Hiidprojekt "KODU KORDA!" XXX "Projekt on ajutiselt majast välja kolinud" II osa

Tarekeses möllav rohenäplus acutus ei taha sugugi taltumise märke näidata.
Selle kinnituseks on kasvõi fakt, et vahepeal oleme Torisejaga järjekordselt Maanteekraavi Kaubamajas ostureisil käinud ja kollaste karikakarde peenar kuuri seina ääres on saanud arvestatava pikenduse. Toimetusi on veel mujalgi.

Taltsutame uusi taimi

Nagu eelnevalt mainitud, sai kollaste karikakarde peenar endale jupi otsa ja sinna kolisid uued elanikud. Kuna minu metsikute taimede koduaeda integreerimise projekt on siiani olnud üsna edukas, siis võtsin ette järgmised pagulased, kelle teeservast üles noppisin ja nüüd ära kodustada püüan.

Esimese isendina lasin Torisejal kaevata võsast välja tubli aas-kurereha. Sedasama taime on küll võimalik kalli raha eest ka Hansaplantist osta, aga mina ei näe ära, miks mina peaksin oma raha niimoodi asja-eest-teist-takka mööda ilma laiali loopima.
Seega - kurereha.

Lisaks sellele leidsime ühtede vanade varemete äärest mingi floksilaadse tegelase. Alguses arvasin et äkki on seebilill, aga eimitte. Asukoht annab alust arvata, et tegemist ongi tõesti kunagise ilusa kultuurtaimega, mis maja juures olevast aiast alles on jäänud ja metsistunud. Vaatame, kas temas mingi kultuurikiht on säilinud ja kui sügaval see on - annab veel välja tuua või mitte :-).

Mida ma aga tegelikult jahtima läksin sel päeval, oli hoopiski juba mitu aastat oma taevasiniste õitega minu tähelepanu  naelutanud  sigur. Selle iluduse värv on minu meelest nii ilus ja puhas, et võibki vaatama jääda.
Ma väga loodan et ta mul aias koduneb, sest sel sunnikul on hiiglamapikk sammasjuur ja seda tervena kätte saada on väga keeruline. Ega õnnestunud see Torisejalgi, ikka jäi väike jupike juureotsast puudu. Aga eks ma järgmisel aastal siis näen, kas otsustas minu aeda elama kolida või suri välja. Praegu igatahes, kui ta mul juba paar nädalat aias on olnud, õitseb ta küll vapralt edasi ega ole kuskile longu vajunud ega midagi. No ehk läheb õnneks.

Kutsumata külalised pajas

Minu iga-aastane trepiaiandus ja tagaaias olev Torisejalt omal ajal sisse vehitud pajapeenar on sel aastal võrreldes eelnevatega ilmselgelt unarusse jäänud. Verandatrepil olevates lillekorvides ei kasva sel aastal eriti midagi, ainult lillad ja punased petuuniad.
Eelmistel aastatel on need ikka palju liigirikkama sisuga olnud. Torisejal oli õigus, et üheaastaste suvelillede ostmine ei ole jätkusuutlik investeering ja tegelikult on mõistlik osta hoopis püsikuid ning suvelillede istikuid võib lihtsalt ise ette kasvatada, kuna linnas on ju nüüd ruumi ja kohta küll.
Harva kui ma temaga mingis küsimuses nii kiiresti nõusse olen jäänud (kuigi see ei takistanud mul ometi ka sel aastal üheaastaste lillede ostmisel üsna kopsakat summat magama panna. :-)).

Potiaiandus sel aastal

Potiaed eelmisel aastal

Sama lugu on ka tagaaias oleva pajaga. Kui möödunud aastal leidus selles vähemasti 4 eri sorti lille, siis sel aastal on seal ainult kolm petuuniat. Minu pettumuseks on need terve suve olnud nagu pootsmani suvivili - ei nad idane, ei nad mädane.

Lähemal uurimisel selgus sellise kiratsemise põhjus - patta olid ennast elama asutanud illegaalsed sissetungijad ehk sipelgad. Mullamurelased, kui täpne olla.
Olen alustanud nende eluruumidest väljatõstmise menetlust ja teinud selle käigus juba mitu üheseltmõistetavat vihjet (nt sipelgapulber ja pidev kastmine), aga tundub et tegemist on kas iseäranis juhmi või iseäranis põikpäise seltskonnaga. Terve suguvõsa sebib ikka nahaalselt pajas ringi ja suretab minu lillejuurikaid.
Ma annan neile nüüd ajapikendust kuni sügiseni ja kui nad siis ka veel kodanikuallumatust ilmutavad, võtan kasutusele labidameetodi ja lihtsalt tõstan nad välja. Kogu mullaga.
Mingi kord peab ikkagi maailmas valitsema (vähemalt Tareke aia piires!) ja kuigi ma seda pada sel aastal eriti aktiivselt lillepaigana ei kasutanud, ei tähenda see ometi seda et igasugused untsantsakad ennast kohe sinna sisse seadma peaksid.
Seesuguse pagulaspoliitika osas valitseb meil siin nulltolerants. Kes on sees, see on sees, kes on väljas, see on väljas, ja mingit edasi-tagasi vurtsimist ei ole.

Köögiriiulist lillekastiks

Kui ma mõned aastad tagasi Tarekesse oma esimesed visiidid tegin, rippusid siin köögi seinas maailma kõige koledamad tibukollased riiulid. Need on tõesti nii koledad, er nende jaoks tuleks eraldi sõna välja mõelda eesti keelde, mis sellist koledust kirjeldaks.
Tänaseks ei ole neist enam muidugi ühtegi alles, kõik nad on langenud tuleroaks jaanipäevalõkkes. Aga ühel isendil oli õnnestunud ennast ikkagi kõik need aastad kuuri peal lakas varjata ja see oli tema õnn ning vedamine.
Ma nimelt ronisin sinna üles vaatama, kas seal ehk mingeid lauajuppe pole juhuslikult, millest ma saaksin enda lillhernestele sobiva kasti meisterdada, aga leidsin lausa terve valmis kasti!
See oli küll jätkuvalt jõletumkollast värvi, aga muidu kast mis kast.
Vedisin teise sealt siis alla ja värvisin ontlikult roheliseks. Valge ilu-ilu tegin ka peale, panin kile sisse ja mulla ka, istutasin oma herned ning nüüd on mul maja ees täiesti pädev lillekast.

Pedevannike keset muruplatsi

Olgu kohe öeldud et järgnev peatükk on poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne, seega nõrgema närvikavaga inimesed võivad nüüd kanalit vahetada.
Aga ajalookroonika tõepärasuse huvides kavatsen ma kirjeldada asju täpselt nii nagu nad olid. Ehk et ühel päeval nägin Torisejat mööda õue ringi liikumas, vana tsinkplekist vann näpu otsas. Liikus kahtlase sihikindlusega oma kolinurga poole, kus tal igasugust "väärt" kraami hoiul on - näiteks mõned vanad jalgrattaraamid, punt betooniarmatuuri, üks kurat-teab kuskohast siia õue sattunud Maxima ostukäru, mõned vanad õlitünnid ja üks tühi gaasiballoon. Lisaks roostes jupp aiavõrku, üks asi mis näeb välja nagu külmkapi mootor ja siis veel hulk pisemat roostepudru, millele ma nime ei oska anda. Jaa vot sinna ta siis suundus selle vanniga. Küsisin - mis teeb - tema vastu et, viskab kolihunnikusse sest auk põhjas ja seetõttu kasutu rämps.
Aga mis ühele kasutu rämps, see teisele potentsiaalne lillepeenar!
Rabasin kalli aarde selle kujutlusvõimetu meesisiku käest ära ja viisin verandale. Tegin puhtaks ja värvisin triibuliseks, sest minu arvates meie lage muruplats kohe nõudis ühte värvilaiku enda keskele. Käiku läksid kõik värvijäägid, mis meil erinevatest remonditöödest veel alles olid jäänud.

Töö alguses

Lõpptulemus

Tirisin triibiku keset suurt muruplatsi ühe kõrgendiku otsa. Seal all on mingi kunagine maasse kaevatud kogumistünn või ma ei teagi, misasi, mille betoonist serv on aja jooksul nii palju murupinnast ülespoole kerkinud, et vajab niitmisel erilist tähelepanu, et sinna sisse ei sõida. Seega markeerisin ohtliku koha ära.

Keset vanni panin suure puupaku, mis seal muidu ohumajaka ülesannet täitis, ja istutasin vanni kressid ehk mungalilled. 

Kännu peale panin poti petuuniatega. 

Kui Toriseja minu järjekordset kätetööd nägi, pidi ta pikali kukkuma. "Mismõttes on minu aeda pandud selline vikerkaarevärviline pedevannike!!?? See on ju tee peale kaugelt näha!" 

Tänaseks on Toriseja maailmavaatele sobimatu vann peitunud suurte kressilehtede varju ja mees jälle maha rahunenud. Aga muidu oli ikka iga kord kui Tarekese hoovi sisse sõitsime, paar krõbedat kommentaari garanteerinud. Ei tulnud küll ükski ekrelane ega muu tegelane piitsa või viglaga meie värava taha kolistama, ka ei teinud ükski meesterahvas Torisejale kusagil külapoes abieluettepanekut, nii et minu meelest oli kogu paanika selgelt ülepaisutatud :-D

Ringtee! Ringtee!

Istutasin kuuri ette muruplatsile kaks ilusat nipponi enelat, aga need olid Toriseja silmale sedavõrd nähtamatud, et ta mitu korda neist õkva autoga üle sõitis. Õnneks mitte üle taimede endi, aga üle peenra küll. Mul sai sellest pimedast barbaarsusest siiber ja otsustasin peenra suuremaks teha ning sinna mingeid poolpüsililli istutada, mis kaugemale silma torkaksid.

Enelad

Poolpüsilillede all mõtlesin selliseid taimi, mis ennast ise paljundavad ega ole üheaastased, aga ka mitte püsikud, mida peab ekstra istutama, kui nende asukohta muuta tahad. Seega ma mõtlesin sobilike variantidena esmalt saialillede või võõrasemade peale. Aga emps andis mulle hoopis terve kastitäie lõvilõugasid. Ütles küll, et ega need mul sel aastal jalgu alla ei võta, aga ehk annavad ometigi järgmiseks aastaks uue põlvkonna taimi, mis siis seal peenras õitseda saaksid nagu ringtee keskel oleval haljasalal. Siis saaks ehk Toriseja ka aru et see muruplats ei ole reguleerimata ristmik, kust ta sirgelt üle võib kimada, vaid ringtee, kus tasub rattad kruusatee peal hoida ja ümbersõit teha. 

Minu närula. enelaid pole nähagi.

Veel mõned rohenäplus acutus sümptomid

Suuremaid projekte rohkem pole sel aastal teinud, mida pildimaterjaliga illustreerida võiks.
Akende alla olen alustanud oma floksiheki rajamist, neilt saab sel aastal ka juba esimest õieilu näha.
Kuu aega ootasin, kuni minu suur liilia oma õienupu lahti lööks. Vahepeal oli juba hirm et enne lähevad õienupud lõhki kui lahti, sest need läksid juba nii suureks. Mõtlesin et ta sunnik kindlasti hakkab just siis õitsema kui mind kohal pole ja kassanäe! - piisas mul vaid nädalavahetuseks vanematele külla sõita, kui ta rambes oligi lahti läinud. See oli esimene asi, mida ma kottpimedas õues nägin, kui hoovi sisse sõitsin.

African Queen

Vahepeal olen kõige väiksemat Sööli ka paremaks teinud, nüüd on seal veel mõned kollased lilled ja puidust palissaad. Näeb kohe ontlikum välja, kas pole.