Kiilid, kiilid, kiilid!

Mõni aeg tagasi soovis üks mu kolleeg endale kiilikujulist prossi. Uus väljakutse mulle, polnud varem ühtegi kiili teinud. Avasin siis oma põhjatu tarkuseallika ehk Interneti ja hakkasin otsima, kuidas keegi varem sellele ülesandele on lähenenud ja mida ma sealt õppida saaksin.
Kuna tellija ise on selline habras ja armas blondiin, siis otsustasin, et üleni täis tikitud tiibadega variant oleks tema jaoks liiga raske ja massiivne. Vaja oli leiutada mingi muu tehnika, et tulemuseks oleksid suured, õrnad ja läbipaistvad tiivad nagu kiilidel päriselt ongi.
Pinterestis oli küll kiilikujulisi prosse kümnete ja sadade kaupa, mõned isegi umbes selliste tiibadega nagu mina ette kujutasin, aga seda päris "õiget" ikka ei olnud. Lõpuks leidsin ühe pildi, mis viis mind edasi ühele venekeelsele käsitööblogile. Sealt sain viimaks mõned vihjed, kuidas võiks asjale läheneda. Aga üldjoontes tuli ikka ise endal leiutada.
Katsetasin umbes kolme või nelja varianti, enne kui sellise lahenduse leidsin, mis mulle tulemuse poolest sobis ja mis ka suhteliselt vastupidav tundus (niipalju kui šifoonkanga osas üldse vastupidavusest saab rääkida). Selge on see, et kui mu siurud ja säutsud on paaril korral omaniku kätes kogemata pesumasinakatsumuse üle elanud ja pärast seda ikka täitsa OK välja näevad, siis kiiliprossid sellist ekstreemsust üle ei elaks.
Tiibade tegemiseks läheb vaja järgmisi asju:

a) head läbipaistvat ja kiiresti kuivavat liimi
b) värvitut küünelakki
c) painduvat traati, üsna jämedat
d) pesulõkse
e) väikesi kääre
f) laia organžapaela või šifoonkangast
g) erinevaid tange: ümarots-, lameots- ja lõiketange
h) peenikest terava otsaga nõela
i) hambatikku
j) paela või kangaga sobivas toonis niite

Kui kogu see värk on olemas, siis pole muud kui hakata tiibu tegema. :-)
Mõned vihjed selles kuidas see minul käib, on siin

Tiibade tegemine on tegelikult üsna tüütu nokitsemine ja ajamahukas ka. Aga seda lõbusam on pärast kiili saba ja kere valmistamine. Saab igasugused suuremad ümmargused pärlid ka ära kasutada, mis muidu niisama karpides seisavad.
Praeguse hetke seisuga on minu kiilikollektsioon selline, aga see loomulikult muidugi täieneb:

Kõige esimene roheline kaunitar, mis sa tehtud Maritile.

Lilla kaunitar, tiibade laius 8,5 cm, pikkus 8 cm

Tegelikult tumedam kui pildil. Petrolsinine, tiibade laius 8,5 cm, pikkus 8 cm

Pruun ja kuldne. Tiibade laius 8,5 cm, pikkus 8,5 cm

Vanaroosat tooni, tiibade laius 9,5 cm, pikkus 7 cm

Sinise ja mustaga, tiibade laius 9,5 cm, pikkus 7,5 cm

Punane ja must, tiibade laius 9 cm, pikkus 9,5 cm

Kiilid on õrnemad ja vajavad natuke ettevaatlikumat suhtumist kui minu lindla esindajad ja muud asjad. Esiteks on nad mõõtudelt suuremad ja koosnevad peamiselt väljaulatuvatest osadest, mis on väga maiad iga võimaliku asja taha kinni jääma ja siis võib vasktraadist karkass inetult kõveraks väänduda. Teiseks on tiivad ikkagi õrnast šifoon- või organžakangast ja kui sellega hooletult ringi käia, võib koeniite kergesti vigastada. Seetõttu saab neil igaühel olema oma personaalne karbike, kus neid sel ajal kui parasjagu ei kanna, hoida saab.
Kiilidega on sama lugu nagu teistegi minu tehtud ehetega - piisab ühest, et kogu tähelepanu endale tõmmata :-)

Ristpistes kaelakee.

Minu käest on mõnikord küsitud, et kas ma oma lõputust pärlitega nokkimisest ära ei tüdine. Noh, ikka tüdinen. Aga siis teen vahelduseks midagi muud ja tulen jälle pärlite juurde tagasi kui tusk on üle läinud. Selliseid tehnikaid, millega oma tegevusse vaheldust tuua, on mul ju rohkem kui mustlasnaisel seelikus volange. Ja ideesid, jumal paraku, sadade ja tuhandete kaupa veel enam. Mõnikord lehitsen oma Pinteresti ideepanka ja mõtlen, et millal ma küll kõigi nendega tegeleda jõuan.... ja siis avastan ennast juba märkamatult uusi ideid salvestamas.
Ristpiste on üks selliseid vahvaid tehnikaid, mille kohta ainult piiratud fantaasiaga inimesed võivad öelda, et see kõlbab vaid padjakatete tegemiseks. Selles tehnikas ehete valmistamine on täitsa lahe ja ma olen aegade jooksul teinud küll prosse, küll juukseklambreid, küll käepaelu.
Mõned aastad tagasi sain valmis ühe hiiglasuure kaelakee. Kannan seda üsna sageli ja tekitan inimestes segadust, et kas tegemist on ehte või rõivaeseme osaga.
Seda imeasja saab näha SIIT.

Kuna minu kaelakee jätkuvalt positiivset tähelepanu pälvib ja Pinterest mulle millegipärast mitu päeva järjepanu sobivaid roosimustreid pakkus, siis tundsin, et on käes aeg teise sellise suure, silmatorkava, julge ja kergelt rahvusliku hõnguga kaelakee jaoks. Muhuroosa roos seda ju on.

Mustri võtsin suht suvalise Pinterestist, ilmselt vist isegi ei salvestanud seda. Vähemalt ei leia ma seda nüüd enam üles kusagilt. Ilmselt viskasin minema.... Sobivaid suure õiega valikuid on seal kümneid ja sadu.

 1. Esmalt tuleb siis muster valmis tikkida ja kui see tehtud, siis harutada kangas kiududeks kuni mustri servani. Narmad võiks jääda kuni 1,5-2 cm pikkusteks, neid saab hiljem ka lühemaks lõigata.
Kui narmad valmis, siis tuleb need vastu tikandi tagumist poolt keerata ja sinna kinni õmmelda.

 2. Õigel pool teen pistete vahele veel ja ruudukesed, tagamaks seda, et kusagilt alumist kangast välja paistma ei jääks.
Ja pärlid õmblesin ka peale.

3. Kui kanganarmad on kõik tikandi pahupoolele kinnitatud, siis on suurem osa tööst juba tehtud, võib öelda.

4. Viimaks tuleb kinnitada tagus, milleks ma kasutan paksemat vilti.

5. Tasakaaluks tikkisin veel ka kaks eraldi õienuppu peegelpildis mustriga ja kinnitasin nende külge kee osa pärlid.

















Valmis! Nüüd ootab omanikku, kes iganes see siis olema saab.