Kole lugu, aga august on jah juba poole peal ja mul alles plaanid hakkavad tekkima. Jäävad jälle järgmiseks aastaks. Aga mõned asjad ikka saavad tehtud ka, kuigi enne peavad nad vähemalt 2-3-4 ideed üle elama et lõplikult valmis saada.
Alustuseks pean ma jälle meenutama oma rapete väljanäituse sissekannet ja kahte sealset tumbat.
Üks neist oli selline.
Tegelikult isegi suhteliselt heas korras kui vaatama hakata, aga lihtsalt kole ja lombakas kolme jalaga. Katteriie oli ka kottis ja lopakil nagu särk sandi seljas.
Teine nägi niisugune välja.
Õigupoolest ei näinud see üldse välja, niivõrd hirmus oli. Krunn, taas kord rahu tema kassipõrmule, oli seda omal ajal ikka tõsiselt küünekratsimise abivahendina kasutanud, nagu pildilt näha võib. Lisaks veel oli see vaene mööbliese jalutu ja seest ka kole must.
Esmalt oli mul plaan panna mõlemale uueks katteriideks rahvariidetriibuline kangas ja kaane pealmine osa muhu või lihula tikandis ära kaunistada.
Siis sai vahepeal valmis minu suurejooneline kaltsuvaip ja kuna see tuli juba iseenesest kirju, siis tundus et rohkem kirjut korraga põrandale panna ei tahaks, hakkavad teineteist segama ja varjutama. Mõte maha, otsisin uut ideed. Kuna tumbad olid ju mõeldud ikkagi Väikepealiku toa sisustamiseks, siis ega seal palu variante olnudki. Kollane, ikka kollane. Sobiv kangas saigi leitud. Lilltikandiga kaane idee toimis aga plaanina edasi ja juba ma alustasingi mustri tikkimisega.
Esmalt võtsin käsile selle viimase õnnetu.
Kraapisin sellelt vana katteriide maha ja allesjäänud vati ka. Ühesõnaga, koorisin ta puupaljaks.
Sedasi.
Seest lihvisin ja puhastasin ka ära ja lakkisin üle. Kaane pealt kiskusin samamoodi vana katteriide ära. Õnneks selgus et poroloonist "müts" oli terve ja kahjustamata.
Edasi liimisin PVA liimiga tumbale uue kuue selga. Sobilikku vatti pole ju tänapäeval enam kuskilt saada :-)
Kõige peale kollane kangas, mille kinnitasin põhjast ja üleisest servast klambripüstoliga.
Ühesõnaga, pontsakas kollane tumbakere jäi mingiks ajaks seisma. Vahepeal oli minu tikkimine muudkui vindunud ja vindunud ja kohe kuidagi ei tahtnud edeneda. Aga kui üks asi niimoodi kiduma jääb, siis see on selge märk sellest et midagi on algse ideega valesti. Hakkasin paremat plaani ootama. Parem plaan lasi ennast peaaegu pool suve oodata ja sabus loomulikult nüüd, niiöelda 12-l tunnil, kui mul puhkuse viimased päevad käsil. Lapitehnika! Ja mitte mingi niisama sirged detailid, vaid šabloonidega värk. Juba 100 aastat pole teinud! Tehtud-mõeldud. Kes veel ei tea, kuidas seda tehakse, ma näitan. Ise õppisin seda mõned aastad tagasi Tallinna Rahvaülikoolis Marja Matiiseni lapitekikursustel. Lihtne ja geniaalne, aga kui ei tea, siis võib hulga vaeva näha ja tulemus on ikka kehv.
:-) Samas, ärge pange pahaks aga teie supertelefonid ja hüpervidinad jätan seekord ostmata.
Aga plaan on lihtne - tükid tuleb omavahel külghaaval tillukeste tihedate üleääre-pistetega kinni õmmelda ja kui see tehtud, siis võib traagelniidid välja harutada ja šabloonid sipsti detailide seest välja tõmmata.
Tulemus on selline. Nagu meekärg.
Kanga alumise serva kinnitasin jällegi klammerdajaga.
Teine tumba osutus palju lihtsamaks taastada, kuna sellele oli keegi juba enne mind kunagi esmaabi andnud. Polsterduseks kasutatud vatt oli täiesti terve ja ma ei hakanud seda vatiiniga asendama. Seetõttu tuli teine tumba sootuks kõhnem kui see esimene, mis pärast vatiini lisamist üsna ümar välja nägi. Panin neile isegi nimed, ehkki erilise originaalsusega ma just ei hiilanud: Zumm ja Muzz :-D Zumm oli see kõhnem, Muzz ümaram.
Toriseja kruvis jalad tumbadele külge, sest mina ikkagi jätkuvalt olen nii saamatu et akutrelliga mina tööd ei tee. No ei oska. Kardan kohe seda masinat.
Valmis mesitarud Zumm ja Muzz näevad nüüd sellised välja:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar