Käsitöömesilane: Vist läksin väheke hoogu....

Koolipuhkus kestab, minul aga muudkui näpud käivad. Soutache-saatan kolis uuesti elamisse sisse ja istub nüüd nagu õige asjaline mul igal pool ees, pärlid käes ja paelad kaelas. Nii juhtuski et kõikide muude poolikute tööde kõrval paar peenemat nokitsemisetööd jälle valmis said.
Sõber Ulrica oli oma sünnipäeva väga sobilikult sellesse ajavahemikku ajastanud et ma tema sünnipäevaks poest kingitust ostma ei pidanud ja nii valmiski sünnipäevakingiks üks ehtekomplekt. Parandamatu oranži-armastaja nagu ta on - värvi osas selle komplekti puhul mingit kahtlust ei tekkinud. Oranž ta sai. Selline.

Lähemalt vaadates siis sellineväike vigur.

KÕRVARÕNGAD

KAELAKEE OSA

Luban lahkesti ka enda tehtud asjade n.ö. tagahoovi vaadata ehk näitan, kuidas nad selle poole pealt välja näevad, mis muidu ilmarahva eest peitu jääb. Kaelakee tagumine külg on kaetud oranži õhukese vildiga ja läbipaistva niidiga kinni õmmeldud. Tean et peenemad ja oskajamad tegijad liimivad tööde taha nahatüki või kangajupi, aga mina nii osav ei ole ja olen enda tööde tagumise poole alati õhukese vildiga viimistlenud. Ühel korral katsetasin sobivat värvi vilditüki puudumisel ja fliiskangaga - täiesti ajab asja ära. Peamine on ju see, et tagus ei hargneks ja tillukesed nähtamatu niidiga tehtud pisted võimalikult vähe näha jääksid. Liim võib lekkida läbi paela ja pärlite ka töö esiküljele ja selle ära rikkuda, seega ma leian et minu valitud variant on ikka selline amatöörile kohane kergema vastupanu teed minek. Jäägu nahatükkide ja siidikanga liimimine ikka proffide pärusmaaks.

KAELAKEE TAGUMINE POOL

Aga kui nüüd päris hoogu minemisest rääkida, siis edasine lugu on ilmselgelt soutashe-saatana kättemaks minule selle eest, et ma ta nii kauaks unarusse jätsin. Karistuseks ajas ta mu pea sassi, nii et ma ei suutnud enam valida mis värvi ehteasja ma järgmiseks endale teha võiksin. Mitte et mul neid veel vähe oleks. Mul on juba siniseid ja lillasid ja roosasid ja rohelisi nagu ma siin ühes eelnevas sissekandes ka näidanud olen, aga ikka ei ole piisavalt, ikka tahaks midagi veel... Nüüd aga tahtsin korraga kõiki värve mis mul käsitöökohvris olemas olid: sinist, punast, kollast, lillat... Ja kiiresti. Ja kohe. Lõpuks kasvas see ahne idee mu peas nii suureks, et avastasin ennast möödunud laupäeva hommikul kell 8 (!) Tarekeses köögilaua tagant hullumeelse kiirusega erivärvilisi paelu ja pärleid lappamas, et mida võtta ja mida jätta. Kogu maja oli vaikne, kõik elanikud alles magasid õndsat und kui mina seal nagu segane küünarnukkideni käsitöökastis sobrasin. Kõik muud selle päeva plaanid olid kadunud kui tina tuhka ja õhtuks oli enamus kaelakeest valmis. Lisaboonusena tulitavad seljalihased ja õitsvad silmapunased (kunagi -valged). Pidulikust finišist puudus veel paelaosa ja vaja oli leida kinnitused.
Kui linna tagasi tulles Kangadžunglist need ka ostetud said, siis kulus veel paar õhtut viimistlemiseks ja valmis mu imetegu oligi.
Selline siis:

Tõele au andes nägi selle esimene versioon tiba teistsugune välja, ehk et kui ma sellega esimest korda töö juurde ilmusin siis seda pruuni detaili veel ei olnud. Aga kolleeg Kersti leidis, et midagi oleks justkui puudu. Ausalt öeldes olin ma ise ka sama mõelnud, aga ma ei suutnud seda "miskit" üles leida. Kui Kersti nüüd välja pakkus et tegelikult on üks detail puudu, siis loksus kõik täpselt paika.
Iga eri värvi detail on eraldi tehtud ja siis eelneva külge sobitatud. Sinine, punane ja valge koosnevad tegelikult omakorda igaüks kahest eraldi detailist, mis kokku liidetud.
Kee on lilla detaili vasakust servast kuni kollase detaili parema servani 18 cm lai ja rohelise osa ülaservast kuni pruuni detaili alumise tipuni 12 cm pikk. Nii et päris paras pudipõll. :-)
Aga äärmiselt efektne, kui kanda musta kõrgekraelise sviitri ja musta seelikuga. Uskuge mind.
I-le täpiks (ja et noh, kui juba läks natuke üle võlli see kaelakee oma värvikirevuses ja suuruses) tegin keele juurde ka paari kõrvarõngaid.
Selliseid siis täpsemalt. Neid võib muidugi eraldi ka kanda :-)