Sellel pikal nädalavahetusel, kui ristirahvas töövaba reedet nautis, rõõmsal üksmeelel mune värvis ja Tiimarist ostetud värvilisi kanasulgi kimpu köitis, tabas mind lõpuks tööstress, mille eest ma nii kaua olin juba eduliselt ära põgenenud. Tööstress avaldub inimestel muide väga erinevalt. Üks minu hea koostööpartner näiteks ütleb, et temal tekib sel ajal tõsine soov inimeste kallal möliseda. Ilma otsese põhjuseta. Lihtsalt möliseda. Punkt.
Minul avaldus tööstress vastupandamatu vajadusega midagi ära lõhkuda. Mitte nii et viskad taldriku põrandale - klirr - ja asjad korras, vaid ikka pika, sihipärase ja põhjaliku hävitustegevusena.
Sõitsime sel nädalavahetusel üle tüki aja Tuudile, minu vanematekoju. Kuna laiemas plaanis nägi nädalavahetus ette aias sees ja aia taga kasvavate puude kärpimist, siis võib vist öelda et ma polnud ainuke, kellel näpud sügelesid. Aga see selleks.
Kuna puude kärpimine jäi suuremalt osalt meeste tööks, siis pidin enda probleemile ise väljundi leidma. Kaua ei tulnudki otsida, sest "väljund" leidis mu ise üles. Nimelt hakkasime me emaga Teadliku Raseda (No offence, Andra :-D) jaoks ühte omal ajal spetsiaalselt tallele pandud titeriiete kasti otsima. Kasti me ei leidnudki, küll aga laiutas pärast meie otsinguid põrandal tohutu kuhi muid kaste ja kotte ja kompse, mis kõik väikseks jäänud lasteriideid sisaldasid. Mu keskmine õde Tiina nimelt "unustab" iga kord, kui ta maal käib, koti või paar sellist staffi ema kappidesse või kamorkasse, ja seal nad siis kogunevad. Ema on õnnetu, sest mis temagi nendega tegema peaks, tüdrukud neid enam ei kanna ja ära anda pole ka kellelegi.
Minul aga hakkas kogu seda kasutute kaltsude hunnikut vaadates väike ideelambike peas hõõguma, sest minu meelest ei ole kasutuid asju olemas. On lihtsalt asjad, millele pole konkreetsel hetkel veel kasutusotstarvet leiutatud. Aga see ideealge muudkui keerles ja idanes mu peas edasi, kuni vormus täiesti konkreetseks plaaniks, mille tulemusel ma riiete seast sihipäraselt kõikvõimalikke trikotaažist riidetükke välja selekteerima hakkasin. Päris muljetavaldav kuhjake tekkis, muide.
Ja siis võtsin ma neist esimese ja lõin käärid sisse.
Statistikast veel niipalju, et kotid sisaldasid 3 pusa, 5 paari retuuse ja 26 T-särki. Nagu näha oli enamik nendest riietest olnud kunagi kas roosat või punast või valget värvi, aga noh, need olid ka 100% tüdrukute riided.
Niisiis. Algmaterjal oli olemas.
Selleks ajaks kui me linna tagasi jõudsime, hakkasid kääride poolt hõõrutud vesivillid vähehaaval tervenema ja need sõrmed, mille kohta ma kartsin et nad pärast sellist lõikumismaratoni enam iialgi sirgeks ei paindu, hakkasid ka juba üsna normaalse käe moodi jälle välja nägema.
Nüüd, tegelikult, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma tunnistama et idee kui selline ei tulnud mulle tookord seal riidekuhila vahel mitte esimest korda pähe, sest juba hulk aega varem olin ma ühel oma järjekordsel Karnaluksi külastusel toonud endale koju hiilgamõõdus heegelnõela. Noh, ma ei liialda kui ütlen, et see ületas oma mõõtudelt hariliku pliiatsi. Taevas teab mida ma tookord mõtlesin, kui ma selle hiiglase sealt riiuli pealt endale korvi rabasin, aga ära ma ta tookord ostsin ja olemas ta mul kodus seega oli.
Plaan iseenesest oli suurejooneline - võtta kokku kõik oma olemasolevad heegeldamisoskused ning neid, eelpoolkirjeldatud heegelnõela ja ribastatud riidetükke kasutades heegeldada valmis üks põrandavaip. Vähemalt üritada. Kui untsu läheb, noh, siis ilmselt ei olnud määratud ja kui õnnestub, siis seda parem.
Töö sujus uskumatult kiiresti. Esimese õhtuga sain valmis muljetavaldava 83 cm laiuse ja 27 cm pikkuse jupi. Järgmisel õhtul lisandus sellele veel 32 cm. Kolmandal õhtul tegime me ootamatu külaskäigu sõprade juurde Sakku ja loomulikult pakkisin ma vaibapooliku endale kaasa. Milleks aega raisata, lobisemiseks mul ju käsi vaja pole. Pealegi oli Ulrical endalgi suur näputööprojekt pooleli (huvitava kokkusattumusena samuti heegeltöö) ja nii me siis seal kahekesi nokitsesime. Alguses ta tükk aega jälgis mu tööd ja küsis siis lõpuks, et mida ma teen.
No, heegeldan justkui?! Ok, ma tean küll et tegelikult peaks asi nägema välja vastupidi - töö peaks seisma paigal ja heegelnõel liikuma, mitte nii nagu minul et heegelnõel seisis paigal ja vaip muudkui lendas ringi. Ma tean et kuskil seal on mingi nipp jah, kuidas see asi õigetpidi peaks tehtud saama, lihtsalt ma ei ole seda veel avastanud. So what?
Ulrica jälgis veel mõnda aega pingsalt mu ponnistusi ja möönis lõpuks et jajah, t u l e m u s näeb sellel asjal küll välja nagu oleks see heegeldatud, aga see, mida mina teen, ei ole kohe kindlasti mitte heegeldamine. Whatever.... Tulemus on tähtis.
Järgmisel päeval, pärast pikka mõttetööd ja juurdlemist pani ta minu tegevusele lõpuks ka omapoolse diagnoosi ja selleks oli - abivahendiga punumine. Nii et palun väga, jätke meelde, kui ma järgmine kord kirjutan sõna "heegeldama" omaenese isikuga seoses, siis hääldage seda kui "abivahendiga punumine". Ei tohiks väga keeruline olla, prantsuse keel on palju hullem mu meelest. Seal tuleb KÕIK sõnad valesti hääldada.
Aga ega mul palju enam olemasolevale lisada polegi. Täpselt niikaua kuni lõigutud materjali jagus, ma ka punusin. Lõpptulemusena valmis mõnus paks ja kohev põrandavaip - 83 cm lai ja 125 cm pikk. Lebab praegu ja edaspidi Tarekese kempsupõrandal, muide. Selline näeb välja.
Esimese katsetüki kohta tuli täitsa aktseptaabel asi välja ja seetõttu ma kardan, et see ei jää viimaseks. Hirmus plaan küpseb peas, et kui kord Tarekeses Laura toani jõuame ja mul õnnestub piisavas koguses sobiva värvitooniga t-särke endale sebida, siis jääb ostmata kaltsuvaipade arvelt üks kena kopikas jälle pere eelarvesse alles.
PS! Peaaegu oleksin unustanud!
TÄNASE LOO MORAAL! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi teistmoodi ikka saab. Ja kui teistmoodi ka ei õnnestu, tuleb ikkagi heegeldama hakata... (loe "abivahendiga punuma"!)
