Väike tagasihoidlik toolipäästmise projekt

Pärast seda kui ma magamistoast seal ajutises asupaigas olnud tugitooli tema õigesse kohta ehk elutuppa paigutasin, jäi mu tudukambrike täitsa ilma toolita. Aga tooli on sinna väga vaja! Tahad hommikul unise peaga näiteks jalad sukkpükstesse sihtida, aga tagumikku pole kuhugi toetada. Seisad seal siis nagu kurg ühe jala peal ja püüad poolmagavas olekus varvastega snaiperi täpsust arendades õigele kohale pihta saada. No ei. No ei. Aastaid tagasi võisin ma jah sedasorti hulajoogat harrastada, aga nüüd on ikka mingit kindlamat pidepunkti vaja.
Alguses mõtlesin, et ostan kusagilt kasutatud mööbli turvakodust (ehk teiseringipoest) jälle mõne toeka tugitooli millega saab üht-teist peale hakata, ja probleem on lahendatud, aga ühtegi sobivat kandidaati ei hakanud silma.

Ja siis, ühel päeval kui ma järjekordselt Mustamäe teel vana mööbli varjupaigas ehk Sõbralt Sõbrale poes ringi tuulasin, nägin ma seda väikest õnnetut päris poe nurgas konutamas.
Ta oli kunagi väärikas tool olnud. Seda oli näha tema tugevast karkassist, ilusast puitmaterjalist ja stiilsest disainist. Siis aga oli keegi kuri inimene temaga halba nalja teinud ja ta ära rikkunud. Nüüd ta siis konutas häbinäoga seal neljajalgsete santlaagris koos teiste omasugustega. Leidus seal nii lombakaid kui logisevaid, koerte närituid ja rottide puretuid, plekilisi ja pinnulisi, kooruva värviga ja räbaldunud kangakattega isendeid.
Kaevasin ta sealt viletsusekuhja alt välja ja veendusin, et tõesti - ei logise, ei nagise, ei lonka.
Hinnaks oli talle 9 eurot pandud ja selle eest ma ta vastuvaidlematult ka omastasin.
Väikepealik Laura, kes ka minuga koos poes oli, haaras uue pereliikme kohe kaenlasse ja tõime tooli kenasti trolliga koju.



Kodus oli mu esimeseks tööks eemaldada vaesekese küljest see jõledus, mis temaga tehtud oli. Nimelt oli tema eelmine omanik leidnud jumal teab millisest kaubandusasutusest pruuni-hõbehallikirju vakstu, ja ausa tooli istumiseosa sellega katnud! Kuskohast on võimalik küll seesugust disaintoodet osta, ma tahaks teada!? Hoiaksin seal kilomeetrite kaugusele. Püüdsin endale ette kujutada veel mõnda värvikombinatsiooni, mis kasvõi ligilähedaselt sama koledana mõjuks, aga ei suutnud peaaegu midagi välja mõelda. Kõige lähemale jõudis halli-beeži kompositsioon, aga seegi ei tundunud sama hulluna. No vaadake ise.

Järgmiseks oli vaja kunagise varjupaigaelaniku puidust osad ka puhtaks teha sest mine tea, kus ta kõik ringi kolanud oli. Arvestades seda kõntsakihti mis teda kattis ja mis esimese hooga kohe väljagi ei paistnud, oli ta ikka näguripäevi näinud. Lähenesin alguses tallegi oma lakieemaldaja-kemikaaliga, aga peagi selgus, et tema juures teeb korralik liivapaber sama tõhusa töö ära. Paar nädalavahetust minu miljonivaatega värkstoas ja tool oli puhas nagu ponks.
Siis katsin ta kenasti oma puiduõliga (Tikkurila Nostalgia Beeswax Oil) üle ja inetust pardipojast oligi peaaegu luik saanud.



Samal ajal kui ma päevavalgust ära kasutades rõdul toimetasin, hakkasin õhtuti toolile uut katet tikkima. Leidsin jälle ühe laheda Ukraina rahvariidetikandi skeemi ja kombineerisin selle endale sobivate värvidega mustriks.
Sellegi valmissaamine võttis paar nädalat aega. Igal õhtul natukesehaaval, mis tööasjadest ja muudest toimetustest üle jäi.
Täpselt 2 nädalat ja 12 250 pistet (lugesin üle!) hiljem oli tikand valmis.






Valmiskujul näeb minu varjupaigast toodud tool nüüd magamistoas selline välja. Saab istuda ja saab astuda. Tubli mööblitükk oma uues kodus.

Puidust vaasi uus elu

Inimesed hindavad ikka väga erinevaid asju siin maailmas, olen ma aru saanud.
Paar aastat tagasi pakkus ema mulle ühte suurt puidust põrandavaasi, mille ta oli omakorda ühelt sõbrannalt endale küsinud, kuna too vaasi ära visata tahtis. Jumal tänatud, et emps minu puiduarmastusega kursis on ja seetõttu teadis, et ese mind huvitada võiks.
Mul läksid tõesti silmad kohe peas põlema, kui ma seda iluasja nägin. Tegemist oli väga suure, hilisemal mõõtmisel 65 cm kõrguse täispuidust põrandavaasiga, mille kunagine paks lakikiht oli selleks hetkeks mitmest kohast kooruma hakanud ja tekitas nüüd pinnale inetuid krobedaid laike.
Ehkki vaas nägi välja nagu leeprahaige, oli ta muidu täiesti terve ja imeilus puidumuster aegunud viimistluse all samuti säilinud ja selgesti nähtav. Väidetavalt olevat tegemist vahtrapuuga, aga kuna mina oma võhiklikkuses kahjuks puiduliikide vahel nii peenelt vahet teha ei oska, siis selles osas kindel ei ole.
Tegelikult polnud see ka oluline, sest ma juba nägin vaimusilmas milline kaunitar sellest tuleb, kui ma tollele õnnetule vanurile uue elu sisse puhun.






Alguses plaanisin lakikihi liivapaberiga eemaldada, aga taevas olgu tänatud tarkade inimeste eest.
Mina omakorda olen tänulik, et mõned nendest mulle sõpradeks on sattunud. Näiteks Ojar, kes teab absoluutselt kõike kõigest, mis puudutab ehitustöid. Tema laitis mu liivapaberiplaani maha ja tegi seda väga mõjuvate argumentidega: esiteks võtab see nühkimine hullupööra aega ja on töömahukas, teiseks kriibib liivapaber, isegi kui viimases faasis kasutada eriti peenikest paberit, puidupinna karedaks ning võib tekitada sinna nähtavaid lihvimissuunalisi kraapeid. Eriti minusuguse amatööri käes, mõtlesin ma endamisi juurde ning nõustusin Ojari ettepanekuga kasutada laki eemaldamiseks vastavat ehituskeemiat.
Läksingi siis ehituspoodi ja naasesin sealt sellise tootega. Kaalusin poes tükk aega kas seda siiski osta, sest kui purgil olevat silti uskuda, siis on selle kasutamine erakordselt komplitseeritud - ära katsu käega, ära hinga sisse, ära söö samal ajal (OK, kõlab mõistlikult), ära suitseta ega hoia tuleohtlikke vedelikke läheduses,  ära vaata (mismõttes?), ära lase vastu riideid, ära aja silma, hoia eriti hästi tuulutatavas ruumis a la temperatuuril 22,3 kraadi celsiuse järele jne. Nimekiri keeldudest tundus lõputu ja ma täitsa ootasin, millal ilmuvad sinna ka read "ära kasuta värvi ja laki eemaldamiseks vanadelt puidu, metalli ja muudelt pindadelt" ja "ära osta seda toodet". Nende kaheni asi siiski ei läinud ja kohu ma selle purgiga siis tulin.
Vedasin vaasi rõdule, sest see on Urukajaka pesas kõige suurema tuuletõmbega koht. Seal pole ka lugu kui hirmsat vahendit põrandale peaks sattuma. Loodetavasti see ennast läbi betooni ei söö, mõtlesin.
Varustasin ennast kummikinnaste, respiraatori, eriti vanade tööriiete ja terve vaba laupäevase päevaga ning asusin asja kallale. Katsetasin alguses vaasi põhjast, niivõrd kuivõrd seda põhjaks saab nimetada. Nimelt ei olnud vaasi tegija arusaadavatel põhjustel ette näinud, et sellesse peaks kunagi vett ja lõikelilli panema, niisiis oli ta sellekohase kiusatuse vältimiseks vaasile põhja sootuks tegemata jätnud.
Nii et tegelikult, kui tahta detailides täpne olla, siis ei tohiks seda vaasi nagu päriselt vaasiks nimetadagi. Pigem on tegemist vaasikujulise puidust toruga. :-)
Igatahes oli autor toru põhjapoolse poole siseküljele põletanud sisse oma initsiaalid ja aasta. Tuleb välja, et see vaas on 7 aastat vanem kui mina :-).


Kasutusjuhendi kohaselt tuli purki suletud hirmus tapjakeemia pintsliga töödeldavale pinnale kanda ja siis sõltuvalt eemaldatavast värvist või lakist 15-45 minutit oodata. Mina katsetasin esimest korda umbes paarikümne minuti pärast ja kuramus, mitte midagi ei olnud muutunud. Visuaalsel vaatlusel ei toimunud ka midagi, ehkki ma eeldasin et sellise tutvustuse peale peaks vana lakk selle ainega kokkupuutest visisema ja kobrutama hakkama ning siis kabuhirmus ise lahkuma. Midagi sellist paraku ei juhtunud. Kulus tervelt pool tundi, enne kui kõva lakikiht kleepjaks meetaoliseks massiks muutus, mida ma siis pahtlilabidaga eemaldama hakkasin.
Aga tulemus oli nüüd ka silmaga nähtav. Kole ja visa kollane kiht taandus ning asemel jäi puhas puit oma imetabase mustriga.
Terve vaasi puhastamiseks kulus ikkagi peaaegu 6-7 tundi, sest kui laki pealmine kiht oli eemaldatud, ilmus selle alt välja veel mingi valkjas "järellaki" kiht, mida esimese hooga tähelegi ei pannud. Aga see tuli pahtlilabida abiga juba kergesti ära. Päris puhta puidu saamiseks tuli lõpuks ikkagi korraks ka peenike liivapaber appi võtta, aga nüüd ei pidanud sellega enam nühkima, vaid sai õrnalt üle pinna silitada.

Selle aktsiooni tulemusel oli mul terve rõdu lõpuks kirjeldamatut sodi ja puru täis ning mu jalalihased veel 2 päeva pärast haiged, sest ehkki juhendi kohaselt oleks ma pidanud ennast sellest ainest meetri kaugusele hoidma, kujunes töötehnika ikkagi niisuguseks, et ma lõpuks seda ümmargust ja igas suunas veerevat põrgulist süles paigal pidin hoidma. Aga see sunnik kaalub 7,5 kilo. Ma kaalusin huvi pärast ära.

Lõpuks olin kõik selle jama kogu vaasi küljest eemaldanud ja alles jäi ilus puhas puit.
Siin pildil on näha kui ilus tegelikult see muster mõne koha peal on, mis paksu lakikihi alt välja ilmus.

Lõppviimistluseks kasutasin erinevalt eelkirjeldatud killer-plägast hoopis kasutajasõbralikumat vahendit, milleks oli Tikkurila mesilasvahaga puiduõli.
See tundus Puremaxiga võrreldes süütu nagu beebitoit - ava ainult purk, võta pintsel ja kuku maalima. Hinga sisse või vahi otsa, söö või suitseta, tee mis tahad põhimõtteliselt.
Nüüd on mul igatahes kodus olemas erakordselt ilus sisekujundusaksessuaar. Ma veel mõtlen, mis ma sinna sisse panen, aga tundub et see võiks olla mingi suur kimp hortensiaid või midagi. Eks näis.

Tegin kaunitarist kohe mitme külje pealt pilti, sest puidumuster jookseb erinevalt. Siin on veel natuke värskelt peale kantud õli läiget näha, aga see imbub ajapikku puidu sisse.

Sisekujunduslikud arutelud

Pärast Toriseja väljakolimist on Urukajaka pesas toimumas suurejoonelised ümberkorraldustööd korteri sisekujunduse osas. Käin mööda elamist ringi ja vahin ahne pilguga kõiki avatud pindu, nurgataguseid, uksi ja seinu, et kuhu saaks aga midagi värvida, maalida, kleepida, ümber tõsta, välja visata või juurde osta.
Laura suhtub sellisesse entusiasmi alalhoidliku ettevaatusega, sest igasugune initsiatiiv võib ju viia selleni, et ma tema ka projekti kaasan ning see tähendab ühtlasi, et tal tuleb oma tavapärasest mugavustsoonist välja astuda. Seda ei või muidugi juhtuda, mistõttu ta eelistab hetkel minu pööraseid ideesid pigem ignoreerida. Vähemalt enamuse ajast.
Aga ma võin vajadusel väga veenev olla. :-)
Paar õhtut tagasi kui ma talle oma järjekordseid ideesid avalikustasin, jäime sisustuse teemadel pikemalt juttu ajama. Rääkisime sisekujunduse erinevatest stiilidest üldse ja sellest, mis kellelegi meeldib. No ja muidugi ka sellest, millisena me kumbki Urukajaka pesa ette kujutame.
Jutu käigus selgus kui erinevad me tegelikult oleme ja kui hea see on, et tal on vähemalt oma tuba, kuhu mina oma pööraste ideedega sisse ei pääse. Kui mina armastan lõunamaist värvipillerkaari ja kirevust ja natuke sellist boho-stiili, siis tema trenditeadlikuna on täiesti viimase aja moeröögatuse kütkes ning fännab seda valget ja igavat skandinaavia kujundust. Õige elamine olevat ikka ühevärviline, hele ja paljude peeglitega, kust saab ennast maast laeni vahtida, arvas Laura. Roosat võib aktsendina sees olla, aga muidu olgu ikka kõik ühtlaselt kriidikarva. Minu jaoks kõlab nagu balletistuudio, aga mida ma ka tean. Tema igatahes kavatsevat enda toa just selliseks kujundada, mis tähendab et kunagi vajalikuks peetud punane sein tuleb nüüd valgeks tapeetida ja olemas olev mööbel samuti heledaks tuunida.
Minu värviküllase visiooni peale arvas ta naljaga pooleks, et ma ikka täitsa hull olen. Kõik need plaanid  rohelistest raamaturiiulitest, tikitud tugitoolidest ja maalitud kapiustest olevat täiesti pöörased ja selline kirju elamine nägevat tema arvates lõpuks välja nagu PENSKARI KORTER! :-) :-) :-)

Oma mõtte kinnituseks lasi Laura mul laupäeval ehituspoest kleebitavat kapikattematerjali osta ja tahtis, et ma tema kirjutuslaua ja väikese kapi sellega ühtemoodi heledaks muudaksin. Tehtud, mõeldud, nagu öeldakse. Olen nõus tema elamise palatilaadseks võõpama, kui ta selle eest minu helesinise esiku välja kannatab.
Mis kleepmaterjalisse puutub, siis olen ma kindlamast kindel, et mul on sellega seoses mingi karmavõlg, mille tõttu ma elu lõpuni raamatuid kiletama pean. Igal aastal septembris koolist koju toodud õpikute ja töövihikute virnad olid tõeline hiina piin mu jaoks, mistõttu ma ei jõudnud oma õnne uskuda kui sel aastal mitte ühtegi ei tulnud. Ooo, õnnis gümnaasium, ei jõudnud ma oma ilusat elu küllalt ära tänada. Aga karma, see everlasting bitch, arvas, et aitab küll rõõmustamisest, ja saatis Laurale pähe selle jõletuma mõtte et ma peaksin nüüd ta mööbli ära tuunima. KLEEPTAPEEDIGA.
Kõik senised raamatukuhjad kokku on selle kõrval ju lausa lust ja meelelahutus olnud.

Kapiga oli iseenesest lihtsam, see oli väike. Uks ja sahtel käisid ka üsna lihtsalt ära ja tagasi ka.

Aga lauaga oli rohkem häda, sest see rambes on ju suur. Iseenesest poleks seda üldse üle kleepida vaja olnud, aga et kapp oli algselt teist värvi pruun ja Laura tahtis mõlemaid samasugusteks, siis oligi vaja niigi hele laud veel tapeediga ka üle tõmmata.

Tulemus selline:

Nüüd tuleb vist mingil hetkel sein käsile võtta.
Aga enne seda juhtub kindlasti huvitavaid arenguid minu seinakapi ustega, esiku seinaga ja elutoa raamaturiiulitega. Valget värvi pole nende juures mõtet tõesti oodata :-) Ja ma annan pühaliku lubaduse, et mitte ühtegi millimeetrit kleeptapeeti ei näe minu poolses kajakapesas ka iialgi.
Stay tuned! Üht-teist juba toimub!









.

Väikeprojekt "URUKAJAKAS TUUNIB PESA" - I osa "Tikitud tugitool sai valmis!"

Kõigepealt TAMP-TARA-DARA-TAMP-TARA-DARA-DAMP-DAMP-TRATAAAAA!!!!! 
Kätte on jõudnud minu Käsitöömesilase blogi esimene suur juubel, sest tänane postitus kannab järjekorranumbrit 100!!!! 
Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks minu tegemisi siin jälgida. Teid on üsna palju, kui statistikat uskuda. Tore, kui keegi siit endale mõtteid, inspiratsiooni või julgust ise katsetada on saanud - siis pole mu kirjutamine mitte asjatu olnud. 
Tänud ka kõigile teile, kes te minu käest aegade jooksul üht-teist tellinud olete. Paljusid siin kirjeldatud asju ei oleks kunagi sündinud, kui teie poleks soovi avaldanud. 

Eriti vahva on see, et tänase juubelipostitusega saab alguse täiesti uus projekt, mille kulgemist ma siin edaspidi jooksvalt erinevate sissekannete läbi kirjeldama hakkan.
Siiani olen rääkinud Tarekese aias ja toas toimuvast või sinna valmis tehtud asjadest märksõna "Hiidprojekt "KODU KORDA!" all, aga tänasest lisandub sellele väiksem veli nimega "URUKAJAKAS TUUNIB PESA".

Pesaks on Mustamäe 9-kordse maja 6. korrusel asuv 3-toaline tüüpkorter, mille ma endale möödunud aasta sügis-talvel soetasin. Kuna sissekolimine võtab aega ja asjade omale kohale paigutumine igapäevase elutegevuse käigus samuti, siis kuni praeguseni me (Toriseja, mina ja Väikepealik) lihtsalt oleme ennast uue elupaigaga (ja uus elupaik meiega) kohandanud, aga nüüd hakkan juba vaikselt ka siia mõningaid asju tegema, mis just nimelt selle pesa jaoks mõeldud on.

Alustan kohe suure pauguga, ehk et juttu ei tule mingist minilinikust ega passifoto mõõdus seinapildist, vaid ühest eriti ägedast tugitoolist. Idee selle tegemiseks sain juba rohkem kui aasta aega tagasi, mil leidsin esimest korda internetist albumitäie pilte vaat sellistest kaunitaridest:

Tool nr 1

Diivan nr 1

Tool nr 2

Niipea kui ma neid nägin, teadsin ma, et sarnase asja pean ma endale koju tegema. Kuna Urukajakapesa ei olnud mul sel ajal veel isegi plaanis mitte, siis mõtlesin esialgu tulevase iluduse kuhugi Tarekesse paigutada.

Veidi aja pärast leidsin internetist juba idee edasiarenduse ehk sellise isendi. Aga ikka veel kõhklesin ja sobivat toolirapet ka ei olnud, mida ümber kujundama hakata. 

Kuna ma ikka veel midagi ette ei võtnud, arvas õel Saatus et mind tuleb natuke tagant utsitada, sest ilmselgelt oli kusagilt kõrgemate jõudude poolt ette nähtud, et ma sellise tooli endale tegema pean. Seega lajatas internet mulle ühel päeval niisuguse pildi ekraanile ja sellest hetkest olin ma müüdud.

Et ma ümber mõelda ei jõuaks või uuesti uimerdama hakata, söötis seesama Saatus mulle samal päeval ette ka sobiva algmaterjali. Kuidas muidu seletada seda, et leidsin just täpselt sellise tooli nagu ma otsisin, suvalise intenetiotsingu käigus Haapsalus asuva Samaaria poe kodulehelt!? Misasjast on second-hand poodidel kodulehed, kui see just hiiglamakasumeid teeniv Humana ei ole? Ja misajast on nende poodide kodulehtedel üleval pildid (suht esemekaupa) seal müüdavatest asjadest?
Sellest, et nimetet pood asus täpselt mu keskmise õe Tiina kodumaja taga ja et tal oli parasjagu aega see sealt ruttu ära osta ja minema vedada, ma parem ei räägigi. Liiga hea, et lihtsalt juhus olla.

Aga just nii saabus 7-eurone Samaaria poes müügil olnud orvuke juppideks lahti võetuna mulle koju ja ma hakkasin siis vaikselt mõttes disainima, kuhu tuleb kangas ja kuhu tuleb tikand.
Päris lõpliku tulemuse jätsin jälle jooksva valmimise käigus kujunevaks, aga need paar kohta kus mul selge pilt oli, et tikand tuleb, mõõtsin ära ja hakkasin tegema.

Esmalt muidugi tuli tool päris algosadeks lammutada ja olemasolev katteriie lahti harutada, et saaks selle järgi uued detailid välja lõigata. Pean siinkohal küll ära mainima, et ma pole enne näinud sedavõrd korralikku ja kvaliteetselt tehtud mööblitükki. Ei mingit ülejala-kuidagi-kinni-klammerdatud katteriiet, ei mingeid küsitava väärtusega kinnitusi või kipakat konstruktsiooni. Kõik oli viimasepeal korralik.
Huvi pärast otsisin isegi, et kus see tool võiks toodetud olla, aga etiketil märgitud firmanimi KOCK ei andnud internetis ühtegi vastet, mis etiketil kujutatud logoga klappinud oleks. Ometi ma oletan et küllap ta mõne Põhjamaade mööblifirma toodang ole. Kust muidu see kasutatud kola meile siia ikka satub.

Minu tavalised "rappetaastamise" tööriistad
ehk tangid ja terava otsaga nuga

Ohtralt klambrikangutamist....

Üldiselt oli kogu konstruktsioon toolil terve ja korras, ainult kaks asja olid ajahamba käes põhjalikult kannatada saanud - istepadja poroloon, millest oli järel ainult liivataoline pudru ning mõlema käsitoe papist küljed.

Liivaks muutunud poroloon

Katkine papp käsitoe välisküljel

Poroloonipuruga polnud muud teha kui kallasin selle otse suurde prügikotti ja viskasin minema. Asemele mõõtsin ja lõikasin kahest kihist poroloonist uue istumisaluse.
Küljepappidelt võetud lõigete alusel panin mõlemale poole ka uue papi.

Arusaamatu vidin nr 1

Arusaamatu vidin nr 2

See, kuidas ma tehnikavõhikust naisena nuputasin, mis pagana moodi küll selle tooli seljatugi ja käetoed omavahel kokku on pandud, on muidugi lausa anekdootlik lugu. Küll ma uurisin ja puurisin ja no ei leidnud mina mingit kinnituskohta. Logisesid mis hirmus, aga üksteise küljest lahti ei tulnud, tee mis tahad. Mõtlesin juba vahepeal et äkki tõesti on tehtud nii, et kinnitus jääb kuhugi katteriide alla ja peangi enne kanga ära kangutama, aga ei.
Ja siis tuli Toriseja. Harva, kui ta ennast minu käsitööasjadesse segab, aga seekord tuli kohale, vaatas, mõtles, ja siis tõstis lihtsalt tükid teiseteise küljest lahti.
Selgus et need olid mingi eriti kavala nipiga üksteise külge kinnitatud. Minu ajus paiknev insenerimõtlemise rakuke jookseb siiamaani kinni, kui ma neid vidinaid vaatan, aga Toriseja tegi näo nagu oleks ta möödaminnes taldriku pealt kotleti võtnud ja sammus ümisedes teise tuppa tagasi, mina lollakalt ammulisuise näoga talle järele vahtimas.
Ilmselgelt tuleb tal see mõistatus ka tagurpidi lahendada, ehk et needsamad asjad omavahel kokku ka ühendada.

Esimesena sai valmis tooli alumine, istumispadja alune osa. Seda sellepärast et selle tikand valmis esimesena. Esmalt mõtlesin et püüan poest leida mingit koredamat linast kangast, kindlasti heledat, aga mitte halli. Ja et ristpistes mustri tikin sellele siis läbi kanvaa.
Näiteks sellel üleni täistikitud tugitoolil, mille pilt eespool väljas, on kogu kattekangas puhas juteriie! Ma jõudsin läbi lõpmatu guugeldamise lõpuks tooli valmistaja(te) blogisse, kus nad selle sünniloost pikalt koos piltidega kirjutasid, ja minu üllatuseks tõepoolest - kogu see tool on kaetud juteriidega. Neil nimelt olevat olnud suur tikand, millega nad midagi peale ei osanud hakata muud kui et lõikasid selle juppideks ja paigutasid toolile. Kahjuks ma seda blogi enam ei leia, aga see tool oli Etsy´s müügil jõhkra hinna eest ja seal on ka päris palju pilte sellest üleval. Neid saab vaadata SIIT.

Aga tulles tagasi minu kangaotsingute juurde, siis selgus et ega täpselt sellise, mida ma endale ette kujutasin, leidmine nii lihtne ei olegi. Vaatasin siit ja otsisin sealt, aga ei midagi. Ühes olin ma igatahes kindel - juteriide peale ma neid detailde küll tikkima ei hakka.

Lõpuks leidsin puhtjuhuslikult Kangadžunglist kõikide teiste kangaste alla ära peidetuna täpselt õige mööbliriide! Ja õiget tooni ka! Kuna olin samasugust kangast varemgi ristipisteprojektide jaoks kasutanud, siis teadsin et see sobib suurepäraselt. Kanga lõimed on nii suured ja nii korrapärased samas, et sinna annab täiesti vabalt ilma abikangata ristpistetikandi peale teha.

Esimene detail.

Esialgne idee oli teha tool mündirohelise ja elevandiluuvalge ja võibolla veel mingi nendega sobivas toonis kangastega, aga kui olin esimese tikandi valmis saanud, siis selgus et mündirohelise külm värskus ei sobi selle juurde üleldse. Oli vaja leida uus plaan ehk lihtsamalt öeldes - täiesti uued kangad. Ja selline ettevõtmine kuulub 100% kindlusega selliste juhuste alla, kus inimene plaanib, aga jumal irvitab.

Vahepeal valmisid käetoeotste tikandid, aga käetugede endiga läks veel aega, sest ma jätkuvalt ei olnud veel leidnud sobivat tooni kangaid, millega oleksin lõplikult rahule jäänud.
Sobivate kangaste osas olin jõudnud oma mõtetega niikaugele et võimalike valikutena tulid kõne alla juba kirsipunane, soe roheline ja kindlasti ka üks variant mingit mustriga kangast, aga Abakhani neid otsima minnes naeris jumal juba laginal. Müüjad eriti mitte. Nemad jälgisid kasvava ärevusega, kuidas ma juba 100 korda ühe ja sama kangariiuli ees seisan ja seda uurin, justkui tahaks ma veenduda et nad sel ajal, kui ma poe teises otsas käisin, sinna mõnda uut ja mulle just sobivat kangast välja pole pannud.
Aga öeldakse et visadus viib sihile ja tõesti, kangad ma lõpuks leidsin. Ühega läks lausa nii et mul leidus kodus üks triibuline kangas, kus sinised-lillad-rohelised triibud vaheldusid hallide ja mustade triipudega. Esimesed kolm mulle värvi poolest sobisid, mis tähendab et lõikasin need kangast välja ning alles jäid musta ja halli värvi ribad. Küll ma nendega ka ühel päeval midagi teen.

Tooli alumise raami, mille külge jalad kinnitusid, lihvisin puhtaks ja värvisin roheliseks. Sama tegin ka toolijalgadega.
Siin pildil üritab Mona ka abiks olla :-)

Paari kohta panin ilustuseks ka rohelist mööblipaela. Tundus kuidagi hea mõte olevat.










Ja saigi valmis lõpuks mu kaua-tehtud-kaunikene.
Vedasime detailid Urukajakapessa, aga et mul vahepeal veel paar nädalat puhkust oli, siis ootasid need jupid siin kuni me linna tagasi kolisime Tarekesest. Täna õhtul panime Torisejaga jupid kokku ja nüüd on mul magamistoas vot selline mööblitükk.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVIII "Voodi, mis sobib kuningliku meelega"

Selle loo peategelase saatus meenutab päris tõsiselt ühte korralikku Tuhkatriinu lugu, kui mõtlema hakata.
Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse tulin ja oma lõpmatute uuendusprojektidega siin pihta hakkasin, sundis Toriseja mind ühel päeval üles kuuripealsele pööningule ronima ja näitas mulle seal ühte esmapilgul täiesti arusaamatut rauakolaka-paari. Selgus, et tegemist on jumal ise teab mis ajast pärit raudvoodi otstega. Tema olla selle voodi omal ajal kusagilt kohalikult prügimäelt koju tassinud, kuna arvas et neid nurkraudu, millega otsad omavahel koos püsisid, võiks tal hädasti tarvis minna. Et ta kohapeal asja lammutama ei viitsinud hakata, tassis ta eitud robaka kõige täiega koju.
Mõelda vaid, mida ikka inimene metsast leida ei või, kui jahimehena mööda võsa uitab...
Igatahes nii need voodiotsad seal laka peal siis juba mitu head aastat roostetasid ja mitte keegi nendega miskit asjalikku peale ei osanud hakata. Ma ise vaatasin ka esimese hooga et oh helde viletsus, nendega pole vist midagi peale hakata. Aga kui selgus et tegelikult on nimetatud nurkrauad ka ikka veel täitsa alles ja õues kokku pannes nägi asi täiesti voodi moodi välja, siis võtsin leiu oma reanimeerimisele kuuluvate mööblirapete ootejärjekorda.
Ega vist ei ärata erilist lootust sellised jupid?

Igatahes kulus jupp aega ja lõpuks võttis Toriseja jupid auto peale ning viis kuhugi kohalike meeste juurde, kes siis need liivapritsiga puhtaks tegid ja ära kruntisid. Mida paraku päästa ei õnnestunud oli voodiraami küljes olnud vedrustus. Sellele oli karm saatus ja loodusjõud paraku fataalselt mõjunud ning vaeseke läks vanarauahunnikusse äraviskamist ootama. 

Küll aga leidis Toriseja oma kolahunnikust veel ühed nurkrauajupid, mille ta parajaks lõikas, ja seeläbi asendasime puuduoleva vedrustuse hoopis uue süsteemiga. Mina kruntisin uued rauajupid ära, Toriseja puuris neile originaalraamis olevate aukudega kohakuti uued augud sisse ja nii moodustusid servad, kuhu vahele sai voodipõhjalipid panna. Jyskis oli parasjagu sobiva laiusega põhjalaudu müügil ka, nii et ei pidanud ise üldse vaeva nägema.

Värvisin voodiraami valgeks. Väikeste nuppude jaoks ostsin Raua tänava kunstipoest punase kulla tooni akrüülvärvi. 

Ja valmis saigi tõeline luik-kaunitar. Kes oleks võinud arvata, et sellest pööningul roostetavast räbalast niisugune kaunitar saab! Tõesti, see on  voodi, mis sobib ka kuningliku meelega. 

Nüüd tuleb mul veel sobiv madrats voodile leida, aga see saab olema päris paras pähkel, kuna 80 cm laiusi madratseid on üsna harva saada. Ilmselt tuleb mul minna seda teed et ostan ise poest 90 cm laiuse poroloonmadratsi või poroloonitüki, lõikan selle 10 cm kitsamaks, õmblen (uue) katte, ja saangu vajaliku laiusega pehme  aseme. 

Väikepealik võib siis omale julgesti sõbrannasid külla kutsuda. Printsessivoodi ootab. 

Ja oh neid voodikattemõtteid, mis mul juba peas sebivad ja järgmist hooaega ootavad! 

 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVII "Selle hooaja tipp-projekt ehk tervitusi maakera "lõunaosariikidest""

Millegipärast hakkab mul seda postitust kirjutades peas kummitama riimireake kunagi ETV-s jooksnud lastesaatest "Vandersellid":

"... kui elad oma õueall, 

ei tea mis sünnib kaugemal..." 

Minul on siiani küll elus nii hästi läinud, et olen korduvalt ka oma hoovivärvavast kaugemale saanud ja igasuguseid uskumatuid kohti/asju/inimesi näinud. Mõned nähtud asjadest on mulle jätnud eriliselt sügava mulje.
Nii näiteks olen ma iga ma 100% armunud Lõuna-Euroopa linnamajade rõdudesse, mida sealsed elanikud kasutavad lillede kasvatamiseks. Mõned on neisse kohe lausa palmipuud kohale vedanud, aga üldjuhul leidub seal petuuniaid, begooniaid või igasuhuseid pottides kasvavaid väiksemaid rohelisi taimi. Praktiline eestlane muidugi veaks sellisesse paika oma jalgratta või mingi muidu tuppa mittemahtuva, ebavajaliku ja segava kola, ehk siis kuivataks pesu. Mõned näited minu püütud rõdudest:

Barcelona

Dublin

Teine asi, millest ma ühelgi reisil pilte tehes mitte kunagi mööda ei saa, on aknalaudadele, aedade külge või rõdudele kinnitatud lillekastid, avalike ruumide lilleklumbid ja muud dekoratiivelemendid. Neid fotografeerin ma ka täiesti mõõdutundetult, sest nad on reeglina
a) imeilusad ja
b) nendest saab endale oma aia tarbeks ohtralt ideesid ammutada, nii kujunduse kui taimevaliku osas.
Mõned näited nendeski:

Betws-y-Coed, Wales

Beddgelert, Wales

Betws-y-Coed, Wales

Saalbach, Austria

Saalbach, Austris

Dublin, Iirimaa

Kolmas artikkel, ilma mida pildistamata ma samuti ühtegi reisi lõplikult õnnestunuks ei pea, on majade uksed.. Dublin näiteks oli tõeline usteparadiis - seal ei leidunud kogu linna peale kahte täpselt samasugust sissekäiku, ehkki majad ise võisid terve tänava pikkuses olla äravahetamiseni sarnased nagu Lasnamäe magalarajoon. Mõned uksed, mida olen pildile püüdnud:

uksed.

Dublin

Zaanche Schans, Holland

Dublin

Lissabon

Lisaks sellele on terve Internet (eriti Pinterest, aga ka muud veebikeskkonnad) täis fotosid imeilusatest ustest maailma eri paikades, kuhu mina ise pole jõudnud. Peamiselt Lõuna-Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Põhja-Aafrika riikides. Kõikide nende ühiseks nimetajaks on värvid, värvid ja veel kord värvid.
Selle pika sissejuhatuse lõpuks ning päris-teema alustuseks ütlen, et täna räägingi ustest. Õigemini - ühest uksest Tarekeses.

Alguses nägi see välja selline kole kõhulahtisuse karva kakaroheline. Osaliselt mahakoorunud värvile oli õnnis Krunn jätnud ohtralt (küüne)jälgi selle kohta, et ta mingil ajahetkel tungivalt sellest uksest kas sisse või välja tahtis pääseda. Uks ise seisab veranda ja Toriseja töötoa vahel. See konkreetne pool paikneb verandal, töötoa poolt on uks värvitud valgeks.
Kuna mul on plaanis Tarekese verandast ikkagi üks korralik koht teha, kus saaks kas suveajal ennast mõnusalt sisse seada ja hommikukohvi juua või külalistega istuda või lihtsalt raamatut lugeda ja mõnuleda, kui aega on, siis olen selle koha sisustamise endale päris südameasjaks teinud.
Aga head asjad ei sünni üleöö ja nii ma siis alustasingi tasahilju, võttes esimese asjana ette selle nõmeda ukse. See kriipis mu sisemise sisekujundaja silma ikka päris valusalt.
Esmalt nägin kurja vaeva et seda koledat rohelist värvi maha saada. Tüüpilise nõuka-aja siseviimistlustootena oli see värv paks, kleepjas ja õline ning osutas kuumapuhurile ikka väga visa vastupanu.

Aga pärast mitu päeva kestnud võitlust sain ukse
lõpuks puhtaks ja lihvisin kenasti siledaks ka
(vt pildil vasakpoolne).

Need uksed, mida ma seni internetist imetlenud olin, olid tegelikult kõik täismahus ära värvitud ning alles siis ära maalitud, kuid mina olin nii palju oma ukse puhastamisega vaeva näinud et selle nüüd uuesti ülevärvimine tundus täieliku raiskamisena. Seepärast võtsin jälle oma safrankollase peitsi ning võõpasin ukse kollaseks (vt pildil parempoolne). Nüüd oli uks palju ilusam ja ühtlasi ka ette valmistatud edasiseks maalritööks. Töötlemata puidupind oleks olnud liiga poorne ja minu hoolega maalitud lillekeste värvi endale sisse imenud nagu Käsna-Kalle Kantpüks merevee.
Järgmise sammuna jooistasin hariliku pliiatsiga mustri ukse peale ette, siis otsisin välja oma vanad akrüülvärvid, mille ma omal ajal maalikursuse jaoks kokku otsin, ja pintslihunniku, ning hakkasingi peale. Pooled ideed lisandusid veel töö käigus, siis kui olin ette visandatud detailid ära värvinud.
Kogu selle sigri-migri maalimiseks kulus mul tubli 3 päeva. Toriseja arvas et ma vajan tõsimeelselt mingeid kangemat sorti ravimeid, sest kui ma enne olevat lihtsalt "ull väikese algustähega" olnud, siis nüüd olla lugu ikka päris metsas. :-) Siis jälle arvas et ju see on minu mingi segane setu veri, mis mul niimoodi välja lööb.
On siis metsas või pole, ei mina seda täpselt öelda oska. Selge on aga see, et kui keegi peaks kunagi välja uurima kus mina on eelmises või üle-eelmises elus elasin ja ilmneb, et see oli kusagil maakera "lõunaosariikides", siis mina olen küll viimane kes üllatub. Praeguses elus ma lihtsalt tegin ühe järjekordse pöörase idee teoks, ei muud. Selle tulemusel on mul verandal nüüd selline uks.

Teiselt poolt, muide, jätsin ukse valgeks, sest Toriseja ütles et kui tema peaks oma töötoas iga päev sellist ust vaatama läheks tema pea varsti pooleks ja silmad jääksid igaveseks ajaks igavesti kiirusega 15 km/h päripäeva pöörlema.
Mõned detailid uksest lähemalt ka.

 

 

 

Muide, tegelikult lubasin selle ukse juba aasta aega tagasi valmis saada, arvates tol korral et see saab üks lihtne ettevõtmine olema. Ihatahes lubasin ma SELLES postituses, et järgmine saab olema ukse-stoori. Tegelikult on ikkagi nii et inimene võib ju plaanida, aga jumal juhatab - läks tervelt aasta ja kaks kuud, enne kui selle projektini jõudsin.