Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXIII "Osturetk Maanteekraavi kaubamajja"

"Einoh, sa oled ikka täiega puhtaull naine, ma ütlen!", sajatas Toriseja eile õhtul kui nägi, kuidas ma tema kalli garaaži seinaääre üles olin kaevanud. Sellele järgnes pikk ja lõputuna tunduv tiraad selle kohta, kuidas ma ei oleks ikka pidanud seda kruusa ise sealt kangutama, läbisegi süüdistustega et nüüd on kindlapeale garaažisein varisemisohtlik ja sealtsamast et miks ma teda appi ei kutsunud.... Saa sa siis meestest aru. Ise käskis mul sinna kaevama hakata, ma oleks omaenese tarkusega hoopis teise kohta selle peenra teinud.
Aga et ma hull olen, selle väitega pidin ma küll teatud mööndustega nõustuma. Inimene, kellel on terve hektar puhast murumaad käes ja peenra võiks teha selles kuhu iganes, otsustas et päris-aianduse esimene katsetükk tuleb paigutada krundi kõige ebatõenäolisemasse, vähem nähtavasse ja öelgem otse - kõige šitema pinnasega kohta. Kaevamise käigus oli mul korduvalt tunne, et selle seina äärde maa sisse oli sõna otseses mõttes maha maetud kogu krundil läbi aegade ehitustöödest üle jäänud praht ja sodi.

Alguses oli kruusane kivikõva kuumaastik

Boonuspunktideks kohavaliku juures oli ainult see, et
a) see on üks väheseid kohti kus ei kasva naati ja
b) see asub Toriseja poolses aiaosas ja ma võin oma peenart hea tahtmise juures lugeda väikeseks partisanilaagriks vaenlase tagalas. Ütleks lausa et peastaabi külje all, kuivõrd see paikneb otse garaaži seina ääres. Paremuselt esimene variant oleks olnud garaažinurga seestpoolt üleskaevamine. :-)    

Neljatunnise rassimismataroni tulemusel olin ma suutnud kaevata umbes paari meetri pikkuse ja poole meetri laiuse jupi, sedagi parimates kohtades labidasügavuselt, ei rohkem. Lugematut hulka kruusakive, mis ma sealt välja selekteerisin, kasutasin puukuuri põrandas olevate aukude täiteks, mida sõge Mona sinna palavatel suvepäevadel kaevanud on. Mõnikord ma tõesti mõtlen, et selle koera esivanemate hulgast võiks raudselt ja kerge vaevaga mõne urulooma leida. Surikaati või liivahiirt vast mitte, aga näiteks mägra või kähriku kindlapeale.  Hullumaja, kuidas see koer võib kaevata! Ma olen oma silmaga näinud, kuidas ta aias mutti jahtides paarikümne sekundiga ennast poole kereni maa sisse suudab kühveldada nagu multikategelane. Pole vist vaja öelda, et enda järelt koristamine ei kuulu tema vooruste hulka, vaatamata sellele et vooruseid on sel koeral rohkem kui mõne küla kõikidel koertel kokku. Aga see selleks.
Lühidalt öeldes, minu tundidepikkuse töö, mis lisaks kivide korjamisele sisaldas ka vihast võitlust sipelgate ja parmudega, tulemus nägi välja selline:

Aiani on veel ca 1,5 m kaevata....

Selgituseks niipalju et esiplaanil kärus olevat lumelabidat ei kasutanud ma mitte maa kaevamiseks. Ma hoopis sorteerisin selle peal umbrohtu täis kasvanud kompostihunnikust võetud mulda. Lumelabidat kasutasin sellepärast et lihtsalt muud sobilikku abivahendit ma sel hetkel kuurist ei leidnud ja labidas tundus hea idee. Oligi, muide.
Mulla segasin kruusaga ära, sest taimed, mida ma sellesse peenrasse plaanisin istutada, kasvavad väheviljakas ja enamjaolt kruusasel pinnasel.
Põhjus, miks ma seda istandust kohe maja ette paraadtrepi kõrvale ei teinud, oligi see, et ma tahtsin õigest katsetada kas mu hull plaan toimib või mitte.
Sellesse peenrasse ei tatnud ma nimelt mitte kusagilt aianduspoest või Sursiku aiast saadud kultuurtaimi istutada, vaid lausa metsikuid. Vaatan, kas lähevad kasvama.
Möödunud aastal algust tehtud katsetus metsiku kurekella ja kortslehega oli edukas, ehkki pärast istutamist vajusid nad kohe lonti ja nägid üsna õnnetud välja. Sel kevadel aga ajasid mõlemad ennast mullast välja ja kurekell isegi õitses! Kortsleht on ka märksa kopsakam ja suurem kui eelmisel aastal, mil ma ta oma kontsakingadel ukerdades kraavipervelt välja kaevasin :-)

Vasakul kurekell, paremal kortsleht

Avastasin sel aastal oma lillekimpude korjamise maanteeserva-uidakutel, et kurekelli on lisaks sinisele veel ka roosasid ja valgeid, aga enne kui jõudsin neid endale koju kaevata, sai teeääri niitev traktor jaole ja niitis mu väljavalitud puhmad jalapealt maha. Oi ma olin tige! Järgmisel aastal olen valvel ja niikui näen neid õitsemas, jätan auto seisma ja löön labida mulda. 

Aga tagasi tulles oma tänase katselapikese juurde, siis sinna oli mul kindel plaan teisaldada karikakraid ja kellukaid, mida kõik teeääred ja põlluveered praegu täis on. Idee tuli mulle tegelikult sellest, et nägin sel aastal esmakordselt üle paljude aastate taas kollaseid karikakraid õitsemas.  Need on ühed mu lemmikud olnud juba lapsest peale, aga kasvamas olen neid näinud väga vähestes paikades. Mäletan, et mu lapsepõlvekodus oli üks kruusase pinnasega metsavahetee, mida me "trassiks"kutsusime, kuna selle all kulges kohalik veetrass (vist), kus kollaseid karikakraid kasvas, aga ühel päeval kaevati see üles ja pärast seda kadusid karikakrad sealt ära ega tulnudki tagasi.  

Sel aastal aga on terve Rapla ja Kohila vaheline maanteeserv ja raudteeäär nende õitest lausa kollane. Esimese ehmatusega vaatasime küll et oleme jälle hiljaks jäänud, sest maanteeservade hooldajad tunduvad Rapla maakonnas kohe ühed iseäranis usinad tegelased olevat - jälle kord oli mitme kilomeetri pikkusel lõigul teeserv laialt ära niidetud. Nad võiksid tõesti veidikene laisemad olla ... Õnneks siiski lõppes see usinus neil pärast Hagudit ära ja Toriseja sai labida maasse lüüa. 

Valgeid karikakraid ja kellukesi sai juba kodu lähemalt kraavipervedelt. Toriseja muudkui kaevas usinalt ja mina dirigeerisin. Tema ei tee ju teelehel ja ohakal vahet.... 

Valgete karikakarde kättesaamiseks tuli meil uudishimuliku lehmakarjaga tutvust teha, sest need tulid huviga kaema, mida imet me, kaks imelikku inimest, seal kraavipervel asjatame nende karjamaa ääres. Sellise tasuta etenduse võimalust ei lasknud nad mitte mööda, vaid kogunesid kõik meie juurde. Päris naljakas oli. Kahju, et mul fotoapraati kaasas polnud, oleks vahva pildi saanud. 

Aga koju jõudes oli meil auto maanteeserva kaubamajast tehtud "ostusid" täis :-)

Suur saak! 

Istutasin need omaenda mullapallidega koos maha, et "šokk" väiksem oleks, kastsin ohtralt, ja nüüd on mul selline katsepeenralapike.

Jään huviga ootama, kas jäävad püsima ja neist tuleb midagi või läheb see tuliselt hea plaan mul vett vedama. Aga eks see selgub peagi. Kui mitte enne, siis järgmisel aastal :-)

Peenart annab veel jupike maad juurde kaevata, nii et jõuan sinna veel kellukesi ja valgeid kakraid juurde muretseda. Kellukesi nägin vist lausa meie enda maja juures aiast väljaspool eikellegimaal kasvamas, need tasuks sealt küll ära kodustada.