reede, 30. detsember 2011

Kuidas minust väejuht sai

Lugu sellest, kuidas ma tegin algust isikliku kaitseinglite armee loomisega. Raskusaste: igaüks lausa peakski seda ettevõtmist kodus järele proovima.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest et idee kui niisugune ei pärine minu enda helgest peakesest, vaid on jõhkralt sisse vehitud ühelt käsitööesemete väljamüügilt Viru keskuses. Sattusime Lauraga nädalat paar tagasi Viru keskusesse ja niipea kui ma neid asju leti peal korvis nägin, käis minust nagu mingi jõnks läbi ja idee oli sündinud.
Ma kahjuks ei küsinud (no oleks nagu väheke imelik olnud) selle müüja ja oletatavasti siis ka nende esemete valmistaja nime, aga kui anonüümsed tunnustused kusagil kellegi juures lugema peaksid, siis igatahes on see näputööline küll ühte suuremat sorti aukirja või medalit väärt.

Idee on geniaalne - helkurid. Personaalsed inglikujulised helkurid, mille valmistamine on nii imelihtne ja omahinnalt suht soodne, aga mis võivad hiljem päästa selle kandja elu. Maailmas on küll mitu miljardit inimest, aga mul on minu jaoks olulisi inimesi loetud arv ja ma ei taha neist ühtegi kaotada, kui vähegi minu võimuses on midagi teha, et seda vältida.
Inglite valmistamiseks läheb vaja ainult järgmisi asju:
Kui kõik need vajalikud vidinad on olemas, siis pole muud kui võtta šabloon ja lõigata selle alusel välja helkurpaelast ja vildist välja inglikujud. Mina kasutasin kõige laiemat helkurpaela, mis Karnaluksis saadaval oli - 10 cm laiust. Aga on ju olemas veel täiesti helkurkangas (ka Karnaluksis olemas, aga hinnalt kallim). Valgest pitsist lõikasin jupid, millest hiljem said inglile tiivad.
Kui need valmis, siis panin vildi kahe helkuripoole vahele ja õmblesin tavalise äärepistega kõik pooled kokku. Tiivad õmblesin poolte vahele kinni. Pärlitest said silmad ja kui ingel juba päris valmis, siis kinnitasin läbipaistva niidiga väikeste pistetega kleidile ilusti hõbedase pitsi ka alla.
Kõik inglid tulid erinevat värvi servaõmblustega. Lõpuks kinnitasin veel paelad ja haaknõelad ja pakkisin kenasti kinkekottidesse ka. Kaitseingel nr. 1 on endale juba minu ema näol omaniku saanud. :-)

Kaitseinglite armee stardiluba oodates :-)


PS! Mis puutub sellesse loo alguses öeldud lausesse, et "kodus järeletegemine peaks olema kohustuslik", siis ma tõsimeeli mõtlen, et nii lihtsa asjaga peaks meist igaüks hakkama saama ja tõepoolest - selline kingitus on üks vähimaid asju, mida me saame oma lähedaste heaks teha. Tehkem siis. Võibolla motiveerib selline tegu inimesi rohkem helkureid kandma, sest olgem ausad - neid "pimeduse rüütleid" on meie teedel ja tänavatel ikka veel kümneid ja sadu, kes arvavad eksikombel et neid pimedas näha on. Meid kõiki oodatakse ju koju.

kolmapäev, 21. detsember 2011

Hiigelprojekt "Jõulud 2011"

Kui tavaliselt on nii, et kõik soovijad võtavad jõulutellimuste esitamiseks ritta umbes nädal enne jõule, siis seekord tõmmati mind rajalt maha juba oktoobrikuus. Üks kena naiskollektiiv tellis minu käest tervele seltskonnale jõulukingid - praktilised esemed igale naisele ehk siis kosmeetikakotid, mida saab käekotti pista ja kuskohast huuleläiked-ripsmetušid ja muu eluks vajalik nänn välja ei pudeneks. Üksainuke meesterahvas on selles kollektiivis ka, aga kuna tema ilmselgelt sellist pudi-padi endaga kaasas ei kanna, siis sai otsustatud et lipse ei ole ühelgi mehel kunagi liiga palju - saab ühe veel lisaks. :-)
Selle tellimuse vastuvõtmine tähendas seda, et praktiliselt kõik hilisemad soovijad pidid sel aastal oma asjadega ise hakkama saama. Ja nagu kiuste tuli sel aastal nii palju huvitavaid pakkumisi, mida oleks tahtnud teha, aga paraku on mind vaid üksainus ja kogu näputööline tegelus toimub ainult peale 8-tunnist tööpäeva.
Üleüldine idee vormus mu peas üsna kohe, aga iga ese üksikuna kujunes välja alles siis, kui mõtlesin sellele konkreetsele inimesele, kellele eseme valmistan.
Kuna puutun nende inimestega kokku suurema osa oma ärkvelolekuajast, siis olen saanud neid kõiki üsna põhjalikult jälgida. Mõne puhul ei tekkinud küsimustki, missugune temale mõeldud kott välja nägema hakkab, aga mõne teise puhul olin siiski üsna hädas.
Kokku pidin tegema 21 kosmeetikaotti. Kõik ühesugused, samas kõik erinevad. See viimane oli mu enda otsus, kuigi oleksin võinud ju ka 21 ühesugust teha. Aga see poleks minu moodi, ega ju :-)
Ootasin Kannatamatult, millal ma kõik toorikud valmis saan, sest mul tekkis juba kusagil poole peal tahtmine mängida ideega, millisena nad võiksid lapitekiks kokku panduna välja näha. (Mul ju ikka keerleb peas veel see Marja Mattiiseni muhu tikanditest lapitekk.)
Kui ma lõpuks kõik toorikud valmis olin saanud, siis nägi kauaoodatud pilt välja selline:
Kõik tükid olid ühesuurused, 23x25 cm. Materjaliks villase ja mingi sünteetilise kiu segu, põhimõtteliselt klassikalise musta mantli õmblemiseks kasutatav kangas. Valisin selle, kuna sinna saab kõige paremini tikkida ja see näeb hea välja ka. Kui olin tikandi valmis saanud, liimisin tooriku taha paksu musta liimiriide. Esiteks annab see toorikule vajalikku jäikust ja teiseks kinnitab kõik niidiotsad, mis muidu ehk võiksid kogemata hargnema hakata.
Kui toorikud valmis, õmblesin kõigile lukud ja voodri külge. Siis lõikasin 9cm-se diameetriga ümmargused otsad ja õmblesin need koti mõlemasse otsa. Lõpuks õmblesin käsitsi musta kandi.
1)
Kerstile. Kersti armastab suursuguseid mustreid, erksaid värve ja punaseid roose. Sellepärast tundus et talle sobiks kott, mille peale on õmmeldud kuldse varjundiga tumepunased sametkangast välja lõigatud roosiaplikatsioonid.
2)
Evele. Evega on see probleem, et tema on korduvalt ja valjuhäälselt deklareerinud, et igasugused tikandid ja muu selline rahvuslik näputöö on tema jaoks täiesti out. Mistõttu tuli leida mingi variant mis ei oleks tikand, samas nagu oleks ka. Värvivalikuga ei olnud mul probleeme - sinine värv sobib talle hästi, sest ta on blond. Aga kujunduse üle mõtlesin küll üsna kaua. Lõpuks otsustasin riskida ja tegin talle sinise organzapaela ning tillukeste prantsuse sõlmroosidega koti. Tundub, et läks täppi :-) Igatahes oli see lõpuks üks minu enda lemmikutest.
3)
Margitile. Vastupidiselt Evele on tema täielik kohaliku rahvakunsti fanaatik. Seega - natuke rahvuslikku stiili ja kindel valik. Pael ja pits, natuke pärleid. Lihtne ja efektne.
4)
Anne. Meie tagasihoidlik looduslaps. Tema puhul ei olnud küsimus mitte niivõrd selles, millise stiiliga talle läheneda kui pigem hoopis selles, mida tema selle kotiga peale hakkab, sest tema ju kosmeetikat ei kasuta. :-) Aga käsitöövildist välja lõigatud kaselehe-kujulised aplikatsioonid tundusid sobiva valikuna. Värske, puhas ja looduslik. Nagu Anne isegi. :-)
5)
Agne. Väga komplitseeritud isiksus minu meelest. Ei ole kunagi see, mis ta välja paistab. Sellepärast sobis talle minu meelest kõige rohkem sellise keerulise sigri-migri mustriga ja õigupoolest mitte ühtegi konkreetset värvi muster.
6)
Erika. Erikat ma hästi ei tunne, sest me oleme üsna vähe kokku puutunud ja ta on liiga vaikne, et ise suhtlema tulla. Nii mulle vähemalt tundus, kui ta veel kontoris oli. Midagi eriti isikupärast ma seetõttu tema jaoks välja mõelda ei osanudki. Aga kuna ta oli mulle jätnud sellise lihtsa ja heasüdamliku inimese mulje, siis ... midagi lihtsat ja heasüdamlikku ma talle tegingi. Organzapaelaga lilletikand.
7)
Maaja-Katrin. Ainus motiiv mille puhul ma meelt muutsin. See oli algselt mõeldud kellelegi teisele, aga kui valmis sai, siis otsustasin et see sobib Katile rohkem. Ja see, mis kõigepealt Maaja-Katile tehtud sai, läks omakord sellele, kellele ma neid siniseid roose tegema hakkasin.
8)
Kairi ja kassid. Nende kahe vahele võib lausa võrdusmärgi tõmmata, nii et tema puhul ei tekkinud üldse mingit muud mõtetki. Seda enam et mobiilikoti ma talle ükskord juba tegin. Kassiga. Muidugi.
9)
Maris. Kui Kairi = kassid minu mõttes, siis Maris = muusika. Beethoveni "Elisele" noodid tundus mulle üsna teravmeelse ideena. Guugeldades sain õiged noodid kätte, aga ma ütlen et enam ma ühtegi nooti oma elus tikkida ei taha :-) Esiteks on see üks kuramuse nikerdamine ja teiseks - kogu aeg peab jälgima et kõik nupud ja vigurid täpselt õige joone peale saaksid. Muidu devalveerub idee sama jaburaks nagu vinge hieroglüüfidega tätoveering, mida umbkeelne omanik arvab tähendavat kas karmi kutti või vinget selli, aga keeleoskaja loeb tähemärkidest välja "nuudlid tomatikastmes" või "praetud kana".
10)
Ebe. Ka selline motiiv mis kohe esimese hooga pähe ei tulnud, vaid natuke mõtlemist tahtis. Ebega seostub nii palju erinevaid pilte. Viinamarjad olid üheks läbivaks teemaks, aga lõpuks sai ta endale hoopis iirised. Mulle nimelt meenus, et talle hirmsasti meeldis see motiiv minu seeliku peal.
11)
Maarja. Tüdruk nagu tuumafüüsika minu jaoks. Tõlkes - sama suur mõistatus. Kui ma tema peale mõtlema hakasin, siis oh piinlikku olukorda küll, aga esimese asjana seostus mulle temaga omapärast värvi punane juuksepahmakas :-) Kollane ja sinine sobivad punasega hästi. Sinna mu mõttearendus sedapuhku toppama jäigi.
12)
Sirje. See on siis selle meelemuutuse teine osapool. Algselt Katile mõeldud motiiv, aga kui ma need sinised roosid valmis sain, siis tundusid roosid Sirje jaoks liiga jõulised ja need organzalilled siin Kati jaoks liiga õhulised. Vahetus tasus ennast ära, sest Sirje jätab oma pitside-satside, isikupäraste ehete ja kogu olemuse poolest palju haprama mulje ja need läbikumavad õied on talle hoopis omasemad. Helesinine on Sirje värv niikuinii.
13)
Mari-Ann. Värvid-värvid-värvid. Meil on siiamaani veel mõttefaasis plaan, et teen talle suveks leherohelise või türkiissinise või mingit muud sinnakanti erksate värvidega käekoti. Nii et... värvid. Valisin oma käsitööviltide seast kõige kirevamad välja ja lõikasin nendest aplikatsioonid.
14)
Maire. Veel üks rahvuslike motiivide fänn meil. Tema mantel ripub mul siiamaani kabinetis ja ootab, et ma sinna peale Halliste motiive tikiksin. No vähemalt kosmeetikakoti peale ta need nüüd sai. Mantli juurde ma veel jõuan. :-)
15)
Margit 2. Temale oleks midagi hispaaniapärast kohane valik olnud, aga ma tunnistan ausalt - mul ei tulnud ühtegi tabavat ideed pähe :-(. Sai hoopis selline habras ja õrn kahvatukuldne kujundus.
16)
Mare. Marega armastab kasutada sõna "eklektiline", mida iganes see siis ka tähendama peaks. :-) Ma olen korduvalt mõelnud et ma peaks selle täpsemdefinitsiooni kusagilt välja otsima, aga ikka läheb meelest ära, kuniks ma teda jälle seda sõna kasutamas kuulen. :-) Igatahes seostub see mulle Mare puhul millegi segase ja abstraktsega. :-) Tegelikult olin ma just poest ostnud endale lõpplahedat värvi rohelise lõnga ja ma tahtsin seda kusagil ära kasutada. Mare puhul tundus täiesti asise ideena teha talle midagi sellist sürrealistlikku ja ebakonkreetset. Niikuinii leiab ta sellele kujundusele mingi täiesti mareliku tõlgenduse (mida ta, muide, ka tegi, kui oli oma kingituse kätte saanud).
17)
Katrin. Kuigi ta riietuses roosasid toone ei leia, oli mul tunne et roosa on täpselt tema teema. Isegi ei tea, miks. Peaks ta käest küsima kunagi, miks mul selline tunne on ja kas see on petlik. Roosa pits ja roosade kividega hõbedame pael said siis sellele kotile igatahes peale õmmeldud.
18)
Pille. Pille on kuldne. Oma punaste juuste ja tedretäppide ja sooja olekuga on tal kogu aeg nagu mingi hõõguv halo ümber. Päriselt ka. Niisiis kuldne lõng ja luksuslik hiina-teemaline kangas.
19)
Ingrid. Taaskord üks inimene, kelle puhul valik oli nii lihtne, et valikut praktiliselt polnudki. Kui Kairi = kassid ja Maris = muusika, siis Ingrid = pruun värv. Nii lihtne see ongi.
20)
Heli. Seda kotti ma hakkasin ammu ene tegema kui ma välja olin mõelnud, kellele see sobida võiks. Lihtsalt ma tahtsin proovida, kuidas mul see pärsia rahvuslik tikand välja tuleb, kui seda teha. Siis ta sai mul valmis ja ma mõtlesin, et kellele see võiks sobida. Meenus, et sel suvel Heli armastas kanda selliseid türgi tikanditega riideid ja kuna need kaks sinna üsna ühte maailmakanti jäävad, siis läks pärsia tikandiga kott Helile.
21)
Milja. Miljale, selgus, et on samuti vaja kott teha alles siis kui teised kõik olid juba valmis ja ma olin oma mõttes projektile juba joone alla tõmmanud. Ma tean et Milja armastab hirmsasti haldjaid ja muud sellist maagilist temaatikat ja ta elaks hea meelega sellises Tolkieni "Sõrmuste isanda" maailmas. Kui mul oleks rohkem aega olnud, siis oleksin kindlasti talle mingi haldjateema valmis nikerdanud. Praegu aga pidin piirduma ainult sellise õhulise hõbedase (aga minu meelest veidi haldjate motiive meenutava) paelaga. Punased lilled tulid juurde lihtsalt sellepärast, et need lasksid oma jõulisuses sellel hõbedasel motiivil veelgi ebamaisemana mõjuda.


Kõige lõpuks jäi mulle veel ülesanne Olavile lips teha ja see oli küll paras ajude ragistamine. Milline peaks olema lips, mis sobiks väärikale meesterahvale, akadeemikule, insenerile, lahedale ja soojale inimesele - kõik ühes isikus. Täiesti enneolematu kombinatsioon, ma ütleksin, ja ma otsustasin probleemile läheneda Watsoni kombel "deduktiivse meetodiga", ehk et välisada need variandid, mis kindlasti ei sobi. Lahedale ja soojale inimesele võiks ju teha päikese ja pilvekeste ja murulapil rohtu sööva lambakarjaga kelmika lipsu, aga Olavi kaelas ma sellist asjandust küll hästi ette ei kujuta. Ma ei tea ka, kas akadeemikutel on mingi oma lipsumood, aga kui neil see ka oleks, siis ma olen päris kindel et Olavi jaoks oleks see liiga... akadeemiline :-). Järele jäid väärikas meesterahvas ja insener. Väärikale meesterahvale sobib minu meelest hall värvus kõige rohkem ja inseneriga seostusid mulle millegipärast hammasrattad. Need tavaliselt hoiavad mingit udukeerulist süsteemi töös ja inseneride mõttemaailm pidi ka väidetavalt olema palju keerulisem kui tavalistel inimestel. Öeldakse ju, et inseneriks ei õpita, inseneriks sünnitakse. Nojah. Jäid siis hall ja hammasrattad. Minu kunstimeel vedas mind küll tibake alt, nii et hammasrattad said üsna setu sõlgede moodi, aga idee on see, mis maksab. Ma loodan, et Olav ei pane seda väikest apsakat mulle pahaks. :-)

Lõpuks, pärast peaaegu 3 kuud igaõhtust ja nädalavahetusi täis õmblustööd võisin ma rahulolevalt oma toas sellist pilti imetleda

Rääkimata sellest, et nüüd, kui jõuludeni on napp nädal aega, saan ma hakata ka oma perele ja lähedastele kingitusi tegema. Arvata võib, kas mul valitseb kodus paanikaosakond nr 8? Jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Ja kuidas veel!

teisipäev, 26. juuli 2011

Irma unistab (juba jälle!)... Ja õpib!

Erandkorras seekord sissekanne, mille kohta ma julgen öelda "Proovige seda kindlastikodus järele teha!"


Olen siin juba kunagi varem ühes sissekandes veidike kergitanud seda kardinat, mille taha ma kõiki oma peas keerlevaid ideesid peidan, ja rääkinud asjust mis mul veel "to do"-listis seisavad ning oma aega ootavad. Noh, well... See list on jällegi tublisti täiendust saanud.
Facebook on nimelt üks Saatanast leiutis, tuleb öelda. Sealt leiab teinekord ikka selliste annetega inimesi, et võtab sõnatuks! Minu viimane avastus, ma isegi ei mäleta enam, kuidas ma ta leidsin, on Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas elav Di van Niekerk. Ta teeb imelisi paeltikandeid ja ma veetsin tema pärast lausa tunde YouTube´is, et sealseid videosid vaadates selle peene näputöö salajaseimaid nippe selgeks saada.
Ulrica tellis minu käest endale väikese kosmeetikakoti, kuhu sisse saaks kõik esmavajaliku mahutada ja siis käekotis kaasas kanda. Ta arvas küll, et see kotike võiks olla midagi selles stiilis nagu ma siin viimati neid pling-pläng käekotte tegin, aga kahjuks olin ma selleks ajaks juba "Niekerki-tõppe" haigestunud ja otse loomulikult tahtsin ma oma uut ideed katsetada.
Ühelt poolt tuli kott selline
Ja teiselt poolt selline.

Ma olen tegelikult paeltikandit varemgi teinud, aga pärast Niekerki ja lugematul hulgal teiste, vähem tuntud (aga mitte vähem andekate!) tikkijate töid vaadates sain aru kui palju mul ikkagi veel selles vallas õppida on. Minu senised tööd on olnud puhtalt organza- või siidipaelaga tikitud, samas kui Niekerk on miksinud paeltikandi kokku madalpistega, pärlitega, pitsidega, ruumiliste lilledega jne. Tulemus on palju mitmekesisem ja huvitavam, tuleb tunnistada.
Mis mind tegelikult Niekerki ja teiste tema järgijate töödes veidi häirib on see, et need on tikitud juba trükitud taustapildile. Ma ise eelistaksin täiesti puhast tikandit neutraalsele kangale. Ulrica tellimuse puhul ma nii tegingi, aga katsetasin ka mitut segatehnikat kokku miksida. Mõned lähivõtted siis veel minu algaja esimesest katsetükist :-) ...




Minu kõige esimene paeltikandis tehtud asi oli omal ajal Kristi velvetjakk. Sel ajal olin ma sellest ainult kuulnud ja vaid põgusalt piltidel näinud, mis ei takistanud mind Kristile laia suuga lubamast, et ma tema jaki peale selles stiilis kohe-kohe midagi tegema hakkan. Alles siis kui juba lubadus antud oli, hakkasin ma juurdlema, et huvitav-huvitav, kuidas seda küll päriselt tehakse. Sõber internet aitas mind tookord hädast välja küll, aga tol korral õppisin ma ära ainult sellised kõige lihtsamad ja labasemad pisted. Jakk iseenesest kukkus sellele vaatamata hästi välja ja ma olen siiamaani tulemusega väga rahul. Kristi ise oli ka, õnneks.

Sellele järgnes kohe Gerli teksajakk, mis tuli selline välja:

No ja kõikide oma käekottide juures olen ma samuti paeltikandit kasutanud, aga nendest olen ma siia juba pilte teistesse postitustesse üles riputanud.

Võrdluseks mõned internetist leitud stiilinäited ka, et oleks aru saada, millest ma tegelikult siin räägin ja milline kosmosepikkune tee mul areneda on:

Di van Niekerki kodulehekülg
Christen Browni kodulehekülg