Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIV "Kolm on seltskond"

Peaaegu aasta tagasi kirjutasin siin mööblirapete reanimeerimise teema all kahest tumbast, millele ma teise võimaluse andsin ja uuestisünni puhul Muzziks ja Zummiks ristisin.
Selle vana loo leiab SIIT .
Aga kus on kaks, sinna ei jää kolmas tulemata ja natuke aega enne jaanipäeva pakkuski sõber Ulrica mulle veel ühte õnnetut, kes temal kuuris kössitab ja äraviskamist ootab, juhul kui mina teda endale ei peaks tahtma. No kas ma sain siis nii julm olla, et täiesti ausa mööblitüki lõkkesse lasen visata, kui temast veel midagi head ja ilusat võiks saada. Muidugi mitte!
Vedisin vaesekese koju. Ega tema pole ju süüdi, et mingisugune issanda idioodist mööblidisainer talle kunagi niivõrd koleda katteriide peale mõtles ja seeläbi kena asja ära rekkis.

No kas keegi oskab öelda, mis värvi see kangas selline on? Et oleks nagu pruun, aga ei ole kah. Või lillakas? Ehk hoopis hallikas?
Mina ei saa üldse aru, mille pagana pärast armastavad mööblidisainerid nii kirglikult igasuguseid pruune ja beeže ja halle ja ploomipunaseid ja mustjassiniseid toone? Ma tean muide Tallinnas ühte mööblipoodi, ma ei hakka praegu ütlema, kus see hirmus koht asub, kus KÕIK müügil olevad mööbliesemed on pruunid või beežid! Nagu... KÕIK! Ja neid ei ole seal mitte vähe, terve suur müügisaal näeb välja nagu kuivanud maastik. Ja nagu diivanitest-tugitoolidest veel vähe oleks, nad on ka laevalgustid suutnud kõik pruunides toonides kokku osta! Oh seda "õnne" sellises kõdupoes iga päev 08.00-17.00 tööl käia...
Aga mis sest rääkida, ega kui poleks ostjaid, ega siis ka ei müüdaks sellist kaupa.
Igatahes kui mina peaksin kunagi mõnes tulevases elus sündima mööblidisainerina, siis ma disainiksin ainult värvilist mööblit - siniseid ja kollaseid ja isegi fuksiaroosasid asju.
Kuid tulles tagasi käesoleva tumba juurde, siis koorisin ta muidugi paljaks ja riietasin uude kollasesse kostüümi. See käis 1-2-3, sest pärast seda kui vanajumal leiutas klambripüstoli, on mööbli katteriide vahetamine ikka oluliselt lihtsamaks läinud.
Kaane tegemine võttis rohkem aega, sest seesinane kärjemuster ehk nn inglise lapitehnika, mida ma juba Zummi ja Muzzi juures kasutasin, tuleb ju puhta käsitsi valmis õmmelda, sellel pole masinaga mitte midagi teha.
Keda huvitab, kuidas selle tegemine täpselt käib, siis YouTube Allmighty õpetab teile:

Juhuks kui video ei peaks töötama, siis leiab ka otsingu "How to do English Paper Piecing by Kimberbell Designs" järgi. Mina õppisin seda omal ajal Marja Mattiiseni käest Tallinna Rahvaülikoolis.
Minu kolmanda tumba "müts" sai selline, kasutasin viisnurkseid šabloone ja kolmnurki.

Kolm graatsiat koos onmul nüüd toas sellised. Peaksin vist sellele uuele kah nime välja mõtlema, näiteks Zumps või miskit.....

Timps ja Ranits said tekid

Algatuseks tuleb selguse mõttes ära öelda, et Timps ja Ranits on tegelikult vendadekomplekt Timo ja Rando. Kuuluvad kaasomandina mu nooremale õele Andrale, kes on nende ema, ja isa Handole.
Ilmselt langeb nende hüüdnimede tõttu minu peale küll neli tonni meelepaha, aga olgu pealegi. Elan üle. :-)
Timps on alles täiesti pisike, selle aasta aprillikuine toode, Rando on nüüdseks juba paariaastane tegelane.
Nad näevad sellised välja.

Mina olen paraku üks nende tädidest (selles mõttes et - vaesed lapsed).
Kuna ma olen enamuse ajast hirmus hõivatud igasuguste omaenda asjade ajamisega ja üleüldiselt ei kipu ma loomuse poolest ka mingi eriline titelemb olema, siis ma paraku näen neid kahte tegelast üsna harva. Või noh, kui nüüd kristalselt aus olla, siis Timpsi ma nägin eile üldse esimest korda. Aga ta on täitsa uus ka veel. Ranitsat ma olen juba rohkem näinud, tunneksin ta teiste samasuguste seast ära küll kui vaja näiteks lasteaiast koju tuua või midagi. Üsna kindlasti võtaksin ikka õige pambu sealt kaasa.
Ranits sai hiljuti 2-aastaseks ja iga laps, kes saab nii vanaks ja on ühtlasi minu õe laps, on ära teeninud ühe kingituse minu poolt. Timpsule ma olin niikuinii kingituse võlgu, sest iga laps, kes võtab vaevaks sündida ja teeb seda minu õe lapsena, on samuti ära teeninud ühe kingituse minu poolt.
See on selline tädindusega kaasas käiv värk.
Kuna mu loominguline mõtlemine tegeleb hetkel rohkem eksamikaasuste ja kutsenõukogudega, siis ma ei hakanud mingit uut käsitöötehnikat aretama ega enneolematut toodet valmistama, vaid tegin mõlemale poisile lapitekid.
Sellega seoses mõtlesin et peaksin Andrale märkuse tegema, juhuks kui ta kavatseb tulevikus neile kahele veel lisa muretseda - aitab nüüd poistest küll, got your point already, ja tooda järgmiseks mõni tüdruk juurde, sest mul saavad muidu sinised kangad otsa :-)
Ranits kui suurem vend sai suurema teki. Selle tekiga oli jälle see lugu et alguses ei olnud see üldse tekiks mõeldud, vaid hoopis mulle Tarekesse magamistuppa kardinaks. Aga kui ma kujutasin ette et pean neid siis 4 tk tegema, ma loobusin. Selle ühegagi oli vaeva ja viletsust ülearu. Kõnealune "nahk" oli mul juba eelmisest suvest saadik valmis ja ootas, mis temast saab. No ja sai nüüd siis lapitekk. Ükskord enne on minuga ka seda juba juhtunud, et algne kardinaplaan kujuneb voodikatteks. See oli siis, kui mul linnakorteris uut voodikatet vaja läks. See näeb siis selline välja.

Aga Rando lapitekk, see algne kardinanahk, sai endale vatiini vahele ning katte taha ning näeb nüüd sedasi välja:

Täitsa tekk, ma ütleksin.
Timpsi tekk seevastu sündis, ütleme nii et, otse Euroopa Liidu õiguse ja haldusmenetluse seadustiku keskele. Keset kõige tulisemat II kursuse eksamisessiks valmistumise nädalavahetuse-paanikat said siis need ruudud välja lõigatud ja kokku õmmeldud. Ma loodan et sinna kuskile õmbluse vahele mõnda hulkuvat paragrahvi sisse ei jäänud, mis pärast torkima võiks hakata.
Kuna Timps on tilluke, siis sai tema ka väiksema teki.
Niisuguse.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXI "Tumbad nagu mesitarud"

Juba mitu päeva kummitab mul peas nagu sääsepirin Kersti Merilaasi luulerida "Suvi läks kui unenägu.....".
Kole lugu, aga august on jah juba poole peal ja mul alles plaanid hakkavad tekkima. Jäävad jälle järgmiseks aastaks. Aga mõned asjad ikka saavad tehtud ka, kuigi enne peavad nad vähemalt 2-3-4 ideed üle elama et lõplikult valmis saada.
Alustuseks pean ma jälle meenutama oma rapete väljanäituse sissekannet ja kahte sealset tumbat.
Üks neist oli selline.

Tegelikult isegi suhteliselt heas korras kui vaatama hakata, aga lihtsalt kole ja lombakas kolme jalaga. Katteriie oli ka kottis ja lopakil nagu särk sandi seljas.









Teine nägi niisugune välja.

Õigupoolest ei näinud see üldse välja, niivõrd hirmus oli. Krunn, taas kord rahu tema kassipõrmule, oli seda omal ajal ikka tõsiselt küünekratsimise abivahendina kasutanud, nagu pildilt näha võib. Lisaks veel oli see vaene mööbliese jalutu ja seest ka kole must.













Esmalt oli mul plaan panna mõlemale uueks katteriideks rahvariidetriibuline kangas ja kaane pealmine osa muhu või lihula tikandis ära kaunistada.
Siis sai vahepeal valmis minu suurejooneline kaltsuvaip ja kuna see tuli juba iseenesest kirju, siis tundus et rohkem kirjut korraga põrandale panna ei tahaks, hakkavad teineteist segama ja varjutama. Mõte maha, otsisin uut ideed. Kuna tumbad olid ju mõeldud ikkagi Väikepealiku toa sisustamiseks, siis ega seal palu variante olnudki. Kollane, ikka kollane. Sobiv kangas saigi leitud. Lilltikandiga kaane idee toimis aga plaanina edasi ja juba ma alustasingi mustri tikkimisega.
Esmalt võtsin käsile selle viimase õnnetu.
Kraapisin sellelt vana katteriide maha ja allesjäänud vati ka. Ühesõnaga, koorisin ta puupaljaks.
Sedasi.

Seest lihvisin ja puhastasin ka ära ja lakkisin üle. Kaane pealt kiskusin samamoodi vana katteriide ära. Õnneks selgus et poroloonist "müts" oli terve ja kahjustamata.









Edasi liimisin PVA liimiga tumbale uue kuue selga. Sobilikku vatti pole ju tänapäeval enam kuskilt saada :-)

Kõige peale kollane kangas, mille kinnitasin põhjast ja üleisest servast klambripüstoliga.

Etteruttavalt olgu öeldud, et (eba)professionaalse kretinismi (sest ma pole ju mingi proff, vaid amatöör) tipuna otsustasin et ei taha tumba alla jätta mingit koledat kangapusa. Seega ma kasutasin ära ühe nendest kartulikottidest, millest ma eelmises, tugitooli uuendamisest rääkivas postituses, kirjutasin. Õmblesin selle siis nüüd tumba põhja külge. Ma saan aru küll et see tundub olevat suhteliselt mõttetu ja ebavajalik töö, aga kui juba käsitöö, siis olgu ka käsitöö.
     

Ühesõnaga, pontsakas kollane tumbakere jäi mingiks ajaks seisma. Vahepeal oli minu tikkimine muudkui vindunud ja vindunud ja kohe kuidagi ei tahtnud edeneda. Aga kui üks asi niimoodi kiduma jääb, siis see on selge märk sellest et midagi on algse ideega valesti. Hakkasin paremat plaani ootama. Parem plaan lasi ennast peaaegu pool suve oodata ja sabus loomulikult nüüd, niiöelda 12-l tunnil, kui mul puhkuse viimased päevad käsil. Lapitehnika! Ja mitte mingi niisama sirged detailid, vaid šabloonidega värk. Juba 100 aastat pole teinud! Tehtud-mõeldud. Kes veel ei tea, kuidas seda tehakse, ma näitan. Ise õppisin seda mõned aastad tagasi Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni lapitekikursustel. Lihtne ja geniaalne, aga kui ei tea, siis võib hulga vaeva näha ja tulemus on ikka kehv.

Kõigepealt aitäh Elioni reklaamiosakonnale, et nad oma tootevoldikud nii sobiva paksusega kriidipaberi peale trükivad. Kulus ära, kulus ära. Šabloone oli ikka päris palju vaja.
:-) Samas, ärge pange pahaks aga teie supertelefonid ja hüpervidinad jätan seekord ostmata.

Keerasin siis servad ära ja traageldasin kanga šablooni külge. Selle tehnika puhul on üsna raske vahet teha, millal lõppe eeltöö ja algab "päris"tegemine, ausalt öeldes kogu aeg on tunne et ikka teed nagu mingeid ettevalmistusi. Kõik need šabloonid ja traageldamised..... jõle tüütu iseenesest.

Aga varem või hiljem jõuab kätte see hetk, kus saab õmblema hakata. Masinaga pole selle tehnika juures midagi teha, kõik toimub käsitsi. Ma olen mõelnud et heldeke, mõned inimesed on sedamoodi terveid suuri tekke valmis teinud, vaat kus see peab kannatus olema! Mina plaanisin ainult kahele tumbale kaaned peale teha ja ka mõtlesin mingil hetkel juba et kui kaua veel?
Aga plaan on lihtne - tükid tuleb omavahel külghaaval tillukeste tihedate üleääre-pistetega kinni õmmelda ja kui see tehtud, siis võib traagelniidid välja harutada ja šabloonid sipsti detailide seest välja tõmmata.
Tulemus on selline. Nagu meekärg.

Edasi kinnitasin detaili pisikeste pistetega kollase kanga külge, lõikasin välja "mütsi servad" ja õmblesin tumba kaanele mütsitaolise katte. See oli ka ainuke kord, kui ma õmblusmasinat kasutasin.

Sellel pildil on siin nüüd teise tumba kaas, nagu mustrist näha, aga idee kui selline on siin näha.
Kanga alumise serva kinnitasin jällegi klammerdajaga.









Teine tumba osutus palju lihtsamaks taastada, kuna sellele oli keegi juba enne mind kunagi esmaabi andnud. Polsterduseks kasutatud vatt oli täiesti terve ja ma ei hakanud seda vatiiniga asendama. Seetõttu tuli teine tumba sootuks kõhnem kui see esimene, mis pärast vatiini lisamist üsna ümar välja nägi. Panin neile isegi nimed, ehkki erilise originaalsusega ma just ei hiilanud: Zumm ja Muzz :-D Zumm oli see kõhnem, Muzz ümaram.

Kui mõlemad tumbad valmis said, saagisin neile mingisugusest kahtlasest paalotškast, mille ma remonditoast kola seest leidsin, jalad ka alla. Ja kleepisin vildist alused jalgadele.
Toriseja kruvis jalad tumbadele külge, sest mina ikkagi jätkuvalt olen nii saamatu et akutrelliga mina tööd ei tee. No ei oska. Kardan kohe seda masinat.






Valmis mesitarud Zumm ja Muzz näevad nüüd sellised välja:

Igasugust roosat värki

Üldiselt ma olen sedasorti inimene, kellele roosa värv mõjub nagu punane rätik härjale - lahtiseletatult: kohe üldse ei meeldi. Ma mõtlen ikka et raudselt pidi see olema kolmapäev, kui jumal roosa värvi välja mõtles - kesknädal, tüütu ja vastik. Sellel päeval loodud värvist ei saanudki midagi head tulla.
Palun vabandust siinkohal kõikide nende paadunud roosafännide ees, kuigi ma teie hullust ei mõista. Mina ei laseks oma majapidamisse ühtegi roosat värvi eset lähemale kui 10 jooksvat meetrit ümberringi.
Paraku on elus olukordi kus ilma roosa värvita kuidagi hakkama ei saa. Näiteks kui su tütre klassijuhataja otsustab ootamatult titepuhkusele minna ja paarile poisinaasklile vahelduseks ühe väikese plikatirtsu ilmutada. Pidasime koos Marise ema Anu ja Kristini ema Astridiga nõu ja leidsime ühiselt, et see on nüüd selline olukord, kus ilma roosa lapitekita küll kuidagi hakkama ei saa. Mõeldud-tehtud-kokku lepitud: minu poolt idee ja teostus, Anu poolt moraalne tugi ja Astridi poolt heegeldatud detailid (sest minu saamatu suhe heegeldamisse on ammu teada :-D).

Astrid heegeldaski valmis 10 imeilusat 10x10 cm lappi. Mina tegin teki valmis ja õmblesin need sobilike kohtade peale.

Lisaks heegeldatud detailidele kasutasin veel tavalist puuvillast pitsi.

Teki ääred plaanisin lihtsalt roosa niidiga läbi teppida, aga teppimise käigus selgus et masin va sunnik tõmbas riide hoopis omasoodu vildakile. Tulemus ei olnud üldsegi see mida ma alguses silmas olin pidanud, aga moodustas teki servale huvitava reljeefse tasapinna ja oli lõppkokkuvõttes isegi huvitavam.




                                                            Tekk sai selline

Anu tegi oma väikeste valgete kätekestega valmis kaardi meie kõigi nimel

ja Astrid lisas omalt poolt ühe vahva nuku, mille ta valmis nikerdas.

Aga roosat värki on minu majapidamisse veelgi sisse imbunud. Ma sain nädalavahetusel nimelt ühe vana võlaga (iseenda ees) ühele poole. Leidsin enne jõule Abakhanis ringi tuuseldades ühe huvitavat värvi lõnga, millele ma ei osanud kuidagi nime anda. Isegi kõrvalolevale tabelile vaatamata :-)
Justnagu oli punane, aga päris ei olnud ka.
Justnagu oli roosa, aga ei olnud ka.
Justnagu oli halli-roosa-kirju, aga justnagu ei olnud ka.
Justnagu oli halli-punase-kirju, aga ikkagi mitte päris.
Ühesõnaga, sihuke imelik värv, aga rohkem ikka nagu selline imelik... roosa.

Hakkasin sellest alguses randmesoojendajaid tegema ühele sõbrale jõulukingiks, aga mida rohkem ma kudusin, seda rohkem ma aru sain et nendest tulevad ikka väga nigelad ja koledad randmesoojendajaid. Lõpuks jätsin nad üldse pooleli, sest tuju ja tahtmine neid ära lõpetada läks üle. Seisid teised siis nii paar kuud mul laua ääre peal ja ootasid oma aega. Mina aga muudkui vaatasin neid ja mõtlesin et ei tea, kas üldse ja millal ma need valmis teen. Lõpuks võtsin siiski vardad uuesti kätte, aga siis juba teadmisega et randmesoojendajaid nendest nüüd enam küll ei saa. Hoopis sõrmikud. Oma viimasel Abakhani-reisil leidsin ühed huvitavad aplikatsioonid sealt, mida  ma samamoodi ühegi värviga seostada ei osanud. Need kuulusid tundmatut värvi sõrmikutega justkui samasse komplekti. :-)

Sõrmikud said lõpuks sellised, koos imelikku värvi aplikatsioonidest tuuninguga.







Veidrat värvi aplikatsioonid.

Tuunisin tuuningut. Litrite ja seemnehelmestega.


Tänaseks kõik. :-)

"HIIGELPROJEKT KODU KORDA!" VI OSA "Palju ilusaid patju"

Selles peatükis tulen mööbli juurest ajutiselt tagasi tekstiilide juurde.
Ma olen näinud lugematul arvul pilte erinevates sisustusveebides ja -ajakirjades ja kus iganes veel vooditest, millele on elegantse lohakusega loobitud hunnik igas suuruses ja erineva kujuga ilupatju, ja mulle see meeldib.
Ostsin Abakhanist endale 4 erineva suurusega sisupatja ja asusin tegutsema.
Vahemärkusena võin öelda, et kuniks ma seda ideed enda peas marineerisin, nägin ma ühel ööl unes, täpselt missuguseid patju ma sinna tahan. Jajaa, unes jah. Ja täpselt kõiki mustreid ja tikandeid ja värve ja... ühesõnaga - täislaks. Ma tõusin muide üles ja joonistasin enam-vähem nähtud kavandid paberile, et meeles oleks.
Hommikul naersin ise ka, et ma ei ole enam vist päris normaalne. Vähe sellest et ma ärkvel olles mööda maja ringi käin ja mulle suvalistel ajahetkedel mingid ideed pähe löövad, nüüd ei saa enam rahulikult magada ka.
Aga see selleks. Padjad siis järgmised:
                                                               Padi nr 1

Keskmise osa tikkisin kirju mulineeniidiga (3 tooni sinist) tavalisele valgele puuvillasele kangale. Kuna kangas oli suhteliselt õhuke, liimisin pärast selle osa taha tugevduseks ka õhukese kihi liimiriiet. Helesinisetriibuline kangas on samuti puuvillane. Tikandit ääristava pitsi ostsin poest, kuna mul heegeldamisega suhe kui selline puudub. :-)

                                                               Padi nr 2

Selle padja keskmine osa on aga küll käsitsi heegeldatud. Selle eellugu on niisugune, et kui ma ennast alles Tarekese sisse seadma hakkasin, siis ma tegin loomulikult sealsetes kappides põhjaliku inventuuri - mida on ja mida puudu. Leidsin tohutu hunniku heegeldatud linasid ja linikuid ja muud sedasorti kraami. Mõned korralikud ja  kasutuskõlblikud, mõned küll ilusad aga mõttetud, ja siis mingi hulga asju, mis nägid küll nii välja et nendega pole mitte midagi muud peale hakata kui lõkkesse. See muster oli üks nendest viimastest kandidaatidest. Nimelt oli see õmmeldud mingi ürg-koleda pruuni koti külge, mis oma hiilgeajal vist dekoratiivne padjapüür tahtis olla. Kes sellises solkmes küll kunagi sisekujunduselementi näha võis, sellele soovitaksin tõsiselt kaaluda visiiti silma- ja mõistusearsti juurde. Ühesõnaga - kole. Olin seda juba ära viskamas, aga käsi nagu natuke ikka tõrkus. Näputööinimese värk, no kuidas sa viskad kellegi töö ja vaeva niimoodi lihtsalt lõkkesse, sellega on ikkagi ju kunagi keegi vaeva näinud, oma töö ja ande sinna sisse pannud. Tulemus - ei läinud kohe lõkkeroaks, panin kõrvale nagu hiidlane varese. (Kes äkki ei tea, siis on üks lugu hiidlasest, kes teed mööda tulles maas varesekorjust märkas. Võttis mees korjuse, pistis taskusse ja ütles: "Mine tea, ehk läheb tarvis." Aasta pärast sattunud mees samasse kohta, tulnud korjus meelde. Kobanud siis taskus, leidnud peotäie sulgi mis varesest järgi olid jäänud selle ajaga, viskas mees suled taskust välja ja ütles: "Näed, ei läindki tarvis.")

Noh, nii siis minagi tegin. Aastat ei kulunudki, kui ma neid patju tegema hakkasin ja mul täpselt sellist tükki vaja läks. Kuna selle servad olid kohati veidi juba kannatada saanud, siis peitsin need nii sentimeetri jagu kanga alla ära. Ümber heegelmotiivi paigutasin peenikese riba broderiipitsi, kahe pitsivahele jätsin 5 mm laiuse vahe et sinine aluspõhi kenasti keskmise motiivi ära raamiks.

                                                                Padi nr 3

Siin polegi eriti midagi lisada, tegin olemasolevatest sinistest riidejuppidest lihtsa lapipadja. Ongi kõik.

Järgmisel korral siis üks hiidsuur ettevõtmine - voodi päevatekk. Pagan, sellega sai küll vaeva nähtud!

Moodsalt poodi

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et umbes poolteist kuud tagasi tekkis mu vajadus mõelda välja ja teha valmis kingitus ühele väga erilisele inimesele - tädi Elvele, kes on meie peretuttav olnud juba aastaid enne seda kui mina ise siia ilma sündisin ja kes on ühtlasi mu noorima õe ristiema.
Mida teha kingituseks 75-aastasele vanadaamile, kellel kõik eluks vajalik olemas on? See, et ma poest midagi ostma ei lähe oli algusest peale ilmselge, sest mida sealt ikka osta ja kuna Elve on kogu elu ise käsitööd teinud, siis oskab ta ilmselgelt rohkem rõõmu tunda isetehtud asjast kui mingist mõttetust poevidinast. Ma pole elu sees üheski elamises rohkem ristpistes tikitud asju näinud kui Elve elamises. Kui saaks, oleks tal lagi ka täis tikitud, sest põrand, seinad ja kõik mööbliesemed on seda igatahes.
Mõned aastad tagasi oli tädi Elve kahjuks tervise tõttu oma eluaegsest hobist loobuma ja ta kinkis tookord kõik oma iidvanad mustrid ja allesjäänud lõnga-niidikerad mulle. Sirvin aeg-ajalt neid mustrilehti ja mõtlen et on see vast tõesti varandus, kuna selliseid ei ole tänapäeval enam mitte kusagilt saada.
Niisiis - mida teha? Ma olen 100% praktiliste kingituste pooldaja ja mingeid mõttetuid tolmukogujaid-iluvidinaid minu käest igatahes oodata pole mõtet. Lõpuks otsustasin et teen Elvele ühe mõnusa ja laheda poeskäimise koti. Sest kilekottide vastane olen ma ka. :-)
Mõeldud-tehtud. Mul on peale Elve käest saadud mustrilehtede veelgi sellist varandust kodus, mille kohta enamus inimesi ilmselt õlgu kehitaks, aga mis minu jaoks väga vajalik ja eriline on. Näiteks üks väike rull Türi-vanaema kangastelgedel kootud 100% puhast linast kangast. Olem seda siiani paaril korral kasutanud ja püüan alati ülimalt ökonoomne olla, et õmblusjääkide kogus minimaalne oleks. Nimetatud kangas on ka ainus omalaadne, kuna Türi-vanaema tänaseks päevaks juba mulla all on.
Ei raatsinudki seda kangast kogu koti peale kasutada, vaid ainult külgedele ja põhja ja tikitud osa aluseks. Koti tagumise külje õmblesin lapitehnikas triibulise.
Kott ise tuli selline välja lõpuks:

Tikand on tehtud madalpistes ja sellega oli nii nagu kõigi teistegagi - pastakas kätte, muster vaba käega otse kangale ja tikkima.

Kuna kingitus nii hästi vastu võeti, siis mõtlesin et tegelikult võiks endalegi ühe sellise teha. Mul on põhimõtteline vastumeelsus kilekottide suhtes ja tavaliselt ostan ma õhtuti Selverist läbi minnes ostude kojuviimiseks järjekordse paberkoti. Minu jaoks arusaamatul põhjusel on paberkotid palju kallimad kui kilekotid, aga mul pole sellest mõnest sendist kahju, kui ma oma niigi hiigelsuure õkoloogilise jalajälje peale mõtlen.
Igasuguseid riidest poekotte on mul ka aegade jooksul hulganisti kogunenud aga need on reeglina megakoledad ja pärast mõnekordset kasutamist näevad välja nagu kaltsud.
Niisiis vaatasin kodus otsiva pilguga ringi ja leidsin ühe täpselt paraja suurusega jute-riide tüki. See oli selline vanaaegne jällegi, ilmselgelt pärit sügavast nõuka-ajast. Mäletan et ostsin ükskord turult ühe mutikese käest terve hunniku tikkimisniite, mida ta sisuliselt tasuta ära müüa proovis ja toosama tädike andis mulle selle riidetüki kauba peale. Nii see siis seisis mul sahtlis viimased paar aastat juba ja ootas et ma temast kena diivanipadja teeksin, kui mul lõpuks aega leidub selliste asjade tegemiseks. Nüüd oli ilmselge, et püürile tuleb sangad külge panna ja püürist saab kott. :-) Mingit konkreetset mustrit ma välja otsida ei viitsinud ja mõtlesin et kuna ma olen viimasel ajal nii suure hulga erivärvilisi tikkimislõngu ostnud, siis lihtsalt võtan järjest natuke igaühest ja teen tavalised 5x5 ruudud. Mängin hoopis värvide peale efekti välja.
Kott tuli selline:

Selle koti puhul on nii tagus kui põhi kui küljed õmmeldud Türi-vanaema linasest kangast.
Mõlemal kotil on veekindel vooder, nii et kui piimapakk või mõni muu toiduaine peaks teel koju ostukotis vigureid tegema, siis ei saa koti välimine pool kannatada.

Ahjaa.... Nööbid! Neid polnud mu hoopiski mitte plaanis kuni selle hetkeni kui neid Karnaluksis nägin. Needo olid justkui loodud selle ruudutikandi juurde ja sinna nad ka läksid :-)

Ja lõpetuseks... tuleb jälle tunnistada, et olen ise oma tööde parim reklaam. Minu poekoti idee on üsna populaareks osutunud, nii et praegu on mul pooleli üks rõõmsavärviline samas stiilis poekott Kristina-Majbritile.
Väike vihje on siin:

Hiigelprojekt "Ilmapuu" ehk kuidas sõpradele antud lubadusi täita. VOL 3 (lõpp)

Kõige selle kohta, mida järgnev kirjatükk sisaldab, võib ilma ühegi erandita öelda: "Ärge seda kodus järgi proovige!"

Ma olen nüüd lõpuks niipalju taastunud, et võin juba peale töö juures hädavajaliku klaviatuuriklõbistamise ka veidi lisatrükkimist teha. Tänahommikuse seisuga - sõrmeotsad enam ei kipita. Räbaldunud ja auklikuks torgitud näpuotsad hakkavad on hakanud jälle siledamat välimust omandama. Esmaspäevaõhtuse seisuga oleksin võinud küll vabalt murdvargaks hakata, sest sõrmejälgede järgi poleks mind keegi tuvastada suutnud. Ei saa ju inimest tuvastada millegi järgi, mida tal pole.
Ühesõnaga - vaatamata sellele, et ma kõikide oluliste asjadega viimasele hetkele jään, sain ma oma suurejoonelise lapiteki esmaspäeva öösel vastu teisipäeva lõpuks valmis.
Kui ma viimasel korral sellest tekiprojektist juttu tegin, siis ma olin alles sealmaal et sinine osa oli enam-vähem koos. Pärast seda sai mul sellest mikroskoopiliste ruudukeste õmblemisest silmini siiber ja ma tegin vahepeal päris mitut muud asja. Näiteks siin paar sissekannet tagasi jutuks olnud jaapani-töö ja iiristega seeliku. Aga valmimise tähtaeg (26.aprill) muudkui lähenes hirmsa kiirusega ja ma sundisin ennast seda päratusuurt tekilahmakat uuesti kätte võtma. Pooleli jätmine ei tulnud kõne allagi.
Vahepeal käisin muuhulgas ka vatiini ostmas ja juurdlesin, mida tekile tagumiseks kangaks panna. Alguses ei olnud see asjandus ju üldse tekiks plaanitud muide, et te teaksite! Esimese hooga tahtsin ma sellest ju hoopis ühe mõnusa kerge pleedi teha, mida oleks hea jahedamal ajal ümber võtta. Selle mõttega olin ma mingi aeg tagasi Humanast ka ühe punase fliisist pleedi ostnud, et see siis tagumiseks kangaks ära kasutada. Nüüd, kui mul see lahmakas lõplikke mõõtmeid omandama hakkas, oleks tollest punasest pleedikesest ainult poole teki katmiseks jagunud. Ostsin Kangadžunglist uue fliisi. See oli ikka tõsiselt paks fliiskangas, 1.50 lai ja puha.
Tekinahk sai pärast hirmsaid pingutusi lõpuks valmis.

Oi kuidas ma vihkasin neid õhtuid, kui tulin töölt koju ja esimese asjana hakkasin jälle neidsamu tillukesi ruudukesi põrandale laduma! Hall kangas, mida ma seal mustas osas kasutan, oli selline täissünteetiline ja ajas hirmsasti narmaid, nii et kogu mu elamine oli paari viimase nädala vältel täiesti tiheda kihina 5 cm pikkuste niidijuppidega kaetud. Neid oli igal pool - põrandal, voodi peal, riiete küljes, õhus, kardinate külge kleepunult jne. Ma läksin hommikuti tööle ja rullisin oma riided enne uksest välja astumist puhtaks, aga kontorisse jõudes avastasin ikka kusagilt mingid paar-kolm jonnakat niidijuppi, mis ennast kaasa olid osanud sokutada kusagil varruka all või seeliku ääre küljes.
Laural oli ka juba masendus peal, et kas ma enam muud ei teegi kui õmblen igal õhtul ja üldse töötoast enam välja ei tule. See oli muide ohu märk, sest üldiselt ta ei pane oma toimetamiste ja telekavaatamise kõrvalt üldse tähele, kas ma kodus olen või ei. Ja kui juba tema ka märkas, et ma kadunud olen, siis pidi ikka lugu päris hull olema.
Nojah, aga see selleks. Nahk sai mul küll valmis, aga kuidas ma selle puu kujundi sinna peale tegema pidin - sellest polnud mul veel aimugi. Alguses, kui mul see idee üldse tekkis, siis ma mõtlesin aplikatsioonide peale. Aga pärast seda kui ma nägin, kui palju ma nende lapikeste kokkuõmblemisega vaeva näen ja siis mõtlesin kui suur hunnik mu tööd ja vaeva lihtsalt aplikatsiooni taha peitu kaob... see mulle ei meeldinud. Pealegi hakkas mulle ühe enam tunduma, et mul pole jälle õiget värvi kangast ka :-D. Idee number 2 oli esimese mugandus - mõtlesin kasutada poolläbipaistavt šifoonkangast, kust siis taust läbi kumaks. Aga selle teostust täpsemalt järele proovima hakates ilmnes päris kindel fakt, et mul kodus vajaliku tooniga kangaid ei ole.

Lõpuks leidsin kodust suure rulli punast kanti ja siis ... voila!... nägin ma korraga enda ees lahendust! Märkisin tekile seebiga plaani pealt enam-vägem järge ajades puu kontuurid peale ja kinnitasin kandi nööpnõeltega piki kontuure.

Õmblesin kandi masinaga teki külge, rohelised aplikatsioonid (puulehed) tikkisin salapistega hiljem juurde. Päras seda hakkas asi juba ilmet võtma. Leidsin, oh imet, kodus olemasoleva kangavaliku seest täiesti sobiliku punase kanga mis tekile servadeks sobis ja siis kinnitasin teki pealse vatiini ja fliisi külge. Algas hull töö number 2 (esimene oli lapikeste kokkuõmblemine) - teppimine. Ilmselgelt tuli tekk nii paks, et ühegi masina alla seda panna ei olnud võimalik ja seega tuli kogu töö käsitsi ära teha. Hakkasin siis peale. Puu kontuurid eraldi välja ja taustast siis 5x5 lapiruudud. teppisin seda tekki lõpuks 4 päeva, kaasa arvatud 3 vaba pühade päeva. Nii et kui teised võtsid selle kevade esimest päikest ja värvisid mune, siis teppisin mina tekki. Kasutasin pärlinõelda, sest a) see onn piisavalt väga pikk, b) see on painduv ja c) see on üliterav, nii et ma ei pea nõela jõuga läbi kanga lükkama.
Kui ma teppimise lõpetasin oli alguses sirge nõel kooldunud täiesti kaarjaks ja minu sõrmeotstest polnud enam midagi järel. Aga tekk sai valmis!
2352 tükki (lõpliku suurusega 3x3 cm), 8 m punast kanti, 23,6 m tepinguid ja lõpptulemus 1.50 lai ning 1.98 cm pikk tekilahmakas. Keegi, vist paps, küsis, et kui ma peaksin kellelegi sellise teki tellimuse peale õmblema, et mis see siis maksaks? Noh, ma ütlen ausalt - ma ei tee sellist tekki tellimuse peale mitte kellelegi ja kui kogu see vaev töötundidesse ümber arvestada siis maksaks kõnealune imetegu minu kuupalga. Ei rohkem ega vähem. Ja ma tahaks seda sõgedat näha, kes sellise summa eest endale lapiteki telliks. See peab ikka raha peale vihane olema. Sama raha eest saaks ta terve oma elamise tavalisi lapitekke täis osta.

09.-15. maini saab seda elusuuruses näha Tallinna Rahvaülikooli ruumides avatud näitusel ja pärast seda, kui keegi tahab seda imetegu omaenda silmaga näha, tuleb mulle külla tulla.

Jaapani kirjandusest, inspiratsioonist ja ühest seinapildist - VOL 2 (lõplik)

Selles peatükis räägin sellest, kuidas mu jaapani-ainelise seinapildi idee edasi kulges ja lõpuks valmis sai.

Eelmine kord jäin pooleli seal, kus ma Margiti juures kalligraafiat harrastamas käisin ja kuidas sellest mitte midagi välja ei tulnud. Poleks eales arvanud, et üks kriipsude ja punktide joonistamine nii keeruline võib olla! Pealtnäha mõtlesin küll et no mis see ikka ära ei ole, aga karm reaalsus näitas, et ma ilmselgelt ja järjekordselt alahindasin olukorda ja ülehindasin ennast.
Sellist viga kipun ma paraku üsna tihti tegema ja ainult mu lootusetult suur ego, enesekindlus ja võime asju huumoriga võtta on siiamaani mu hinnalise p... päästnud. Noh, ja lisaks veel - Jumal pidi ka lolle aitama (joodikuid samuti, aga sellesse klanni ma ei kvalifitseeru).
Aga siis sellest valitud haikust lähemalt. Minu algne idee (Otori lugudest lähtuvalt) pildi sõnumina oli kujutada noort jaapanlannat, kes ootab oma abikaasat sõjast tagasi. Haiku pidi niisiis käsitlema ootamise teemat. Aga vahepeal toimus Jaapanis see suur looduskatastroof ja ma mõtlesin kõigile neile inimestele seal, kes oma pered, sõbrad ja tuttavad selles kohutavas katastroofis kaotasid, küll hukkunutena, küll teadmata kadunutena. Me rääkisime sellest kõigest ka tookord Margitiga, kui ma tema juures olin. Arutlesime selle üle, kas riik on teinud kõik endast oleneva, et olukorda kontrolli all hoida ja oma kodanikke aidata. Ma avaldasin sügavat imetlust selle üle, kuidas jaapanlased ise käituvad. Margit kirjutas just Päevalehe arvamusküljele artiklit samal teemal, ehk et kuidas jaapanlastes löövad niisugustes ekstreemsetes olukordades välja sajanditepikkune kasvatus, traditsioonid ja kombed. Ma tõepoolest imetlen seda rahvast; imetlen seda, millise tsiviliseerituse, väärikuse ja vaoshoitusega nad olukorda talusid.
Ja siis tundus mulle, et mu pildi idee võiks olla natuke laiem kui lihtsalt ühe inimese tundeid. See võiks väljendada üleüldist ootust ja lootust, et juhtub ime ja keegi nendest, keda peeti hukkunuks, siiski veel kusagilt elavana välja ilmub ja koju tagasi pöördub. Tuhandete inimeste lootust ja ootust, mida siis sümboliseeriks seesama üksiku jaapanlanna kuju.
Margit ise oli mulle välja valinud mitu kevadeteemalist värssi - seegi ju teatud mõttes ootusega seotud: oodatakse esimesi rohelisi lehti, esimesi õisi, päikesepaistelisi päevi...
Ma lappasin tema poolt soovitatud raamatuid ja leidsin hoopis ühe Masaoka Shiki poolt kirjutatud haiku, mis mulle meeldis. Ahjaa, kes muidugi täpselt ei tea, mida haiku endast kujutab, siis palun - Wikipedia annab üsna täpse definitsiooni.
Kuna raamat oli ingliskeelne, siis toon siia selles keelse tõlke: "Cherry-blossoms blooming, Those I remember, All far away."
Nii. Mul oli nüüd olemas haiku, mul olid ka olemas internetist leitud pildid kirsioksast ja jaapanlannast. Need olid sellised

Kirsioksad ma kavatsesin valmisolevale lapipõhjale tikkida, mis puutub aga jaapanlanna kujusse, siis see pidi tulema osaliselt aplikatsioonitehnikas ja osaliselt tikituna.

Kõigepealt ma joonistasin kirjamärgid ja kirsioksa kopeerpaberi abiga kangale ja siis asusin tikkima.

Alguses plaanisin kasutada kirjamärkide tikkimiseks musta niiti, aga vahepeal oli mul veel ideesid juurde tekkinud selle pildiga ja valisin hoopis pruuni. Seda sellepärast et mingil hetkel pidin hakkama mõtlema ka töö viimistlemisele ja äärtele. Ideid oli igasuguseid, aga siis tuli "päästja" Saatus ise minu tekstiilikunstnikust sõbranna Merikese näol, kes kinkis mulle sellise raamatu:

Ma lappasin seda raamatut korda tuhat, istusin tunde You Tube´is ja uurisin, kuidas seda tikandit tehakse, imetlesin nende tööde värvikooslusi ja leidsin lõpuks oma meelehärmiks, et kuna Eesti vabariigis ei ole mitte kusagil müügil sellist asja nagu valge kopeerpaber, siis... jääb kahjuks mõneks teiseks korraks see idee. Aga niipalju ma ikka sealt tarkust sain et mustast kangast ma serva ei tee pildile. Liiga kontrastne. Teen pruuni. Ja sellest ka pruun tikand.

Servade jaoks pruuni linast kangast leida osutus meie kaubanduses ootamatult (sic!) ka päris kõvaks pähkliks, aga lõpuks ikkagi vedas ja leidsin.








Kinnitasin pildile vatiini taha ja teppisin läbipaistva niidiga kõikide õmbluste vahel pildi vatiini külge kinni. Nii jäi üldmulge selline õhuline ja pehme.
Ja valmis ta saigi, see minu 59x62 cm jaapani-teemalist seinapilti. Taevas ise teab, kuhu ma selle pärast näitust paigutan. Võimalik, et endale töö juurde kabineti seinale. :-)))))