Lugu ülimast kokkuhoiust ehk lausa koonerdamisest.

Iga käsitööline teab, et suurimaks väärtuseks käsitööeseme juures on tihtipeale Idee. Sellele järgnevad võrdse tähtsusega Teostus ja Materjal. Nii on näiteks lapitöö tegijate jaoks kulla hinnaga iga ruutsentimeeter kangast, tikkijatele iga silmatäis lõnga ja nii edasi.
Mina oma seinast seina tehnoloogiatega olen ka läbi aegade ikka igasugust, täiesti uskumatut träni endale kokku kogunud, mille osas ma olen arvanud et sellel on potentsiaali millekski asjalikuks vormuda.
Sageli nõuab ülejääkide äraviskamine tõelist eneseületust ja võib juhtuda, et alati see ei õnnestugi. :-) Nii näiteks õmblesin ma endale paar päeva tagasi järjekorras juba teise rõngassalli (mõttetu on küsida, miks ja milleks ja millal ma need kõik ära jõuan kanda). Paraku juhtus nii, et helesinise poole kanga laius oli 145 cm, aga musta põhjaga roosikirjulise poole laius 150 cm, mis tähendab et mul jäi viimasest 5 cm laiune riba üle. Iga normaalne inimene oleks selle ära visanud, aga mitte mina, sest ma pole ju normaalne :-D
Leidsin, et sellest ribast saab suurepärase käe-ehte.
SAMM 1: Lõikasin ühest üsna paksust ja jäigast linasest kangast välja nö. baaskanga. Selle ümber kinnitasin traagelpistetega musta värvi aluskanga.

SAMM 2: Mustale aluskangale õmblesin läbipaistva niidiga diagonaalis roosilise riba, aga mitte sirgelt, vaid n.ö. kangast kortsutades (samamoodi, nagu ma seda käevõru tehes tegin).

SAMM 3: Valisin välja roosilise kanga värvidega sobivad türkiissinised ja roosad pärlid ning hakkasin neid ribade vahele jääva musta kanga peale õmblema. Esmalt õmblesin värvilised pärlid ja siis täitsin ülejäänud aluskanga pinna mustade seemnepärlitega. Mõned mustad pärlid õmblesin ka roosikanga peale, nö kangakortsude vahele:

SAMM 4: Kinnitasin teisele poole väikeste pistetega musta voodri.
SAMM 5: Et peita ära pealmist osa ja voodrit ühendavat õmblust, ääristasin kogu töö servad veelkord mustade pärlite reaga.
Lõpuks õmblesin kinniseks tavalised mustad väikesed haagid.
Valmis käe-ehe näeb nüüd siit nurgast ja sealt nurgast pildistatuna välja selline:

Aga oma juttu alstasin ma ju tegelikult järjekordsest rõngassallist, nii et olgu see siis ka siinkohal ära toodud. Modellina kasutasin tusase tujuga Väikepealik Laurat :-)

Üldiselt kantakse seda salli sedamoodi. 

Aga vajadusel võib soengu kaitseks või niisama vahelduseks ka sallist kapuutsi moodustada. Nõndamoodi. 

Ja käsitöömesinale sumiseb edasi, juba on mitmed järgmised asjad valmimas, kui vähegi ilma lubab, sest täna tegelesin ausõna terve igaviku aega muru niitmisega Tarekese hoovi peal.