Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXV "Kord majja maitseainete riiulis"

Selle postituse esimene osa ei räägi küll millestki enda kätega tehtust, aga ehk annab mõtteid ja julgust järele tegemiseks. Niisiis lihtsalt selline väike nipinurgake.
Teine pool on küll vabalt järeletehtav :-)

Ma pean enda kiituseks ütlema et mis puutub kokandusse, siis julgen endale hindeks anda tugeva tubli 4. Saan hakkama nii soolaste kui magusate asjadega, olgu need siis keedetud, küpsetatud või muul viisil toiduks valmistatud. Retseptiraamatutes kirjutatust kramplikult kinni ei pea, julgen ka ise katsetada ja uusi retsepte välja mõelda.
Aga millega ma eriti hakkama ei saa, on oma maitseainevaliku haldamine. Erinevad tootjad pakuvad küll oma ürte ja mürte ja nendes klaaspurgikestes, aga need on
a) nõmedalt kallid;
b) nõmedalt väikesed;
c) nõmedalt igavad ja kõigil teistel ka olemas;
d) paberetiketiga nii kiivalt kaetud et niikuinii ei saa aru, kui palju seal sees veel midagi alles on;
e) kipuvad suuremas koguses ikkagi segamini minema ja ümber kukkuma.
Mingi aeg hoidsin köögis ühte suurt puidust Santa Maria maitseainepurkide riiulit, aga see oli kole ja kipakas ja kogu aeg kukkusid sealt purgid lõginal välja. Häda oli temaga taevaääreni ja lõpuks viisingi selle jõletise hoopis prügikasti.
Pakendites maitseained on küll mahult väiksemad ja ei võta nii palju ruumi, kuid nendest on ilge piin midagi kätte saada, eriti kui on kiire. Tihtipeale nad ka ei sulgu korralikult ning siis on tavaline pilt, et mu sahtlipõhi on täis näiteks lihamaitseaine ja kuivatatud basiiliku segu, sest mõlemad pakendid olid halvasti sulgunud, suure sebimise tulemusel tagurpidi läinud ja suure osa oma sisust sahtlipõhja puistanud. Lao neid korda, kuidas tahad, ikka lähevad sassi.
Lisaks kõigele puudus mul igasugune ülevaade sellest, mida mul on ja mida mul pole. Arvan küll et tüümian on otsas ja ostan juurde, aga siis selgub, et kuskil selle pusa keskel oli tüümiani niiet-niiet, samas aroomisoolast pole enam teragi alles.
Mul on millegipärast tunne, et see pole mitte ainult üksinda minu probleem, vaid mitmedki inimesed võiksid ennast seda lugedes ära tunda ja mõelda "pagan, just nagu minulgi!"

Igatahes oli selge, et see bardakk tuleb ära lõpetada.
Mõned päevad tagasi jalutasin Raudalu Konsumi kõrval olevas Magasiini poes (vabandust reklaami pärast!) ja nägin neil müügil tervet riiulitäit vahvaid purke. Igasuguse kujuga ja suurusega, ümmargusi, kandilisi ja kolmnurkseid, suuri, keskmisi ja päris pisikesi. Kommipurkide nime all. Ma küll ei kujuta ette, kes ja mis komme nendesse paneks, aga maitseainete hoidmiseks tundusid need sedapuhku küll justkui loodud olevat. Mul hakkasid igatahes neid nähes kohe pildid silme ees jooksma, kuidas nad mul köögis välja võiksid näha. Ostsin sealsamas terve hunniku, valisin sobivat värvi kaaned ka peale (jajaa, kaaned olid lausa värvivalikuga: mustad, kuldsed, punased ja kollased, vist rohelised ka.).
Kodus kraamisin oma maitseainete sahtli tühjaks ja puistasin pakkide sisud purkidesse. Igale purgile kirjutasin veekindla markeriga peale, mis täpselt selle sees on, ja kolisin kogu kupatuse sahtlist sootuks välja, riiulile. Sahtlisse jätsin ainult ühe väikese karbi nende maitseainetega, mida ma tõepoolest harvem kasutan ja seetõttu pole probleem neid ka sealt võtta.
Vaatan, kuidas see veekindel marker toimib, kui ikkagi maha kuub siis on kaks võimalust:
1. kirjutan uuesti üle teksti või
2. ostan spetsiaalse keraamilistele ja klaasist pindadele mõeldud markeri, kirjutan teksti üle, lasen purkidel 90 min ahjus 150C juures küpseda ja siis peaks küll kiri aegu ja aastaid kestma.
Uus pilt näeb nüüd välja selline:

Kord on majas ja kohe on näha, mida mul on, kui palju mul on, mis otsa hakkab saama jne.
Purgid on mõnusa käepärase suurusega ja nendest on lihtne vajalikku maitseainet kätte saada.

Muide, väikese purgiarmee selja tagant paistavad ülemisel pildil ka natuke suuremad purgid. Need on mul samuti niiöelda enda leiutatud hoidikud. Sisaldavad veidike suuremaid koguseid kuivaineid.

Nende suuremate purkide saamiseks olen ma juba ligi aasta otsa ostnud selliseid Bolsiuse lõhnaküünlaid. Minu eriline lemmik on kaneelilõhnaline, aga tsitrusel ja pildil oleval jõhvika omal pole ka viga. Nende purkide plussiks on see, et kaaned sulguvad hermeetiliselt. Originaalis ilmselt mõeldud küünla aroomi säilitamiseks, aga hilisemal kasutamisel maitseainepurgina hoiavad ilusti niiskuse eemal maitseainest ja nii võib seal rahulikult soola ja suhkrut hoida, ilma et peaks kartma et need mingil hetkel kivikõvaks muutuvad või klompi lähevad, nagu paberist pakendis tihtipeale juhtub.
Neid põletamata küünlaid on mul kodus veel üsna mitu tükki, mis ootavad kuni ma nad tühjaks põletan, sooja veega ära pesen ja oma köögiriiulile maitseaineid hoidma panen.



Lõppu panen paar retsepti oma köögist. Ega ma mingi Jamie Oliver ei ole, aga kes tahab, võib ju katsetada :-). Suvist kergust ei maksa siit küll oodata, pigem sobivad need oma iseloomult külmemate aastaaegade menüüsse.

Küüslaugu-rosmariini kartulid
Vaja läheb:
kartulid (ca 10 tk, keskmise suurusega), küüslauk, sool, pipar, oliiviõli, rosmariin (soovitavalt värske)

Pane praeahi sooja. Otsi välja küpsetusplaat ja laota sellele küpsetuspaber.
Koori kartulid ja lõika sektoriteks.
Võta väike kauss ja vala sellesse paar sl oliiviõli. Vajuta küüslaugupressiga õlisse 2-3 suuremat või 3-4 väiksemat küüslauguküünt. Lisa veidi soola ja pipart ning siis hakitud rosmariini. Mina "laasin" okstelt need lehed ära ja lõikan need veel kääridega väiksemakski ning kasutan ainult neid. Rosmariin peaks olema värske, kuivatatud ürdiga ei tule üldse nii maitsev.
NB! Rosmariini saab mingi aja jooksul ka sügavkülmas säilitada, kui seda hakituna plastkarbis hoida. Ta küll tõmbub külma saades tumedamaks, aga toidule lisades annab ikkagi oluliselt parema efekti kui kuivatatud ürt.
Aga retsepti juurde tagasi. Sega kõik kausis olevad asjad segamini ning veereta kartulisektorid sellest läbi, enne kui need küpsetuspaberile laotad.
Pane kartulid ahju ja küpseta nagu ahjukartuleid ikka, kuni need pehmed on. Aja ja temperatuuri osas on ahjud erinevad, mina olen küpsetanud mingi 180-200 kraadi juures, aga aeg on õige siis, kui kartulid on noaga katsudes pehmed :-)

Ahjuliha 
Vaja läheb:
sealiha (ca 1,5 kg, võib olla nii kaelakarbonaad, kamaraga või tavaline seapraetükk), küüslauk, sool, pipar, SM lihamaitseaine tüümianiga või liha üldmaitseaine, SM vahemere ürdisegu, värske till, oliiviõli, loorber

Kui sul on suurem kaelakarbonaadi tükk või kamarata seapraetükk, siis tee sellesse kuni poole lihatükini sisselõiked, kui kasutad kamaraga praetükki, lõika kamara sisse va 1,5 x 1,5 cm ruudustik.
Vala kõrgete servadega ahjupannile (kui kohe ahju panna) või suuremale taldrikule (kui liha marineeruma jätta) paar sl oliiviõli. Vajuta küüslaugupressiga õlisse 2-3 suuremat või 3-4 väiksemat küüslauguküünt. Lisa SM lihamaitseaine ja ürdisegu. Sega segamini ja määri liha seguga kokku, k.a sisselõigete vahed. Nüüd on kaks varianti: kui on väiksem tükk liha või kamaraga praetükk, võib pannile valada klaasitäie vett, lisada veel natuke soola ja pipart ning paar loorberilehte ning panna liha ahju 200C juurde küpsema. Kamaraga tüki puhul peab siis kamar jääma kindlasti ülespoole, et see saaks krõbedaks pruunistuda! Kui sul on kodus mees kes peab lugu "päristoidust", siis ta on sulle silmini tänulik :-)
Kui on suurem tükk liha, siis võib selle soovi korral fooliumisse keerata ja paariks tunniks kuni üleöö külmkappi laagerduma panna. Aga muidugi võib ka suurema tüki kohe ahju panna.
Küüslauk aurab küpsemise ajal lihast välja, nii et köök on tugevat aroomi täis (küüslaugupõlgurid peaksid sellega arvestama ja mitte ehmuma), kuid valmis liha võib rahulikult süüa, ilma et peaks pärast kartma tapva hingeõhu pärast :-)
Aeg-ajalt tasub liha ahjus uurida ja leemega üle kasta. Kui asi lõpuks valmis, siis on hea mõte kogu pannil olev kraam värske tilli või kui seda käepärast pole, siis sügavkülmikust karbist võetud külmutatud tilliga üle puistata ja veel paariks minutiks ahju panna.