Mida teha jõulude ajal, kui su õde on tordimeister? Lahti seletatuna tähendab see seda, et tasub vaid ettevaatamatult nimetada (ei, piisab mõtlemisest!) jutu sees mingit pirukat/kooki/torti, kui temal on juba tainas kausis, ahi soojas ja asi valmis.
Mida teha, kui käed omandavad umbes tunnike pärast jõululauast tõusmist nn tulnukakäe sündroomi (Alien hand syndrome) ja hakkavad täis kõhust ja tervest mõistusest sõltumata täiesti oma elu elama? Viiluke kooki siit, tükike liha sealt, väike verivorstike lisaks ja 45 marineeritud seent - kõik otse suhu!
Küsimusi võiks esitada veelgi, aga õige vastusena lähevad minu arvates arvesse ainult kaks varianti.
- Plaan A (nn valus plaan) on see, et sulged ennast kohe peale lauast tõusmist mõnda väikesesse kinnisesse ruumi ega välju sealt enne kui järgmise korralise söögikorra ajal. See plaan nõuab suurt enesedistsipliini.
- Plaan Aa alternatiivne variant (nn eriti valus plaan) on see, et lased ennast usaldusväärsetel "abilistel" kohe peale lauast tõusmist ülekere toidukile sisse kruttida nii et ainult nina ja silmad välja jäävad. Siis saad küll seltskonnaelust osa võtta, aga istud (või pigem seisad seina najal) nagu legendaarsest kreeka müüdist tuntud kuningas Tantalos allilmas, kes hirmsasti süüa ja juua tahtis, aga kumbagi ei saanud, ehkki mõlemad tal käeulatuses olid.
See plaan nõuab usaldusväärsete abiliste olemasolu.
- Plaan B (leebem ja kasulikum variant) on see, et asendad söömise kui asendustegevuse mõne muu asendustegevusega. Näiteks käsitööga! Siis on mõtted mujal, käed hõivatud ja asi korras.
Alati on ju keegi kellele on veel ootamatult hilist jõulukinki vaja või siis jaanuari alguses sünnipäev või lihtsalt nokitsed stiilis "multuliüksmõteteensellekoheära".
 |
| Süüdlaslik karbike |
Õnneks oli väike karbike, ainult 8 lahtriga. Mul on palju suuremaid karpe ka ja oleks mõne sellisega äpardus juhtunud, nokiksin nende sisu sealt põrandalt veel täna kuni viimsepäeva laupäevani.
Vaatamata sellele, et kristalselt ausaks jäädes ei õnnestunud mul lõpuni kogu seda toiduorgiat täielikult eirata (sest seda inimest kes tasuta napoleoni tordist ja kartulisalatist ära ütleks, pole veel sündinud!), pidasin ma siiski üsna hästi vastu. Küljeõmblused olid viimasel päeval küll juba viimse pinnini pingul ja vatt hakkas välja pressima, aga püsisin ühes tükis. Paar päeva pärast jõule tõmbasin juba esimese vaba sõõmu õhku kopsudesse - oli tekkinud jälle ruumi sisekosmoses, kuhu mahutada.
Ja kuna see pole siin mingi toitumisnõustamiskeskus vaid aus ja asjalik käsitööblogi, siis lõpetan nüüd selle söögijutu ära ja näitan, mis sellest asendustegevusest lõpuks sündis.
1. Liblikapross Ulricale hiliseks jõulukingiks
2. Täiesti saadaval ja omanikuta pross
Asendustegevuste asendamine tulusama asendustegevusega ei ole muidugi ainult vahend jõuluaegse õgardluse taltsutamiseks. See meetod toimib väga edukalt ka muudel juhtudel, näiteks tülikate õppetükkide kirjutamise või kodukontoripäevadel kodus töötamise puhul.
Kuna ma võin ennast senise elukogemuse põhjal nimetada lausa välismaise tiitliga (et kõlaks uhkemalt) Master of Procrastination, siis ma tean, millest ma räägin. :-)
Nii näiteks sündis jõulude ja aastavahetuse vahelistel tööpäevadel tänu projektijuhi töörühma vormistamist ootavatele protokollidele see pross siin.
4. Pross Kayrele jõuludeks
Tema võlgneb oma sünni tänu sisearhitektide töörühmale lubatud töömaterjalile.
Aga et aasta pole veel läbi, siis lõpetuseks tekkis mul mingil 12. tunnil ehk umbes aasta eel-eelviimasel päeval seletamatu uitmõte, et jõuan hea tahtmise juures ja jumala abiga enne 31.detsembrit oma elamisele koristusatakiga tiiru peale teha ja kõik justkui uueks aastaks korda saada. Ei tea, kuskohast mul selline hull mõte pähe tuli... endal oli kuusepuu jõulude ajal üksi kodus olles nakatunud ägedasse okkalangetamistõppe ja seega oli mul lisaks kohutavale kogusele tolmule, tarbetule kolale ja muidu täiesti valesse kohta paigutatud tarbeesemetele haige kuusk ka majas... okkad kogu elamises laiali nagu lendavad seaharjased.
Ühesõnaga võtsin selle hullu mõtte ajel kätte ja tekitasin muidu mõõdukalt segamini elamises täieliku kaose. Noh, selles mõttes et ajasin kõik asjad ikka kapitaalselt sassi. Enne olid lihtsalt segamini. Ma hakkan alati niimoodi koristama, et kõigepealt tekitan olemasolevast segadusest veel suurema segaduse ja siis hakkan ühest nurgast buldoosermeetodiga kogu tekkinud jama edasi lükkama, nii et seljataha jääb kord ja süsteem, ees aga taganeb kaos senikaua kuni vastassein vastu tuleb. Toimib alati, ehkki sellel meetodil on oma head ja vead muidugi.
Plusspoole kontole läheb fakt, et isegi kui ma pooleli jätan, on mul algusega võrreldes vähemalt pool korras tuba (mida ei saa öelda projektieelse olukorra kohta, kus mul on kolm ühtlaselt segamini tuba).
Miinuspoolele jääb see variant kui ma aktsioonist ära tüdinen või tekib mingi muu, ahvatlevam tegevus. Ja et ma täna juba asendustegevustest räägin, siis muidugi just nii juhtuski. Kusagil riidekapi riiulite korrastamise ja elutoa põranda pühkimise ja vannitoa kraanikausi pesemise vahel sündis järgmine iluasjake:
6. Täiesti saadaval ja omanikuta pross Aurora sarjast
Selle väikese kaunitariga tõmbasin ma 2017.a käsitöötegemistele ka joone alla ja uued vidinad valmivad juba 2018.aastal.
Nii, et kokkuvõttes pole käsitöö mitte ainult rahuldustpakkuv hobi ja stressimaandaja iseeneses, vaid täiesti toimiv asendustegevus, mille abil lükata mugavalt "tänasida tüütud toimetused kauge kauni homse varna", kuniks vahepeal kaduma läinud enesedistsipliin ja motivatsioon koju tagasi ilmuvad.
NB! Muuhulgas olgu mainitud, et asendustegevuste käigus ei kannatanud ükski kirjutises mainitud päristöö, ehk et kõik protokollid ja kodutööd said lõpuks valmis ning elamine koristatud. :-)
NB! NB! HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar