Hiigelprojekt "Ilmapuu" ehk kuidas sõpradele antud lubadusi täita. VOL 3 (lõpp)

Kõige selle kohta, mida järgnev kirjatükk sisaldab, võib ilma ühegi erandita öelda: "Ärge seda kodus järgi proovige!"

Ma olen nüüd lõpuks niipalju taastunud, et võin juba peale töö juures hädavajaliku klaviatuuriklõbistamise ka veidi lisatrükkimist teha. Tänahommikuse seisuga - sõrmeotsad enam ei kipita. Räbaldunud ja auklikuks torgitud näpuotsad hakkavad on hakanud jälle siledamat välimust omandama. Esmaspäevaõhtuse seisuga oleksin võinud küll vabalt murdvargaks hakata, sest sõrmejälgede järgi poleks mind keegi tuvastada suutnud. Ei saa ju inimest tuvastada millegi järgi, mida tal pole.
Ühesõnaga - vaatamata sellele, et ma kõikide oluliste asjadega viimasele hetkele jään, sain ma oma suurejoonelise lapiteki esmaspäeva öösel vastu teisipäeva lõpuks valmis.
Kui ma viimasel korral sellest tekiprojektist juttu tegin, siis ma olin alles sealmaal et sinine osa oli enam-vähem koos. Pärast seda sai mul sellest mikroskoopiliste ruudukeste õmblemisest silmini siiber ja ma tegin vahepeal päris mitut muud asja. Näiteks siin paar sissekannet tagasi jutuks olnud jaapani-töö ja iiristega seeliku. Aga valmimise tähtaeg (26.aprill) muudkui lähenes hirmsa kiirusega ja ma sundisin ennast seda päratusuurt tekilahmakat uuesti kätte võtma. Pooleli jätmine ei tulnud kõne allagi.
Vahepeal käisin muuhulgas ka vatiini ostmas ja juurdlesin, mida tekile tagumiseks kangaks panna. Alguses ei olnud see asjandus ju üldse tekiks plaanitud muide, et te teaksite! Esimese hooga tahtsin ma sellest ju hoopis ühe mõnusa kerge pleedi teha, mida oleks hea jahedamal ajal ümber võtta. Selle mõttega olin ma mingi aeg tagasi Humanast ka ühe punase fliisist pleedi ostnud, et see siis tagumiseks kangaks ära kasutada. Nüüd, kui mul see lahmakas lõplikke mõõtmeid omandama hakkas, oleks tollest punasest pleedikesest ainult poole teki katmiseks jagunud. Ostsin Kangadžunglist uue fliisi. See oli ikka tõsiselt paks fliiskangas, 1.50 lai ja puha.
Tekinahk sai pärast hirmsaid pingutusi lõpuks valmis.

Oi kuidas ma vihkasin neid õhtuid, kui tulin töölt koju ja esimese asjana hakkasin jälle neidsamu tillukesi ruudukesi põrandale laduma! Hall kangas, mida ma seal mustas osas kasutan, oli selline täissünteetiline ja ajas hirmsasti narmaid, nii et kogu mu elamine oli paari viimase nädala vältel täiesti tiheda kihina 5 cm pikkuste niidijuppidega kaetud. Neid oli igal pool - põrandal, voodi peal, riiete küljes, õhus, kardinate külge kleepunult jne. Ma läksin hommikuti tööle ja rullisin oma riided enne uksest välja astumist puhtaks, aga kontorisse jõudes avastasin ikka kusagilt mingid paar-kolm jonnakat niidijuppi, mis ennast kaasa olid osanud sokutada kusagil varruka all või seeliku ääre küljes.
Laural oli ka juba masendus peal, et kas ma enam muud ei teegi kui õmblen igal õhtul ja üldse töötoast enam välja ei tule. See oli muide ohu märk, sest üldiselt ta ei pane oma toimetamiste ja telekavaatamise kõrvalt üldse tähele, kas ma kodus olen või ei. Ja kui juba tema ka märkas, et ma kadunud olen, siis pidi ikka lugu päris hull olema.
Nojah, aga see selleks. Nahk sai mul küll valmis, aga kuidas ma selle puu kujundi sinna peale tegema pidin - sellest polnud mul veel aimugi. Alguses, kui mul see idee üldse tekkis, siis ma mõtlesin aplikatsioonide peale. Aga pärast seda kui ma nägin, kui palju ma nende lapikeste kokkuõmblemisega vaeva näen ja siis mõtlesin kui suur hunnik mu tööd ja vaeva lihtsalt aplikatsiooni taha peitu kaob... see mulle ei meeldinud. Pealegi hakkas mulle ühe enam tunduma, et mul pole jälle õiget värvi kangast ka :-D. Idee number 2 oli esimese mugandus - mõtlesin kasutada poolläbipaistavt šifoonkangast, kust siis taust läbi kumaks. Aga selle teostust täpsemalt järele proovima hakates ilmnes päris kindel fakt, et mul kodus vajaliku tooniga kangaid ei ole.

Lõpuks leidsin kodust suure rulli punast kanti ja siis ... voila!... nägin ma korraga enda ees lahendust! Märkisin tekile seebiga plaani pealt enam-vägem järge ajades puu kontuurid peale ja kinnitasin kandi nööpnõeltega piki kontuure.

Õmblesin kandi masinaga teki külge, rohelised aplikatsioonid (puulehed) tikkisin salapistega hiljem juurde. Päras seda hakkas asi juba ilmet võtma. Leidsin, oh imet, kodus olemasoleva kangavaliku seest täiesti sobiliku punase kanga mis tekile servadeks sobis ja siis kinnitasin teki pealse vatiini ja fliisi külge. Algas hull töö number 2 (esimene oli lapikeste kokkuõmblemine) - teppimine. Ilmselgelt tuli tekk nii paks, et ühegi masina alla seda panna ei olnud võimalik ja seega tuli kogu töö käsitsi ära teha. Hakkasin siis peale. Puu kontuurid eraldi välja ja taustast siis 5x5 lapiruudud. teppisin seda tekki lõpuks 4 päeva, kaasa arvatud 3 vaba pühade päeva. Nii et kui teised võtsid selle kevade esimest päikest ja värvisid mune, siis teppisin mina tekki. Kasutasin pärlinõelda, sest a) see onn piisavalt väga pikk, b) see on painduv ja c) see on üliterav, nii et ma ei pea nõela jõuga läbi kanga lükkama.
Kui ma teppimise lõpetasin oli alguses sirge nõel kooldunud täiesti kaarjaks ja minu sõrmeotstest polnud enam midagi järel. Aga tekk sai valmis!
2352 tükki (lõpliku suurusega 3x3 cm), 8 m punast kanti, 23,6 m tepinguid ja lõpptulemus 1.50 lai ning 1.98 cm pikk tekilahmakas. Keegi, vist paps, küsis, et kui ma peaksin kellelegi sellise teki tellimuse peale õmblema, et mis see siis maksaks? Noh, ma ütlen ausalt - ma ei tee sellist tekki tellimuse peale mitte kellelegi ja kui kogu see vaev töötundidesse ümber arvestada siis maksaks kõnealune imetegu minu kuupalga. Ei rohkem ega vähem. Ja ma tahaks seda sõgedat näha, kes sellise summa eest endale lapiteki telliks. See peab ikka raha peale vihane olema. Sama raha eest saaks ta terve oma elamise tavalisi lapitekke täis osta.

09.-15. maini saab seda elusuuruses näha Tallinna Rahvaülikooli ruumides avatud näitusel ja pärast seda, kui keegi tahab seda imetegu omaenda silmaga näha, tuleb mulle külla tulla.

Irma unistab...

Et te ikka aru saaksite, kui hull ma tegelikult olen :-D (kes veel ei uskunud).

Kui normaalne inimene on viimased poolteist nädalat igal pagana õhtul koju jõudes esimese asjana kingad jalast ja mantli seljast võtnud ja järgmise asjana joonelt õmblusmasina taha istunud ning seal kuni poole ööni õmmelda vuristanud, siis on ilmselge, et ta ei taha mingist käsitööst lõpuks enam mitte midagi kuulda. Aga mina ei ole normaalne... "Õnneks" nõudis minu viimane ponnistus oma Ilmapuu tekiga ühele poole saada mu sõrmeotstelt halastamatut lõivu ja enne kui need uuesti terveks pole saanud, ei saa ma mingist nõela käeshoidmisest unistadagi. Ma olen küll hull, aga mitte enesepiinaja, eksole.
Seetõttu tuleb mul igasugune näputööplaan vähemalt nädala lõpuni maha matta, sest enne mu sõrmeotsad ilmselt ei taastu. Rääkimata kõikidest tuntud ja tundmatutest lihastest ja närvidest, mis mulle seljas ja kaelas nii hirmsat piina tekitavad, et ma ei saa korralikult ei istuda ega astuda.
Aga... Kuigi ma ei saa midagi teha, saan ma ometi unistada asjadest, mida ma kunagi ära teha tahaks. Ma olen läbi aegade korjanud endale kokku pilte ja mõtteid asjadest, mida ma kunagi kindlasti ära teha tahan, kui ikka Jumal annab ja liiklusolud võimaldavad. Nendest ma tahangi rääkida.

Idee nr. 1
TIKITUD SEINAVAIP
Selle pildi ja siis ühtlasi ka idee leidsin ma ükskord aegu tagasi, kui sattusin Eesti Rahva Muuseumi kodulehe vaibagaleriis ringi uitama. Selle suurepärase meistriteose teostus oli lähemal vaatlemisel nii hämmastavalt lihtne, et ma seda esimese hooga isegi uskuda ei tahtnud. Kogu efekt seisneb hoopis õigete värvide kasutamises. Selle ma teen raudselt ära millalgi. Kui muidu mitte, siis kasvõi Reedale tema Saaremaa suvilasse :-D, sest mulle meenub tema reaktsioon, kui ma talle seda pilti näitasin: "Täitsa püss värk, see on ju täpselt selline nagu mul Saaremaale seina peale vaja läheb!" :-)

Idee nr. 2
MUHU MOTIIVIDEGA LAPITEKK
Sellesse Marja Matiiseni poolt kokku õmmeldud on võimatu mitte ära armuda. Niipea kui ma seda nägin, ma teadsin - midagi sellist tahan ma kunagi teha. Minu oma tuleb otse loomulikult palju, palju palju palju väiksem kui seesinane pildil olev, sest väidetavalt olevat originaal lausa midagi 4 m pikkune olnud ja selle motiive tikkisid oh-ma-ei-teagi kui mitmed naised üle Eesti.

Idee number 3
MUHU MUSTRIGA PÕLVIKUD
Sel talvel juba nibin-nabin peaaegu teoks saanud plaan. Lõngad olid olemas, Anneli käest isegi raamat rahvusliku käsitöö mustritega laenutatud, aga muid tegemisi tuli kahjuks nii palju vahele, et enne jõudis kevad pärale kui mina vardad kätte jõudsin võtta. Aga raudselt järgmise talve projekt! Alguses Laurale ja siis endale. Sest need on lihtsalt niiiiiiiiii kuradi ilusad!

Idee nr. 4
KAZAKHSTANI RAHVUSLIK TIKAND
Järjekordselt üks töö, mis esimese hooga peale vaadates hirmus keeruline tundub, aga tegelikult tehniliselt väga lihtne on. Tahan selle üsna varsti ära katsetada. Diivanipadjana näiteks. Eks näeb.




Idee nr. 5
LAPITEHNIKAS MAALIMINE
Selle kohta ma praegu sobivat illustreerivat pilti ei leidnud, aga Marja avas täna mu silmad selle täiesti uue ja geniaalse tehnika ees ja ma kavatsen seda ära proovida. Seal saab ära kasutada kõik uskumatud ja usutavad asjad alates harutatud niidipusadest kuni vana apelsinivõrguni välja. Mõelda vaid, millist varandust ma siiani täiesti süüdimatult prügisse olen visanud. Marja on ikka uskumatu inimene selles suhtes. Ma arvan et ta ei viska tolmu ka oma majast välja, sest raudselt on ta sellele juba mingi kasutusotstarbe leidnud ja teeb sellega midagi. Taevas teab ise, mida. Aga ma ei imestaks, kui see nii oleks.
On, mida inimeselt õppida. Tõesti-tõesti.

Jaapani kirjandusest, inspiratsioonist ja ühest seinapildist - VOL 2 (lõplik)

Selles peatükis räägin sellest, kuidas mu jaapani-ainelise seinapildi idee edasi kulges ja lõpuks valmis sai.

Eelmine kord jäin pooleli seal, kus ma Margiti juures kalligraafiat harrastamas käisin ja kuidas sellest mitte midagi välja ei tulnud. Poleks eales arvanud, et üks kriipsude ja punktide joonistamine nii keeruline võib olla! Pealtnäha mõtlesin küll et no mis see ikka ära ei ole, aga karm reaalsus näitas, et ma ilmselgelt ja järjekordselt alahindasin olukorda ja ülehindasin ennast.
Sellist viga kipun ma paraku üsna tihti tegema ja ainult mu lootusetult suur ego, enesekindlus ja võime asju huumoriga võtta on siiamaani mu hinnalise p... päästnud. Noh, ja lisaks veel - Jumal pidi ka lolle aitama (joodikuid samuti, aga sellesse klanni ma ei kvalifitseeru).
Aga siis sellest valitud haikust lähemalt. Minu algne idee (Otori lugudest lähtuvalt) pildi sõnumina oli kujutada noort jaapanlannat, kes ootab oma abikaasat sõjast tagasi. Haiku pidi niisiis käsitlema ootamise teemat. Aga vahepeal toimus Jaapanis see suur looduskatastroof ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele seal, kes oma pered, sõbrad ja tuttavad selles kohutavas katastroofis kaotasid, küll hukkunutena, küll teadmata kadunutena. Me rääkisime sellest kõigest ka tookord Margitiga, kui ma tema juures olin. Arutlesime selle üle, kas riik on teinud kõik endast oleneva, et olukorda kontrolli all hoida ja oma kodanikke aidata. Ma avaldasin sügavat imetlust selle üle, kuidas jaapanlased ise käituvad. Margit kirjutas just Päevalehe arvamusküljele artiklit samal teemal, ehk et kuidas jaapanlastes löövad niisugustes ekstreemsetes olukordades välja sajanditepikkune kasvatus, traditsioonid ja kombed. Ma tõepoolest imetlen seda rahvast; imetlen seda, millise tsiviliseerituse, väärikuse ja vaoshoitusega nad olukorda talusid.
Ja siis tundus mulle, et mu pildi idee võiks olla natuke laiem kui lihtsalt ühe inimese tundeid. See võiks väljendada üleüldist ootust ja lootust, et juhtub ime ja keegi nendest, keda peeti hukkunuks, siiski veel kusagilt elavana välja ilmub ja koju tagasi pöördub. Tuhandete inimeste lootust ja ootust, mida siis sümboliseeriks seesama üksiku jaapanlanna kuju.
Margit ise oli mulle välja valinud mitu kevadeteemalist värssi - seegi ju teatud mõttes ootusega seotud: oodatakse esimesi rohelisi lehti, esimesi õisi, päikesepaistelisi päevi...
Ma lappasin tema poolt soovitatud raamatuid ja leidsin hoopis ühe Masaoka Shiki poolt kirjutatud haiku, mis mulle meeldis. Ahjaa, kes muidugi täpselt ei tea, mida haiku endast kujutab, siis palun - Wikipedia annab üsna täpse definitsiooni.
Kuna raamat oli ingliskeelne, siis toon siia selles keelse tõlke: "Cherry-blossoms blooming, Those I remember, All far away."
Nii. Mul oli nüüd olemas haiku, mul olid ka olemas internetist leitud pildid kirsioksast ja jaapanlannast. Need olid sellised

Kirsioksad ma kavatsesin valmisolevale lapipõhjale tikkida, mis puutub aga jaapanlanna kujusse, siis see pidi tulema osaliselt aplikatsioonitehnikas ja osaliselt tikituna.

Kõigepealt ma joonistasin kirjamärgid ja kirsioksa kopeerpaberi abiga kangale ja siis asusin tikkima.

Alguses plaanisin kasutada kirjamärkide tikkimiseks musta niiti, aga vahepeal oli mul veel ideesid juurde tekkinud selle pildiga ja valisin hoopis pruuni. Seda sellepärast et mingil hetkel pidin hakkama mõtlema ka töö viimistlemisele ja äärtele. Ideid oli igasuguseid, aga siis tuli "päästja" Saatus ise minu tekstiilikunstnikust sõbranna Merikese näol, kes kinkis mulle sellise raamatu:

Ma lappasin seda raamatut korda tuhat, istusin tunde You Tube´is ja uurisin, kuidas seda tikandit tehakse, imetlesin nende tööde värvikooslusi ja leidsin lõpuks oma meelehärmiks, et kuna Eesti vabariigis ei ole mitte kusagil müügil sellist asja nagu valge kopeerpaber, siis... jääb kahjuks mõneks teiseks korraks see idee. Aga niipalju ma ikka sealt tarkust sain et mustast kangast ma serva ei tee pildile. Liiga kontrastne. Teen pruuni. Ja sellest ka pruun tikand.

Servade jaoks pruuni linast kangast leida osutus meie kaubanduses ootamatult (sic!) ka päris kõvaks pähkliks, aga lõpuks ikkagi vedas ja leidsin.








Kinnitasin pildile vatiini taha ja teppisin läbipaistva niidiga kõikide õmbluste vahel pildi vatiini külge kinni. Nii jäi üldmulge selline õhuline ja pehme.
Ja valmis ta saigi, see minu 59x62 cm jaapani-teemalist seinapilti. Taevas ise teab, kuhu ma selle pärast näitust paigutan. Võimalik, et endale töö juurde kabineti seinale. :-)))))

Jaapani kirjandusest, inspiratsioonist ja ühest seinapildist - VOL 1

Selles peatükis avaldan siis lõpuks esimese osa mitmes eelnevas sissekandes vihjatud jaapani projektist. Konkreetselt ühtegi uut nippi ei õpeta, küll aga võite siit aimata, kui palju taustainfot ma enne mingi töö tegemist läbi nämmutan ja mismoodi alguses ühtmoodi välja nägema pidanud ideest tegemise käigus hoopis midagi muud saab.

Selle jaapani-ainelise töö idee tekkis mul juba mitu kuud tagasi tegelikult. Kes mäletab, siis esmakordselt mainisin seda juba siis kui teatavaks sai, et minu suurejooneline lapikursus Marja Mattiiseni juures lõppeb sama suurejoonelise näitusega. Olin just lõpetanud Otori lugude sarja lugemise ja tundsin, et tahan midagi nendele pühendatut teha. Idee hakkas mu peas kujunema kildhaaval. Alguses värvid, siis taust, siis juba suurem pilt. Päris lõplikku ettekujutust ma ei saanudki. Vahepeal nagu oli midagi, aga see kadus.

Mulle on alati tundunud, mistahes jaapaniainelist raamatut ma ka ei loeks, et kogu neis kirjeldatud tegevus toimub justkui läbi mingi roosa või helesinise hämuse kardina. Ja et alati jääb miskit lõpuni adumata või kuhugi kaugele... kuhugi, kuhu ma ei küüni. Ilmselt tuleneb see sellest minu jaoks nii eriskummalise ja arusaamatu kultuuri erinevusest, mida ma ei suuda lõpuni hoomata. Ma ei mõista seda, aga see tekitab minus mingit seletamatut respekti ja lugupidamist. Ja ma ei tea tegelikult, kas ma tahaksingi sellest lõpuni aru saada. Mulle isegi meeldib see loor, mis kogu seda maailma varjab ja lõpuni näha ei võimalda. Mõned asjad siin maailmas peaksidki jääma varjatuks ja salapäraseks, ma leian.
Aga see selleks. Otori lood. Imeilus armastuslugu; lugu vaenust ja kättemaksust, müstikast ja salapärast, aust ja õilsusest. Ma soovitan kõigil seda sarja lugeda ning ignoreerida sealjuures kirjaniku ülestunnistust, et tegemist on väljamõeldud toimumispaigaga ja tegelastega. Sellised raamatud puhastavad hinge ja panevad sind mõningaid asju hoopis teises dimensioonis nägema. Sellepärast peaks seda lugema. Üldse... peaks jaapani kirjandust lugema.
Ma teadsin algusest peale seda, et ma tahan selle töö peale tikkida mõnda autentset jaapanikeelset haikut. Originaali. Midagi, millel on tähendus ja mõte. Lihtsama vastupanu teed minnes oleks võinud ju võtta ka mingi suvalise jaapanis toodetud eseme ja sealt mõned kirjamärgid maha viksida - kes neist ikka aru saab ja lugeda mõistab - aga ma tõesti ei tahtnud, et kogu mu töö ja vaev saaks pärjatud suvalise lausejupiga a la "nuudlid tomatikastmes" või "ärge minge üle tee fooriga tähistamata kohas". See oleks ikka haledalt nõme olnud. Otsustasin kohe, et palun abi oma jaapani keele asjatundjast sõbrannalt.
Margit on jaapani keele õpetaja ja tal on magistrikraad Tôkyô Gakushûin ülikoolist jaapani klassikalise teatri erialal. Ise aastaid Jaapanis õppinud, praegu tegeleb tõlkimise ja Tallinna Ülikoolis loengute pidamisega.
Miks ma Margitist nii pikalt räägin? Aga sellepärast, et ta on mulle juba kaua aastaid väga hea sõbranna ja ma olen teda alati respekti ja imetlusega vaadanud, kuidas ta selles minu jaoks nii mõistmatus kultuuris vabalt orienteerub ja ringi laveerib. Ta väärib igatahes pikemat tutvustamist, praeguses kontekstis kasvõi sellepärast, et ilma temata oleks mu töö jäänud poolikuks ega oleks olnud üldse see, milliseks ta lõpuks kujunes.
Kuid sissejuhatus on juba küllalt pikaks veninud. Et nüüd tööst endast rääkida, siis võtsin ma spetsiaalselt ette visiidi Abakhani, et minna otsima just nimelt neid kangaid, mida ma endale ette kujutasin, et mul selleks tööks vaja läheb. Kodus mul ju praktiliselt kangaid ei ole, eksole :-D
Väga keeruline oli. Mul oli silme ees, milliseid toone ma tahan, aga selliseid... lihtsalt ei olnud! Pealegi pani mu valikule piirangu peale kangas ise: minu ettekujutuse kohaselt oleks need pidanud olema kerged, siledad, siidised, aga mitte läikivad. Voodrikangas oleks kõige parem valik olnud, aga leida meie kaubandusest a la 4 erinevat tooni omavahel harmoneeruvat roosat voodrit - enne leian ma tänavalt paki 500-euroseid kui sellise valiku kangaid. Veetsin seal kangapoes ikka üsna kaua aega. Jõudsin vahepeal juba oma värvigamma ideed juba ka edasi arendada ja lõplik valik on siis siin.

Rasked ja läikivad idamaiste mustritega kangad plaanisin aplikatsioonide jaoks, helesinine tüll lisandus otsingute käigus ja pruunist linasest räägin veidi hiljem, et kust see siis tuli.
Kangad koos ja esmane idee peas olemas, asusin siis asja kallale. Oma ühes eelmises sissekandes (mustade roosidega punane mobiilikott) kirjeldasin seda, kuidas ma nägin ilmatumat vaeva, et välja mõelda, kuidas neid lainelisi ribasid välja lõigata ja omavahel kokku õmmelda. Nüüd plaanisin samas tehikas teha kogu pildi tausta. Ma ei hakka lugema, mitu korda ma enne puusse panin kui nipile pihta sain, aga ma sain!
Tulemus oli lõpuks niisugune:

Kleepisin eelnevalt kõikidele kangastele tugevduseks taha liimiriide. Alguses tundus hea ideena, pärast kahetsesin. Seda sellepärast, et kui ma õmblusi maha pressima hakkasin tõmbus liimiriie kanga tagumisel küljel omasoodu kokku ja kortsutas ühtlasi kanga endaga kaasa. Tuleb tunnistada, et ühel järgneval etapil kiskusin ma mitme koha pealt limiriide lihtsalt uuesti ära. Aga sellest edaspidi. Niisiis - taust oli mul nüüd valmis.
Järgmine käik oli minna Margiti juurde ja leida see haiku. Ja mitte lihtsalt leida, vaid see ka tõeliselt pitsliga kalligraafilises kirjas paberile maalida. Mul nimelt oli kindel plaan see ilusti üles kirjutada ja siis läbi kopeerpaberi kangale kanda ning kirjamärgid peale tikkida. veetsin Margiti juures ühel laupäeval oma paar-kolm tundi, et sellega tegeleda ja lõpuks aru saada, et mis puutub jaapani keele ilukirja siis olen ma täielik kobakäpp. Pärast lugematuid kordi proovimist ja katsetamist polnud ma ikka veel võimeline rohkemaks kui sellised haledad vigurid:

Kõige pealmine leht ei lähe arvesse, see on juba arvutist välja prinditud ja ilus. Margit ilmselgelt tüdines minu saamatusest lõpuks ära ja kogu oma diskreetsuses ütles lihtsalt, et kirjutab mulle sama teksti arvutisse, "et ma saaksin kodus edasi harjutada" Yeah-yeah... Aga ma mõistan teda.
Üldiselt - mis seal salata - ma läksingi lõpuks kergema vastupanu teed (ja see oli selle projekti juures tõesti üks ja ainus kord, kui ma seda tegin!) ja kasutasin seda arvutis kirjutatud varianti, mitte käega joonistatut.
Aga sellest kõigest järgmine kord.

Mantli tuunimine ja peegelpildis muster

Selles peatükis tuleb juttu Kadi mantlite tuunimisest ja nipinurgakeses :-) räägin sellest, kuidas mina olen enda jaoks lahendanud peegelpildis mustrite probleemi.

Kiired ajad, kiired ajad. Tööd on taeva ääreni ja kõigele lisaks tormab aeg lausa ahvikiirusel maikuu alguse poole, mil mu lapitöö kursus suure pidulikkusega ühele poole saab ja näituse jaoks tööd valmis peavad olema. Kuhu see märtsikuu kadus, tahaks ma teada?
Ilmapuu projekt on juba hirmuäratavalt hulk aega n.ö. on hold-režiimil olnud, sest vahepeal olen siin umbes 100 kolleegide rõivaeset pikemaks-lühemaks-kitsamaks-laiemaks õmmelnud (kuna ma olen ju mitteametllikult ka Kutsekoja ihu-hädaabi-rätsep) ja muuhulgas ka kohustuslikku sotsiaalelu elanud, sest uskuge või mitte, mul on ka selline asi olemas.
Aga mantel. Kadi ema mantel. Ma kunagi Kadi enda mantlile tegin naturaalmajandusliku vahetuskauba raames (tema sai tuunitud mantli, mina sain elutuppa 4 tumbat :-D) tikandid peale ja nüüd, aastake hiljem, leidis Kadi ema et tema mantlile kuluks samuti üks kaunis muster ära.
Kadi mantel omal ajal tuli selline välja, muide:

Kuigi mul on pidevalt tuline kiire nagu Kuradil Põrgus, võtsin ma ikkagi selle töö muude asjade vahele. Originaalis oli Kadi ema mantel täiesti tavaline liivabeež ilmetu mantel. Selline, nagu neid meie kaubanduses kahjuks kümneid ja sadu riidepuude peal saadaval on.

Alguses pidasime plaani et teeks midagi taskuklappide ja krae peale, aga minu arvates olid need liiga väikesed pinnad et sinna midagi asjalikku ära mahutada. Pakkusin välja plaani B, et teen mustri piki hõlmaõmblust, ülevalt kuni alla välja. Mahub rohkem, on silmatorkavam ja jätab (mis seal salata, iga naise salajane unistus) kandjast optiliselt saledama mulje ka.
Mõeldud-tehtud.
Olgu öeldud, et mantli tikkimise juures kehtib 100% see vana tõde, et eeltöö on kõige kehvem ja aeganõudvam. Ja seejuures iroonilisel kombel muidugi kõige olulisem (ülla-ülla), sest kui seda kuidagi ülejala teha, paistab see kohe silma. Aga asja juurde.
Ma ütlen kohe alguses ära, et see viis, kuidas mina mustrit mantlile peale "monteerin", on puhtalt aja jooksul ja isiklikele kogemustele rajatud süsteem. Tõenäoliselt on õppinud käsitöölistel ka mingi lihtsam ja loogilisem viis seda teha, aga ... mina seda muidugi ei tea. Lihula tikandi kursustel näidati küll mingit nõelaga kalka peal olevasse mustrisse tehtud aukudesse hambapastajälgede tegemist ka ja mida iganes, aga see tundus minu jaoks ikka väga süvakosmos olevat. Ega vanale koerale enam uusi trikke naljalt ei õpeta.
Mina alustan asja niimoodi, et kõigepealt ma võtan kalka ja panen selle riideesemel selle koha peale, kuhu muster peaks tulema. Olgu see siis krae või tasku või nagu antud juhul siis, hõlm.

Edasi joonistan kalkale selle detaili piirjooned ja lõikan selle järgi kalkast tüki välja. See on selles mõttes hea, et esiteks - mul on kohe selge, kui suurt mustrit ma saan sellele pinnale joonistada, ja teiseks - hiljem on hea nendesamade piirjoonte järgi paberit rõivatükile tagasi asetada. Ka peegelpildis.
Nii. kui kalkast on sobiv tükk välja lõigatud, siis kannan sinna peale mustri. Seda võib teha nii suvalisest ajakirjast maha kopeerides või vaba käega joonistada. Mina joonistasin vaba käega.

Edasi, kui muster on kalka peal olemas, läheb mul vaja kopeerpaberit ja kalkasuurust tükki tavalist köögipaberit. Kopeerin kalka peale joonistatud mustri köögipaberile. Ja kindlasti ka kalka enda suuruse! Ja siis sama asi teistpidi. Keeran kalka tagurpidi, muster allapoole, ja kopeerin sama mustri ka teistpidi teisele köögipaberile. Siis lõikan köögipaberist samasugused tükid nagu kalkatükidki. Kinnitan need nööpnõeltega rõiva külge. Seda on nüüd hea teha, sest ma saan mustri täpselt mllda detaili kulgemise joont paigutada.
Asi näeb lõpuks välja selline:

Kui see on ka tehtud, siis hakkab kõige igavam töö. Võtan valge niidi ja hakkan kogu mustrit läbi paberi kangale traageldama. Paberi enda rebin ettevaatlikult ära, kui muster valmis.

Kui kogu muster on ära traageldatud, hakkab niiöelda mõnus töö ehk tikkimine ise. See on eelnevaga võrreldes juba hulga lõbusam, sest siis tuleb niidi värvid valida (kui seda enne tehtud pole juba) jne.
Kadi ema mantel sai siis selline lõpuks.

Mõned mu varasemad tuunitud mantlid kah siis siia juurde.

Selle punase mantliga on mind juba kõik mu tuttavad näinud. Sai teine paar aastat tagasi lausa Itaaliast, Rooma linnast ära toodud, kuna Tallinna Zara poe müüjad kinnitasid mulle jumalakeeli et Eestisse on sama mudelit tellitud ainult musti, valgeid ja beeže (no kassa imet näe, eksole!) Ja kui mina siis Roomas, sealses Zara poes punast nägin, ostsin selle viivitamata ära. 2 päeva pärast seda kui ma olin oma tuttuut iludust Tallinnas seljas saanud kanda, jalutas mulle Hobujaama trammipeatuses vastu üks naine - arvake ära, millega? - minu mantli klooniga!
Oi-pekki, ma vihastasin. Läksin koju ja sõna otseses mõttes lõin pastaka mantlisse, ehk et tõepoolest joonistasin pastakaga suvalise mustri varrukaotstele ja krae äärde. Tikkisin musta niidiga ja pärlitega üle ja nüüd võin küll öelda, et sellist mantlit pole mitte kellelgi teisel.

Või noh, kui nüüd päris piinlikult aus olla siis üks üsna sarnane mantel liigub Tallinnas ringi veel küll. Aga ma kinnitan et see on üpriski väike number, sest seda kannab minu tütar Laura-Heleen. Me kevadhommikutel läheme mööda Telliskivi tänavat nagu kaks klooni :-) Pelgulinna Gümnaasiumi poole.

Seda minu musta villast mantlit teab enamus minu tuttavatest samuti. Võiks öelda et ma päästsin selle mantli elu, sest see oli tõepoolest igavusse suremas, niivõrd ilmetu oli ta alguses. Siin on peegelpildis mustri kasutamine kõige paremini näha. Osa lillemotiivist võtsin kusagilt ajakirjast, aga ülejäänud olen jälle vaba käega ise juurde lisanud.

Siin on mu vanale kolleegile If Kindlustuse päevilt, Gerlile, tehtud teksajakk. See on veel sellest perioodist, kui ma usinalt esimesi katsetusi paeltikandi vallas tegin.

Ja siin on Käti tellitud kleit. See on nüüd vaba käega joonistatud lillepunt ja samuti peegelpildis.










Vaat nii.
Järgmine kord ma üsna kindlasti räägin oma jaapani-projektist, sest see on nüüd peaaegu valmis mul ja sellega on ikka oioi-mis-vett-ja-vilet nähtud.
Aga praeguse hetke seisuga - mulle tulemus juba vöga väga meeldib. Loodan selle millalgi järgmise nädala alguses juba valmis saada ja siis presenteerin ilmarahvale. It´s a promise!