Natuke puutööd Võililles

Aastat 10 ja vist rohkemgi tegin oma vanematekoju värava ette uhke talunimega sildi. Paps ajas metsast välja sobiva suurusega männipuust tugipostid, mida ma siis garaaži ees koorest puhtaks laasisin nii et puru ja vaiku lendas, ja otsis oma lõpmatutest varudest välja laia lauajupi. Nii ma seda seal siis nikerdasingi.
Mäletan, et kuna olime parasjagu hoovis kasvavate sirelite seas tõsist harvendustööd teinud, siis saagisin maha saetud sirelitüvedest välja hunniku seibe, mille hiljem rohelisest peitsilahusest läbi lasin ja nendega talu nime kirjutasin.
Kaua aastaid nägi silt mu koduvärava kõrval välja selline:

Aja jooksul pilt natuke muutus, sest ema riputas sinna igal aastal uutmoodi lilli ja kaunistusi ning postid ise muutusid ka aastate ja ilmastiku mõjul oluliselt tumedamaks.
See siin näiteks on juba eelmisel või üle-eelmisel aastal tehtud pilt.

Siin on juba veelgi parandustöid tehtud, ehk et vahepeal väsisid osad sireliseibid ära ja me pidime nad välja vahetama. Mingil hetkel kadus ka roheline toon nende pealt ja me värvisime seibid pruuni värviga üle.

Sel aastal olen jälle veidi pikemalt oma puhkuse ajal siin kodus ja ühiselt otsustati et nüüd on viimane aeg kauakestnud vanakesele tõsine kapitaalremont teha. Esiteks on põikipuu, mis silti kinni hoiab, juba täiesti pehkinud ja teiseks - eelmisel aastal üle värvitud sireliseibidelt on ka värk suures osas maha koorunud.
Mõeldud - otsustatud - delegeeritud. Mulle.
Kuna seibiteema tundus aastate jooksul ennast juba ammendanud olevat, siis kaasnes delegeeritud töökäsuga ka tingimus, et selle asemele tuleb mingi muu lahendus leida. Ja no kuskohast sa ikka mujalt ideid leiad kui omaenda peast. Kui peas ei ole ühtegi ideed, siis tuleb minna Pinteresti. Seal ikka on keegi midagi välja mõelnud. Pärast pikka ja piinarikast otsingut (piinarikast, kuna leidsin samal ajal umbes 450 000 muud mõtet, mida oleks kohe tahtnud realiseerima hakata) leidsin lõpuks midagi, mida sain hakata omaenda peas edasi arendama. Edasine sõltus juba suuresti kohaliku ehituspoe kaubavalikust (mis etteruttavalt öeldes osutus üllatavalt asiseks).

Aga kõigepealt võttis paps muidugi olemasoleva sildi tugipostide küljest alla ja vedasi garaaži, kus ma siis tööle asusin.
Step 1 - vana silt algsel kujul

Step 2 - kangutasin noaotsa ja tangidega vana sildi küljest kõik nupud ära ja lihvisin taldlihvijaga sildi vanast lakist ja mustusest puhtaks.

Step 3 ja 4 - peitsisin puhtaks lihvitud laua pähklivärvi peitsiga tumedaks ja lakkisin üle.

Tulemus oli varasemast ootamatult tumedam, aga ma pean ütlema et mulle väga meeldis. Pähkel jättis puidule nii mõnusalt sooja ja kuldse pruuni tooni.
Peitsitud laua lakkisin üle.

Pähklipeits

Paadila

Step 5 - Nagu eelnevalt mainisin, pakkus kohalik ehitustarvete pood mulle oma kaubavalikuga meeldiva üllatuse, sest ma lootsin sealt leida parimal juhul mingeid suurema peaga kruvisid või kasvõi papinaelu, aga selliseks varanduseks ei olnud ma valmis. 

Need naelad olid tõesti way ahead of sellest miinimumist, millega mina olin arvestanud. 

Neid kulus kogu töö peale kolm + kolmveerand karpi. 

Tõmbasin markeriga varasemate sireliseibide paiknemise järgi uute tähtede kontuurid ette ja hakkasin naelu toksima. Piirajana (nii osutus asendamatuks üks papsi garaažist leitud hiiglamapikk kruvitüübel. Seda nii naelte kõrguse kui omavahelise vahekauguse osas. 

Step 6 - kui tähed olid valmis haamerdatud, siis värvisin kõik naelapead üle Hammerite´i pronksivärvi metallivärviga, sest muidu olid nad liiga tuhmid ega paistnud kaugelt vaadates välja. Aga väravasildi mõte ongi ju kaugelt loetav olla. 

Täiesti kapitaalse uuenduse saanud väravasilt näeb nüüd selline välja.

Minu meelest täitsa OK. 

Järgmisena lubas paps sellele väikese varikatuse ka peale meisterdada, siis ei pea jälle niipea ülemist palki vahetama. :-)

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" II osa

Tarekeses möllav rohenäplus acutus ei taha sugugi taltumise märke näidata.
Selle kinnituseks on kasvõi fakt, et vahepeal oleme Torisejaga järjekordselt Maanteekraavi Kaubamajas ostureisil käinud ja kollaste karikakarde peenar kuuri seina ääres on saanud arvestatava pikenduse. Toimetusi on veel mujalgi.

Taltsutame uusi taimi

Nagu eelnevalt mainitud, sai kollaste karikakarde peenar endale jupi otsa ja sinna kolisid uued elanikud. Kuna minu metsikute taimede koduaeda integreerimise projekt on siiani olnud üsna edukas, siis võtsin ette järgmised pagulased, kelle teeservast üles noppisin ja nüüd ära kodustada püüan.

Esimese isendina lasin Torisejal kaevata võsast välja tubli aas-kurereha. Sedasama taime on küll võimalik kalli raha eest ka Hansaplantist osta, aga mina ei näe ära, miks mina peaksin oma raha niimoodi asja-eest-teist-takka mööda ilma laiali loopima.
Seega - kurereha.

Lisaks sellele leidsime ühtede vanade varemete äärest mingi floksilaadse tegelase. Alguses arvasin et äkki on seebilill, aga eimitte. Asukoht annab alust arvata, et tegemist ongi tõesti kunagise ilusa kultuurtaimega, mis maja juures olevast aiast alles on jäänud ja metsistunud. Vaatame, kas temas mingi kultuurikiht on säilinud ja kui sügaval see on - annab veel välja tuua või mitte :-).

Mida ma aga tegelikult jahtima läksin sel päeval, oli hoopiski juba mitu aastat oma taevasiniste õitega minu tähelepanu  naelutanud  sigur. Selle iluduse värv on minu meelest nii ilus ja puhas, et võibki vaatama jääda.
Ma väga loodan et ta mul aias koduneb, sest sel sunnikul on hiiglamapikk sammasjuur ja seda tervena kätte saada on väga keeruline. Ega õnnestunud see Torisejalgi, ikka jäi väike jupike juureotsast puudu. Aga eks ma järgmisel aastal siis näen, kas otsustas minu aeda elama kolida või suri välja. Praegu igatahes, kui ta mul juba paar nädalat aias on olnud, õitseb ta küll vapralt edasi ega ole kuskile longu vajunud ega midagi. No ehk läheb õnneks.

Kutsumata külalised pajas

Minu iga-aastane trepiaiandus ja tagaaias olev Torisejalt omal ajal sisse vehitud pajapeenar on sel aastal võrreldes eelnevatega ilmselgelt unarusse jäänud. Verandatrepil olevates lillekorvides ei kasva sel aastal eriti midagi, ainult lillad ja punased petuuniad.
Eelmistel aastatel on need ikka palju liigirikkama sisuga olnud. Torisejal oli õigus, et üheaastaste suvelillede ostmine ei ole jätkusuutlik investeering ja tegelikult on mõistlik osta hoopis püsikuid ning suvelillede istikuid võib lihtsalt ise ette kasvatada, kuna linnas on ju nüüd ruumi ja kohta küll.
Harva kui ma temaga mingis küsimuses nii kiiresti nõusse olen jäänud (kuigi see ei takistanud mul ometi ka sel aastal üheaastaste lillede ostmisel üsna kopsakat summat magama panna. :-)).

Potiaiandus sel aastal

Potiaed eelmisel aastal

Sama lugu on ka tagaaias oleva pajaga. Kui möödunud aastal leidus selles vähemasti 4 eri sorti lille, siis sel aastal on seal ainult kolm petuuniat. Minu pettumuseks on need terve suve olnud nagu pootsmani suvivili - ei nad idane, ei nad mädane.

Lähemal uurimisel selgus sellise kiratsemise põhjus - patta olid ennast elama asutanud illegaalsed sissetungijad ehk sipelgad. Mullamurelased, kui täpne olla.
Olen alustanud nende eluruumidest väljatõstmise menetlust ja teinud selle käigus juba mitu üheseltmõistetavat vihjet (nt sipelgapulber ja pidev kastmine), aga tundub et tegemist on kas iseäranis juhmi või iseäranis põikpäise seltskonnaga. Terve suguvõsa sebib ikka nahaalselt pajas ringi ja suretab minu lillejuurikaid.
Ma annan neile nüüd ajapikendust kuni sügiseni ja kui nad siis ka veel kodanikuallumatust ilmutavad, võtan kasutusele labidameetodi ja lihtsalt tõstan nad välja. Kogu mullaga.
Mingi kord peab ikkagi maailmas valitsema (vähemalt Tareke aia piires!) ja kuigi ma seda pada sel aastal eriti aktiivselt lillepaigana ei kasutanud, ei tähenda see ometi seda et igasugused untsantsakad ennast kohe sinna sisse seadma peaksid.
Seesuguse pagulaspoliitika osas valitseb meil siin nulltolerants. Kes on sees, see on sees, kes on väljas, see on väljas, ja mingit edasi-tagasi vurtsimist ei ole.

Köögiriiulist lillekastiks

Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse oma esimesed visiidid tegin, rippusid siin köögi seinas maailma kõige koledamad tibukollased riiulid. Need on tõesti nii koledad, er nende jaoks tuleks eraldi sõna välja mõelda eesti keelde, mis sellist koledust kirjeldaks.
Tänaseks ei ole neist enam muidugi ühtegi alles, kõik nad on langenud tuleroaks jaanipäevalõkkes. Aga ühel isendil oli õnnestunud ennast ikkagi kõik need aastad kuuri peal lakas varjata ja see oli tema õnn ning vedamine.
Ma nimelt ronisin sinna üles vaatama, kas seal ehk mingeid lauajuppe pole juhuslikult, millest ma saaksin enda lillhernestele sobiva kasti meisterdada, aga leidsin lausa terve valmis kasti!
See oli küll jätkuvalt jõletumkollast värvi, aga muidu kast mis kast.
Vedisin teise sealt siis alla ja värvisin ontlikult roheliseks. Valge ilu-ilu tegin ka peale, panin kile sisse ja mulla ka, istutasin oma herned ning nüüd on mul maja ees täiesti pädev lillekast.

Pedevannike keset muruplatsi

Olgu kohe öeldud et järgnev peatükk on poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne, seega nõrgema närvikavaga inimesed võivad nüüd kanalit vahetada.
Aga ajalookroonika tõepärasuse huvides kavatsen ma kirjeldada asju täpselt nii nagu nad olid. Ehk et ühel päeval nägin Torisejat mööda õue ringi liikumas, vana tsinkplekist vann näpu otsas. Liikus kahtlase sihikindlusega oma kolinurga poole, kus tal igasugust "väärt" kraami hoiul on - näiteks mõned vanad jalgrattaraamid, punt betooniarmatuuri, üks kurat-teab kuskohast siia õue sattunud Maxima ostukäru, mõned vanad õlitünnid ja üks tühi gaasiballoon. Lisaks roostes jupp aiavõrku, üks asi mis näeb välja nagu külmkapi mootor ja siis veel hulk pisemat roostepudru, millele ma nime ei oska anda. Jaa vot sinna ta siis suundus selle vanniga. Küsisin - mis teeb - tema vastu et, viskab kolihunnikusse sest auk põhjas ja seetõttu kasutu rämps.
Aga mis ühele kasutu rämps, see teisele potentsiaalne lillepeenar!
Rabasin kalli aarde selle kujutlusvõimetu meesisiku käest ära ja viisin verandale. Tegin puhtaks ja värvisin triibuliseks, sest minu arvates meie lage muruplats kohe nõudis ühte värvilaiku enda keskele. Käiku läksid kõik värvijäägid, mis meil erinevatest remonditöödest veel alles olid jäänud.

Töö alguses

Lõpptulemus

Tirisin triibiku keset suurt muruplatsi ühe kõrgendiku otsa. Seal all on mingi kunagine maasse kaevatud kogumistünn või ma ei teagi, misasi, mille betoonist serv on aja jooksul nii palju murupinnast ülespoole kerkinud, et vajab niitmisel erilist tähelepanu, et sinna sisse ei sõida. Seega markeerisin ohtliku koha ära.

Keset vanni panin suure puupaku, mis seal muidu ohumajaka ülesannet täitis, ja istutasin vanni kressid ehk mungalilled. 

Kännu peale panin poti petuuniatega. 

Kui Toriseja minu järjekordset kätetööd nägi, pidi ta pikali kukkuma. "Mismõttes on minu aeda pandud selline vikerkaarevärviline pedevannike!!?? See on ju tee peale kaugelt näha!" 

Tänaseks on Toriseja maailmavaatele sobimatu vann peitunud suurte kressilehtede varju ja mees jälle maha rahunenud. Aga muidu oli ikka iga kord kui Tarekese hoovi sisse sõitsime, paar krõbedat kommentaari garanteerinud. Ei tulnud küll ükski ekrelane ega muu tegelane piitsa või viglaga meie värava taha kolistama, ka ei teinud ükski meesterahvas Torisejale kusagil külapoes abieluettepanekut, nii et minu meelest oli kogu paanika selgelt ülepaisutatud :-D

Ringtee! Ringtee!

Istutasin kuuri ette muruplatsile kaks ilusat nipponi enelat, aga need olid Toriseja silmale sedavõrd nähtamatud, et ta mitu korda neist õkva autoga üle sõitis. Õnneks mitte üle taimede endi, aga üle peenra küll. Mul sai sellest pimedast barbaarsusest siiber ja otsustasin peenra suuremaks teha ning sinna mingeid poolpüsililli istutada, mis kaugemale silma torkaksid.

Enelad

Poolpüsilillede all mõtlesin selliseid taimi, mis ennast ise paljundavad ega ole üheaastased, aga ka mitte püsikud, mida peab ekstra istutama, kui nende asukohta muuta tahad. Seega ma mõtlesin sobilike variantidena esmalt saialillede või võõrasemade peale. Aga emps andis mulle hoopis terve kastitäie lõvilõugasid. Ütles küll, et ega need mul sel aastal jalgu alla ei võta, aga ehk annavad ometigi järgmiseks aastaks uue põlvkonna taimi, mis siis seal peenras õitseda saaksid nagu ringtee keskel oleval haljasalal. Siis saaks ehk Toriseja ka aru et see muruplats ei ole reguleerimata ristmik, kust ta sirgelt üle võib kimada, vaid ringtee, kus tasub rattad kruusatee peal hoida ja ümbersõit teha. 

Minu närula. enelaid pole nähagi.

Veel mõned rohenäplus acutus sümptomid

Suuremaid projekte rohkem pole sel aastal teinud, mida pildimaterjaliga illustreerida võiks.
Akende alla olen alustanud oma floksiheki rajamist, neilt saab sel aastal ka juba esimest õieilu näha.
Kuu aega ootasin, kuni minu suur liilia oma õienupu lahti lööks. Vahepeal oli juba hirm et enne lähevad õienupud lõhki kui lahti, sest need läksid juba nii suureks. Mõtlesin et ta sunnik kindlasti hakkab just siis õitsema kui mind kohal pole ja kassanäe! - piisas mul vaid nädalavahetuseks vanematele külla sõita, kui ta rambes oligi lahti läinud. See oli esimene asi, mida ma kottpimedas õues nägin, kui hoovi sisse sõitsin.

African Queen

Vahepeal olen kõige väiksemat Sööli ka paremaks teinud, nüüd on seal veel mõned kollased lilled ja puidust palissaad. Näeb kohe ontlikum välja, kas pole.

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" I osa

Sel aastal levib Tarekese krundil raskekujuline tõbi nimega rohenäplus acutus. See jätab oma jälgi igale poole aeda ja esialgu näib, et sellele ei ole veel tõhusat ravi ega vaktsiini välja töötatud. Ainsad preparaadid, mis seda natukenegi ohjeldada suudavad, on praeguseks teaduslike katsetuste käigus selgunud tulemuste põhjal järgmised: ajapuudus, Toriseja vastuseis ja minu füüsiliste võimete piir.

Eks see tõbi ole mul organismis juba ammu sees olnud vaikselt, kui aus olla. Tegelikult on see päritav. Kes iganes mu empsi aeda on näinud, saab sellest aru.
Siiani oli mul ajapuuduse-tabletikuur peal, mistõttu avaldusid haigusnähud ainult väikeses trepi peal olevas potiaiandis ja paaris eksinud lillepotis/-pajas krundi piires, aga sel aastal on mul aega olnud juba poolest maist alates ning nüüd on tulemus käes.
"Aed on hukas, nagu mutt oleks ringi käinud ja kõik segi tuhninud", ütleb Toriseja selle kohta.

"Esimesed püsiasukad kolivad sisse"

Kõik algas sellest, et Mustika keskuse juures avas uksed uus ehitus- ja aianduspood Dekoora. Avamise soodushinnad kehtisid ka taimede kohta ja nii kolisid meie aeda esimesed 5 püsiasukat: Brabantia, Trabantia, Nabantia, Krabantia ja Sabantia.

Nende istutamisega seoses tekkis meil Torisejaga üks esimestest sellel aastal aias maha peetud sõnavahetustest, sest Toriseja arvas et kuna need elukad kasvavad raudselt hiiglasuurteks (ja eriti laiusesse!), siis tuleks need istutada at least 2,5-3 meetri kaugusele aiast. Vastasel juhul ei mahtuvat tema sinna vahele ja üleüldse ajavat taimed aia läheduses aia hallitama! What?!? Miks tal sinna vahele vaja ronida on, seda ta mulle ei avaldanud. Ja millel põhineb tema hallitamise-väide, ei saanud ma ka teada. Selge oli igatahes see, et selle koha võrra tema niitmismaa edaspidi vähenes, kuna siin tuleb nüüd traktori asemel niidukiga asju ajada. Mis omakorda tähendab, et minu maa suurenes.
Kuna ma keeldusin Torisejale järgi andmast, tuli mul nimetatud põõsad endal maha istutada - protesti märgiks keeldus tema neid meetri kaugusele aiast maha kaevamast. Võitlesin ma mullas risti-rästi väänduvate puujuurikatega mis ma võitlesin - aga ära tegin!

