Igasugu roosat värki VOL 2

Järgnevat tasub raudselt ise kodus järgi teha, niivõrd lihtne on see kõik. 

Eks sellega ole ikka nii, et kui kuskil midagi on, sinna tuleb juurde ja kui juba alguses pole midagi, siis pole seal varsti enam sedagi. Roosadest asjadest rääkisin eelmisel korral ja sellest kuidas ma roosa-allergikuna endale 100 m (või oli see 10 m) raadiuses majapidamisse ühtegi seda värvi eset ei luba. No nüüd neid ikkagi imbub mulle majja sisse nagu 10-15 aastat tagasi vabakäigu-reklaamiagente kontoriruumidesse - uksest ja aknast.
Üldiselt on Laura kõiges süüdi. Ja et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama hoopis sellest et pärast seda kui me talle tema pastapliiatsi tindiga lootusetult ära määritud jope asemele korraliku viksi ja viisaka mantli ostsime, ei sobinud seni kasutusel olnud müts (oh, kõik maailma mütsid, andke mulle andeks et ma selle toraka teiega ühte liigitan!) enam mitte kassisaba allagi. Ma mäletan väga hästi, kuidas Laura oli möödunud aastal ühel koolivaheajal mu vanemate juures ja kui ma teda sealt siis linna tagasi tooma läksin vaatas mu ema mulle hirmsüüdlaslikul pilgul otsa ja ütles umbes niimoodi: "Kuule, ma räägin sulle et ära mind süüdista, eksole. Ta ise tahtis seda saada väga ja ma siis ostsin. Aga ma ei tea, misasi see on ja milleks seda kasutatakse. Tema üldiselt kannab seda peas millegipärast. Äkki see on müts?"

 Seda sinepikarva kootud ja tutiga rotinahka oli tõepoolest ka juba uuenda üsna raske mütsiks pidada, aga mida aeg edasi, seda keerulisemaks selle identifitseerimine muutus.
Laura kandis seda ka umbes nagu tübeteikat või jarmulkat, kusagil taga kuklas. Kuidas see tal õnnestus nii et müts peast maha ei kukkunud, mina tõesti ei tea. Sellel on ju igavene jurakas raske tutijunn otsas, mis oleks kõigi füüsikareeglite kohaselt pidanud mütsi peast maha tõmbama, aga ei - see seisis tal kuklas nagu kahepoolse teibiga liimitult.
Ühesõnaga. Uus vinks-vonks mantel sai siis ostetud ja jumal tänatud, Laura ise ka ühel hetkel leidis et tõepoolest, see vana müts vist enam eriti ei sobi jah. Taevas olgu kiidetud selle ilmutuse eest! Aga see selleks, uut mütsi oli vaja. Kitsi inimesena olen ma alati arvanud et kui on midagi, mida ma saan ise teha, siis ei ole mõtet selle eest poes raha välja käia. Enamikel juhtudel. Müts käib enamike juhtude alla.



Alguses mõtlesin et teen niisama mustast lõngast klassikalise "sobib-kõige-juurde"- mütsi, aga no kus sa saad siis. Ühevärvilisest mustast ideest koorus roosa-lilla-musta-kirju peakate, sest ma kunagi tegin Laurale oma maagilise kindamustriga käpikud ja nüüd mõtlesin et võiksin mütsi peale sama mustrit kasutada. Lihtsalt natuke oli vaja nikerdada.







Mütsi alustasin nr. 2,5 varrastega ja kudusin kõigepealt 105 silma. Siis alustasin kudumist 3 parempidi-3 vasempidi soonikus. Kudusin soonikut 15 rida, siis tegin vahepeale mustriosa ja jätkasin jälle soonikuga.
Skeem üldiselt nägi selline välja, kui keegi peaks ise teha tahtma:

No ja lõpuks lihtsalt õmblesin servad kokku ja oligi müts valmis.
Salli oli ka loomulikult juurde tarvis.

Alguses mõtlesin jälle et kasutan taas sama mustrit aga siis leidsin  Abakhanist soodushinnaga (2.85) laheda 1-tunni-sallilõnga. Kahjuks või õnneks roosat värvi. Silt lõngatokil lubas et tunni ajaga saab toreda salli. No ma katsetasin. Hakkasin laupäeva õhtul kell 21.47 kuduma ja lõpetasin kell 23.04. Läks tibake kauem, aga ma tegelesin vahepeal muude asjadega ka. Aga noh, pmst võib ikkagi öelda et tunni ajaga oleks tõesti valmis saanud. Kasutasin vardaid nr 9 ja kudusin 11-silmaga (kuigi etiketil soovitati nr.10 8 silma) lihtsalt edasi-tagasi parempidise koega. Ei mingit mustrit.
Sain mõnusalt pika ja pehme allisoolika, mida sai kenasti kahekordselt ümber kaela mässida.
Kogu komplekt siis koos omanikuga siin :-)