud töökoda ei olnud mingi eriti fäänssi ja kallis koht, vaid asjatundjate hinnangul üks linna soodsaimate hindadega teenusepakkujaid. Hinnapakkumine, mille sain, viis mu minestuse äärele - ca 50+ eurot per pilt, mis teinuks kogu komplekti hinnaks 250+ eurot. Tõsi, pakkumine oli aus. Müüja luges mulle üles: tööraha, raami hind, klaas, papp, paspartuu.... Selge on see, et tegemist on käsitööga ja tean ju ise omast käest et see pole mingi odav lõbu. Seetõttu ma ka ei nurisenud et "issand, millised röövlid!" ja muud taolist. Lihtsalt vahelduseks oli väga huvitav leida ennast seismas nö teisel pool lauda ehk tellija rollis. Tegija poole pealt (see, mis tellijale nägemata jääb) olen ma siin juba varemalt kirjutanud - SELLES postituses.
Loomulikult jäi vaene raamimistöökoda minust kui kliendist ilma ja mina veendusin taaskord selles et kui sa tahad siin maailmas midagi soodsamalt saada, tuleb sul see asi ise ära teha. Erinevaid variante, kuidas selle ettevõtmisega hakkama saada, käis peast läbi mitmeid, aga lõpuks otsustasin - ostan poest enam-vähem sobiva suurusega juba valmis raamid ja kohendan neid siis vastavalt oma vajadustele. Kui raske see ikka olla saab? Natuke vineeri saagida, natuke mõõta ja lõigata....
Nagu tellimise peale nägin mõned päevad hiljem Selveris müügil olevat soodushinnaga raame suuruses 30x40 cm. Hinnaks mäletamist mööda vist 3.99 euri.
Ostsin ära, vedasin koju. Lahtipakkimisel selgus et suuremaid s...nikerdisi kui need ei ole minu silmad enne näinud. Fakt, et tegemist ei ole puidust raamidega oli mulle selge juba ostes, sest esiteks olid nad puidu kohta liiga odavad ja teiseks liiga kerged. Tühja sellega. Polnudki eesmärk et peavad just tingimata puidust olema. Tänapäeval müüb IKEA kah puitmööbli pähe pressitud papist mööblit, mõni asi. Aga see, et raamid kohe laiali hakkavad vajuma kui toetav pakendikile ümbert ära tõmmata, see oli minu jaoks ikka liig mis liig. Kuradi soss-sepad! Seetõttu tuli mul kõigepealt olemasolevad nurgad klammerdajaga ära fikseerida, enne kui üldse midagi tegema sain hakata.

Step 1 - fikseerisin nurgad
Step 2 - võtsin raami ühe külje lahti, lõikasin 40cm külgedelt 10cm jupid maha
Step 3 - kinnitasin raami uuest kokku. Nii klambrite kui PVA liimiga.

Selle tulemusel sain 30x30 cm suurused raamid. Lasin liimil 12 h kuivada, siis lihvisin hästi peenikese liivapaberiga raamide puitimitatsiooni ja liimijägid maha ning värvisin raamid akrüülvärvidega mulle sobivates toonides üle.
Lõikasin välja ka paspartuud. Selleks kasutasin kontoritarvete poest ostetud tugevat vatmanpaberit. Kuna valge paber tundus natuke liiga steriilne (mäletatavasti on Väikepealiku tuba soojades kollastes toonides), siis mõtlesin et katsetan värviliste paspartuudega. Mõeldud-tehtud. Toonisin samade aktüülvärvidega ka paspartuud igale kaardile sobivaks.
Ainuke asi, mida ma ise (ega ka Toriseja) ei julgenud teha, oli klaaside parajaks lõikamine. Ma olen kunagi näinud küll kuidas mu paps seda teeb, aga ise hästi ei tihanud. Sestap lasin Torisejal klaasid tuttava juurde viia, kes need siis vajalikku mõõtu lõikas.

Nüüd on Väikepealiku toas killuke kauget Pariisi.

 

 

Kahjuks pidin viimase galerii pildistama Toriseja mobiiltelefoniga, sestap on värvid nendel piltidel totaalselt eksitavad - kahvatud ja ebaõiged. Õiged värvid on loo alguses oleval pildil.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVIII "Voodi, mis sobib kuningliku meelega"

Selle loo peategelase saatus meenutab päris tõsiselt ühte korralikku Tuhkatriinu lugu, kui mõtlema hakata.
Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse tulin ja oma lõpmatute uuendusprojektidega siin pihta hakkasin, sundis Toriseja mind ühel päeval üles kuuripealsele pööningule ronima ja näitas mulle seal ühte esmapilgul täiesti arusaamatut rauakolaka-paari. Selgus, et tegemist on jumal ise teab mis ajast pärit raudvoodi otstega. Tema olla selle voodi omal ajal kusagilt kohalikult prügimäelt koju tassinud, kuna arvas et neid nurkraudu, millega otsad omavahel koos püsisid, võiks tal hädasti tarvis minna. Et ta kohapeal asja lammutama ei viitsinud hakata, tassis ta eitud robaka kõige täiega koju.
Mõelda vaid, mida ikka inimene metsast leida ei või, kui jahimehena mööda võsa uitab...
Igatahes nii need voodiotsad seal laka peal siis juba mitu head aastat roostetasid ja mitte keegi nendega miskit asjalikku peale ei osanud hakata. Ma ise vaatasin ka esimese hooga et oh helde viletsus, nendega pole vist midagi peale hakata. Aga kui selgus et tegelikult on nimetatud nurkrauad ka ikka veel täitsa alles ja õues kokku pannes nägi asi täiesti voodi moodi välja, siis võtsin leiu oma reanimeerimisele kuuluvate mööblirapete ootejärjekorda.
Ega vist ei ärata erilist lootust sellised jupid?

Igatahes kulus jupp aega ja lõpuks võttis Toriseja jupid auto peale ning viis kuhugi kohalike meeste juurde, kes siis need liivapritsiga puhtaks tegid ja ära kruntisid. Mida paraku päästa ei õnnestunud oli voodiraami küljes olnud vedrustus. Sellele oli karm saatus ja loodusjõud paraku fataalselt mõjunud ning vaeseke läks vanarauahunnikusse äraviskamist ootama. 

Küll aga leidis Toriseja oma kolahunnikust veel ühed nurkrauajupid, mille ta parajaks lõikas, ja seeläbi asendasime puuduoleva vedrustuse hoopis uue süsteemiga. Mina kruntisin uued rauajupid ära, Toriseja puuris neile originaalraamis olevate aukudega kohakuti uued augud sisse ja nii moodustusid servad, kuhu vahele sai voodipõhjalipid panna. Jyskis oli parasjagu sobiva laiusega põhjalaudu müügil ka, nii et ei pidanud ise üldse vaeva nägema.

Värvisin voodiraami valgeks. Väikeste nuppude jaoks ostsin Raua tänava kunstipoest punase kulla tooni akrüülvärvi. 

Ja valmis saigi tõeline luik-kaunitar. Kes oleks võinud arvata, et sellest pööningul roostetavast räbalast niisugune kaunitar saab! Tõesti, see on  voodi, mis sobib ka kuningliku meelega. 

Nüüd tuleb mul veel sobiv madrats voodile leida, aga see saab olema päris paras pähkel, kuna 80 cm laiusi madratseid on üsna harva saada. Ilmselt tuleb mul minna seda teed et ostan ise poest 90 cm laiuse poroloonmadratsi või poroloonitüki, lõikan selle 10 cm kitsamaks, õmblen (uue) katte, ja saangu vajaliku laiusega pehme  aseme. 

Väikepealik võib siis omale julgesti sõbrannasid külla kutsuda. Printsessivoodi ootab. 

Ja oh neid voodikattemõtteid, mis mul juba peas sebivad ja järgmist hooaega ootavad! 

 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVII "Selle hooaja tipp-projekt ehk tervitusi maakera "lõunaosariikidest""

Millegipärast hakkab mul seda postitust kirjutades peas kummitama riimireake kunagi ETV-s jooksnud lastesaatest "Vandersellid":

"... kui elad oma õueall, 

ei tea mis sünnib kaugemal..." 

Minul on siiani küll elus nii hästi läinud, et olen korduvalt ka oma hoovivärvavast kaugemale saanud ja igasuguseid uskumatuid kohti/asju/inimesi näinud. Mõned nähtud asjadest on mulle jätnud eriliselt sügava mulje.
Nii näiteks olen ma iga ma 100% armunud Lõuna-Euroopa linnamajade rõdudesse, mida sealsed elanikud kasutavad lillede kasvatamiseks. Mõned on neisse kohe lausa palmipuud kohale vedanud, aga üldjuhul leidub seal petuuniaid, begooniaid või igasuhuseid pottides kasvavaid väiksemaid rohelisi taimi. Praktiline eestlane muidugi veaks sellisesse paika oma jalgratta või mingi muidu tuppa mittemahtuva, ebavajaliku ja segava kola, ehk siis kuivataks pesu. Mõned näited minu püütud rõdudest:

Barcelona

Dublin

Teine asi, millest ma ühelgi reisil pilte tehes mitte kunagi mööda ei saa, on aknalaudadele, aedade külge või rõdudele kinnitatud lillekastid, avalike ruumide lilleklumbid ja muud dekoratiivelemendid. Neid fotografeerin ma ka täiesti mõõdutundetult, sest nad on reeglina
a) imeilusad ja
b) nendest saab endale oma aia tarbeks ohtralt ideesid ammutada, nii kujunduse kui taimevaliku osas.
Mõned näited nendeski:

Betws-y-Coed, Wales

Beddgelert, Wales

Betws-y-Coed, Wales

Saalbach, Austria

Saalbach, Austris

Dublin, Iirimaa

Kolmas artikkel, ilma mida pildistamata ma samuti ühtegi reisi lõplikult õnnestunuks ei pea, on majade uksed.. Dublin näiteks oli tõeline usteparadiis - seal ei leidunud kogu linna peale kahte täpselt samasugust sissekäiku, ehkki majad ise võisid terve tänava pikkuses olla äravahetamiseni sarnased nagu Lasnamäe magalarajoon. Mõned uksed, mida olen pildile püüdnud:

uksed.

Dublin

Zaanche Schans, Holland

Dublin

Lissabon

Lisaks sellele on terve Internet (eriti Pinterest, aga ka muud veebikeskkonnad) täis fotosid imeilusatest ustest maailma eri paikades, kuhu mina ise pole jõudnud. Peamiselt Lõuna-Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Põhja-Aafrika riikides. Kõikide nende ühiseks nimetajaks on värvid, värvid ja veel kord värvid.
Selle pika sissejuhatuse lõpuks ning päris-teema alustuseks ütlen, et täna räägingi ustest. Õigemini - ühest uksest Tarekeses.

Alguses nägi see välja selline kole kõhulahtisuse karva kakaroheline. Osaliselt mahakoorunud värvile oli õnnis Krunn jätnud ohtralt (küüne)jälgi selle kohta, et ta mingil ajahetkel tungivalt sellest uksest kas sisse või välja tahtis pääseda. Uks ise seisab veranda ja Toriseja töötoa vahel. See konkreetne pool paikneb verandal, töötoa poolt on uks värvitud valgeks.
Kuna mul on plaanis Tarekese verandast ikkagi üks korralik koht teha, kus saaks kas suveajal ennast mõnusalt sisse seada ja hommikukohvi juua või külalistega istuda või lihtsalt raamatut lugeda ja mõnuleda, kui aega on, siis olen selle koha sisustamise endale päris südameasjaks teinud.
Aga head asjad ei sünni üleöö ja nii ma siis alustasingi tasahilju, võttes esimese asjana ette selle nõmeda ukse. See kriipis mu sisemise sisekujundaja silma ikka päris valusalt.
Esmalt nägin kurja vaeva et seda koledat rohelist värvi maha saada. Tüüpilise nõuka-aja siseviimistlustootena oli see värv paks, kleepjas ja õline ning osutas kuumapuhurile ikka väga visa vastupanu.

Aga pärast mitu päeva kestnud võitlust sain ukse
lõpuks puhtaks ja lihvisin kenasti siledaks ka
(vt pildil vasakpoolne).

Need uksed, mida ma seni internetist imetlenud olin, olid tegelikult kõik täismahus ära värvitud ning alles siis ära maalitud, kuid mina olin nii palju oma ukse puhastamisega vaeva näinud et selle nüüd uuesti ülevärvimine tundus täieliku raiskamisena. Seepärast võtsin jälle oma safrankollase peitsi ning võõpasin ukse kollaseks (vt pildil parempoolne). Nüüd oli uks palju ilusam ja ühtlasi ka ette valmistatud edasiseks maalritööks. Töötlemata puidupind oleks olnud liiga poorne ja minu hoolega maalitud lillekeste värvi endale sisse imenud nagu Käsna-Kalle Kantpüks merevee.
Järgmise sammuna jooistasin hariliku pliiatsiga mustri ukse peale ette, siis otsisin välja oma vanad akrüülvärvid, mille ma omal ajal maalikursuse jaoks kokku otsin, ja pintslihunniku, ning hakkasingi peale. Pooled ideed lisandusid veel töö käigus, siis kui olin ette visandatud detailid ära värvinud.
Kogu selle sigri-migri maalimiseks kulus mul tubli 3 päeva. Toriseja arvas et ma vajan tõsimeelselt mingeid kangemat sorti ravimeid, sest kui ma enne olevat lihtsalt "ull väikese algustähega" olnud, siis nüüd olla lugu ikka päris metsas. :-) Siis jälle arvas et ju see on minu mingi segane setu veri, mis mul niimoodi välja lööb.
On siis metsas või pole, ei mina seda täpselt öelda oska. Selge on aga see, et kui keegi peaks kunagi välja uurima kus mina on eelmises või üle-eelmises elus elasin ja ilmneb, et see oli kusagil maakera "lõunaosariikides", siis mina olen küll viimane kes üllatub. Praeguses elus ma lihtsalt tegin ühe järjekordse pöörase idee teoks, ei muud. Selle tulemusel on mul verandal nüüd selline uks.

Teiselt poolt, muide, jätsin ukse valgeks, sest Toriseja ütles et kui tema peaks oma töötoas iga päev sellist ust vaatama läheks tema pea varsti pooleks ja silmad jääksid igaveseks ajaks igavesti kiirusega 15 km/h päripäeva pöörlema.
Mõned detailid uksest lähemalt ka.

 

 

 

Muide, tegelikult lubasin selle ukse juba aasta aega tagasi valmis saada, arvates tol korral et see saab üks lihtne ettevõtmine olema. Ihatahes lubasin ma SELLES postituses, et järgmine saab olema ukse-stoori. Tegelikult on ikkagi nii et inimene võib ju plaanida, aga jumal juhatab - läks tervelt aasta ja kaks kuud, enne kui selle projektini jõudsin.