Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVII "Selle hooaja tipp-projekt ehk tervitusi maakera "lõunaosariikidest""

Millegipärast hakkab mul seda postitust kirjutades peas kummitama riimireake kunagi ETV-s jooksnud lastesaatest "Vandersellid":

"... kui elad oma õueall, 

ei tea mis sünnib kaugemal..." 

Minul on siiani küll elus nii hästi läinud, et olen korduvalt ka oma hoovivärvavast kaugemale saanud ja igasuguseid uskumatuid kohti/asju/inimesi näinud. Mõned nähtud asjadest on mulle jätnud eriliselt sügava mulje.
Nii näiteks olen ma iga ma 100% armunud Lõuna-Euroopa linnamajade rõdudesse, mida sealsed elanikud kasutavad lillede kasvatamiseks. Mõned on neisse kohe lausa palmipuud kohale vedanud, aga üldjuhul leidub seal petuuniaid, begooniaid või igasuhuseid pottides kasvavaid väiksemaid rohelisi taimi. Praktiline eestlane muidugi veaks sellisesse paika oma jalgratta või mingi muidu tuppa mittemahtuva, ebavajaliku ja segava kola, ehk siis kuivataks pesu. Mõned näited minu püütud rõdudest:

Barcelona

Dublin

Teine asi, millest ma ühelgi reisil pilte tehes mitte kunagi mööda ei saa, on aknalaudadele, aedade külge või rõdudele kinnitatud lillekastid, avalike ruumide lilleklumbid ja muud dekoratiivelemendid. Neid fotografeerin ma ka täiesti mõõdutundetult, sest nad on reeglina
a) imeilusad ja
b) nendest saab endale oma aia tarbeks ohtralt ideesid ammutada, nii kujunduse kui taimevaliku osas.
Mõned näited nendeski:

Betws-y-Coed, Wales

Beddgelert, Wales

Betws-y-Coed, Wales

Saalbach, Austria

Saalbach, Austris

Dublin, Iirimaa

Kolmas artikkel, ilma mida pildistamata ma samuti ühtegi reisi lõplikult õnnestunuks ei pea, on majade uksed.. Dublin näiteks oli tõeline usteparadiis - seal ei leidunud kogu linna peale kahte täpselt samasugust sissekäiku, ehkki majad ise võisid terve tänava pikkuses olla äravahetamiseni sarnased nagu Lasnamäe magalarajoon. Mõned uksed, mida olen pildile püüdnud:

uksed.

Dublin

Zaanche Schans, Holland

Dublin

Lissabon

Lisaks sellele on terve Internet (eriti Pinterest, aga ka muud veebikeskkonnad) täis fotosid imeilusatest ustest maailma eri paikades, kuhu mina ise pole jõudnud. Peamiselt Lõuna-Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Põhja-Aafrika riikides. Kõikide nende ühiseks nimetajaks on värvid, värvid ja veel kord värvid.
Selle pika sissejuhatuse lõpuks ning päris-teema alustuseks ütlen, et täna räägingi ustest. Õigemini - ühest uksest Tarekeses.

Alguses nägi see välja selline kole kõhulahtisuse karva kakaroheline. Osaliselt mahakoorunud värvile oli õnnis Krunn jätnud ohtralt (küüne)jälgi selle kohta, et ta mingil ajahetkel tungivalt sellest uksest kas sisse või välja tahtis pääseda. Uks ise seisab veranda ja Toriseja töötoa vahel. See konkreetne pool paikneb verandal, töötoa poolt on uks värvitud valgeks.
Kuna mul on plaanis Tarekese verandast ikkagi üks korralik koht teha, kus saaks kas suveajal ennast mõnusalt sisse seada ja hommikukohvi juua või külalistega istuda või lihtsalt raamatut lugeda ja mõnuleda, kui aega on, siis olen selle koha sisustamise endale päris südameasjaks teinud.
Aga head asjad ei sünni üleöö ja nii ma siis alustasingi tasahilju, võttes esimese asjana ette selle nõmeda ukse. See kriipis mu sisemise sisekujundaja silma ikka päris valusalt.
Esmalt nägin kurja vaeva et seda koledat rohelist värvi maha saada. Tüüpilise nõuka-aja siseviimistlustootena oli see värv paks, kleepjas ja õline ning osutas kuumapuhurile ikka väga visa vastupanu.

Aga pärast mitu päeva kestnud võitlust sain ukse
lõpuks puhtaks ja lihvisin kenasti siledaks ka
(vt pildil vasakpoolne).

Need uksed, mida ma seni internetist imetlenud olin, olid tegelikult kõik täismahus ära värvitud ning alles siis ära maalitud, kuid mina olin nii palju oma ukse puhastamisega vaeva näinud et selle nüüd uuesti ülevärvimine tundus täieliku raiskamisena. Seepärast võtsin jälle oma safrankollase peitsi ning võõpasin ukse kollaseks (vt pildil parempoolne). Nüüd oli uks palju ilusam ja ühtlasi ka ette valmistatud edasiseks maalritööks. Töötlemata puidupind oleks olnud liiga poorne ja minu hoolega maalitud lillekeste värvi endale sisse imenud nagu Käsna-Kalle Kantpüks merevee.
Järgmise sammuna jooistasin hariliku pliiatsiga mustri ukse peale ette, siis otsisin välja oma vanad akrüülvärvid, mille ma omal ajal maalikursuse jaoks kokku otsin, ja pintslihunniku, ning hakkasingi peale. Pooled ideed lisandusid veel töö käigus, siis kui olin ette visandatud detailid ära värvinud.
Kogu selle sigri-migri maalimiseks kulus mul tubli 3 päeva. Toriseja arvas et ma vajan tõsimeelselt mingeid kangemat sorti ravimeid, sest kui ma enne olevat lihtsalt "ull väikese algustähega" olnud, siis nüüd olla lugu ikka päris metsas. :-) Siis jälle arvas et ju see on minu mingi segane setu veri, mis mul niimoodi välja lööb.
On siis metsas või pole, ei mina seda täpselt öelda oska. Selge on aga see, et kui keegi peaks kunagi välja uurima kus mina on eelmises või üle-eelmises elus elasin ja ilmneb, et see oli kusagil maakera "lõunaosariikides", siis mina olen küll viimane kes üllatub. Praeguses elus ma lihtsalt tegin ühe järjekordse pöörase idee teoks, ei muud. Selle tulemusel on mul verandal nüüd selline uks.

Teiselt poolt, muide, jätsin ukse valgeks, sest Toriseja ütles et kui tema peaks oma töötoas iga päev sellist ust vaatama läheks tema pea varsti pooleks ja silmad jääksid igaveseks ajaks igavesti kiirusega 15 km/h päripäeva pöörlema.
Mõned detailid uksest lähemalt ka.

 

 

 

Muide, tegelikult lubasin selle ukse juba aasta aega tagasi valmis saada, arvates tol korral et see saab üks lihtne ettevõtmine olema. Ihatahes lubasin ma SELLES postituses, et järgmine saab olema ukse-stoori. Tegelikult on ikkagi nii et inimene võib ju plaanida, aga jumal juhatab - läks tervelt aasta ja kaks kuud, enne kui selle projektini jõudsin.