Algselt oli see samasugune hädine mööblitükk nagu ma neid Tarekese erinevatest nurkadest, soppidest ja salapaikadest ennegi leidnud olen: katkine, kulunud ja viletsas seisukorras, aga see-eest suure potentsiaaliga.Mõtlesin alguses, et sellest võiks teha ühe Väikepealiku tuppa sobiva kollase mööblitüki, nii nagu ma kunagi enda magamistuppa selle sinise tooli tegin: lihvin vana saasta ja mustuse maha, vaatan ja kohendan veidi logisevad tapid üle ning värvin kollaseks ja tikin sobilikus toonis põhja juurde.
Plaan oli juba täitsa küps, töö ootas veel vaid peale hakkamist ja ärategemist.
Ja nüüd tulebki see koht, mille poolest nimetatud tool peaks ajalukku minema.
Nimelt laekus Väikepealik oma suviselt asumiselt vanaema juurde tagasi ja loomulikult olin ma seda meelt, et nüüd peaks ta vahelduseks ka kodus mingitesse tegevustesse rakendama, muidu väänduvad ta Google´i-näpud nutitelefoni ümber sügiseks nii kõveraks et ei ole võimelised kooli minnes pliiatsitki hoidma. Pakkusin talle lahkelt võimalust olla mulle abiks maanteekraavi kaubamaja peenra pikendamisel, aga see töö talle ei sobinud, sest sisaldas endas vahetut kontakti maa- ja mullapinnaga. Viimane pole aga Väikepealiku silmis ei midagi vähemat kui 110% tõenäosus nakatuda ebolasse, saada endale külge miljard tundmatut bakterit ja kohtuda näost näkku kõige hirmsamate isenditega kogu Maa peal leiduvas faunas, täpsemalt siis sipelgate, vihmausside, ämblike, tigude jne elukatega.
Seega pakkusin talle välja plaani B - võtku liivapaber ja puhastagu vaene toolirape ära. Ei uskunud mina oma silmi, kui ta tõepoolst ennast õue minu kõrvale asjatama sättis kõigi oma liivapaberite ja tooliga ning tõepoolest seda tegema hakkaski! Jäädvustasin ajaloolise sündmuse kohe pildile ka, et seeläbi veel aegu hiljem kinnitust leida - ei, ma ei kujutanud seda mitte ette ega näinud unes!
Lisaks puhtaks nühkimisele õlitas ta lihvitud tooli pärast ära ka, nii et mul oli nüüd tänu temale olemas täiesti pädev iste.
Puuduva toolipõhja saagisin šablooni järgi vineeritükist välja ja tikkisin selle jaoks muhu mustrite ainetel ilusa katte peale. See tikand on aga tõeline transiitkäsitöö klubi VIP-liige, sest ehkki alguse sai ta Eestis, rändas see rahvusvaheline näputööese minuga läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Austria ning vastupidises suunas jälle tagasi. Mingil ajahetkel suutsin ma musta lõngapusa koos kääridega lõplikult bussi (või mõnesse hääldamatu kohanimega bensiinijaama) ära kaotada, nii et pidin Salzburgis tehtud peatuse ajal uue lõnga ostma. Õnneks oli sealses InSpari kaubanduskeskuses täiesti sobiv lõng olemas ja kusagil Panevežise lähedasel teeremondilõigul ma oma nõelavekimisega ühele poole saingi. Seda musta osa oli küll ikka tõeline hiina piin tikkida ja ainuke võimalus töö üldse valmis saada vist oligi võtta selle tegemine ette lõputuna tunduva bussisõidu kestel.Valmis tikandi kinnitasin klambritega vineerist põhja külge, olles enne seda põhja ja katte vahele ka kihi vatiini paigaldanud.
Nüüd näeb tool-kaunitar välja selline:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar