Kuidas ma koledad "poolad" täitsa kobedateks kingadeks disainisin

Iga naine teab milline "mission impossible" on leida endale suveks sellised kingad mida saaks palja jalaga kanda. No, et ilma igasuguste sukkade, sokkide, pöidade ja muu hookus-pookuseta. Ja lisaks peavad need kingad olema ju ka ilusad, stiilsed, õiget numbrit ning vajalikku värvi. Ma tihtipeale mõtlen poes riiulite vahel käies ja müügil olevaid kingi vaadates, et keskmine kingadisainer peab vist küll olema loomupärane inimvihkaja. Kuidas muidu suudavad nad mõnikord välja mõelda sedavõrd jalavaenulikke jubedusi?! 

Vaatasin hiljaaegu internetiavarustest ühte dokumentaalfilmi kingade ajaloost ja seal oli kaasaegse kingatööstuse kõrgmoest rääkivas osas lõik maailmakuulsatest laboutin kingadest. Kes ei tea, siis need on need kingad, mille tunnusmärgiks on tulipunaseks värvitud tallad. Laboutinid on haigelt kallid ja rikkurid jooksevad nende peale tormi. Mulle jäi aga sellest lõigust meelde hoopis üks kingaekspert, kes neid punase tallaga staatusesümboleid oma esinduslikus kaupluses müüs. Ta ütles, et need kingad on küll ilusad, stiilsed ja kvaliteetsed, aga neil on üks väike viga - need ei ole mõeldud käimiseks. Põhjus? "Sest neid disainib meesterahvas, kes elab oma loomingus välja mehelikke moefantaasiaid ning mugavad kingad naise jalas nende unelmate hulka küll ei kuulu.", ütles seesama müüja. 

Ma ei taha sellega nüüd üldistada, nagu oleksid kõik kandmiskõlbmatu liistu ja lõikega kingad meeste poolt disainitud (hoidku jumal, kohe oleks kindlasti mingid solvunud aktivistid mul kaelas niisuguse avalduse eest!), aga seda võimalust ei maksa unustada. Loomulikult on suurema osa ebaõnnestunud käimade põhjuseks tegelikult kvaliteetsete materjalide kasutamisega kitsid tootjad või masstootmine, kus rõhk pannaksegi kogusele, mitte kvaliteedile. Aga sageli tuleb süüdistav pilk ikkagi suunata ka käpardlikule disainerile või möönda selle puudumist üleüldse. 

Igatahes, loo alguse juurde tagasi tulles väidan, et sellist õnnelikku poekülastust, mille käigus on leitud sobiv kingapaar, tuleb täie rinnaga tähistada! Tegemist on peaaegu, et kaubandusliku imeteoga.

Mina olen juba kevadest saadik otsinud endale nahavärvi rihmikuid, mis eespool loetletud kriteeriumitele vastaksid: mugavad, jalasõbralikud ja viisaka väljanägemisega. Iga järgneva poekülastusega sai mulle selgeks, et ühendatud anumate seaduse  (a la et kõik kriteeriumid oleksid võrdselt täidetud) põhimõte kingade ostmisele ei kohaldu. Mis olid mugavad, nägid jalas välja nagu surnud tursa pead. Mis olid ilusad, tundusid jalas sama mugavad nagu hispaania saabas (NB! keskaegne piinariist!). Mis olid mugavad ja ilusad, olid kõike muud kui nahatooni. Sain üsna pea aru, et mingis osas tuleb mul oma nõudmistele mõistuse piires järeleandmisi tegema hakata. 

Kuna iga järgmise sooja suveilmaga minu kingavajadus suurenes, siis hakkasin poes proovima ka neid kingi, mille varem olin ära põlanud kui koleda disainiga eksemplarid. Ja ennäe imet, leidsingi ühed, mis tundusid jalas imeliselt mõnusad. Kummalisel kombel lausa täisnahast tallaosaga ja puha. Ainult, et välja nägid nad väga koledad. Tõelised "poolad". Selgituseks - "poola" tähendab kokkuvõttes hirmsat kitši: läikivad kivikesed, maitsetud needikesed, rippuvad paelakesed, litrid, plastmass ja muu rõvedus. Rõivaste puhul lisandub sellele trükimustriga lükrakangas ja veidrad lõiked, jalatsite puhul reeglina kunstnahk või plastik. Tüüpilisi "poola"-stiilis asju leiab peamiselt turgudelt, hiina kauba poodidest ja suvistelt laatadelt, kuhu naaberriigi naaberriigist autodega kohale sõitnud kaupmehed neid usinalt pakuvad. Mina leidsin enda kingad kesklinnas asuvast jalatsipoest, aga olgem ausad - "poola" on ka nendesse ennast jõuliselt sisse seadnud viimastel aastatel.      

Ma ostsin need "poolad" ära, ehkki oleksin võinud ka mitte osta. Nad olid ikka tõesti koledad. Aga ma uurisin neid lähemalt ja tuvastasin, et kinga peal olevad kilgendused on sel korral sinna õmmeldud, mitte kuumaliimi plönniga kinnitatud. Ja mis on õmmeldud, seda annab ka ära harutada. Harutatud asja asemele aga annab alati midagi uut teha. Ma pole küll varem kingi tuuninud, aga ükskord on ikka esimene kord. 

Ja siit siis väike pildigalerii ka tagantpoolt ettepoole. 

Minu kobedisainitud kingad koos passivate varvastega

Minu kobedisain lähivaates

Õudne "poola"

"Poola" eemaldamine. Praktiliselt valutu protsess seekord. 

"Poola"

Tunnistan, et olen tulemusega ise väga rahul. Juba vaatan uurivalt oma kodust kingariiulit, et ehk saaks seal ka mingeid loomingulisi mõtteid teostada.  

Punase kleidi remont

Minu kindel arvamus on, et punaseid kleite pole ühelgi naisel riidekapis kunagi liiga palju.
Mul endal on 3 tükki, aga hiljaaegu oleks see arv õnnetul kombel ühe võrra väiksemaks jäänud, sest ma unustasin ära, et olen hommikuti pärast ärkamist veel tükk aega unine ja võin väga ebaadekvaatselt käituda.
Nimelt hakkasin ma ühel hommikul poolunesegasena oma kleiti triikima ega pannud muidugi tähelegi, et olin triikraua kuumarežiimi voodipesu triikimise temperatuurile jätnud. Niikui rauaga kleiti puutusin, oli sellel prauhti!, kangas kärsanud ja väikesed põlenud augud sees. Jumal tänatud, et ma triikmasinat kohe keset kleiti ei vajutanud, vaid ikka vaikselt alumisest äärest peale hakkasin.
Aga kleiti oli sellega muidugi mokas ja midagi tuli ette võtta. Lõppude lõpuks oli see minu lemmik punane kleit. Lühemaks ei saanud seda teha (no, et lõikan kõrbenud kangaosa ära), sest siis oleks see liiga lühikeseks jäänud. Mingeid lilli ja aplikatsioone ka sinna panna ei saanud - need oleks tobedad välja näinud.
Lõpuks mõtlesin, et kui katta vigastatud kangas mingi laiema paelaga, siis vist saaks kleidist uuesti asja.
Egas midagi, jalad selga ja Karnaluksi jälle. Käisin muidugi tavalised kangapoed ka enne läbi, aga et selle kleidi punane toon on üsna omapärane, siis sealt sobivat paela muidugi ei leidnud. Karnaluksist leidsin, viimase jupi mis neil seal oli.
Õmblesin paela käsitsi kleidi alläärde ja tulemus oli täpselt see, mis vaja - kole koht sai kaetud ja kleitnägi välja, nagu oleks see pael seal algusest peale olnud. Lisasin tasakaaluks paela ka varrukaotstesse ja pärast seda jäi umbes 10 cm jupike veel alles. Paadunud käsitöölisena ei saanud ju sellist raiskamist lubada ja nii sündis mul mõte, et teen õige sellest jupist veel kleidi juurde sobiva prossi ja kõrvarõngad. Hästi lihtsad ja tagasihoidlikud.
Tulemus on päris huvitav minu meelest:

Kõrvarõngaste jaoks lõikasin lihtsalt 5 cm pikkused jupid ja õmblesin keskmise paksusega vildi külge. Ei hakanud aasade otsa riputama, vaid kinnitasin otse läbi kõrva tooriku vildi külge.
Prossi tegemiseks läks sama vilt kasutusse pluss veel näpuotsatäis vaskset värvi ketijuppe, mille ma ühe vana kaelakee lammutamise tagajärjel alles olin hoidnud. Need sai nüüd ka viimse jupini ära kasutatud.

Kleit ise ka before ja after:

Lähem vaade varrukast.

Seekord vedas, aga alati ei pruugi muidugi nii hästi minna.

Praegu arvan ise, et selle väikese õnnetuse tagajärjel tehtud remont andis kleidile pigem isikupära juurde ja ausalt öeldes vaatasin ma juba oma kapis hindava pilguga ringi, mida veel seal olevatest asjadest väheke värskemaks tuunida. 

Saab näha, mul juba mingid mõtted tekkisid :-)

Kangapoe Murphy ja tuunitud tuunika

EELLUGU
Enne kui ma tuunika juurde jõuan, tahan ma rääkida kangapoodide Murphy seadusest mis kõlab nii:
"Mida vähem sa osta kavatsesid, seda rohkem on müügisaalis ahvatlevat kaupa."
Irma täiendus sellele seadusele: "Kui jätad ostmata, läheb sul seda asja mis poodi jäi, raudpolt kohe järgmise projekti juures vaja."
Niisugune tarkus on minuni tulnud läbi korduvate valusate kogemuste ja nüüd kutistab see teadmine mul juuksepiiril alati kui käsitööpoodi sisse astun. Tõsi küll, minu rahakott ja majanduslik mõtlemine taovad mulle selle eest iga kord meeleheitlikult pehmesse kehaosasse, aga enamikel juhtudest jäävad nende katsed mind sellises poes arukusele manitseda hüüdja hääleks avakosmoses.
Ei olnud erandiks ka see kord, kui ma umbes kuu aega tagasi jälle Abakhani läksin, peas kindel plaan osta ainult kaks konkreetset asja - natuke musta vilti ja mõned tokid punast mulineeniiti. Rahakott ja majanduslik mõtterakuke olid juba eos kergelt ärevad ja jälgisid pingsalt, et ma esimestest riiulitest kaugemale ei eksleks. Samas oli Murphy paigutanud ahvatlevad kangad väga osavalt just poe kaugema osa kõige esimesele riiulile, nii et need mulle igatahes silma hakkaksid, isegi kui ma neist ka pealtnäha ohutus kauguses peaksin seisma. Ja olingi ma jälle olukorras, kus mu selge mõistus mööda Linnuteed valguskiirusel kaugemale kimas ja mu jalad omatahtsi nähtud kangarulli poole suundusid.
Kuri kangas oli nimelt selline:

Lisaks pildil olevale oli seda veel tumesinise, oranži, beeži ja vist ka punasega. Küsimus suurele ringile - kas ma sain selle poodi jätta??? Tervet kleidijagu just ostma ei kippunud, sest meetri hind oli 30+ eurot, aga korralik käsitööline meelitab ju sentimeetrisest pitsijupist ka imeasju välja.
Kuna mina eriti korralik ei ole, siis lasin endale sentimeetri asemel 30 cm välja lõigata. Müüja vaatas mind ja küsis: kas lõikan nii et motiivid jääksid terveks? Ma ei saanud alguses aru, mida ta silmas peab. No ilmselgelt kusagilt tuleb need motiivid ju pooleks lõigata, 30 cm on 30 cm... või et kuidas tema seda nagu endale ette kujutab? Aga siis ta täpsustas minu juhmi ilmet vaadates üle, et ma ju ikka tahan neid lilli ilmselt välja lõigata ja kuskile peale õmmelda. Siiiiis ma sain aru....
Minu küsimusele et kas see mõte oli mul otsaette kirjutatud vastas ta, et nende kangaste puhul on see pigem tavapraktika kui üllatus.
Seega peaks Tallinnas olema hulk inimesi, kellel sellised lilled aplikatsioonidena riietel või mujal küljes on. Tunnistan, et mina pole ühtegi näinud.
Ja alles nüüd ma jõuan selleni, millest postituse pealkiri räägib.


TUUNIKAST ENDAST
Leidsin endale nimelt teiseringi poest ägeda tuunika. Hea lõikega, heast materjalist, lähemal vaatlusel ei ainsatki märki kulumisest või muidu sellest, et see enne kellegi teise seljas oleks olnud. Sobis mulle selga nagu rätsepaülikond. Kahjuks oli tal üks suur puudus - selle seljaosa oli suuremalt jaolt õmmeldud šifoonkangast, mis teadupärast on suhteliselt läbipaistev. Mulle ei meeldinud.
Ja siis tuli mulle meelde et ma olin ju just ostnud 30 cm suurepäraseid aplikatsioone.

Lõikasingi kangast lillekompositsioonid välja ja kinnitasin läbipaistva niidiga tuunika seljaosale.

Nüüd on mul selline tuunika:

Sigriti kampsun

Mul on töö juures kolleeg ja hea sõber Sigrit, kellega meid ühendab armastus värvide, isikupäraste riiete ja käsitöö vastu. Tema on supervinge kuduja ja heegeldaja, mina teen ka ... asju. :-)
Hiljuti palus ta, et ma ühe tema kootud kampsuni natuke elavamaks tuuniksin, kuna selline peenike pitsi- ja pärlitöö ei olevat tema cup of tea. Loomulikult olin nõus.
Kampsun oli imeilus ja ma mõtlesin kohe tükk aega, kuidas seda niimoodi kaunistada, et asja mitte ära rikkuda ja ülevõlli keerates mingiks turuletil müüdava litritega mohäärmonstrumi taoliseks muuta. Kampsunite ja pärlitega on alati see oht et ei saa õigel hetkel pidama ja pärast näeb kallis asi välja nagu mustlase kasukas.
Kuna mulle oli kunagisest vestlusest meelde jänud, et Sigrit pitsist detaile armastab ja võimalusel igale oma kampsunile-jakile mingi sellise detaili külge poogib, siis oli mul ka esimene mõte, et pitsist väike äär tuleb selgi korral.
Õige ja sobiva pitsi leidmine oli isegi Karnaluksi kosmiliselt suurest tootevalikust päris paras väljakutse. Lõpuks leidsin kusagilt teiste pitsipoognate vahelt selle ühe ja ainukese sobiva.
Hakkasin siis vaatama ja katsetama, mida, kuidas, kui palju ja kuhu panna.

Nii näeb välja loominguline kaos :-) 

Kuna Sigrit ka prosse armastab, siis otsustasin, et teen ühele poole kaunistuseks hoopis prossi. Selle saab selleks ajaks ära võtta, kui kampsunit pesta vaja on. Kuna ma juba terve igaviku pole ühtegi soutache-stiilis asja teinud, siis tuletasin nüüd selle tehnika jälle meelde. 

Muud detailid kampsunil tulid sellised:

Vasak hõlm - toon-toonis pärlitega kinnitatud lehedetailid

Parem hõlm - pross, lehedetailid ja kroogitud pitsääris

Kampsun tervikuna siis nägi lõpuks välja selline ja mul on väga hea meel, et see ka Sigritile meeldis.

Absoluutselt hullumeelne nädalavahetus

Järgmine postitus läheb raudselt alajaotuse "Don´t try this at home" alla, kuigi teisest küljest on see ere näide sellest, et kes teeb, see jõuab.

Ühesõnaga. Ma ei tea, mis seemneid ma küll reedel lõunaks sõin, igatahes olin ma endale eelseisvaks nädalavahetuseks sellised grandioossed plaanid ette mõelnud, millega hakkama saamiseks oleks tegelikult pidanud terve mõistusega inimesel nädalajagu päevi kuluma. Mina kavatsesin kahe päevaga ühele poole saada...
"Soojenduseks" ajasin ma ennast reede pärastlõunal Tartu maanteele Karnaluksi. Mu assistent Kairi toimetas mulle ühe oma sõbranna musta jaki, millele too tahtis linde ja kasse peale saada. Kahjuks kuulus nimetatud mantel nende riideesemete kilda, mida ei ole võimalik ainult tikandi abiga normaalseks riideesemeks muuta. Ka seesinane jakk vajas enne seda, kui ma sinna üldse nõela ja paelaga lähenema hakkasin, hädasti uusi nööpe ja mingit rõõmsavärvilist kandipaela. Ma ei saa aru nendest rõivadisaineritest, kes selliseid poolpresendist hull-igavaid jakke tuhandete kaupa disainivad. Sellised moehiiglased tuleks kõik üksikule saarele kupatada. Ja teisalt ei saa ma aru ka nendest tuhandetest inimestest, kes endile sellise riideasja ostavad ja siis oma ilmetu ja zombihingega räbala otsas õnnetud on. Mind huvitab, kuidas nad poes neid üldse märkavad puude peal rippumas, niivõrd ilmetud on need.
Anyway... ma loodan et minu kapsaussirohelised nööbid ja sama värvi kandipael sellele õnnetule asjale mingisugusegi elu sisse toovad.

Seekord oli mul igasuguste ootamatuste puhuks, mis mind Karnaluksis muidu ikka tabavad, lausa ostunimekiri kaasas:
2 tokki oranži karnevalisallilõnga. Ulrica sallile.
15 konnarohelist nööpi. Eelpool kirjeldatud jakile.
Umbes miljon meetrit musta pitsi. Maire särkpluusile.
Paar pakki pealeõmmeldavaid dekoratiivkive. Igaks juhuks, sest vanad olid mul just otsa saanud.
Kellatoorikuid. 1 Veronicale ja 1 varuks.

Nohhh.... Lõppkokkuvõttes lahkusin ma kõigi nimekirjas olnud asjadega pluss 10 m musta organzapaela, 45 m punast organzapaela, 2 pakki pealeõmmeldavaid metallikneete, 4 tokki satiinmulineesid ja pakk siniseid pärleid.

Kogemustele tuginedes - oleks võinud ka palju hullemini minna. :-)

Aga kord juba koju jõudnud, hakkasin siis päeval kokkuklopsitud plaani realiseerima. Mul oli valida paar nädalat tagasi bussiga Tuudile sõitmise käigus poolvalminud Laura sõrmikute, Laura poolt ligi kuu aega tagasi alustatud karnevalisalli, Ulricale lubatud salli, Maire särkpluusi ja Veronika käekella vahel.
Alustasin Ulrica sallist. Tavaliselt ma teen sellise salli ühest tokist lõngast, aga Ullu puhul kasutasin 1,5 tokki ja tegin natuke laiema - tavalise 8 silma asemel 11 silmaga. Pärast kolme tundi nokitsemist oli sall valmis. TEHTUD, vol 1.

Sellest reedeks piisas ja ma jätkasin laupäeva hommikul.
Laura alustas mingi pool sajandit tagasi suure hurraaga järjekordset karnevalisalli, aga pärast ca 15 cm sai tal entusiasm otsa ja sall jäi seisma. Ja seal ta siis passis, vardad turris, minu käsitööpesas, korjates endale nagu magnet külge kõikvõimalikke niite, paelu, lõngasid ja muud sarnast stuffi, mis ennast sealsamas ülima entusiasmiga ümber mõlema varda täiesti harutamatuks pusaks keerutama hakkas. Mul sai sellest jamast kõrini. Harutasin vardad ettevaatlikult järjekordse pahmaka seest välja ja poolteist tundi hiljem oli seegi sall valmis.
Kinnastel oli puudu ainult ühe kinda pöial ja kaks sõrme. Tsiu-lipsti said needki valmis kootud ja lõunaks oli mul valmis kena komplekt sallist ja kinnastest. Komplekt selles mõttes, et puhtjuhuslikkult klappisid mõlema asja lõngad teineteisega värvide poolest nagu kaksikud.
TEHTUD, vol 2.

Järgmiseks võtsin ette Maire särkpluusi. Ta oli kuskil internetiavarustes surfates välja kaevanud sellise idee

Tallinn Dollsi disainitud ja täiesti kriminaalse hinnaga. Peab olema püstihull, kui sellist pluusi 108 EURi eest endale soetada. Ma kujutan ette, et selliseid siiski leidub, aga Mairel on selles mõttes peas kõik korras ja nii ta jõudiski ideele, et võiks lasta oma olemasoleva valge särkpluusi mul ära tuunida.
Originaalis on ilmselt kasutatud musta organzapitsi, kui mu silm vähegi ei eksi, aga pärast väikest arutelu otsustasime meie musta broderiipitsu kasuks. Ja kuna Maire pluusi õmblused jooksud ka sootuks teistmoodi kui dollsi omal, siis sai ka pitsid hoopis teises suunas jooksma õmmeldud.
Pildid siis ENNE

ja PÄRAST

TEHTUD, vol 3.


Kõige lõpuks jätsin Veronika käekella.
Kõik sai alguse sellest, et Tikobella postitas oma Facebooki leheküljele lausa ulmelised pildid tikitud rihmadega käekelladest. Keda huvitab, siis siin on link .
Esimese hooga ma tegin kohe endale ühe niisuguse.

Nagu arvata oligi, niipea kui ma midagi enda Facebooki üles riputan, leidub kohe keegi, kes endale ka samasugust tahab. Sedapuhku oli selleks siis Veronika, minu kunagine kolleeg ja sõbranna veel sellest ajas kui maailma oli must-valge ja loomad rääkisid. Ehk et Ekspress Hotline ajastust.
Veronika ei osanud mulle mingeid vihjeid anda selle kohta, mis värvi ta enam-vähem seda iluvidinat endale soovib. Tingimuseks oli ainult, et ei tohi olla roosa ja Hello Kitty polevat ka tema teema... Pfff. Aga seda kõike ma teadsin juba isegi :-)

Veidi teemast kõrvale kaldudes, siis ma pean ütlema et kliendid, kellel pole õrna aimugi, mida nad tahavad, on ühest küljest mõnusad, teisest küljest aga keerulised. Mõnusad sellepärast et siis saan ma ise suurema vabaduse midagi välja mõelda (ja ma ei tea ju tihtipeale asja tegema hakates isegi, mis sellest lõppkokkuvõttes välja tuleb), aga teisalt on suure risk puusse panna, kui ikka minu idee üldse tellija omaga kokku ei lähe. Sellist asja pole veel küll juhtunud, aga risk on ja jääb alati.

Veronika kella juurde tagasi tulles, siis lõpetasin selle pühapäeva õhtuks ja välja tuli niisugune:

Nagu kokku lepitud, ei mingit roosat Hello Kittyt. Küll aga ohtralt kõike muud.
Ühesõnaga TEHTUD vol 4.

Ma ei tea, kuidas Tikobella oma kellasid teeb, aga mina tikin villase riide peale motiivi valmis ja triigin tikandi taha paksu liimiriide, et kõiki niidiotsi fikseerida ja kangale veidi vormi anda.
Pärast seda lõikan välja tikandiga ühesuuruse voodri (pildil roheline, valge tagusega) ja natuke lühema tüki paksu kangast. Mööbliriide kanganäidised sobivad selleks ülimalt hästi. Siis õmblen kõik kolm omavahel külgepidi kokku. Tikandi otsad keeran üle mööbliriide tagasi ja servade õmmeldes jätan mõlemad otsad natuke lahti, nii et saan voordi omakorda pisut tagasi keerata ja salapistetega tikandikanga külge kinnitada. Servad fikseerin kandiga. mille ühelt poolt masinaga kinni lasen ja tikandipoolsest küljest käsitsi salapistetega kinnitan. See annab tööle lõpliku lihvi. Tikobella tööde laituseks pean ütlema, et fotodelt on näha kuidas tema oma kellade ääred lihtsalt robustse üleääre pistega kokku õmbleb. See asjaolu oli minu jaoks tõeline üllatus, sest selliselt tegijalt oleks rohkem kvaliteeti oodanud. Aga kui juba tavalise foto pealt selline apsakas silma torkab... Kellad ise näevad ju täiesti hingematvalt superilusad välja.
Mul on juba järgmised ideed soolas ja üks isegi pooleli.
Kui esimene sai roheline ja mõeldud sobituma minu roheliste kostüümidega, siis nüüd on mul käsil must hõbedaste ja hallide toonidega, mis peaks sobima palju suurema hulga riietega. Ja punaseni pole ma veel jõudnudki :-)

Nüüd, kus ma olen kõik oma selle nädalavahetuse tööd ära kirjeldanud. Arusaadavalt minu roheliste lilledega kell sellesse nimistusse ei kuulunud. Selle sain ma juba eelmisel esmaspäeval valmis.
Peale selle tohutu kuhja näput jõudsin ma veel Lauraga vanalinnas käia pühapäeval - pizzat söömas ja poodlemas. Ja Stiina inglise keele lõputööd tõlkida. Ja raamatut lugeda - Jeremy Clarkson on mind sel nädalavahetusel rohkem naerutanud oma autolugudega kui ma kirjeldada oskaksin.

Ja lõpuks - lihtsalt et mainimata ei jääks. Eelmisel nädalal sain valmis poekoti, millele oma viimases postituses ka vihjasin. Kristina-Maibrit tahtis rõõmsat ja kollast, sellise ta ka sai.

Mõned detailid lähemalt ka:

Ja nüüd on küll tänaseks kõik.
:-)

Lihtne must mustal

Blogi sissekanded kipuvad ikka ajalise nihkega tulema viimasel ajal. Asi ise on juba ammu valmis ja alles siis leian mingil hetkel aega seda ka siin lähemalt tutvustada.
Maaja-Kati must mantel on seekord siis teemaks. Minust on vaikselt hakanud Kutsekoja ihuõmbleja saama, nagu ma ise naeran. Pärast seda kui ma jõuludeks kõigile kolleegidele jõulukingid tegin (jajah, needsamad kosmeetikakotid, millest siin paar sissekannet tagasi juttu oli pikemalt), on tellimusi ikka päris mitu tulnud. Enne seda juba sai Kairile üks bling-bläng käekott ja mobiilikott tehtud ja Miljale villased sokid. Kersti on mul juba lausa püsiklient oma pintsaku, seeliku ja lilleprossiga. Maire mulgi tikanditega mantlist ma ei räägigi. :-)
Lähitulevikus ootab veel ees Mari-Anni käekott.
Maaja-Kati mantlist tegelikult midagi pikalt rääkida polegi ja mingit tuumateadust ma selle tegemiseks ka ei kasutanud. Aga väheste ja lihtsate vahenditega tuli väga ilus tulemus lõpuks. Ise jäin ka väga rahule seekord oma tööga.
Muster sai järjekordselt vaba käega otse mantlile joonistatud ja nagu alati - enne kui tegema ei hakanud, polnud mul aimugi, milline lõpptulemus välja nägema hakkab. Läikivast kangast leheaplikatsioonid ja kolmevärvilise mulineeniidiga tehtud tikand tekkisid töö käigus, kui ma oma karbitäied paelu-pitse-pärleid põrandale laiali laotasin ja võimelikke lahendusi leidma asusin. Konkreetset mulineeniiti olin omal ajal Karnaluksist paraku ainult ühe toki ostnud, mis tähendas seda, et see sai loomulikult enne otsa kui töö valmis sai. Püüdsin naiivselt seda erinevatest Tallinna käsitööpoodidest leida, aga lõpuks pidin ikka Karnaluksi minema. Viimased 3 tokki sain sealt juurde. Ei kujuta ette, mis oleks juhtunud kui seal oleks ka otsas olnud. Haruta või pool tööd üles. Õnneks seekord vedas.
Aga mis siin ikka seletada, pildid räägivad enda eest:

Varruka tikand.

Mantli hõlm

Hõlma tikand lähemalt.

Säh sulle Hallistet!

Inimene ikka saab targemaks ja areneb iga päevaga, tuleb tunnistada. Iseendast räägin muidugi jälle, jajah. Kogu aeg teadsin, et need lahedad vigurid mida ma enda seeliku peale ja Maire kosmeetikakoti peale ja nüüd siis lõpuks Maire mantli peale kah tikkisin on Halliste arhailine tikand, aga võta näpust! Natuke guugeldamist ja tuleb välja et hoopis va mulk, sunnikas. Samas, ega ma väga palju puusse ka ei pannud, sest Mulgimaa on ju teadaolevalt see Viljandi kant ja Halliste vald asub samuti Viljadi maakonnas, aga ikkagi... Häbilugu.
See selleks. Tegelikult ma tahtsin sellest rääkida et Maire mantel, mis mu kabinetis juba augustikuust saadik rippus, tolmu kogus ja ideed ootas, on nüüd valmis.
Mul viimasel ajal kipub üldse kahte sorti tellimusi olema - ühed on need, mille kohta mul kohe idee silme ette lööb ja mille ma siis kohe valmis teen, teised on need mis seisavad ja ootavad ja seisavad ja ootavad terve igaviku, enne kui ma ühel päeval "ilmutuse" saan. Maire mantel ilmselgelt kuulus siis viimaste hulka.
Aga valmis ta sai ja selline ta välja nägi lõpuks:

Mantel eestvaates siis.

Mantel seljatagant

Ja tikandid lähemalt:

Irma unistab (juba jälle!)... Ja õpib!

Erandkorras seekord sissekanne, mille kohta ma julgen öelda "Proovige seda kindlastikodus järele teha!"


Olen siin juba kunagi varem ühes sissekandes veidike kergitanud seda kardinat, mille taha ma kõiki oma peas keerlevaid ideesid peidan, ja rääkinud asjust mis mul veel "to do"-listis seisavad ning oma aega ootavad. Noh, well... See list on jällegi tublisti täiendust saanud.
Facebook on nimelt üks Saatanast leiutis, tuleb öelda. Sealt leiab teinekord ikka selliste annetega inimesi, et võtab sõnatuks! Minu viimane avastus, ma isegi ei mäleta enam, kuidas ma ta leidsin, on Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas elav Di van Niekerk. Ta teeb imelisi paeltikandeid ja ma veetsin tema pärast lausa tunde YouTube´is, et sealseid videosid vaadates selle peene näputöö salajaseimaid nippe selgeks saada.
Ulrica tellis minu käest endale väikese kosmeetikakoti, kuhu sisse saaks kõik esmavajaliku mahutada ja siis käekotis kaasas kanda. Ta arvas küll, et see kotike võiks olla midagi selles stiilis nagu ma siin viimati neid pling-pläng käekotte tegin, aga kahjuks olin ma selleks ajaks juba "Niekerki-tõppe" haigestunud ja otse loomulikult tahtsin ma oma uut ideed katsetada.

Ühelt poolt tuli kott selline

Ja teiselt poolt selline.

Ma olen tegelikult paeltikandit varemgi teinud, aga pärast Niekerki ja lugematul hulgal teiste, vähem tuntud (aga mitte vähem andekate!) tikkijate töid vaadates sain aru kui palju mul ikkagi veel selles vallas õppida on. Minu senised tööd on olnud puhtalt organza- või siidipaelaga tikitud, samas kui Niekerk on miksinud paeltikandi kokku madalpistega, pärlitega, pitsidega, ruumiliste lilledega jne. Tulemus on palju mitmekesisem ja huvitavam, tuleb tunnistada.
Mis mind tegelikult Niekerki ja teiste tema järgijate töödes veidi häirib on see, et need on tikitud juba trükitud taustapildile. Ma ise eelistaksin täiesti puhast tikandit neutraalsele kangale. Ulrica tellimuse puhul ma nii tegingi, aga katsetasin ka mitut segatehnikat kokku miksida. Mõned lähivõtted siis veel minu algaja esimesest katsetükist :-) ...

Minu kõige esimene paeltikandis tehtud asi oli omal ajal Kristi velvetjakk. Sel ajal olin ma sellest ainult kuulnud ja vaid põgusalt piltidel näinud, mis ei takistanud mind Kristile laia suuga lubamast, et ma tema jaki peale selles stiilis kohe-kohe midagi tegema hakkan. Alles siis kui juba lubadus antud oli, hakkasin ma juurdlema, et huvitav-huvitav, kuidas seda küll päriselt tehakse. Sõber internet aitas mind tookord hädast välja küll, aga tol korral õppisin ma ära ainult sellised kõige lihtsamad ja labasemad pisted. Jakk iseenesest kukkus sellele vaatamata hästi välja ja ma olen siiamaani tulemusega väga rahul. Kristi ise oli ka, õnneks.

Sellele järgnes kohe Gerli teksajakk, mis tuli selline välja:

No ja kõikide oma käekottide juures olen ma samuti paeltikandit kasutanud, aga nendest olen ma siia juba pilte teistesse postitustesse üles riputanud.

Võrdluseks mõned internetist leitud stiilinäited ka, et oleks aru saada, millest ma tegelikult siin räägin ja milline kosmosepikkune tee mul areneda on:

Di van Niekerki kodulehekülg
Christen Browni kodulehekülg

Transiitkäsitöö, alamrubriigist Vanad võlad ehk Kersti pintsak

Nagu viimase aja sissekannete tihedusest siia blogisse näha võib siis olen hetkel käsitöö tegemises väikese (sunnitud) pausi teinud. Või tegelikult, õigem oleks siiski öelda et ma ei ole sellega vahepeal nii aktiivselt tegelenud kui arvata võiks.
Põhjusi selleks on erinevaid, ma ei viitsi hakata neid siin üles lugema, sest tegelikult pole neil siinkohal mingit tähtsust.
Aga üht-teist ma siiski kõpitsen. See kolleeg Kersti poolt tellitud pintsaku tikand sai tegelikult alguse juba, kui ma ei eksi, siis märtsi keskel, kui me maastikuarhitektide ja arhitektide töörühmadga Trofee jahimajja väljasõiduistungile sõitsime. Vanadel headel aegadel oleks ma sellise nikerdise kõige rohkem nädala ajaga valmis teinud (ja sealjuures mõnuga luuserdanud veel!), aga nüüd venis valmimine ikka megapikaks. Noh, olgem ausad, vahepeale jäid ju ka lapikursuse lõputööd ja muu selline "meelelahutus", aga siiski.
Nüüd on ta õnneks (ja lõpuks) valmis). Valmistamise tehnoloogiast pole seekord suuremat midagi kirjutada, sest tehnoloogiat kui sellist praktiliselt ju ei olnudki.
Oli pintsak, täiesti tavaline hall. Oli Laura-Heleeni käest pätsatud hõbedane marker. Ja siis veel must satiinmulinee ning hõbemetallik mulinee.
Joonistasin täiesti vaba käega kraele mustri peale

Isegi ei hakanud sellega vaeva nägema, et mõlemad reväärid ühesugused tuleksid. Täiesti taotluslikult tegin erinevad. Pisteks täiesti tavaline ahelpiste. Hõbe-metallik niidi kasutamine roosiõite täidisena oli Kersti enda idee. Ma alguses küll olin veidi kahtleval seisukohal, et äkki läheb kuidagi liiga bling-blingiks kätte ära, aga kui olin ühe prooviks valmis tikkinud siis vaatasin, et tegelikult täiesti toimib see idee ja annab üldpildile üsna huvitava varjundi juurde.
Nojah, lõpuks siis valmiskujul selline:

Mantli tuunimine ja peegelpildis muster

Selles peatükis tuleb juttu Kadi mantlite tuunimisest ja nipinurgakeses :-) räägin sellest, kuidas mina olen enda jaoks lahendanud peegelpildis mustrite probleemi.

Kiired ajad, kiired ajad. Tööd on taeva ääreni ja kõigele lisaks tormab aeg lausa ahvikiirusel maikuu alguse poole, mil mu lapitöö kursus suure pidulikkusega ühele poole saab ja näituse jaoks tööd valmis peavad olema. Kuhu see märtsikuu kadus, tahaks ma teada?
Ilmapuu projekt on juba hirmuäratavalt hulk aega n.ö. on hold-režiimil olnud, sest vahepeal olen siin umbes 100 kolleegide rõivaeset pikemaks-lühemaks-kitsamaks-laiemaks õmmelnud (kuna ma olen ju mitteametllikult ka Kutsekoja ihu-hädaabi-rätsep) ja muuhulgas ka kohustuslikku sotsiaalelu elanud, sest uskuge või mitte, mul on ka selline asi olemas.
Aga mantel. Kadi ema mantel. Ma kunagi Kadi enda mantlile tegin naturaalmajandusliku vahetuskauba raames (tema sai tuunitud mantli, mina sain elutuppa 4 tumbat :-D) tikandid peale ja nüüd, aastake hiljem, leidis Kadi ema et tema mantlile kuluks samuti üks kaunis muster ära.
Kadi mantel omal ajal tuli selline välja, muide:

Kuigi mul on pidevalt tuline kiire nagu Kuradil Põrgus, võtsin ma ikkagi selle töö muude asjade vahele. Originaalis oli Kadi ema mantel täiesti tavaline liivabeež ilmetu mantel. Selline, nagu neid meie kaubanduses kahjuks kümneid ja sadu riidepuude peal saadaval on.

Alguses pidasime plaani et teeks midagi taskuklappide ja krae peale, aga minu arvates olid need liiga väikesed pinnad et sinna midagi asjalikku ära mahutada. Pakkusin välja plaani B, et teen mustri piki hõlmaõmblust, ülevalt kuni alla välja. Mahub rohkem, on silmatorkavam ja jätab (mis seal salata, iga naise salajane unistus) kandjast optiliselt saledama mulje ka.
Mõeldud-tehtud.
Olgu öeldud, et mantli tikkimise juures kehtib 100% see vana tõde, et eeltöö on kõige kehvem ja aeganõudvam. Ja seejuures iroonilisel kombel muidugi kõige olulisem (ülla-ülla), sest kui seda kuidagi ülejala teha, paistab see kohe silma. Aga asja juurde.
Ma ütlen kohe alguses ära, et see viis, kuidas mina mustrit mantlile peale "monteerin", on puhtalt aja jooksul ja isiklikele kogemustele rajatud süsteem. Tõenäoliselt on õppinud käsitöölistel ka mingi lihtsam ja loogilisem viis seda teha, aga ... mina seda muidugi ei tea. Lihula tikandi kursustel näidati küll mingit nõelaga kalka peal olevasse mustrisse tehtud aukudesse hambapastajälgede tegemist ka ja mida iganes, aga see tundus minu jaoks ikka väga süvakosmos olevat. Ega vanale koerale enam uusi trikke naljalt ei õpeta.
Mina alustan asja niimoodi, et kõigepealt ma võtan kalka ja panen selle riideesemel selle koha peale, kuhu muster peaks tulema. Olgu see siis krae või tasku või nagu antud juhul siis, hõlm.

Edasi joonistan kalkale selle detaili piirjooned ja lõikan selle järgi kalkast tüki välja. See on selles mõttes hea, et esiteks - mul on kohe selge, kui suurt mustrit ma saan sellele pinnale joonistada, ja teiseks - hiljem on hea nendesamade piirjoonte järgi paberit rõivatükile tagasi asetada. Ka peegelpildis.
Nii. kui kalkast on sobiv tükk välja lõigatud, siis kannan sinna peale mustri. Seda võib teha nii suvalisest ajakirjast maha kopeerides või vaba käega joonistada. Mina joonistasin vaba käega.

Edasi, kui muster on kalka peal olemas, läheb mul vaja kopeerpaberit ja kalkasuurust tükki tavalist köögipaberit. Kopeerin kalka peale joonistatud mustri köögipaberile. Ja kindlasti ka kalka enda suuruse! Ja siis sama asi teistpidi. Keeran kalka tagurpidi, muster allapoole, ja kopeerin sama mustri ka teistpidi teisele köögipaberile. Siis lõikan köögipaberist samasugused tükid nagu kalkatükidki. Kinnitan need nööpnõeltega rõiva külge. Seda on nüüd hea teha, sest ma saan mustri täpselt mllda detaili kulgemise joont paigutada.
Asi näeb lõpuks välja selline:

Kui see on ka tehtud, siis hakkab kõige igavam töö. Võtan valge niidi ja hakkan kogu mustrit läbi paberi kangale traageldama. Paberi enda rebin ettevaatlikult ära, kui muster valmis.

Kui kogu muster on ära traageldatud, hakkab niiöelda mõnus töö ehk tikkimine ise. See on eelnevaga võrreldes juba hulga lõbusam, sest siis tuleb niidi värvid valida (kui seda enne tehtud pole juba) jne.
Kadi ema mantel sai siis selline lõpuks.

Mõned mu varasemad tuunitud mantlid kah siis siia juurde.

Selle punase mantliga on mind juba kõik mu tuttavad näinud. Sai teine paar aastat tagasi lausa Itaaliast, Rooma linnast ära toodud, kuna Tallinna Zara poe müüjad kinnitasid mulle jumalakeeli et Eestisse on sama mudelit tellitud ainult musti, valgeid ja beeže (no kassa imet näe, eksole!) Ja kui mina siis Roomas, sealses Zara poes punast nägin, ostsin selle viivitamata ära. 2 päeva pärast seda kui ma olin oma tuttuut iludust Tallinnas seljas saanud kanda, jalutas mulle Hobujaama trammipeatuses vastu üks naine - arvake ära, millega? - minu mantli klooniga!
Oi-pekki, ma vihastasin. Läksin koju ja sõna otseses mõttes lõin pastaka mantlisse, ehk et tõepoolest joonistasin pastakaga suvalise mustri varrukaotstele ja krae äärde. Tikkisin musta niidiga ja pärlitega üle ja nüüd võin küll öelda, et sellist mantlit pole mitte kellelgi teisel.

Või noh, kui nüüd päris piinlikult aus olla siis üks üsna sarnane mantel liigub Tallinnas ringi veel küll. Aga ma kinnitan et see on üpriski väike number, sest seda kannab minu tütar Laura-Heleen. Me kevadhommikutel läheme mööda Telliskivi tänavat nagu kaks klooni :-) Pelgulinna Gümnaasiumi poole.

Seda minu musta villast mantlit teab enamus minu tuttavatest samuti. Võiks öelda et ma päästsin selle mantli elu, sest see oli tõepoolest igavusse suremas, niivõrd ilmetu oli ta alguses. Siin on peegelpildis mustri kasutamine kõige paremini näha. Osa lillemotiivist võtsin kusagilt ajakirjast, aga ülejäänud olen jälle vaba käega ise juurde lisanud.

Siin on mu vanale kolleegile If Kindlustuse päevilt, Gerlile, tehtud teksajakk. See on veel sellest perioodist, kui ma usinalt esimesi katsetusi paeltikandi vallas tegin.

Ja siin on Käti tellitud kleit. See on nüüd vaba käega joonistatud lillepunt ja samuti peegelpildis.










Vaat nii.
Järgmine kord ma üsna kindlasti räägin oma jaapani-projektist, sest see on nüüd peaaegu valmis mul ja sellega on ikka oioi-mis-vett-ja-vilet nähtud.
Aga praeguse hetke seisuga - mulle tulemus juba vöga väga meeldib. Loodan selle millalgi järgmise nädala alguses juba valmis saada ja siis presenteerin ilmarahvale. It´s a promise!