Sanitaardisain Tema Majesteedi troonisaalis

Sanitaardisainimise kobarprojekt Urukajaka Pesas jätkub hoogsalt ja viimase paari nädala teemaks on olnud see ruum kus, kui klassikuid tsiteerida, ka kuningas jalgsi käib. Sellest siis ka tänase postituse pealkiri.

Aga et kõik otsast peale ära rääkida, pean alustama kempsu uksest, mida Urukajaka Pesa eelmised omanikud olid kaunistanud kleepsukogumikuga minu lapsepõlve multikategelastest. Nimelt jalutasid mul paberihoidiku kohal riburadapidi krokodill Gena, Potsataja, Kübaramoor ja Rott. Pluss üks rändav liblikas, mis kogu aeg asukohta muutis ja mida hetkel pildilt näha ei ole.
Esimesed paar aastat oli kõik tore-tore, aga nüüdseks olid need neli ja pool tegelast hakanud mulle seal tõsiselt närvidele käima. Tegelikult ärritas mind see veneaegse kõrglaikelise õlivärviga kaetud uks tervikuna, mistõttu ma otsustasin ühel päeval, et nüüd aitab sellest seltskonnast seal ja ilgest värvivaabast kah.
Pluss millegipärast oli terve uksenupu ümbrus täis naela- ja kruviauke, kuhu ma ei kujuta ette, mida kunagi kinnitatud oli. See rähni tallermaa polnud ka mingi vaatepilt mida nautida.





Ega siis midagi kui et Puremaxi killer-värvieemaldaja, pahtlilabidad ja liivapaber kätte ning tööle! Krisstus-mariia, ma

ütlen! See klikiaegne valge õlivärv oli vahepealsete aastate jooksul muutunud peaaegu emailiks ja sisuliselt irvitas mu esimestele katsetele teda sealt eemaldada sirgelt näkku. Alles kolmanda korra järel jõudsin oma "kaevetöödega" nii kaugele, et värvi alt aimamisi ukse enda pind paistma hakkas. Sodi, tolmu ja purukiht ulatus pahkluuni.
Rassisin selle viletsuse kallal terve laupäeva ja sain lõpuks kogu emailikihi ukse pealt maha. Mõtlesin õdusega, et mul on samasuguse kleepja ja kivistunud kihiga kaetud veel terve esiku riidekapp ja magamistoa seinakapp ka. Mõlemad on plaanis samamoodi puhtaks kraapida. Kes kurat sellega hakkama saab?! Juba sellest uksest üksinda sain endale 48 tunniks haiged käed ja surisevad sõrmed.

Igatahes.... edasi järgnes plaan B ehk nüüd pidin selle kraabitud pinnaga ukse uuesti enam-vähem siledaks saama. Ma ütlen kohe ära, et olen igasuguse ehituse alal teoorias kõva spetsialist. Täpselt tean, kuidas maja ehitama peab ja asju teha tuleb.  Pahteldamist olen elus sadu kordi näinud ja see tundus kõrvalt vaadates alati täielik käkitegu olevat. Kahjuks ilmnes tõsiasi, et kui ma oma teoreetilisi oskusi praktikas rakendama asusin, siis ainult käki ma sellest välja võluda suutsingi. Kõnealust pahteldatud ust ma põhimõtteliselt ei pildistanud, sest niisugust häbi ma üle ei elaks kui keegi seda nägema peaks.
Õnneks selgus, et ma olen ootamatult üle keskmise tubli lihvija, nii et kui mu kunstipäraselt uksele paigutatud ehitusmaterjali kuumaastik lõpuks ära oli kuivanud, õnnestus mul oma kobakäpluse viljad üsna ühetasaseks lihvida. Päris veatult siledaks küll ei saanud, aga see polnud ka eesmärk.

Kõige selle peale võtsin kogu uksesaagast nädalajagu puhkust ja tegelesin vahepeal vetsuprojekti sootuks kunstipärasemate detailidega. Jõudsin nimelt otsusele, et valge puidust uksenupp vajab veidi särtsu. Ja etteruttavalt ka need kaks puidust uksenuppu, mis kapiuste ees on.
Kraamisin oma akrüülvärvide kasti välja ja hakkasin nuppe tuunima.

Kapiukse nupp

Uksenupp

Sama soojaga kujundasin ümber ka paberihoidiku ja paigutasin teise kohta. Sellisesse, kus ta kogu aeg ette ei jää. Kuna mul on tegemist tüüpilise Mustamäe geto troonisaaliga siis ega siin mingit ülearu lahedat ruumi ei ole. Tuleb selg ees siseneda ja otsevaates välja astuda. Magalarajooni rõõmud.  

Aga et ma juba maalimise lainel olin, siis moodustasin endale täiendavalt ühte põrandanurka, kus varem seisis ajakirjade korv, toreda kiviperekonna. Mulle nimelt ei meeldinud see seinaäär mis seal on ja kuna ajakirjade korv seda enam ei varjanud, siis tuli midagi muud välja mõelda. Mõtlesin niimoodi:

Kõige põnevama osa troonisaali projektist jätsin meelega viimaseks. Kuna ma ajakirjade korvi koos selle sisuga otsustasin vetsust välja visata, sest ajakirju saab ka mujal lugeda, siis mingi intellektuaalne meelelahutus tuli selle asemele ju ometi välja mõelda. 

Mina otsustasin vahetatava sisuga seinalehe kasuks. Ostsin Mustika keskuse fotopoest suure kombopildiraami ja kogusin vasakult ja paremalt kokku humoorikaid tsitaate ning mõtteterasid. Printisin need välja, paigutasin pildiraami ja kinnitasin selle kõik vetsuukse külge. Suur tänu Terry Pratchettile, kelle sulest ja peast pärineb vähemalt 90% kogu sellest saagist. 

Kui mõned naljad juba väga ära tüütama hakkavad, võin alati raami alla võtta ja olemasolevad uutega asendada. 

Aaa, ja kapiuksed värvisin ka oma basiilikurohelise mööblivärviga kenasti ära, sest see kakabeež toon, mida värvi nad enne olin, oli ikka jube. :-)

Nüüd on siis troonisaaliga ühel pool. 

Aga sellega pole ju minu püha üritus veel lõppenud. Kui hetkel juba alustatud töödest rääkida, siis sisaldavad sanitaardisaini kobarprojekti järgmised etapid raamaturiiuleid, diivanilauda, ühte puidust tooli ja ühte hiiglamasuurt tugitooli. 

Ja siis tulevad juba suuremad asjad. 

Maria ja Jaanuse pulmategelaste ametimärgid

Sedapuhku üks hästi lühike postitus ja tehtud ainult seepärast et päris niisugust tööd, nagu järgnevalt kirjeldan, pole ma enne teinud :-)

Erinevate ametimeeste valimine pulmades on juba vana traditsioon, millega ilmselt igaüks, kes ühes korralikus eesti pulmas käinud, kokku on puutunud. Et külalistel selge oleks, mis ametimehega tegemist on ja ametimehel endal ka meelesti ei läheks, tehakse tavaliselt rinnasildid või riputatakse medalid kaela, kus ametinimi kenasti kirjas on.
Möödunud nädalavahetusel abiellunud Maria ja Jaanus palusid mind appi, et teeksin neile pulmadeks sellised ametimärgid. Muidugi olin nõus.
Maria saatis postiga mulle (haavapuust?) välja lõigatud kettad ja nimekirja.

Mina maalisin nendele kirjad-pildid peale. Kasutasi jällegi oma universaalseid igale poole sobivaid akrüülvärve ja sedapuhku eriti peenikeste joonte vedamiseks tavalist veekindlat CD-markerit.

Kogu komplekt

Lähemalt ja üksikult sellised:

Ajab laisad mehed tantsupõrandale :-)

Leiab põhjuse pokaali tõstmiseks :-)

Hoolitseb selle eest, et viinakeldri ülemal
piisavalt tööd oleks. = joomaboss. 

Hoolitseb tantsumusa eest ja kui plaat vaikib,
laulab ise edasi

Ärgitab seltsielule, kui tundub et rahvas
liiga laisaks muutub

Kantseldab allameetritegelasi

Veab müürililled püünele :-)

Tüütu kisakõri, kes ei lase pruutpaaril
kuidagi rahulikult olla :-)

Kantseldab allameetritegelasi

Tähtsuselt järgmine isik pärast pruutpaari ja
ämmasid-äiasid

Piirkondlik Pokemonide kaitsevaim

Veelkord palju õnne pruutpaarile ja tänud ilusa peo eest!
Lõpetuseks lisan siia paar ilupilti peopaika kaunistanud imetabastest lilleseadetest.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" II osa

Tarekeses möllav rohenäplus acutus ei taha sugugi taltumise märke näidata.
Selle kinnituseks on kasvõi fakt, et vahepeal oleme Torisejaga järjekordselt Maanteekraavi Kaubamajas ostureisil käinud ja kollaste karikakarde peenar kuuri seina ääres on saanud arvestatava pikenduse. Toimetusi on veel mujalgi.

Taltsutame uusi taimi

Nagu eelnevalt mainitud, sai kollaste karikakarde peenar endale jupi otsa ja sinna kolisid uued elanikud. Kuna minu metsikute taimede koduaeda integreerimise projekt on siiani olnud üsna edukas, siis võtsin ette järgmised pagulased, kelle teeservast üles noppisin ja nüüd ära kodustada püüan.

Esimese isendina lasin Torisejal kaevata võsast välja tubli aas-kurereha. Sedasama taime on küll võimalik kalli raha eest ka Hansaplantist osta, aga mina ei näe ära, miks mina peaksin oma raha niimoodi asja-eest-teist-takka mööda ilma laiali loopima.
Seega - kurereha.

Lisaks sellele leidsime ühtede vanade varemete äärest mingi floksilaadse tegelase. Alguses arvasin et äkki on seebilill, aga eimitte. Asukoht annab alust arvata, et tegemist ongi tõesti kunagise ilusa kultuurtaimega, mis maja juures olevast aiast alles on jäänud ja metsistunud. Vaatame, kas temas mingi kultuurikiht on säilinud ja kui sügaval see on - annab veel välja tuua või mitte :-).

Mida ma aga tegelikult jahtima läksin sel päeval, oli hoopiski juba mitu aastat oma taevasiniste õitega minu tähelepanu  naelutanud  sigur. Selle iluduse värv on minu meelest nii ilus ja puhas, et võibki vaatama jääda.
Ma väga loodan et ta mul aias koduneb, sest sel sunnikul on hiiglamapikk sammasjuur ja seda tervena kätte saada on väga keeruline. Ega õnnestunud see Torisejalgi, ikka jäi väike jupike juureotsast puudu. Aga eks ma järgmisel aastal siis näen, kas otsustas minu aeda elama kolida või suri välja. Praegu igatahes, kui ta mul juba paar nädalat aias on olnud, õitseb ta küll vapralt edasi ega ole kuskile longu vajunud ega midagi. No ehk läheb õnneks.

Kutsumata külalised pajas

Minu iga-aastane trepiaiandus ja tagaaias olev Torisejalt omal ajal sisse vehitud pajapeenar on sel aastal võrreldes eelnevatega ilmselgelt unarusse jäänud. Verandatrepil olevates lillekorvides ei kasva sel aastal eriti midagi, ainult lillad ja punased petuuniad.
Eelmistel aastatel on need ikka palju liigirikkama sisuga olnud. Torisejal oli õigus, et üheaastaste suvelillede ostmine ei ole jätkusuutlik investeering ja tegelikult on mõistlik osta hoopis püsikuid ning suvelillede istikuid võib lihtsalt ise ette kasvatada, kuna linnas on ju nüüd ruumi ja kohta küll.
Harva kui ma temaga mingis küsimuses nii kiiresti nõusse olen jäänud (kuigi see ei takistanud mul ometi ka sel aastal üheaastaste lillede ostmisel üsna kopsakat summat magama panna. :-)).

Potiaiandus sel aastal

Potiaed eelmisel aastal

Sama lugu on ka tagaaias oleva pajaga. Kui möödunud aastal leidus selles vähemasti 4 eri sorti lille, siis sel aastal on seal ainult kolm petuuniat. Minu pettumuseks on need terve suve olnud nagu pootsmani suvivili - ei nad idane, ei nad mädane.

Lähemal uurimisel selgus sellise kiratsemise põhjus - patta olid ennast elama asutanud illegaalsed sissetungijad ehk sipelgad. Mullamurelased, kui täpne olla.
Olen alustanud nende eluruumidest väljatõstmise menetlust ja teinud selle käigus juba mitu üheseltmõistetavat vihjet (nt sipelgapulber ja pidev kastmine), aga tundub et tegemist on kas iseäranis juhmi või iseäranis põikpäise seltskonnaga. Terve suguvõsa sebib ikka nahaalselt pajas ringi ja suretab minu lillejuurikaid.
Ma annan neile nüüd ajapikendust kuni sügiseni ja kui nad siis ka veel kodanikuallumatust ilmutavad, võtan kasutusele labidameetodi ja lihtsalt tõstan nad välja. Kogu mullaga.
Mingi kord peab ikkagi maailmas valitsema (vähemalt Tareke aia piires!) ja kuigi ma seda pada sel aastal eriti aktiivselt lillepaigana ei kasutanud, ei tähenda see ometi seda et igasugused untsantsakad ennast kohe sinna sisse seadma peaksid.
Seesuguse pagulaspoliitika osas valitseb meil siin nulltolerants. Kes on sees, see on sees, kes on väljas, see on väljas, ja mingit edasi-tagasi vurtsimist ei ole.

Köögiriiulist lillekastiks

Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse oma esimesed visiidid tegin, rippusid siin köögi seinas maailma kõige koledamad tibukollased riiulid. Need on tõesti nii koledad, er nende jaoks tuleks eraldi sõna välja mõelda eesti keelde, mis sellist koledust kirjeldaks.
Tänaseks ei ole neist enam muidugi ühtegi alles, kõik nad on langenud tuleroaks jaanipäevalõkkes. Aga ühel isendil oli õnnestunud ennast ikkagi kõik need aastad kuuri peal lakas varjata ja see oli tema õnn ning vedamine.
Ma nimelt ronisin sinna üles vaatama, kas seal ehk mingeid lauajuppe pole juhuslikult, millest ma saaksin enda lillhernestele sobiva kasti meisterdada, aga leidsin lausa terve valmis kasti!
See oli küll jätkuvalt jõletumkollast värvi, aga muidu kast mis kast.
Vedisin teise sealt siis alla ja värvisin ontlikult roheliseks. Valge ilu-ilu tegin ka peale, panin kile sisse ja mulla ka, istutasin oma herned ning nüüd on mul maja ees täiesti pädev lillekast.

Pedevannike keset muruplatsi

Olgu kohe öeldud et järgnev peatükk on poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne, seega nõrgema närvikavaga inimesed võivad nüüd kanalit vahetada.
Aga ajalookroonika tõepärasuse huvides kavatsen ma kirjeldada asju täpselt nii nagu nad olid. Ehk et ühel päeval nägin Torisejat mööda õue ringi liikumas, vana tsinkplekist vann näpu otsas. Liikus kahtlase sihikindlusega oma kolinurga poole, kus tal igasugust "väärt" kraami hoiul on - näiteks mõned vanad jalgrattaraamid, punt betooniarmatuuri, üks kurat-teab kuskohast siia õue sattunud Maxima ostukäru, mõned vanad õlitünnid ja üks tühi gaasiballoon. Lisaks roostes jupp aiavõrku, üks asi mis näeb välja nagu külmkapi mootor ja siis veel hulk pisemat roostepudru, millele ma nime ei oska anda. Jaa vot sinna ta siis suundus selle vanniga. Küsisin - mis teeb - tema vastu et, viskab kolihunnikusse sest auk põhjas ja seetõttu kasutu rämps.
Aga mis ühele kasutu rämps, see teisele potentsiaalne lillepeenar!
Rabasin kalli aarde selle kujutlusvõimetu meesisiku käest ära ja viisin verandale. Tegin puhtaks ja värvisin triibuliseks, sest minu arvates meie lage muruplats kohe nõudis ühte värvilaiku enda keskele. Käiku läksid kõik värvijäägid, mis meil erinevatest remonditöödest veel alles olid jäänud.

Töö alguses

Lõpptulemus

Tirisin triibiku keset suurt muruplatsi ühe kõrgendiku otsa. Seal all on mingi kunagine maasse kaevatud kogumistünn või ma ei teagi, misasi, mille betoonist serv on aja jooksul nii palju murupinnast ülespoole kerkinud, et vajab niitmisel erilist tähelepanu, et sinna sisse ei sõida. Seega markeerisin ohtliku koha ära.

Keset vanni panin suure puupaku, mis seal muidu ohumajaka ülesannet täitis, ja istutasin vanni kressid ehk mungalilled. 

Kännu peale panin poti petuuniatega. 

Kui Toriseja minu järjekordset kätetööd nägi, pidi ta pikali kukkuma. "Mismõttes on minu aeda pandud selline vikerkaarevärviline pedevannike!!?? See on ju tee peale kaugelt näha!" 

Tänaseks on Toriseja maailmavaatele sobimatu vann peitunud suurte kressilehtede varju ja mees jälle maha rahunenud. Aga muidu oli ikka iga kord kui Tarekese hoovi sisse sõitsime, paar krõbedat kommentaari garanteerinud. Ei tulnud küll ükski ekrelane ega muu tegelane piitsa või viglaga meie värava taha kolistama, ka ei teinud ükski meesterahvas Torisejale kusagil külapoes abieluettepanekut, nii et minu meelest oli kogu paanika selgelt ülepaisutatud :-D

Ringtee! Ringtee!

Istutasin kuuri ette muruplatsile kaks ilusat nipponi enelat, aga need olid Toriseja silmale sedavõrd nähtamatud, et ta mitu korda neist õkva autoga üle sõitis. Õnneks mitte üle taimede endi, aga üle peenra küll. Mul sai sellest pimedast barbaarsusest siiber ja otsustasin peenra suuremaks teha ning sinna mingeid poolpüsililli istutada, mis kaugemale silma torkaksid.

Enelad

Poolpüsilillede all mõtlesin selliseid taimi, mis ennast ise paljundavad ega ole üheaastased, aga ka mitte püsikud, mida peab ekstra istutama, kui nende asukohta muuta tahad. Seega ma mõtlesin sobilike variantidena esmalt saialillede või võõrasemade peale. Aga emps andis mulle hoopis terve kastitäie lõvilõugasid. Ütles küll, et ega need mul sel aastal jalgu alla ei võta, aga ehk annavad ometigi järgmiseks aastaks uue põlvkonna taimi, mis siis seal peenras õitseda saaksid nagu ringtee keskel oleval haljasalal. Siis saaks ehk Toriseja ka aru et see muruplats ei ole reguleerimata ristmik, kust ta sirgelt üle võib kimada, vaid ringtee, kus tasub rattad kruusatee peal hoida ja ümbersõit teha. 

Minu närula. enelaid pole nähagi.

Veel mõned rohenäplus acutus sümptomid

Suuremaid projekte rohkem pole sel aastal teinud, mida pildimaterjaliga illustreerida võiks.
Akende alla olen alustanud oma floksiheki rajamist, neilt saab sel aastal ka juba esimest õieilu näha.
Kuu aega ootasin, kuni minu suur liilia oma õienupu lahti lööks. Vahepeal oli juba hirm et enne lähevad õienupud lõhki kui lahti, sest need läksid juba nii suureks. Mõtlesin et ta sunnik kindlasti hakkab just siis õitsema kui mind kohal pole ja kassanäe! - piisas mul vaid nädalavahetuseks vanematele külla sõita, kui ta rambes oligi lahti läinud. See oli esimene asi, mida ma kottpimedas õues nägin, kui hoovi sisse sõitsin.

African Queen

Vahepeal olen kõige väiksemat Sööli ka paremaks teinud, nüüd on seal veel mõned kollased lilled ja puidust palissaad. Näeb kohe ontlikum välja, kas pole.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXVII "Selle hooaja tipp-projekt ehk tervitusi maakera "lõunaosariikidest""

Millegipärast hakkab mul seda postitust kirjutades peas kummitama riimireake kunagi ETV-s jooksnud lastesaatest "Vandersellid":

"... kui elad oma õueall, 

ei tea mis sünnib kaugemal..." 

Minul on siiani küll elus nii hästi läinud, et olen korduvalt ka oma hoovivärvavast kaugemale saanud ja igasuguseid uskumatuid kohti/asju/inimesi näinud. Mõned nähtud asjadest on mulle jätnud eriliselt sügava mulje.
Nii näiteks olen ma iga ma 100% armunud Lõuna-Euroopa linnamajade rõdudesse, mida sealsed elanikud kasutavad lillede kasvatamiseks. Mõned on neisse kohe lausa palmipuud kohale vedanud, aga üldjuhul leidub seal petuuniaid, begooniaid või igasuhuseid pottides kasvavaid väiksemaid rohelisi taimi. Praktiline eestlane muidugi veaks sellisesse paika oma jalgratta või mingi muidu tuppa mittemahtuva, ebavajaliku ja segava kola, ehk siis kuivataks pesu. Mõned näited minu püütud rõdudest:

Barcelona

Dublin

Teine asi, millest ma ühelgi reisil pilte tehes mitte kunagi mööda ei saa, on aknalaudadele, aedade külge või rõdudele kinnitatud lillekastid, avalike ruumide lilleklumbid ja muud dekoratiivelemendid. Neid fotografeerin ma ka täiesti mõõdutundetult, sest nad on reeglina
a) imeilusad ja
b) nendest saab endale oma aia tarbeks ohtralt ideesid ammutada, nii kujunduse kui taimevaliku osas.
Mõned näited nendeski:

Betws-y-Coed, Wales

Beddgelert, Wales

Betws-y-Coed, Wales

Saalbach, Austria

Saalbach, Austris

Dublin, Iirimaa

Kolmas artikkel, ilma mida pildistamata ma samuti ühtegi reisi lõplikult õnnestunuks ei pea, on majade uksed.. Dublin näiteks oli tõeline usteparadiis - seal ei leidunud kogu linna peale kahte täpselt samasugust sissekäiku, ehkki majad ise võisid terve tänava pikkuses olla äravahetamiseni sarnased nagu Lasnamäe magalarajoon. Mõned uksed, mida olen pildile püüdnud:

uksed.

Dublin

Zaanche Schans, Holland

Dublin

Lissabon

Lisaks sellele on terve Internet (eriti Pinterest, aga ka muud veebikeskkonnad) täis fotosid imeilusatest ustest maailma eri paikades, kuhu mina ise pole jõudnud. Peamiselt Lõuna-Euroopas, Lõuna-Ameerikas või Põhja-Aafrika riikides. Kõikide nende ühiseks nimetajaks on värvid, värvid ja veel kord värvid.
Selle pika sissejuhatuse lõpuks ning päris-teema alustuseks ütlen, et täna räägingi ustest. Õigemini - ühest uksest Tarekeses.

Alguses nägi see välja selline kole kõhulahtisuse karva kakaroheline. Osaliselt mahakoorunud värvile oli õnnis Krunn jätnud ohtralt (küüne)jälgi selle kohta, et ta mingil ajahetkel tungivalt sellest uksest kas sisse või välja tahtis pääseda. Uks ise seisab veranda ja Toriseja töötoa vahel. See konkreetne pool paikneb verandal, töötoa poolt on uks värvitud valgeks.
Kuna mul on plaanis Tarekese verandast ikkagi üks korralik koht teha, kus saaks kas suveajal ennast mõnusalt sisse seada ja hommikukohvi juua või külalistega istuda või lihtsalt raamatut lugeda ja mõnuleda, kui aega on, siis olen selle koha sisustamise endale päris südameasjaks teinud.
Aga head asjad ei sünni üleöö ja nii ma siis alustasingi tasahilju, võttes esimese asjana ette selle nõmeda ukse. See kriipis mu sisemise sisekujundaja silma ikka päris valusalt.
Esmalt nägin kurja vaeva et seda koledat rohelist värvi maha saada. Tüüpilise nõuka-aja siseviimistlustootena oli see värv paks, kleepjas ja õline ning osutas kuumapuhurile ikka väga visa vastupanu.

Aga pärast mitu päeva kestnud võitlust sain ukse
lõpuks puhtaks ja lihvisin kenasti siledaks ka
(vt pildil vasakpoolne).

Need uksed, mida ma seni internetist imetlenud olin, olid tegelikult kõik täismahus ära värvitud ning alles siis ära maalitud, kuid mina olin nii palju oma ukse puhastamisega vaeva näinud et selle nüüd uuesti ülevärvimine tundus täieliku raiskamisena. Seepärast võtsin jälle oma safrankollase peitsi ning võõpasin ukse kollaseks (vt pildil parempoolne). Nüüd oli uks palju ilusam ja ühtlasi ka ette valmistatud edasiseks maalritööks. Töötlemata puidupind oleks olnud liiga poorne ja minu hoolega maalitud lillekeste värvi endale sisse imenud nagu Käsna-Kalle Kantpüks merevee.
Järgmise sammuna jooistasin hariliku pliiatsiga mustri ukse peale ette, siis otsisin välja oma vanad akrüülvärvid, mille ma omal ajal maalikursuse jaoks kokku otsin, ja pintslihunniku, ning hakkasingi peale. Pooled ideed lisandusid veel töö käigus, siis kui olin ette visandatud detailid ära värvinud.
Kogu selle sigri-migri maalimiseks kulus mul tubli 3 päeva. Toriseja arvas et ma vajan tõsimeelselt mingeid kangemat sorti ravimeid, sest kui ma enne olevat lihtsalt "ull väikese algustähega" olnud, siis nüüd olla lugu ikka päris metsas. :-) Siis jälle arvas et ju see on minu mingi segane setu veri, mis mul niimoodi välja lööb.
On siis metsas või pole, ei mina seda täpselt öelda oska. Selge on aga see, et kui keegi peaks kunagi välja uurima kus mina on eelmises või üle-eelmises elus elasin ja ilmneb, et see oli kusagil maakera "lõunaosariikides", siis mina olen küll viimane kes üllatub. Praeguses elus ma lihtsalt tegin ühe järjekordse pöörase idee teoks, ei muud. Selle tulemusel on mul verandal nüüd selline uks.

Teiselt poolt, muide, jätsin ukse valgeks, sest Toriseja ütles et kui tema peaks oma töötoas iga päev sellist ust vaatama läheks tema pea varsti pooleks ja silmad jääksid igaveseks ajaks igavesti kiirusega 15 km/h päripäeva pöörlema.
Mõned detailid uksest lähemalt ka.

 

 

 

Muide, tegelikult lubasin selle ukse juba aasta aega tagasi valmis saada, arvates tol korral et see saab üks lihtne ettevõtmine olema. Ihatahes lubasin ma SELLES postituses, et järgmine saab olema ukse-stoori. Tegelikult on ikkagi nii et inimene võib ju plaanida, aga jumal juhatab - läks tervelt aasta ja kaks kuud, enne kui selle projektini jõudsin.