Käsitöömesilane: Mis kinni ei jää, tuleb kinni õmmelda ehk nokitsemisi EV100 teemal.

Ei saa minagi üle ega ümber selle aasta tähtsündmisest ehk Eesti Vabariigi suurest juubelist. Otseselt ja sihilikult rahvuslikke käsitööprojekte pole ma varem teinud, ehkki mõned kaudselt rahvuslikud tööd on kirjas küll. Näiteks kunagi tehtud paar muhu tikandit kleitidele, natuke arhailist mulgi mustrit ühele mantlile ja tsipake Lihula lilltikandit ühele käekotile, aga see on ka kõik.
Mõtlesin, et kui juba uusi asju katsetada, siis ikka täiega. Otsustasin, et teen soojenduseks mõned väikesed kõrvarõngad ja katsetan nüüd siis oma kolakarbis olevad läbi kõrva käivad toorikud ka ära. Need seisid seal juba oi-oi kui kaua. Siiani olin ikka teinud ainult konksukeste külge riputatud vidinatega kõrvarõngaid.

Alguses läks kõik nagu lepse reega, muudkui liimisin neid paraja suurusega vidinaid metallist taguste külge ja elu tundus lill, aga kui hakkasin kvaliteedikontrolli käigus ühte valmis ehet kõrva panema, libises tikitud osa sujuvalt plaadikese küljest lahti.
Hmh... Liim oli ju aus (see vasakpoolne, Fix). Reklaami kohaselt lausa nii vinge värk, et pidanuks taevalaotuses kaks pilve ka omavahel kokku liimima kui vaja. Ei saanud nüüd siis ühte metallplaadikest tüki vildi küljes kinni hoitud. Proovisin uuesti. Katse nr 2 paarikümne minuti pärast andis sama tulemuse - null. Püsisid koos küll, aga nagu natuke tugevamini nügisin, libisesid lahku.
Ok, selge, niipalju siis reklaamist. Katsetasin teist liimi (seda parempoolset, Kristalli). Kuivamise aeg oli kiirem, aga ootasin kindluse mõttes ikkagi 15 minutit, enne kui testima hakkasin. Tulemus oli jällegi null, selle vahega et see liim suutis vilditüki ka täiesti ära kivistada.
Rohkem mul majas liime polnud, aga ma olen ju nõukogude aegne naine ja mul oli eesmärk silme ees. Minu murdmiseks sel hetkel oli ikka hulga suuremat takistust tarvis kui mingi hädine liimiikaldus. Isegi fakt, et viimase liimi tõttu kivikõvaks kuivanud vilditükilt tuli pärlid uuesti ära harutada, sest selle tikitud toorikuga polnud enam midagi peale hakata, ei morjendanud mind.
Pealegi olin nüüd juba üsna turris, sest üks kindel kriteerium, mida ma oma tehtud ehete puhul raudse kindlusega jälgin on see, et ehted peavad olema vastupidavad. Ei saa olla nii, et soetan endale ilusa asja, mis juba paari-kolme kasutuskorra järel hargnema hakkab või vormi kaotab või laiali laguneb. Lõplikku garantiid igale konksule, pandlale, kinnisele ja klambrile muidugi anda ei saa, mistõttu ma need ka alati niimoodi kinnitada püüan, et kui peaksidki katki minema, siis saab neid lihtsalt ära vahetada, mitte ei pea kogu ehet üles harutama või sootuks ära viskama, sest parandada pole võimalik.
Seetõttu puurisin ka nüüd neid äpakaid kõrvarõngatoorikuid kurja pilguga ja juurdlesin, mida nendega peale hakata, et nad kasutuskõlblikuks muuta.

Lõpuks leidsin lahenduse! Kui ei saa heaga, saab haamriga. Otsisin ühe peenikese dekoratiivnaela ja haamri ning ohverdasin natukese oma puidust lõikelauda ning toksisin kõigile tagustele tillukesed augud sisse. Nüüd sain ilupoole ja taguse omavahel kokku õmmelda nagu nööbi. Pärast mitmekordseid järgnevaid kvaliteedikatsetusi ilmnes, et plaan töötab täiega. Kõik vajalikud osad püsisid viisakalt üksteise küljes kinni ega liikunud kriipsuvõrragi kuhugi, kuhu nad liikuma ei peaks.
Seega leidis jälle kinnitust vana rahvatarkus, et kui sa tahad, et miski korralikult töötaks, tuleb sul see endal teha teha. Või siis, et mis kinni ei jää, saab kinni õmmeldud.
Aga esimesed EV100 raames valminud tipsukesed on siin. Sellised väikesed ja hästi lihtsad.
Sinine pole ehk kõige õigem toon, aga nagu ma ennist ütlesin - tuleb järge...