Tark inimene kasutab ära ka teiste inimeste anded

Inimene ei pea sugugi kõiki asju oskama, leian mina. Piisab, kui jagab matsu mõnest üldisemast teemast. Ja nende osas, millega ise hakkama ei saa, palub spetsialisti abi.
Mul on näiteks õde Tiina. See keskmine. Tema on erinevalt minust spetsialist heegeldamise alal. Istub diivaninurka maha ja enne kui mina jõuan öelda "mesitaruvaik" või "lemmiklillekimp" on temal juba jupp pitsi või peotäis lilli valmis heegeldatud.
Eelmisel aastal ta heegeldas mulle niimoodi terve hunniku lillekesi, lehekesi, kettaid ja ruute ja igasuguseid muid tidinaid ja vidinaid, juhuks kui mul neid oma erinevate projektide juures vaja peaks minema. Muuhulgas tegi ta mulle ühe sellise pitsist paelajupi. See seisis ja ootas oma inspiratsioonihetke, kuni ta mulle nüüd juhuslikult jälle kätte sattus.

Ma vaatasin et sellest saab ju ühe kena kaelakee. Kui katsetada ja katse õnnestuma peaks.
Kõigepealt ma muidugi pressisin selle ära kenasti ja siis pätsasin Toriseja kalastustarvete kotist jupi tamiili. (Ma loodan et tal polnud see meetripealt arvele võetud, muidu olen küll täitsa hädas.) Ajasin tamiili valge serva sisse, et see jäigem oleks ja vormi hoiaks. Pärast tamiili otsad keerasin tagasi ja peitsin pitsi sisse.

Kui see tehtud, siis panin "kee" vana plastikust dokumendikaane peale ja pintseldasin mõlemalt poolt PVA liimiga kokku. PVA nimelt kuivab läbipaistvaks ja seda ei jää näha. Eesmärk tegelikult oli ümar kuju ära fikseerida. Plastikust aluse peale asetasin töö sellepärast, et sealt on seda lihtne kätte saada ja see ei määri.

Kui liim kuivanud oli, siis õmblesin iga musta naksi otsa läbipaistva niidiga 2 pärlit ja mõlemasse otsa kinnituse.

Tulemus sai selline. Ise olen rahul. Võibolla leiab keegi selle veel hea idee olevat ja teeb oma heegelpitsidest mõne kena ehte.