Mis kinni ei jää, tuleb kinni õmmelda ehk nokitsemisi EV100 teemal.

Ei saa minagi üle ega ümber selle aasta tähtsündmisest ehk Eesti Vabariigi suurest juubelist. Otseselt ja sihilikult rahvuslikke käsitööprojekte pole ma varem teinud, ehkki mõned kaudselt rahvuslikud tööd on kirjas küll. Näiteks kunagi tehtud paar muhu tikandit kleitidele, natuke arhailist mulgi mustrit ühele mantlile ja tsipake Lihula lilltikandit ühele käekotile, aga see on ka kõik.
Mõtlesin, et kui juba uusi asju katsetada, siis ikka täiega. Otsustasin, et teen soojenduseks mõned väikesed kõrvarõngad ja  katsetan nüüd siis oma kolakarbis olevad läbi kõrva käivad toorikud ka ära. Need seisid seal juba oi-oi kui kaua. Siiani olin ikka teinud ainult konksukeste külge riputatud vidinatega kõrvarõngaid.

Alguses läks kõik nagu lepse reega, muudkui liimisin neid paraja suurusega vidinaid metallist taguste külge ja elu tundus lill, aga kui hakkasin kvaliteedikontrolli käigus ühte valmis ehet kõrva panema, libises tikitud osa sujuvalt plaadikese küljest lahti.
Hmh... Liim oli ju aus (see vasakpoolne, Fix). Reklaami kohaselt lausa nii vinge värk, et pidanuks taevalaotuses kaks pilve ka omavahel kokku liimima kui vaja. Ei saanud nüüd siis ühte metallplaadikest tüki vildi küljes kinni hoitud. Proovisin uuesti. Katse nr 2 paarikümne minuti pärast andis sama tulemuse - null. Püsisid koos küll, aga nagu natuke tugevamini nügisin, libisesid lahku.
Ok, selge, niipalju siis reklaamist. Katsetasin teist liimi (seda parempoolset, Kristalli). Kuivamise aeg oli kiirem, aga ootasin kindluse mõttes ikkagi 15 minutit, enne kui testima hakkasin. Tulemus oli jällegi null, selle vahega et see liim suutis vilditüki ka täiesti ära kivistada.
Rohkem mul majas liime polnud, aga ma olen ju nõukogude aegne naine ja mul oli eesmärk silme ees. Minu murdmiseks sel hetkel oli ikka hulga suuremat takistust tarvis kui mingi hädine liimiikaldus. Isegi fakt, et viimase liimi tõttu kivikõvaks kuivanud vilditükilt tuli pärlid uuesti ära harutada, sest selle tikitud toorikuga polnud enam midagi peale hakata, ei morjendanud mind.
Pealegi olin nüüd juba üsna turris, sest üks kindel kriteerium, mida ma oma tehtud ehete puhul raudse kindlusega jälgin on see, et ehted peavad olema vastupidavad. Ei saa olla nii, et soetan endale ilusa asja, mis juba paari-kolme kasutuskorra järel hargnema hakkab või vormi kaotab või laiali laguneb. Lõplikku garantiid igale konksule, pandlale, kinnisele ja klambrile muidugi anda ei saa, mistõttu ma need ka alati niimoodi kinnitada püüan, et kui peaksidki katki minema, siis saab neid lihtsalt ära vahetada, mitte ei pea kogu ehet üles harutama või sootuks ära viskama, sest parandada pole võimalik.
Seetõttu puurisin ka nüüd neid äpakaid kõrvarõngatoorikuid kurja pilguga ja juurdlesin, mida nendega peale hakata, et nad kasutuskõlblikuks muuta. 

Lõpuks leidsin lahenduse! Kui ei saa heaga, saab haamriga. Otsisin ühe peenikese dekoratiivnaela ja haamri ning ohverdasin natukese oma puidust lõikelauda ning toksisin kõigile tagustele tillukesed augud sisse. Nüüd sain ilupoole ja taguse omavahel kokku õmmelda nagu nööbi. Pärast mitmekordseid järgnevaid kvaliteedikatsetusi ilmnes, et plaan töötab täiega. Kõik vajalikud osad püsisid viisakalt üksteise küljes kinni ega liikunud kriipsuvõrragi kuhugi, kuhu nad liikuma ei peaks.
Seega leidis jälle kinnitust vana rahvatarkus, et kui sa tahad, et miski korralikult töötaks, tuleb sul see endal teha teha. Või siis,  et mis kinni ei jää, saab kinni õmmeldud.
Aga esimesed EV100 raames valminud tipsukesed on siin. Sellised väikesed ja hästi lihtsad.
Sinine pole ehk kõige õigem toon, aga nagu ma ennist ütlesin - tuleb järge...

Esimesed soojenduseks tegin ikkagi konksukese otsas rippuvad. Diameeter ca 2,5 cm

Teised kaunikesed. Ülemise osa diameeter 1,5 cm

Kolmandad kullakesed, ülemine osa 1 cm

Neljandad naksikud, ülemine osa 1 cm

Mõned hallid varjundid

Täiesti tagumine aeg hilinenud jõulukingitusi jagada on kolmekuningapäev. Pärast seda peaks neid ilupakitud üllatusi nimetama juba sünnipäevaeelseteks meeneteks või jaanipäevaootuse kergendajateks või millekski taoliseks. 

Mina jõudsin oma sõbrannale Piretile just täpselt viimasel hetkel ehk eilseks (ja eile oligi ju kolmekuningapäev!) tema üllatuse üle anda. Teistkordselt. Sest päev varem, esimesel korral, selgus, et ta on vahepeal eksameid kirjutades ja loenguid konspekteerides endale tubli randmemuskli treeninud ja nii pidin ma esialgset varianti natuke pikemaks võluma. 

Aga kingitus, selline mitme halli varjundiga, on siin. Igast küljest vaadeldav. 

Ja täies pikkuses ka.  

Aga et head asjad valmivad ikka mitmekaupa, siis tegin inetsist ühe halli liblika ka. Mine tea, kes ühel päeval leiab, et tal just selline puudu on. Siis ta ootab niikaua. 

 

Kuidas asendustegevus võib päästa figuuri, motivatsiooni ja pool korras korterit

Mida teha jõulude ajal, kui su õde on tordimeister? Lahti seletatuna tähendab see seda, et tasub vaid ettevaatamatult nimetada (ei, piisab mõtlemisest!) jutu sees mingit pirukat/kooki/torti, kui temal on juba tainas kausis, ahi soojas ja asi valmis.
Mida teha, kui käed omandavad umbes tunnike pärast jõululauast tõusmist nn tulnukakäe sündroomi (Alien hand syndrome) ja hakkavad täis kõhust ja tervest mõistusest sõltumata täiesti oma elu elama? Viiluke kooki siit, tükike liha sealt, väike verivorstike lisaks ja 45 marineeritud seent - kõik otse suhu!
Küsimusi võiks esitada veelgi, aga õige vastusena lähevad minu arvates arvesse ainult kaks varianti.
-  Plaan A (nn valus plaan) on see, et sulged ennast kohe peale lauast tõusmist mõnda väikesesse kinnisesse ruumi ega välju sealt enne kui järgmise korralise söögikorra ajal. See plaan nõuab suurt enesedistsipliini.
-  Plaan Aa alternatiivne variant (nn eriti valus plaan) on see, et lased ennast usaldusväärsetel "abilistel" kohe peale lauast tõusmist ülekere toidukile sisse kruttida nii et ainult nina ja silmad välja jäävad. Siis saad küll seltskonnaelust osa võtta, aga istud (või pigem seisad seina najal) nagu legendaarsest kreeka müüdist tuntud kuningas Tantalos allilmas, kes hirmsasti süüa ja juua tahtis, aga kumbagi ei saanud, ehkki mõlemad tal käeulatuses olid.
See plaan nõuab usaldusväärsete abiliste olemasolu.
-  Plaan B (leebem ja kasulikum variant) on see, et asendad söömise kui asendustegevuse mõne muu asendustegevusega. Näiteks käsitööga! Siis on mõtted mujal, käed hõivatud ja asi korras.
Alati on ju keegi kellele on veel ootamatult hilist jõulukinki vaja või siis jaanuari alguses sünnipäev või lihtsalt nokitsed stiilis "multuliüksmõteteensellekoheära".

Süüdlaslik karbike

Kuna mina ilma oma pärlikohvrita kodunt kaugemale kui 500 m ei liigu, siis muidugi tuli pereliikmetel sellega leppida, et mandariinide, süldikausside, torditükkide, võileibade ja veinipokaali vahel oli alati kusagil mõni minu pärlikarp ja poolik töö ka laiali. Ühel päeval olin lausa nii "tubli", et keerasin terve karbitäie nööpnõelapeast väiksemaid seemnehelmeid põrandale laiali ja oh seda nokkimist siis järgmised pool päeva! Tervel perel oli nalja kui palju!
Õnneks oli väike karbike, ainult 8 lahtriga. Mul on palju suuremaid karpe ka ja oleks mõne sellisega äpardus juhtunud, nokiksin nende sisu sealt põrandalt veel täna kuni viimsepäeva laupäevani.
Vaatamata sellele, et kristalselt ausaks jäädes ei õnnestunud mul lõpuni kogu seda toiduorgiat täielikult eirata (sest seda inimest kes tasuta napoleoni tordist ja kartulisalatist ära ütleks, pole veel sündinud!), pidasin ma siiski üsna hästi vastu. Küljeõmblused olid viimasel päeval küll juba viimse pinnini pingul ja vatt hakkas välja pressima, aga püsisin ühes tükis. Paar päeva pärast jõule tõmbasin juba esimese vaba sõõmu õhku kopsudesse - oli tekkinud jälle ruumi sisekosmoses, kuhu mahutada.
Ja kuna see pole siin mingi toitumisnõustamiskeskus vaid aus ja asjalik käsitööblogi, siis lõpetan nüüd selle söögijutu ära ja näitan, mis sellest asendustegevusest lõpuks sündis.
1. Liblikapross Ulricale hiliseks jõulukingiks

2. Täiesti saadaval ja omanikuta pross

3. Väike prossike Elvele jõuludeks

Asendustegevuste asendamine tulusama asendustegevusega ei ole muidugi ainult vahend jõuluaegse õgardluse taltsutamiseks. See meetod toimib väga edukalt ka muudel juhtudel, näiteks tülikate õppetükkide kirjutamise või kodukontoripäevadel kodus töötamise puhul. 

Kuna ma võin ennast senise elukogemuse põhjal nimetada lausa välismaise tiitliga (et kõlaks uhkemalt) Master of Procrastination, siis ma tean, millest ma räägin. :-)

Nii näiteks sündis jõulude ja aastavahetuse vahelistel tööpäevadel tänu projektijuhi töörühma vormistamist ootavatele protokollidele see pross siin.  

4. Pross Kayrele jõuludeks

5. Täiesti saadaval ja omanikuta pross
Tema võlgneb oma sünni tänu sisearhitektide töörühmale lubatud töömaterjalile.

Aga et aasta pole veel läbi, siis lõpetuseks tekkis mul mingil 12. tunnil ehk umbes aasta eel-eelviimasel päeval seletamatu uitmõte, et jõuan hea tahtmise juures ja jumala abiga enne 31.detsembrit oma elamisele koristusatakiga tiiru peale teha ja kõik justkui uueks aastaks korda saada. Ei tea, kuskohast mul selline hull mõte pähe tuli... endal oli kuusepuu jõulude ajal üksi kodus olles nakatunud ägedasse okkalangetamistõppe ja seega oli mul lisaks kohutavale kogusele tolmule, tarbetule kolale ja muidu täiesti valesse kohta paigutatud tarbeesemetele haige kuusk ka majas... okkad kogu elamises laiali nagu lendavad seaharjased. 

Ühesõnaga võtsin selle hullu mõtte ajel kätte ja tekitasin muidu mõõdukalt segamini elamises täieliku kaose. Noh, selles mõttes et ajasin kõik asjad ikka kapitaalselt sassi. Enne olid lihtsalt segamini. Ma hakkan alati niimoodi koristama, et kõigepealt tekitan olemasolevast segadusest veel suurema segaduse ja siis hakkan ühest nurgast buldoosermeetodiga kogu tekkinud jama edasi lükkama, nii et seljataha jääb kord ja süsteem, ees aga taganeb kaos senikaua kuni vastassein vastu tuleb. Toimib alati, ehkki sellel meetodil on oma head ja vead muidugi. 

Plusspoole kontole läheb fakt, et isegi kui ma pooleli jätan, on mul algusega võrreldes vähemalt pool korras tuba (mida ei saa öelda projektieelse olukorra kohta, kus mul on kolm ühtlaselt segamini tuba). 

Miinuspoolele jääb see variant kui ma aktsioonist ära tüdinen või tekib mingi muu, ahvatlevam tegevus. Ja et ma täna juba asendustegevustest räägin, siis muidugi just nii juhtuski. Kusagil riidekapi riiulite korrastamise ja elutoa põranda pühkimise ja vannitoa kraanikausi pesemise vahel sündis järgmine iluasjake:

6. Täiesti saadaval ja omanikuta pross Aurora sarjast

Selle väikese kaunitariga tõmbasin ma 2017.a käsitöötegemistele ka joone alla ja uued vidinad valmivad juba 2018.aastal.  

Nii, et kokkuvõttes pole käsitöö mitte ainult rahuldustpakkuv hobi ja stressimaandaja iseeneses, vaid täiesti toimiv asendustegevus, mille abil lükata mugavalt "tänasida tüütud toimetused kauge kauni homse varna", kuniks vahepeal kaduma läinud enesedistsipliin ja motivatsioon koju tagasi ilmuvad. 

NB! Muuhulgas olgu mainitud, et asendustegevuste käigus ei kannatanud ükski kirjutises mainitud päristöö, ehk et kõik protokollid ja kodutööd said lõpuks valmis ning elamine koristatud. :-)

NB! NB! HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!