"Sissetung Toriseja tagalasse jätkub"

Elupuudega oli tegelikult sõrm Saatanale antud ja edasised sündmused olid juba saatusest ette ära määratud.
Viie dessantlase varjus kolisid vargsi territooriumile ka topeltõieline ebajasmiin ja Pfizeri kadakas, aga nende olemasolu avastas Toriseja alles päevi hiljem ja sedagi täiesti juhuslikult.
Nagu ka empsi käest saadud peotäie sireliistikuid, mille ma vargsi teisele poole aianurka maha panin. Kuna ta andis mulle kimbu nii valge kui punase sireli võsusid ja kumbki meist ei olnud sel hetkel piisavalt tark, et neid ära märgistada, siis ma kahtlustan et paari kohta said punane ja valge võsu kokku istutatud. Aga eks see selgub siis kui nad kunagi võtavad vaevaks õitsema hakata.
Igatahes olid ka sirelid juba olemas kui Toriseja nad sealt aianurgast tuvastas.

Palju hullem oli lugu minu järgmise ideega, mida kohe kuidagi varjata ei saanud. Nimelt olin ma interneedusest, täpsemalt ühest vene aiandusportaalist erinevaid peenrapilte vaadates leidnud ühe niisuguse mõtte, mis minu arvates kohe kindlasti tuli Tarekeses ka järele teha.

Pilt ise oli selline:

Aiaäärepinda on mul Tarekeses mitmekümnete meetrite kaupa, aga vaja oli siis sinna selline pikk peenar kaevata, kuhu saaks seemned mulda visata.
Mõeldud-tehtud. Labidas kätte ja kaevama. Õnneks ei olnud siin mingeid suuremaid puid kasvamas, nii et erinevalt elupuude jaoks istutusaukude kaevamisest ei pidanud ma siin mingite juurikatega võitlema. Toriseja tuli peatselt välja uurima, mida ma õigupoolest jälle uuristan.
Oh seda hädakisa siis, kuidas vaenlane ennast tema enda silme all talle lausa staapi sisse kaevavat ja kellel seda hullu sonkimist mullas ikka tarvis on ja kuidas tema nüüd jälle sealt niita ei saa ja kas mina ei tahaks ehk vabatahtlikult ravile minna. Ning siis uuesti otsast peale, kuidas kuri naine ennast tema aiapoolde sisse sööb (kaevab) praegu ning tema hirmus endast väljas olev mees seetõttu on. Helistas lausa sõbralegi ja kaebas tollele oma häda ja ikaldust.
Mina ignoreerisin vapralt kogu seda protestiaktsiooni ja kaevasin ikka edasi. Lõpuks sai aed otsa ja siis selgus, et ma olin oma 15 m pikkuse riba üles kaevanud.
Nimetasin selle peenra "Pühadevaheks". Kuna mul rukkililli polnud kuskilt võtta, siis külvasin sinna segamini kõike, mida poest leidsin.

"Pühadevahe" ehk otseliin
Toriseja tagalasse

Kõik see läks peenrasse: kosmosed, suvelille segud, jaapani aia
lillesegu (ei kujuta ettegi, mis sealt tuleb!)

See, et algaja potiaednik ikka esimese hooga paar asja puusse ka paneb, on muidugi ilmselge. Esiteks ei arvestanud ma sellega, et see triip enamiku päevast varjus on, mis tähendab et suvelilled, mis eelistatavalt päikest tahavad, siin eriti lopsakad olema ei saa. "Hea, kui üldse õitsema viitsivad hakata", oli kõiketeadja aiapidaja empsi kommentaar.
Teiseks ei arvestanud ma sellega, et Mona-sunnik armastab oma valvekäike justnimelt mööda aiaäärt teha, mis tähendab et esialgu trampis ta mitu korda süüdimatult kõige nelja käpaga mu värskes kaevanduses. Aga et ta üks imeliselt intelligentne loom on, siis pärast paari märkust ma enam tema hiiglasuuri käpajälgi peenra peal ei täheldanud.

Praeguseks on seemnetest tärganud tihe taimeviirg ja esimesed lilled on ka juba õitsema hakanud, aga enamik ikka alles ootab, Oma rõõmuks tuvastasin sealt ka mõned rukkililled, saab näha mis värvi need tulevad. Tundub, et on nii siniseid kui roosasid.
Praegu käin iga päev uurimas, mis seal siis õitsema hakkab. Enamus taimi on täiesti tundmatu looma nahad, pean ma ütlema, aga tuntud lilledest olen suutnud tuvastada veel peiulilli ja moone. Hetkel on oma nägu näidanud ainult mõned hiirehernelaadsed tegelased, ühed siniste õitega isendid ja hulk pisikeste valgete õiekestega õrnukesi.

tundmatu kollane õis

mingid hiireherned

moon

tundmatu sinine lill

Pühadevahe pikenduseks sain sõbrannalt veel täpilise metsvitsa ja empsilt hea pesakonna piibelehti.

"Maanteekraavi kaubamaja ärkab ellu"

Mäletatavasti käisime möödunud aastal Torisejaga Maanteekraavi kaubamajas lillepätsus, mille tulemusel meile aeda mitu pesakonda kollaseid karikakraid saabus, samuti valgeid karikakraid ja mitut sorti kellukaid.
Ma juba varakevadest alates muudkui käisin ja uurisin, et kas meie käik ka jätkusuutlik oli, aga esialgu tundus et ei tõuse sealt enam midagi. Praeguseks võin öelda, et oh kuidas ma eksisin! Kollased karikakrad, mida me eelmisel aastal mingi 3 pesakonda maha istutasime, on selleks aastaks sedavõrd kodunenud, et on ennast lausa tiheda muruna terve peenra ulatuses laiali külvanud ja õitsevad mis ludinal. Tõsi küll, kui eelmisel aastal oli põõsa kõrguseks kuskil 50-60 cm, siis sel aastal on taimed ainult 20-30 cm kõrged, aga mul on alust uskuda et juba järgmisel aastal näeb asi juba palju ilusam välja. Praegu ootan, millal laialehised kellukad oma õied lahti löövad, sest ka need on talve üle elanud ja täitsa tublid!

Selline pilt siis praegu:

"Teeme suure sööli, paneme palju väikseid sööle sinna sisse!"

Suur Sööl
Kõige selle kestel levis rohenäplus acutus juba kogu krundil, nii et järgmist peenart ei tulnudki kaua oodata.
Vahepeal olin juba suuremaid plaane pidades kogu Tarekeseümbruse maa-ala paberile kandnud, sinna mõttes igasuguseid peenraid joonistanud ja nendele lilli peale mõelnud. Jätsin kõnealuse dokumendi kord ettevaatamatult köögilauale ja kui Toriseja selle sealt avastas, siis ta pidi südari saama - Veel peenraid!, Veel kaevikuid!, Veel imelikke rohelisi tutte, mida kasta tuleb ja mis niitmist segavad!
Aga, parafraseerides Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat", siis "Irmotška oli juba taimed ära ostnud". Nimelt olin endale vahepeal tuttava käest hunniku erinevaid juurenutte kokku ostnud ja need juba usinalt juurdusid mul linnas rõdul. Seal oli nii liiliaid kui flokse, aga ka mingeid täiesti ennekuulmatuid taimi, mis nüüd kõik oma kohta ja öökülmade lõppu ootasid.

Esimene Suur Sööl sai kaevatud juba olemasoleva "peenra" suurendusena. Peenraks oli algset asja muidugi liig nimetada, aga samas - olin üle-eelmisel aastal maja ees oleva kännu kõrvale istutanud samamoodi tee äärest üles kaevatud kurekella ja kortslehe. Seega - peenar siiski. Inimtegevuse tulemusel tekkinud rajatis :-)

Märkisin kollase nööriga plaanitava ringi suuruse ja kukkusin kaevama, sest nagu arvata võis, leidis Toriseja seegi kord mingi põhjuse, miks mitte ise kaevama tulla. Mis see seekord oli, ei mäletagi. Võimalik, et mingi tähtis telesaade. Pole ka iseenesest oluline, sest tegemist on ikkagi minu isikliku projektiga. 

Sööl sai valmis ja sinna asus järk-järgult elama uskumatult kirju ja segane seltskond: alguses kolm liiliat, üks iiris ja kaks tundmatut lille, mis hilisemal täpsustamisel osutusid peente nimedega noobliteks välismaalasteks acanthus hun. White Lips ja astrantia maj Star on Fire.  
Siis mõned peiulilled, raudürdid ja lobeeliad. Hiljem tõin empsi käest hunniku tulpe ja kotitäie krookusesibulaid, mis ka kõik sinnasamasse maandusid. Pluss 5 anemooni, mis keelduvad õitsema hakkamast, ja kaks kes-teab-kuskohast sinna eksinud saialille. Veel on seal paar padjakest sidruntüümiani ja muidugi sinine kukekannus, minu suur armastus!
Kännu peale panin i-le täpiks poti petuuniatega.
Toriseja, olles minu istutusmaaniat pikalt ja põhjalikult jälginud, otsustas anda oma panuse puidust palissaadi näol.

Kuna meil on aias pidevalt tuul ja seda enamjaolt ühest ja samast suunast, siis on kahjuks taimed kõik paremale kreenis. Pean midagi välja mõtlema.

Keskmine Sööl

Toriseja oli vahepeal asjade üle järele mõelnud ning oma mõttetöö tulemusel jõudnud järeldusele, et ega minu hulluse vastu vist paremat ravi ei ole, kui vana keskaegne rahvatarkus - haigust ravi selle tekitajaga. Seega otsustas ta, et mu raviplaani kuluks ära üks tema poolt finantseeritud Hansaplanti külastus. Ei tea, mida ta sellega küll lootis saavutada, aga mina ei lasknud ennastkaks korda paluda. Läksin õnge nagu karupoeg Puhh meepoti peale ja selle tulemusel tekkis juurde järgmine saak:
a) värvilised raudrohud
b) kaks metssalveid
c) üks helmikpööris, mu lemmik
d) kaks Nipponi enelat
e) 2 pakki imelikku lillemuru
Selle viimase katsetan ma järgmisel aastal raudselt ära. Mina tahan kohe näha, misasi see selline on!

Hakkasin uut "sööli" kaevama, sest elanikud (v.a. enelad) tuli ju ära majutada ja esimene sööl oli juba täis mis täis. Toriseja teatas et ega tema taimedest suurt ei hooli, aga talle meeldivat vaadata, kuidas ma peenraid kaevan. Vedas tooli õue peale, klõpsis õllepurgi lahti ja vaatas, kuidas ma labida ja hargiga tema majaesist üles künnan.
Ma saan aru küll et stsenaariumi järgi oli see see koht, kus ma oleks tegelikult pidanud hirmsat moodi vihastama tema ignorantsuse peale, aga kuna ma olen müüdav olevus, siis lasin ennast selle poeskäiguga täies mahus kinni maksta ja ei öelnud sõnagi. Kaevasin edasi. Ma muidugi hoian selle meeles, seda küll.
Nii sündis Sööl number 2:

Väike Sööl

Väikest Sööli poleks ma muidu mitte teinudki, kui sõbranna poleks mulle täitsa jumalamuidu kukekannuseid pakkunud. Aga ma ütlen kohe, et need sunnikud sellesse paika mul aias küll ei jää. Ma esimesel võimalusel istutan nad kuskile toekamasse kohta edasi, kust tuul neid maadligi ei litsuks tulevikus. Seega on see viimane katsetus praegu veel väga ajutine ja pole tal ei tegu ega nägu. Isegi palissaadi pole jõudnud talle ümber panna. 

On üsna tõenäoline, et ma sinna hoopis liiliad panen edaspidi, aga päris kindel ma ei ole veel. 

Sedapalju siis minu selle aasta aiapidamisest. 

Aga sellega pole veel kõik lõppenud, nii et lö kontinjueee.... 

Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIII "Osturetk Maanteekraavi kaubamajja"

"Einoh, sa oled ikka täiega puhtaull naine, ma ütlen!", sajatas Toriseja eile õhtul kui nägi, kuidas ma tema kalli garaaži seinaääre üles olin kaevanud. Sellele järgnes pikk ja lõputuna tunduv tiraad selle kohta, kuidas ma ei oleks ikka pidanud seda kruusa ise sealt kangutama, läbisegi süüdistustega et nüüd on kindlapeale garaažisein varisemisohtlik ja sealtsamast et miks ma teda appi ei kutsunud.... Saa sa siis meestest aru. Ise käskis mul sinna kaevama hakata, ma oleks omaenese tarkusega hoopis teise kohta selle peenra teinud.
Aga et ma hull olen, selle väitega pidin ma küll teatud mööndustega nõustuma. Inimene, kellel on terve hektar puhast murumaad käes ja peenra võiks teha selles kuhu iganes, otsustas et päris-aianduse esimene katsetükk tuleb paigutada krundi kõige ebatõenäolisemasse, vähem nähtavasse ja öelgem otse - kõige šitema pinnasega kohta. Kaevamise käigus oli mul korduvalt tunne, et selle seina äärde maa sisse oli sõna otseses mõttes maha maetud kogu krundil läbi aegade ehitustöödest üle jäänud praht ja sodi.

Alguses oli kruusane kivikõva kuumaastik

Boonuspunktideks kohavaliku juures oli ainult see, et
a) see on üks väheseid kohti kus ei kasva naati ja
b) see asub Toriseja poolses aiaosas ja ma võin oma peenart hea tahtmise juures lugeda väikeseks partisanilaagriks vaenlase tagalas. Ütleks lausa et peastaabi külje all, kuivõrd see paikneb otse garaaži seina ääres. Paremuselt esimene variant oleks olnud garaažinurga seestpoolt üleskaevamine. :-)    

Neljatunnise rassimismataroni tulemusel olin ma suutnud kaevata umbes paari meetri pikkuse ja poole meetri laiuse jupi, sedagi parimates kohtades labidasügavuselt, ei rohkem. Lugematut hulka kruusakive, mis ma sealt välja selekteerisin, kasutasin puukuuri põrandas olevate aukude täiteks, mida sõge Mona sinna palavatel suvepäevadel kaevanud on. Mõnikord ma tõesti mõtlen, et selle koera esivanemate hulgast võiks raudselt ja kerge vaevaga mõne urulooma leida. Surikaati või liivahiirt vast mitte, aga näiteks mägra või kähriku kindlapeale.  Hullumaja, kuidas see koer võib kaevata! Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ta aias mutti jahtides paarikümne sekundiga ennast poole kereni maa sisse suudab kühveldada nagu multikategelane. Pole vist vaja öelda, et enda järelt koristamine ei kuulu tema vooruste hulka, vaatamata sellele et vooruseid on sel koeral rohkem kui mõne küla kõikidel koertel kokku. Aga see selleks.
Lühidalt öeldes, minu tundidepikkuse töö, mis lisaks kivide korjamisele sisaldas ka vihast võitlust sipelgate ja parmudega, tulemus nägi välja selline:

Aiani on veel ca 1,5 m kaevata....

Selgituseks niipalju et esiplaanil kärus olevat lumelabidat ei kasutanud ma mitte maa kaevamiseks. Ma hoopis sorteerisin selle peal umbrohtu täis kasvanud kompostihunnikust võetud mulda. Lumelabidat kasutasin sellepärast et lihtsalt muud sobilikku abivahendit ma sel hetkel kuurist ei leidnud ja labidas tundus hea idee. Oligi, muide.
Mulla segasin kruusaga ära, sest taimed, mida ma sellesse peenrasse plaanisin istutada, kasvavad väheviljakas ja enamjaolt kruusasel pinnasel.
Põhjus, miks ma seda istandust kohe maja ette paraadtrepi kõrvale ei teinud, oligi see, et ma tahtsin õigest katsetada kas mu hull plaan toimib või mitte.
Sellesse peenrasse ei tatnud ma nimelt mitte kusagilt aianduspoest või Sursiku aiast saadud kultuurtaimi istutada, vaid lausa metsikuid. Vaatan, kas lähevad kasvama.
Möödunud aastal algust tehtud katsetus metsiku kurekella ja kortslehega oli edukas, ehkki pärast istutamist vajusid nad kohe lonti ja nägid üsna õnnetud välja. Sel kevadel aga ajasid mõlemad ennast mullast välja ja kurekell isegi õitses! Kortsleht on ka märksa kopsakam ja suurem kui eelmisel aastal, mil ma ta oma kontsakingadel ukerdades kraavipervelt välja kaevasin :-)

Vasakul kurekell, paremal kortsleht

Avastasin sel aastal oma lillekimpude korjamise maanteeserva-uidakutel, et kurekelli on lisaks sinisele veel ka roosasid ja valgeid, aga enne kui jõudsin neid endale koju kaevata, sai teeääri niitev traktor jaole ja niitis mu väljavalitud puhmad jalapealt maha. Oi ma olin tige! Järgmisel aastal olen valvel ja niikui näen neid õitsemas, jätan auto seisma ja löön labida mulda. 

Aga tagasi tulles oma tänase katselapikese juurde, siis sinna oli mul kindel plaan teisaldada karikakraid ja kellukaid, mida kõik teeääred ja põlluveered praegu täis on. Idee tuli mulle tegelikult sellest, et nägin sel aastal esmakordselt üle paljude aastate taas kollaseid karikakraid õitsemas.  Need on ühed mu lemmikud olnud juba lapsest peale, aga kasvamas olen neid näinud väga vähestes paikades. Mäletan, et mu lapsepõlvekodus oli üks kruusase pinnasega metsavahetee, mida me "trassiks"kutsusime, kuna selle all kulges kohalik veetrass (vist), kus kollaseid karikakraid kasvas, aga ühel päeval kaevati see üles ja pärast seda kadusid karikakrad sealt ära ega tulnudki tagasi.  

Sel aastal aga on terve Rapla ja Kohila vaheline maanteeserv ja raudteeäär nende õitest lausa kollane. Esimese ehmatusega vaatasime küll et oleme jälle hiljaks jäänud, sest maanteeservade hooldajad tunduvad Rapla maakonnas kohe ühed iseäranis usinad tegelased olevat - jälle kord oli mitme kilomeetri pikkusel lõigul teeserv laialt ära niidetud. Nad võiksid tõesti veidikene laisemad olla ... Õnneks siiski lõppes see usinus neil pärast Hagudit ära ja Toriseja sai labida maasse lüüa. 

Valgeid karikakraid ja kellukesi sai juba kodu lähemalt kraavipervedelt. Toriseja muudkui kaevas usinalt ja mina dirigeerisin. Tema ei tee ju teelehel ja ohakal vahet.... 

Valgete karikakarde kättesaamiseks tuli meil uudishimuliku lehmakarjaga tutvust teha, sest need tulid huviga kaema, mida imet me, kaks imelikku inimest, seal kraavipervel asjatame nende karjamaa ääres. Sellise tasuta etenduse võimalust ei lasknud nad mitte mööda, vaid kogunesid kõik meie juurde. Päris naljakas oli. Kahju, et mul fotoapraati kaasas polnud, oleks vahva pildi saanud. 

Aga koju jõudes oli meil auto maanteeserva kaubamajast tehtud "ostusid" täis :-)

Suur saak! 

Istutasin need omaenda mullapallidega koos maha, et "šokk" väiksem oleks, kastsin ohtralt, ja nüüd on mul selline katsepeenralapike.

Jään huviga ootama, kas jäävad püsima ja neist tuleb midagi või läheb see tuliselt hea plaan mul vett vedama. Aga eks see selgub peagi. Kui mitte enne, siis järgmisel aastal :-)

Peenart annab veel jupike maad juurde kaevata, nii et jõuan sinna veel kellukesi ja valgeid kakraid juurde muretseda. Kellukesi nägin vist lausa meie enda maja juures aiast väljaspool eikellegimaal kasvamas, need tasuks sealt küll ära kodustada.