Selguse mõttes olgu kohe öeldud et ei, Kivinõid ei tinistanud mind sugugi sellesse veidrasse usulahku, mida märkimisväärne osa inimestest täna näikse järgivat ning kus igale tähtkujule on oma kivi loositud, igale inimesele oma mineraalitükk määratud ja igale emotsioonile ka personaalne rahn omistatud. Mina pole sellisest hullusest veel aru saanud ega vist saa kah. No mismõttes kivi ravib haigusi? Parandab meeleolu? Toob õnne? Ah, jätke järele...
Mind paelus kivide juures pigem nende värviküllus ja vormide rikkus, see väärikas jahedus kui neid käes hoida. Ehete valmistamisel on ikka märgatav vahe, kas teha neid mõnikord küll palju paremini käsitletavast, kuid tehislikust ja sünteetilisest materjalist, või siis kasutada ehedat kivi. Viimane on ikka "päris", täiuslik oma ebatäiuses.
Kõik kivid mulle muide ei meeldi. Või noh, "ei meeldi" pole vast õige määratlus. Pigem on õige öelda - mitte kõik kivid ei tekita minus soovi neist midagi teha või neid endale soetada. Nad lihtsalt ei kõneta mind. Nüüd läks küll vist väheke diibiks ja ikkagi esoteeriliseks lappama, aga muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska. Mõned kivid on minu meelest lihtsalt igavad. Need on kas ebamäärast värvi või siis ehtekaubanduses nii üleekspluateeritud (nt ametüst ja roosa kvarts), et nendest on kohe tahtmine miilide kaugusele hoida.
Mõned aga on oma värvi või mustri poolest hästi huvitavad. Esoteerikapoodides müüdavates poolvääriskividest meeldivad mulle ennekõike puhta värvitooniga kivid: sinine lasuriit ja apatiit, metalne püriit, sügava kuldpruuni varjundiga tiigrisilm või sätendav kuldkivi. Aga ta avaras looduses leidub kive, mis ei oma küll kaubanduslikku väärtust, kuid on sellest hoolimata üliägedad. Ma näiteks kunagi korjasin Austriast Grossglockneri liustiku servalt täiesti suvalisi kive terve peotäie ja tegin sellest kaelakee. Siin saab seda näha. Paar kivi on veel praegu mul alles ja ootavad oma aega.
Aga poolvääriskivide juurde tagasi tulles, siis minu kõige suurem lemmik on puhas roheline malahhiit. Kunagi lapsepõlves ma lugesin mingit vene muinasjuttude raamatut, mille pealkiri oli "Malahhiitlaegas". Ja samanimelist multifilmi mäletan ka. Malahhiidis on nagu mingi väärikus ja salapära minu jaoks.
 |
| Foto allikas www.fossilera.com |
Tegelikult kulus mul alguses hulk aega, et välja mõelda mis tehnikas seda teha. Liialt palju pärleid ma kivitüki lähedusse ei tahtnud, need oleksid tähelepanu kivilt endalt ära hajutanud. Seetõttu otsustasin üle tüki aja jälle soutache´i tehnikat kasutada. Hakkasin siis ühest otsast peale nagu ma tavaliselt lasen selles tehnikas tehtud töödes täiesti omatahtsi kulgeda, aga mingil hetkel sain aru, et nüüd tuleb vist ikka mingi süsteemi ja korrapäraga asjale läheneda. Kõige õudsem piin mu jaoks...
Vahepeal soetasin endale Haapsalu Valge Daami päevadelt juurde mõned ümmargused malahhiidist pärlid, et põhikivi liiga üksikuks ei jääks.
Alguses lendas töö nagu linnutiivul. Sain põhiosa ruttu valmis ja isegi ühe poole kee osa ka, aga siis jäi asi toppama. Teist samasugust tükki, peegelpildis 1:1 esimesega sarnast - no lihtsalt ei suutnud ennast sundida seda tegema. Nõnda see poolik jupp seisiski mul terve pool suve ja terve sügise. Vahepeal jõudsin juba kõrvarõngad valmis saada, neid juba ka kanda.
Tegelikult oligi eile mul üks tore päevane pidulik tööüritus, kus selle kaunitari esmaesitlus toimus. Viisin ta enda kaelas kenasti ja viisakalt seltskonda :-)
Aga juba valmivad uued ja uued iluasjad. Neist edaspidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar