Igasugust roosat värki

Üldiselt ma olen sedasorti inimene, kellele roosa värv mõjub nagu punane rätik härjale - lahtiseletatult: kohe üldse ei meeldi. Ma mõtlen ikka et raudselt pidi see olema kolmapäev, kui jumal roosa värvi välja mõtles - kesknädal, tüütu ja vastik. Sellel päeval loodud värvist ei saanudki midagi head tulla.
Palun vabandust siinkohal kõikide nende paadunud roosafännide ees, kuigi ma teie hullust ei mõista. Mina ei laseks oma majapidamisse ühtegi roosat värvi eset lähemale kui 10 jooksvat meetrit ümberringi.
Paraku on elus olukordi kus ilma roosa värvita kuidagi hakkama ei saa. Näiteks kui su tütre klassijuhataja otsustab ootamatult titepuhkusele minna ja paarile poisinaasklile vahelduseks ühe väikese plikatirtsu ilmutada. Pidasime koos Marise ema Anu ja Kristini ema Astridiga nõu ja leidsime ühiselt, et see on nüüd selline olukord, kus ilma roosa lapitekita küll kuidagi hakkama ei saa. Mõeldud-tehtud-kokku lepitud: minu poolt idee ja teostus, Anu poolt moraalne tugi ja Astridi poolt heegeldatud detailid (sest minu saamatu suhe heegeldamisse on ammu teada :-D).

Astrid heegeldaski valmis 10 imeilusat 10x10 cm lappi. Mina tegin teki valmis ja õmblesin need sobilike kohtade peale.

Lisaks heegeldatud detailidele kasutasin veel tavalist puuvillast pitsi.

Teki ääred plaanisin lihtsalt roosa niidiga läbi teppida, aga teppimise käigus selgus et masin va sunnik tõmbas riide hoopis omasoodu vildakile. Tulemus ei olnud üldsegi see mida ma alguses silmas olin pidanud, aga moodustas teki servale huvitava reljeefse tasapinna ja oli lõppkokkuvõttes isegi huvitavam.




                                                            Tekk sai selline

Anu tegi oma väikeste valgete kätekestega valmis kaardi meie kõigi nimel

ja Astrid lisas omalt poolt ühe vahva nuku, mille ta valmis nikerdas.

Aga roosat värki on minu majapidamisse veelgi sisse imbunud. Ma sain nädalavahetusel nimelt ühe vana võlaga (iseenda ees) ühele poole. Leidsin enne jõule Abakhanis ringi tuuseldades ühe huvitavat värvi lõnga, millele ma ei osanud kuidagi nime anda. Isegi kõrvalolevale tabelile vaatamata :-)
Justnagu oli punane, aga päris ei olnud ka.
Justnagu oli roosa, aga ei olnud ka.
Justnagu oli halli-roosa-kirju, aga justnagu ei olnud ka.
Justnagu oli halli-punase-kirju, aga ikkagi mitte päris.
Ühesõnaga, sihuke imelik värv, aga rohkem ikka nagu selline imelik... roosa.

Hakkasin sellest alguses randmesoojendajaid tegema ühele sõbrale jõulukingiks, aga mida rohkem ma kudusin, seda rohkem ma aru sain et nendest tulevad ikka väga nigelad ja koledad randmesoojendajaid. Lõpuks jätsin nad üldse pooleli, sest tuju ja tahtmine neid ära lõpetada läks üle. Seisid teised siis nii paar kuud mul laua ääre peal ja ootasid oma aega. Mina aga muudkui vaatasin neid ja mõtlesin et ei tea, kas üldse ja millal ma need valmis teen. Lõpuks võtsin siiski vardad uuesti kätte, aga siis juba teadmisega et randmesoojendajaid nendest nüüd enam küll ei saa. Hoopis sõrmikud. Oma viimasel Abakhani-reisil leidsin ühed huvitavad aplikatsioonid sealt, mida  ma samamoodi ühegi värviga seostada ei osanud. Need kuulusid tundmatut värvi sõrmikutega justkui samasse komplekti. :-)

Sõrmikud said lõpuks sellised, koos imelikku värvi aplikatsioonidest tuuninguga.







Veidrat värvi aplikatsioonid.

Tuunisin tuuningut. Litrite ja seemnehelmestega.


Tänaseks kõik. :-)