Reede, 11. juuni 2021

Kuidas ma koledad "poolad" täitsa kobedateks kingadeks disainisin

Iga naine teab milline "mission impossible" on leida endale suveks sellised kingad mida saaks palja jalaga kanda. No, et ilma igasuguste sukkade, sokkide, pöidade ja muu hookus-pookuseta. Ja lisaks peavad need kingad olema ju ka ilusad, stiilsed, õiget numbrit ning vajalikku värvi. Ma tihtipeale mõtlen poes riiulite vahel käies ja müügil olevaid kingi vaadates, et keskmine kingadisainer peab vist küll olema loomupärane inimvihkaja. Kuidas muidu suudavad nad mõnikord välja mõelda sedavõrd jalavaenulikke jubedusi?! 

Vaatasin hiljaaegu internetiavarustest ühte dokumentaalfilmi kingade ajaloost ja seal oli kaasaegse kingatööstuse kõrgmoest rääkivas osas lõik maailmakuulsatest laboutin kingadest. Kes ei tea, siis need on need kingad, mille tunnusmärgiks on tulipunaseks värvitud tallad. Laboutinid on haigelt kallid ja rikkurid jooksevad nende peale tormi. Mulle jäi aga sellest lõigust meelde hoopis üks kingaekspert, kes neid punase tallaga staatusesümboleid oma esinduslikus kaupluses müüs. Ta ütles, et need kingad on küll ilusad, stiilsed ja kvaliteetsed, aga neil on üks väike viga - need ei ole mõeldud käimiseks. Põhjus? "Sest neid disainib meesterahvas, kes elab oma loomingus välja mehelikke moefantaasiaid ning mugavad kingad naise jalas nende unelmate hulka küll ei kuulu.", ütles seesama müüja. 

Ma ei taha sellega nüüd üldistada, nagu oleksid kõik kandmiskõlbmatu liistu ja lõikega kingad meeste poolt disainitud (hoidku jumal, kohe oleks kindlasti mingid solvunud aktivistid mul kaelas niisuguse avalduse eest!), aga seda võimalust ei maksa unustada. Loomulikult on suurema osa ebaõnnestunud käimade põhjuseks tegelikult kvaliteetsete materjalide kasutamisega kitsid tootjad või masstootmine, kus rõhk pannaksegi kogusele, mitte kvaliteedile. Aga sageli tuleb süüdistav pilk ikkagi suunata ka käpardlikule disainerile või möönda selle puudumist üleüldse. 

Igatahes, loo alguse juurde tagasi tulles väidan, et sellist õnnelikku poekülastust, mille käigus on leitud sobiv kingapaar, tuleb täie rinnaga tähistada! Tegemist on peaaegu, et kaubandusliku imeteoga.

Mina olen juba kevadest saadik otsinud endale nahavärvi rihmikuid, mis eespool loetletud kriteeriumitele vastaksid: mugavad, jalasõbralikud ja viisaka väljanägemisega. Iga järgneva poekülastusega sai mulle selgeks, et ühendatud anumate seaduse  (a la et kõik kriteeriumid oleksid võrdselt täidetud) põhimõte kingade ostmisele ei kohaldu. Mis olid mugavad, nägid jalas välja nagu surnud tursa pead. Mis olid ilusad, tundusid jalas sama mugavad nagu hispaania saabas (NB! keskaegne piinariist!). Mis olid mugavad ja ilusad, olid kõike muud kui nahatooni. Sain üsna pea aru, et mingis osas tuleb mul oma nõudmistele mõistuse piires järeleandmisi tegema hakata. 

Kuna iga järgmise sooja suveilmaga minu kingavajadus suurenes, siis hakkasin poes proovima ka neid kingi, mille varem olin ära põlanud kui koleda disainiga eksemplarid. Ja ennäe imet, leidsingi ühed, mis tundusid jalas imeliselt mõnusad. Kummalisel kombel lausa täisnahast tallaosaga ja puha. Ainult, et välja nägid nad väga koledad. Tõelised "poolad". Selgituseks - "poola" tähendab kokkuvõttes hirmsat kitši: läikivad kivikesed, maitsetud needikesed, rippuvad paelakesed, litrid, plastmass ja muu rõvedus. Rõivaste puhul lisandub sellele trükimustriga lükrakangas ja veidrad lõiked, jalatsite puhul reeglina kunstnahk või plastik. Tüüpilisi "poola"-stiilis asju leiab peamiselt turgudelt, hiina kauba poodidest ja suvistelt laatadelt, kuhu naaberriigi naaberriigist autodega kohale sõitnud kaupmehed neid usinalt pakuvad. Mina leidsin enda kingad kesklinnas asuvast jalatsipoest, aga olgem ausad - "poola" on ka nendesse ennast jõuliselt sisse seadnud viimastel aastatel.      

Ma ostsin need "poolad" ära, ehkki oleksin võinud ka mitte osta. Nad olid ikka tõesti koledad. Aga ma uurisin neid lähemalt ja tuvastasin, et kinga peal olevad kilgendused on sel korral sinna õmmeldud, mitte kuumaliimi plönniga kinnitatud. Ja mis on õmmeldud, seda annab ka ära harutada. Harutatud asja asemele aga annab alati midagi uut teha. Ma pole küll varem kingi tuuninud, aga ükskord on ikka esimene kord. 

Ja siit siis väike pildigalerii ka tagantpoolt ettepoole. 

Minu kobedisainitud kingad koos passivate varvastega

Minu kobedisain lähivaates

Õudne "poola"

"Poola" eemaldamine. Praktiliselt valutu protsess seekord. 

"Poola"

Tunnistan, et olen tulemusega ise väga rahul. Juba vaatan uurivalt oma kodust kingariiulit, et ehk saaks seal ka mingeid loomingulisi mõtteid teostada.  









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar