Kevadiste tegemiste ülevaade VOL 2. Prossid ja keed

Kevadiste toimetuste arhiveerimine lökontinjuee.... :-)
Sedapuhku kogun siia kokku kõiksugu erikujulised ehted, peamiselt prossid, millega olen vahepeal hakkama saanud.

1. LILLELINE KEVAD
See kevad on võrreldes eelmistega huvitav veel ka sellepärast, et ma pole kunagi varem pidanud tegema nii palju lilledega ehteid. See on mõnevõrra üllatav, sest õied on iseenesest ju kõige tavalisem motiiv ehete puhul.

See on üks minu enda suuri lemmikuid. Ise ka imestasin, kui hästi see
välja kukkus. Taheti elulõngasid ja mina ütlesin: "Saagu elulõngad!" :-) 

Lihtsalt üks mõnus näpuharjutus. 

Piibelehed on osutunud populaarseks, aga see pole
mingi uudis. 

Kus on, sinna tahetakse juurde 

Olemuselt abstraktne, kuid sedagi saab ju
 lilleks pidada. 

Tilluke näpuharjutus

   

2. ABSTRAKT

Selliseid abstraktsete kujudega asju ma nimetan mõnikord ka "üllatuskülalisteks", sest tegelikult selgub nende lõplik kuju ja väljanägemine alles siis kui viimane pärl on paigas. Isegi kui ma teen endale mingi skeemi ette, on üsna kindel, et mingil hetkel tuleb mul jooksvalt palju parem mõte. Põhjuseid selleks võib olla mitmeid, nt ei sobi mingid pärlid plaanitud kavandiga kokku või tundub mulle esialgne kavand lihtsalt täieliku möödapanekuna. Igatahes hälbin ma sellistel juhtudel ilma igasuguse kahetsuseta teelt ja lasen asjadel omasoodu kulgeda. 

Tulemus üllatab mind alati ennastki.   

Ma isegi enam ei mäleta, missugune see plaan alguses oli :-)

Selle prossi juures suutsin enam-vähem esialgsest
visandist kinni hoida 

See pole tegelikult üldse pross, kuigi võiks vastupidist arvata. See siin on
väike juukseklamber. 

Üle tüki aja jälle üks soutache-tehnikas kaelakee.
Värvid on tegelikult palju kirkamad kui fotol näha. 

3. MINU PERE JA MUUD LOOMAD

Siin on lõpuks veel paar päris huvitavat projekti, mis väärivad äramärkimist. 

Eriti tahan ma siinkohal rääkida sellest kassist, mille kavandit ma viis korda ümber tegin, kolm korda üles harutasin ja lugematu arv kordi mõtlesin, et persse see plaan üleüldse. 

Pildil on nüüd järjekorras kuuenda kavandi järgi valmis saanud asi ja ma ütlen ausalt - ma ise pole sellega ikka veel päris rahul. 

Tõesti isepäine kass

Mesimummud

Sinise- ja punasekirju lugu: kala, kristallid ja soutache tehnikas kaunitarid

Suur suvi on praktiliselt läbi ja mina olen vahepeal hirmuäratava hulga asju valmis saanud, mis kõik ootavad, et nad mu blogisse jõuaksid.

Hakkan siis järjest peale ja siit tuleb esimene ports asju, mis nö väljanäitusele pääsevad. Püüan neid kuidagi teemade kaupa jagada, et pisutki süsteemi oleks :-)

Esialgu on värvid need, mille järgi valiku teen ja värvideks seekord sinine ja punane. 

Esmalt saage tuttavaks - minu esimene kalapross. Kõige uuem tegelane, mis valmis tegelikult minu sünnipäeval. 

Edasi üks jäiselt sinistes kristallides käevõru:

Ja lõpuks esmapilgul üsna sarnased, aga kindlasti mitte 1:1 samasugused soutashe-tehnikas prossid ja käevõru. Esmalt sinu-punane pross, mõõtudega 5x7 cm, praeguseks hetkeks asukohaga Tartu maakonnas, Laeval. 

Ja siin selle noorem õde, kui nii võib öelda. Sai valmis hoopis hiljem ja omanik on loomulikult samuti hoopis teine inimene. See pross, mõõtudelt sama suur kui esimene, leidis endale pesa Lääne-Virumaal, Vinnis. 

Ma ütlen alati, et kaht ühesugust ehet mina kunagi ei tee, kui just tegemist ei ole kõrvarõngastega, aga ma pole öelnud, et ma ei tee sarnaseid :-). Siin ongi nüüd tegelikult kaks pealtnäha üsna sarnast, aga tegelikult täiesti erinevat prossi. 

Viimase prossi juurde sooviti ka käevõru, nii et seegi siin. Käevõru laiuseks on kõige laiemas kohas 4 cm, pikkus koos kinnisega on 20 cm.  

Malahhiidiga kaelakee ja kõrvarõngad

Hulk aega tagasi, umbkaudu suve hakul, tabas mind äkki seletamatu vajadus kolada mööda esoteerikapoode ja osta sealt kokku hulganisti ilusaid poolväärisikive.
Selguse mõttes olgu kohe öeldud et ei, Kivinõid ei tinistanud mind sugugi sellesse veidrasse usulahku, mida märkimisväärne osa inimestest täna näikse järgivat ning kus igale tähtkujule on oma kivi loositud, igale inimesele oma mineraalitükk määratud ja igale emotsioonile ka personaalne rahn omistatud. Mina pole sellisest hullusest veel aru saanud ega vist saa kah. No mismõttes kivi ravib haigusi? Parandab meeleolu? Toob õnne? Ah, jätke järele...
Mind paelus kivide juures pigem nende värviküllus ja vormide rikkus, see väärikas jahedus kui neid käes hoida. Ehete valmistamisel on ikka märgatav vahe, kas teha neid mõnikord küll palju paremini käsitletavast, kuid tehislikust ja sünteetilisest materjalist, või siis kasutada ehedat kivi. Viimane on ikka "päris", täiuslik oma ebatäiuses.

Kõik kivid mulle muide ei meeldi. Või noh, "ei meeldi" pole vast õige määratlus. Pigem on õige öelda - mitte kõik kivid ei tekita minus soovi neist midagi teha või neid endale soetada. Nad lihtsalt ei kõneta mind. Nüüd läks küll vist väheke diibiks ja ikkagi esoteeriliseks lappama, aga muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Mõned kivid on minu meelest lihtsalt igavad. Need on kas ebamäärast värvi või siis ehtekaubanduses nii üleekspluateeritud (nt ametüst ja roosa kvarts), et nendest on kohe tahtmine miilide kaugusele hoida.
Mõned aga on oma värvi või mustri poolest hästi huvitavad. Esoteerikapoodides müüdavates poolvääriskividest meeldivad mulle ennekõike puhta värvitooniga kivid: sinine lasuriit ja apatiit, metalne püriit, sügava kuldpruuni varjundiga tiigrisilm või sätendav kuldkivi. Aga ta avaras looduses leidub kive, mis ei oma küll kaubanduslikku väärtust, kuid on sellest hoolimata üliägedad. Ma näiteks kunagi korjasin Austriast Grossglockneri liustiku servalt täiesti suvalisi kive terve peotäie ja tegin sellest kaelakee. Siin saab seda näha. Paar kivi on veel praegu mul alles ja ootavad oma aega.
Aga poolvääriskivide juurde tagasi tulles, siis minu kõige suurem lemmik on puhas roheline malahhiit. Kunagi lapsepõlves ma lugesin mingit vene muinasjuttude raamatut, mille pealkiri oli "Malahhiitlaegas". Ja samanimelist multifilmi mäletan ka. Malahhiidis on nagu mingi väärikus ja salapära minu jaoks.

Foto allikas www.fossilera.com

Aga jah, ühesõnaga... ostsin endale siis suve hakul Tallinnast Allika poest imeilusa tüki malahhiiti, rohelisest rohelisema. Mõtlesin, et vaat sellest teen nüüd endale alles kaelakee, mis kee on.
Tegelikult kulus mul alguses hulk aega, et välja mõelda mis tehnikas seda teha. Liialt palju pärleid ma kivitüki lähedusse ei tahtnud, need oleksid tähelepanu kivilt endalt ära hajutanud. Seetõttu otsustasin üle tüki aja jälle soutache´i tehnikat kasutada. Hakkasin siis ühest otsast peale nagu ma tavaliselt lasen selles tehnikas tehtud töödes täiesti omatahtsi kulgeda, aga mingil hetkel sain aru, et nüüd tuleb vist ikka mingi süsteemi ja korrapäraga asjale läheneda. Kõige õudsem piin mu jaoks...
Vahepeal soetasin endale Haapsalu Valge Daami päevadelt juurde mõned ümmargused malahhiidist pärlid, et põhikivi liiga üksikuks ei jääks.
Alguses lendas töö nagu linnutiivul. Sain põhiosa ruttu valmis ja isegi ühe poole kee osa ka, aga siis jäi asi toppama. Teist samasugust tükki, peegelpildis 1:1 esimesega sarnast - no lihtsalt ei suutnud ennast sundida seda tegema. Nõnda see poolik jupp seisiski mul terve pool suve ja terve sügise. Vahepeal jõudsin juba kõrvarõngad valmis saada, neid juba ka kanda.

Nüüd võtsin ennast ikkagi lõpuks kokku ja tegin asja valmis. Pidustused-lõbustused-bakhanaalid ju ukse ees :-).
Tegelikult oligi eile mul üks tore päevane pidulik tööüritus, kus selle kaunitari esmaesitlus toimus. Viisin ta enda kaelas kenasti ja viisakalt seltskonda :-)

Aga juba valmivad uued ja uued iluasjad. Neist edaspidi.

Jätkuvalt ehetelainel: hulganisti uusi vidinaid

Detsembri alguse Tallinna Käsitöömess läheneb hirmuäratava kiirusega ja minu käsitöömesilastarus käib kibe töö nagu Jõuluvana kontoris pühade eel. Olen omale eesmärgiks võtnud igal õhtul vähemalt ühe vidina valmis saada. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte, sest lisaks messi jaoks valmistatavatele asjadele olen vahepeal ka mõned trügijad järjekorras vahele võtnud :-)
Aga täna esitlen jälle omanikku otsivaid valmis saanud asju.

PROSSID
Terve peotäis väikesi vildist prossikesi, läbimõõduga 3-5 cm. Sobivad kenasti näiteks õlasalli kinnitamiseks või niisama kampsunile-pintsakule revääri külge.
Roheline, kiiliga - 3 cm
Roheline/valged pärlid - 3,5 cm
Kollane/roheline - 4 cm
Hall/punane - 4,5 cm
Sinine/must/valge - 4,5 cm

 Suuremat sorti vildist pross, mille mõõdud on 6,5x8,5 cm.

KÄEVÕRUD

Hulk erinevates tehnikates käevõrusid

Pärl- ja paeltikand, efektkangas, kortsutatud vuaal, soutache.
Mõõdud: laius 4, pikkus (koos kinnisega) 18,5 cm.

Heegeldatud, pärlkaunistuse ja organzapaelast rüüsiga. Mõõdud 5 x 20 cm.

Kootud käevõru-randmesoojendaja, metallist iludetailid. Laius 8 cm. 

Heegeldatud käevõru-randmesoojendaja. Pärltikandist kaunistus. Laius 7 cm.

Efektkangas, pärltikand. Laius (keskelt) 6,5 cm, pikkus koos kinnisega 20 cm. 

Sigriti kampsun

Mul on töö juures kolleeg ja hea sõber Sigrit, kellega meid ühendab armastus värvide, isikupäraste riiete ja käsitöö vastu. Tema on supervinge kuduja ja heegeldaja, mina teen ka ... asju. :-)
Hiljuti palus ta, et ma ühe tema kootud kampsuni natuke elavamaks tuuniksin, kuna selline peenike pitsi- ja pärlitöö ei olevat tema cup of tea. Loomulikult olin nõus.
Kampsun oli imeilus ja ma mõtlesin kohe tükk aega, kuidas seda niimoodi kaunistada, et asja mitte ära rikkuda ja ülevõlli keerates mingiks turuletil müüdava litritega mohäärmonstrumi taoliseks muuta. Kampsunite ja pärlitega on alati see oht et ei saa õigel hetkel pidama ja pärast näeb kallis asi välja nagu mustlase kasukas.
Kuna mulle oli kunagisest vestlusest meelde jänud, et Sigrit pitsist detaile armastab ja võimalusel igale oma kampsunile-jakile mingi sellise detaili külge poogib, siis oli mul ka esimene mõte, et pitsist väike äär tuleb selgi korral.
Õige ja sobiva pitsi leidmine oli isegi Karnaluksi kosmiliselt suurest tootevalikust päris paras väljakutse. Lõpuks leidsin kusagilt teiste pitsipoognate vahelt selle ühe ja ainukese sobiva.
Hakkasin siis vaatama ja katsetama, mida, kuidas, kui palju ja kuhu panna.

Nii näeb välja loominguline kaos :-) 

Kuna Sigrit ka prosse armastab, siis otsustasin, et teen ühele poole kaunistuseks hoopis prossi. Selle saab selleks ajaks ära võtta, kui kampsunit pesta vaja on. Kuna ma juba terve igaviku pole ühtegi soutache-stiilis asja teinud, siis tuletasin nüüd selle tehnika jälle meelde. 

Muud detailid kampsunil tulid sellised:

Vasak hõlm - toon-toonis pärlitega kinnitatud lehedetailid

Parem hõlm - pross, lehedetailid ja kroogitud pitsääris

Kampsun tervikuna siis nägi lõpuks välja selline ja mul on väga hea meel, et see ka Sigritile meeldis.

Ja selle suve pöörane näputööhooaeg algas!

Kool selleks aastaks ühel pool, puhkus alanud, ilmad kehvad.... See kõik tähendab ainult ühte - Irma käsitööhooaeg võtab iga tunni ja päevaga üles üha vingemaid tuure.
Esimese hooga alustasin kohe 4-5 uue projektiga, lisaks oma aega ootamas need, mis möödunud hooajast oma valmimist ootama jäid. Seega - nüüd hakkab siit mõne järgmise nädala jooksul tulema igasuguseid vidinaid nagu Vändrast saelaudu, mistõttu nõrgema närvikavaga inimesed võivad varakult "unfollow"-nupu sisse lülitada.  
Kõigepealt paar sünnipäevakingitust:
1. Rõngassall, mida saab vajadusel kanda ka peas nagu kapuutsi. 
Ühel poolt rohelise-kollasekirju šifookangas, teisel pool mingi õhuke helekollane kangas, mis võiks olla nagu voodrikangas, aga ei ole. Ühesõnaga, ma ei tea, mis kangas see poes oli.... :-) Mõlemad ostetud Kangadžunglist. Salli laius 50 cm, kangaste laius, millest salli õmblesin - 150 cm.

2. Soutashe-tehnikas kaelakee

Ei saa mul sellest ikka veel isu täis ... Vaatasin küll ühel õhtul YouTube´ist oma tublid paar tundi juba teisi pärlitikandi tehnikaid, aga ikka kisub sinna paelte juurde tagasi. :-)

Paar lähivõtet ka:

Ja kohevarsti hakkab uusi asju tulema siia, nagu ma juba hoiatasin! :-)

Vist läksin väheke hoogu....

Koolipuhkus kestab, minul aga muudkui näpud käivad. Soutache-saatan kolis uuesti elamisse sisse ja istub nüüd nagu õige asjaline mul igal pool ees, pärlid käes ja paelad kaelas. Nii juhtuski et kõikide muude poolikute tööde kõrval paar peenemat nokitsemisetööd jälle valmis said.
Sõber Ulrica oli oma sünnipäeva väga sobilikult sellesse ajavahemikku ajastanud et ma tema sünnipäevaks poest kingitust ostma ei pidanud ja nii valmiski sünnipäevakingiks üks ehtekomplekt. Parandamatu oranži-armastaja nagu ta on - värvi osas selle komplekti puhul mingit kahtlust ei tekkinud. Oranž ta sai. Selline.

Lähemalt vaadates siis sellineväike vigur. 

KÕRVARÕNGAD

KAELAKEE OSA

Luban lahkesti ka enda tehtud asjade n.ö. tagahoovi vaadata ehk näitan, kuidas nad selle poole pealt välja näevad, mis muidu ilmarahva eest peitu jääb. Kaelakee tagumine külg on kaetud oranži õhukese vildiga ja läbipaistva niidiga kinni õmmeldud. Tean et peenemad ja oskajamad tegijad liimivad tööde taha nahatüki või kangajupi, aga mina nii osav ei ole ja olen enda tööde tagumise poole alati õhukese vildiga viimistlenud. Ühel korral katsetasin sobivat värvi vilditüki puudumisel ja fliiskangaga - täiesti ajab asja ära. Peamine on ju see, et tagus ei hargneks ja tillukesed nähtamatu niidiga tehtud pisted võimalikult vähe näha jääksid. Liim võib lekkida läbi paela ja pärlite ka töö esiküljele ja selle ära rikkuda, seega ma leian et minu valitud variant on ikka selline amatöörile kohane kergema vastupanu teed minek. Jäägu nahatükkide ja siidikanga liimimine ikka proffide pärusmaaks.

KAELAKEE TAGUMINE POOL

Aga kui nüüd päris hoogu minemisest rääkida, siis edasine lugu on ilmselgelt soutashe-saatana kättemaks minule selle eest, et ma ta nii kauaks unarusse jätsin. Karistuseks ajas ta mu pea sassi, nii et ma ei suutnud enam valida mis värvi ehteasja ma järgmiseks endale teha võiksin. Mitte et mul neid veel vähe oleks. Mul on juba siniseid ja lillasid ja roosasid ja rohelisi nagu ma siin ühes eelnevas sissekandes ka näidanud olen, aga ikka ei ole piisavalt, ikka tahaks midagi veel... Nüüd aga tahtsin korraga kõiki värve mis mul käsitöökohvris olemas olid: sinist, punast, kollast, lillat... Ja kiiresti. Ja kohe. Lõpuks kasvas see ahne idee mu peas nii suureks, et avastasin ennast möödunud laupäeva hommikul kell 8 (!) Tarekeses köögilaua tagant hullumeelse kiirusega erivärvilisi paelu ja pärleid lappamas, et mida võtta ja mida jätta. Kogu maja oli vaikne, kõik elanikud alles magasid õndsat und kui mina seal nagu segane küünarnukkideni käsitöökastis sobrasin. Kõik muud selle päeva plaanid olid kadunud kui tina tuhka ja õhtuks oli enamus kaelakeest valmis. Lisaboonusena tulitavad seljalihased ja õitsvad silmapunased (kunagi -valged). Pidulikust finišist puudus veel paelaosa ja vaja oli leida kinnitused.
Kui linna tagasi tulles Kangadžunglist need ka ostetud said, siis kulus veel paar õhtut viimistlemiseks ja valmis mu imetegu oligi.
Selline siis:

Tõele au andes nägi selle esimene versioon tiba teistsugune välja, ehk et kui ma sellega esimest korda töö juurde ilmusin siis seda pruuni detaili veel ei olnud. Aga kolleeg Kersti leidis, et midagi oleks justkui puudu. Ausalt öeldes olin ma ise ka sama mõelnud, aga ma ei suutnud seda "miskit" üles leida. Kui Kersti nüüd välja pakkus et tegelikult on üks detail puudu, siis loksus kõik täpselt paika.
Iga eri värvi detail on eraldi tehtud ja siis eelneva külge sobitatud. Sinine, punane ja valge koosnevad tegelikult omakorda igaüks kahest eraldi detailist, mis kokku liidetud.
Kee on lilla detaili vasakust servast kuni kollase detaili parema servani 18 cm lai ja rohelise osa ülaservast kuni pruuni detaili alumise tipuni 12 cm pikk. Nii et päris paras pudipõll. :-)
Aga äärmiselt efektne, kui kanda musta kõrgekraelise sviitri ja musta seelikuga. Uskuge mind.
I-le täpiks (ja et noh, kui juba läks natuke üle võlli see kaelakee oma värvikirevuses ja suuruses) tegin keele juurde ka paari kõrvarõngaid.
Selliseid siis täpsemalt. Neid võib muidugi eraldi ka kanda :-)

Ja mõned lähivõtted kaelakeest:

Hilisem pruun detail

Punane. koosnev tegelikultkahest osast

Valge. Samuti kahest osast kokku pandud

Kollane

Roheline

Sinine. Kahest osast koos.

Lilla. 

Türkiissinine