Selle algul lumise ja nüüd juba pikemat aega põuase suve märksõnaks Tarekeses sel aastal on "aknad". Algust sai tehtud juba mullu, kui meie sinise magamistoa ja Väikepealiku kollase toa aknad seestpoolt värske värviga üle võõpasin, sel suvel tulid riburadapidi kõik ülejäänud maja aknad järele. Nii seest kui väljast. Ma olen juba juuni algusest alates neid pagana majasilmi kauniks "meikappinud", aga lõppu ei ole ikka veel näha.
Sestap mulle aeg-ajalt tundubki juba, et ma ei elan mingis saadana kasvuhoones! Ühel normaalsel majal ei saa ju ometi olla nii palju aknaid, et neid terve suve värvima peab!
Aga nii nagu tsuts ripsmetušši ja näpuotsaga lauvärvi võivad naisega imet teha, nii annavad ka värskelt värvitud raamid ja üle võõbatud aknapaled majale kohe täiesti värskema näoilme. Öeldakse ju, et aknad on maja silmad. Ma olen siis sel suvel, tähendab, majakosmeetik, kui nii võib öelda, jah? Tarejumestaja :-)
Kõige hullemaks välkjakutseks osutusid veranda aknad. Seda majaosa me ju tegelikult aktiivselt kasutanud pole, see on siiani toiminud peamiselt kolikambrina. Nüüd aga oli mul plaan seda muuta, sest ma tahan endale ühte mõnusat kohvitamise pesa ja kohta, kuhu saaks kevadel kenasti väikesed salatipotid ja taimeistikud aknede peale panna.
Alustasin akendest. Neid ilmselt ei ole keegi aegade alguse esimesest korrast alates üle värvinud ja kuna verandasid teadupärast oli kombeks omal ajal ehitada maja päikesepoolsesse külge, siis aastate jooksul oli klaase kinni hoidev Pätsu-aegne kitt sealt ka päikese tõttu kohati sootuks lahkunud. Kunagi oli Toriseja üritanud paari kohta silikooniga ka kohendada, aga ausalt - seda tulemust nähes hakkasid mu silmad ketšupit jooksma ja ma pidin peaaegu pimedaks jääma. Mitte kõik inimesed ei peaks püüdma peent käsitööd teha, ütleme nii.
Aga ma asusin entusiastlikult asja kallale ja peatselt oli esimene pool veranda akendest uue värvikorra all. Enne muidugi ma kraapisin kogu lahtise kiti ära teostasin mõningad filigraansed viiped silikoonipüstoliga. Ma ütlen, et kui mul peaks kunagi häda käes olema ja lisateenistust tarvis, siis ma pakun ennast lahkesti tordipritsiga töötamise spetsialistiks. Ehkki minu esimesed katsetused asja silikooni abil parandada nägid välja suhteliselt sarnased Toriseja töö tulemusele, muutusin ma iga aknaruuduga järjest osavamaks ja lõpuks oli lausa uskumatu, milliseid vigureid ma tegema õppisin.
Tõsisemad tislerid ja muidu puidumehed ja puukoid haaravad nüüd kindlasti peadest kinni ja oigavad et "Andke abi, kes siis silikooniga niimoodi aknaid parandab! Tuleb ikka liistud ära vahetada ja särki-värki!", aga ma ütlen ausalt - esiteks on need aknad niikuinii ajutised ja lähevad hiljemalt järgmisel aastal lõkkeroaks ja teiseks - äh, minge te ka metsa :-) Teen nagu oskan.
Igatahes oli erinevus before ja after pildi vahel sama suur nagu öö ja päev.
Alguses nägid veranda aknad välja sellised:
sentimeetriste tikside abil raamide küljes.
Paled olen siin juba jõudnud poolenisti ära värvida punaseks.
Kardinad, mida pildilt näha, olid ikka tõelised solkmed ja lahkusid akende eest ribahaaval ainult minu sellekohase vihje peale. Taevas ise teab, kuidas nad sinnamaani üldse ees püsisid, päikesest läbi kõrbenud.
Pärast värvimist ja uute kardinate etteriputamist nägid aga aknad välja hoopis sellised.
Ma ei hakka siinkohal rääkima, millist habibi-viletsust me nägime et neid aknaid alguses eest ära saada ja millist habibi-viletsust ruudus siis, kui neid uuesti ette tagasi panna üritasime, sest ega ma õues ei saanud nendega midagi teha. Mitte et mulle eriti palavus korda läheks, selle oleksin ma välja kannatanud. Aga neid tuhandeid parme ja kärblasi ja herilasi, kes parvena mind ründasid ja minust suuri tükke välja hammustasid - neid ma küll välja ei kannatanud. Seega vedasime aknad majja ajutisse kolikambrisse ja reanimeerisin neid vaesekesi siis seal.
Ma ei tahaks pikemalt peatuda ka sellel lool, kus Toriseja arvas et tema aknad millegipärast nagu Jeesuse jalad iseenesest õhus seista suudavad ja sealt mitte alla maa peale ei kuku. Miks ta muidu heast peast, kui me ühte nendest akendest tagasi ette üritasime nikerdada, selle lahti lasi ja haamrit tooma lahkus, nõnda et aken veel enne tema redeli pealt alla jõudmist vastu maad käntsatas ja keskmise, kõige suurema klaasi kildudeks kukkus. Seda kisa ja tänitamist, mida siis nelja ruutkilomeetri peale kosta oli.... Sellest ma ka parem ei räägiks. :-)
Uue klaasi panin targu ise paika, ei hakanud igaks juhuks enam riskima...
Praeguse hetke seisuga on mul veel värvida 4 akent nii seest- kui väljastpoolt.
Ja maja ise ootab uut värvi. See peaks ka veel selle aasta sees juhtuma, kui Jumal annab ja liiklusolud võimaldavad.
Verandaga on suht´ ühel pool. Kohvi seal veel külalistele pakkuda ei saa, sest minu potiaiandus laiutab praegu veel ukse ees.
Ja seal on sees kaks potentsiaaliga asja, mis on vaja enne korda teha.
Esiteks see diivan...
Ja siis see uks ...
Uskumatu, mida kõike ikka inimene vanas eas ära õppima ei pea. Ja seda kõike ainult selleks et oleks koht, kus ennast kohvikruusiga diivaninurka krussi keerata ja raamatut lugeda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar