Hiidprojekt "KODU KORDA!" XX "Vana tooli teine noorus"

Veider, kuidas inimene võib ikka plaane teha ja mismoodi päriselu need kohe uppi lööb. Möödunud postituses ma arvasin, et järgmine kord võin juba rohelise verandaukse uut välimust presenteerida, aga fakt on, et see uks pole vahepeal mitte kiipsuvõrragi oma välimust muutnud. Küll on aga täiesti totaalse makeover´i üle elanud üks teine Tarekese püsiasukas, millest poleks seda oodanudki.

Eelmise aasta maikuus ma tegin siin ühes postituses üsna õnnetu rapete väljanäituse nendest asjadest, mis Tarekese ilukliinikus järjekorras seisavad ja endale uut välimust ootavad. Ühe jaoks nendest jõudiski nüüd ootamatult aeg kätte. 

Siin see õnnelik õnnetu siis on:

Ega seda poleks muidu juhtunud, kui ma mitte ühel õhtul ei oleks sellele õnnetule jälle otsa koperdanud ja vihastanud, et pagana puuslik, seisab mul kogu aeg jalus, ise kole nagu öö. Ja et peaks selle korda tegema, aga tundub kuidagi liiga suur töö olevat praegu ettevõtmiseks. Selle peale lammutas Toriseja pildil oleva mööblieseme sujuva kergusega 5 erinevaks tükiks ja otsus oli sündinud. 

Siin siis näha tooli põhi, seljatugi ja üks pool käsitoest. Teine oli juba "opilaual" ootamas :-)

Ja siin siis viies jupp ehk tooli skelett

Kõigepealt võtsin ette KÄETOED, sest nende uuendamine oli kõige lihtsam. 

1. Esmalt eemaldasin koleda pealiskanga. 

See oli algselt kinnitatud mingite selliste õudsete papinaeltega või ma vähemalt oletan et sellised võiksid papinaelad olla. Nende puidu seest välja urgitsemine oli tõeline kunsttükk, mille käigus ma endale ka paar korda ka töötrauma sain ja poole ajast plaasterdatud sõrmedega tööd pidin tegema. Praegugi veel mõned torkehaavad pakitsevad. 

2. Siis lõikasin sama käetuge šablooniks kasutades välja tüki vatiini, mille käetoe siseküljele lisasin, sest originaali pehmendus oli aega jooksul kuidagi eriti pajalapilikult õhukeseks kulunud. 

3. Lõpuks lõikasin vana pealisriide järgi välja uue kattekanga detaili.

4. Kinnitasin kattekanga klammerdajaga käetoe külge. Algseid papinaelad jätsin igatahes taaskasutamata, küllap ma neile kunagi mõne muu väljundi leian. :-)

 Lühidalt öeldes - käetugedega läks väga lihtsalt. See oli nii paari tunni töö. 

Järgmiseks võtsin ette SELJATOE. 

5. Sellega oli nüüd lugu veidi keerulisem, kuna selle kallal oli Krunn, rahu tema kassilikule põrmule, omal ajal päris korralikult rappimistööd teinud ja ühest nurgast oli päris vatt väljas. Aga et kahjustused ei olnud siiski nii suured et oleks nõudnud terve katte välja vahetamist, siis ma otsustasin seda paikse lappimise teel parandada. Leidsin oma kangakotist jupi kärbsevõrku ja õmblesin kahekordsest võrgust vigastatud kohale "mütsi" pähe. Nali naljaks, aga kogu aeg oli selline tunne nagu lapiks külakakluses kolki saanud rullnoka lõhkist peakolu :-)  

 Müts sai aus ja ilus, mitte üks vatt sealt enam välja ei turrita..

6. Järgmiseks lõikasin samuti originaalkanga detaili järgi välja uued pealisriide tükid, õmblesin kokku ja kinnitasin valminud detaili seljatoe külge. 

7. Kuna originaalis oli tagumisele küljele põhikanga kokkuhoiu mõttes teine, lihtsam ja odavam vooder pandud, siis toimisin ka samamoodi. Ega siis minulgi riiet ülearu ole. Seljatoe taguseks sain ühe vana katkise padjapüüri ära kasutada, mis muidu ootas et ma sellelt heegeldatud pitsid lahti harutaks ja püüri enda minema viskaks. Nüüd siis lõpetas vanake oma elupäevad mitte lihtsalt lõkkes, vaid väärikalt tooli seljatoe tagusena pensionipõlve pidades :-) 

8. Lõpuks õmblesin seljatoe külge ilusa rohelise ilupaela, mida ma spetsiaalselt Karnaluksist toomas käisin. Mõtlesin seda õmmeldes et jeerum küll, milliseid arusaamatuid töövahendeid ma endale aegade jooksul olen muretsenud käsitöökarpi. Selle paela kinnitamisel osutus näiteks täiesti asendamatuks abimeheks kaarja kujuga kõver nõel. Leidsin neid endal karbist eri suurustes lausa 4 tükki. Jumal ise teab, mis eesmärgil ma need endale kunagi olen soetanud, sest ma ei suuda kuidagi meenutada, et ma nendega eales midagi teinud oleksin. 

Kui siiamaani oli kõik väga lihtne, siis edasi läks kõik üsna keeruliseks.
TOOLI PÕHJA lähemalt uurides leidsin, et ehkki vedrustus, taevale tänu, on terve, aga selle peal oleva kanga kohta seda küll enam öelda ei saa.
Läbi vedrurägastiku tooli soolikaid uurides avanes päris kurb pilt. Kunagine džuudikangas oli aja jooksul päris katki kulunud ja pehmenduseks olev hein või põhk või mererohi või taevas teab, mis mudru see selline oli, turritas kõik vedrude vahelt välja. Egas midagi. Toriseja seadis sammud kuuri alla, kus tal oma mäletamist mööda kunagi mingid vanad kartulikotid pidavat olema (no mida temal, korilaste kuningal, küll kõike ei leidu, pean ma ütlema!). Naasiski mõne aja pärast, kolm koledat torakat näpu otsas. Kõigepealt ma panin need masinasse ja pesin puhtaks. Ausalt. Need olid ikka suhteliselt õudsed.

9. Kui kartulikotid olid kuivanud, siis valisin kõige tugevama ja tervema välja ja harutasin lahti. Seejärel lõikasin katkise rohumadratsi ja kanga vedrustuse küljest lahti ja madratsi ning katkise kanga veel omakorda lahti. Siin pildil on nad veel koos, aga nagu näha on, siis ega sellest kangast midagi suurt alles küll ei ole. 

10. Tegin vedrustuse puhtaks ja uurisin, kas tõesti kuskil mingit katkist ühendust ei ole. Ühtlasi tahtsin täpselt järele vaadata, mismoodi see vedrustuse sidumine välkja näeb ja kuidas see tehtud on, sest nagu ma eelmises postituses juba manisin, tuleb mul mingi valemiga see asi endale selgeks saada et oma veranda tigudiivan korda teha. Praegu oli see tugitool selles mõttes väga heaks õppematerjaliks. 

11. Edasi õmblesin kartulikoti mööda vedrustuse ääri toolipõhja külge. 

Kasutasin selleks samuti Karnaluksist ostetud jämedat linast nööri.

12. Kartulikoti servad raami külge kinnitasin taas kord papinaelu eirates klammerdajaga, ainult nurgad fikseerisin paari naelaga, kuna seal oli kangakihte rohkem. Klammerdamisridu lõin kaks tükki, nii igaks juhuks. 

13. Edasi õmblesin rohumadratsi omakorda läbi kartulikoti vedru raamistiku külge. Siin avastasin jälle enda õmblustarvikute varalaekast ühe veidralt lapiku otsaga, suure silmaga ja hiiglama pika nõela, mille kohta ma võin vanduda et ristpistet sellega küll kunagi tehtud ei ole. Pigem on mul kahtlus, et sellega võiks vist mingit nahka või midagi niisugust õmmelda? .... Ei tea. Kahtlane. Aga kuidagi oli ka selline veidrik mulle sinna nende eelmainitud kõverate nõelte juurde sattunud. 

14. Kuna ma pole mingi restaureerimisspetsialist ja asjast täpsemalt ei taipa, siis üritasin teha kõik nii nagu algselt ka tehtud oli. Ehk et kui olin madratsi servadest raami külge kinnitanud, siis õmblesin selle ka keskelt kotikanga külge. Oh seda poolpimesi pusserdamist seal ühelt poolt läbi vedrude urgitsedes ja teiselt poolt üllatusega oodates, kust täpselt see nõela teravik nüüd välja kargab selle kanga seest! Naelte eelmaldamisest saadud traumadele lisandusid uued, ehkki väiksemad. On ikka vaks vahet kas torgata endale nõelaga (ehkki jõletult suure nõelaga!) sõrme või taguda sinna auke noaotsaga (sest naelte välja urgitsemiseks kasutasin ma pussnoa teravikku). Ei, teie kõik meditsiinitöötajad ja ohutustehnikud ja kogu Darwini auhinna väljaandmise komitee - olge nüüd vait, onju.... Loll olla on igaühe inimõigus, tänan väga.

Madratsi enda kangas oli ka kannatada saanud, aga selle koha pealt ma otsustasin, et seda ei hakka ma küll omakorda uuega asendama, sest see eeldanuks ka madratsi enda lahti harutamist ja vaat seda sunnikut ei oleks ma küll enam mingi valemiga suutnud taastada. Niikuinii oli kogu mu elamine paksult põhupuru täis. 

15. Igatahes, kui madrats oli kindlalt (olgem ausad, oluliselt tihedamalt ja kindlamalt kui originaalis!) põhja küljes kinni, siis laotasin selle peale veel omakorda mingi polstrikihi pehmenduskihi. Ärge küsige, seal lihtsalt oli selline ja ma panin selle samamoodi tagasi. See oli teisest materjalist, mingisugune musta värvi kiud, aga mis ta täpselt oli, pole aimugi. 

16. Kui kõik need kihid olid nüüd tagasi pandud, siis ohverdasin oma kõlbmatute kangaste kotist ühe järjekordse kolekanga, mis kunagi oli olnud Tarekeses kardina nimekirjas. See oli tõesti nii kole et ma ei teinud sellest piltigi. Selline õhuke pruun lörakas, mis sobis kogu seda kompotti, mille ma siin kokku olin üksteise peale kuhjanud, koos hoidma. Kinnitasin selle veel omakorda siis kogu selle kupatuse peale, enne kui lõpuks toolipõhja viimase kihiga ehk dekoratiivse pealiskangaga katsin. 

Ikka jälle klammerdaja abil. Nurkade vormistamisel kasutasin paar korda ka salapisteõmblusi, nii et tegelikult said need katted kõik põhjale n.ö. ilma lõiketa selga õmmeldud, nii nagu Marilyn Monroe´le kunagi tema kuulus "Happy Birthday, mr. president" kleit selga õmmeldi.  :-) 

17. Lõpuks sai kõik valmis ja see kaks päeva tehtud kauane kaunikene näeb nüüd välja selline

Toolide vanadekodus oleks tal vist lööki küll, ma arvan :-)

Muide, kusjuures.... Täiesti huvitav oleks teada, mis ajastust see mööblitükk originaalis pärit olla võiks? Me küll Torisejaga uurisime seda igast kandist ja lootsime mingisugustki vihjet tootjale-tegijale leida, aga ei mingit märki. Tarekesse sattunud see omal ajal kusagilt Paide antikvariaadist koos ühe esimese vabariigi aegse lambikupliga, kuhu nad koos toodud olid, aga rohkemat ei tea midagi.

Tooli külgede peal on kummalised märgid, pole selliseid varem näinud et mööblil oleks. Ei tea, kas on mingi tähendusega või tegijale viitav märk või lihtsalt iluasi?

Ahjah, see tuletab mulle meelde et need kriimud mis siin näha on, osutusid tegelikult puhastusvahendiga üsna kergesti eemaldatavateks. Õnneks ei olnud Krunn nende külge oma küüsi teritada proovinud.