esmaspäev, 18. detsember 2017

Shibori siidiga kaelakee ja käevõru

Alguses oli lihtsalt üks pael ja muud ei midagi ....
Aga see polnud mitte mingi niisama pael, vaid shibori siidist pael!


Shibori siidist tehtud ehteid olen oma blogis varemgi korduvalt maininud, näiteks siis kui kirjutasin vaesemehe shiborist ehk sellest, kuidas ma ise proovisin sarnast tulemust saavutada. Loomulikult ei näinud minu töö tookord isegi originaalilähedane välja, sest tehnoloogia oli hoopis teine, aga see selleks. 
Ma olen neid ehteid juba aastaid imetlenud ja mõelnud, et heldeke, kuidas saavad ühed asjad nii ilusad olla. Pinterestis on mul sellistest lugematu hulk näidiseid ja mõtteid kogutud, mida ma aeg-ajalt siis sirvin ja mõtlen, et küll tahaks ise ka proovida. 
Kõige selle peale võttis mu õde Andra suvel lõpus kätte ja tellis mulle kusagilt internetisügavusest terve 20 cm jupikese.  
Ei julgenud ma sellega väga pikka aega midagi peale hakata - kartsin, et keeran kihva. Läks pea pool aastat, enne kui tihkasin selle lõpuks kätte võtta reaalse eesmärgiga sellest midagi tegema hakata. Selle ma otsustasin muidugi kohe ära, et valmistan sellest midagi iseendale ja kui hästi välja tuleb, küll siis vaatab edasi. 
Nüüd võtsingi sihiks, et selle aasta töökoha jõulupeoks teen asja valmis. 
Kõigepealt muidugi pidin möönma tõsiasja, et vaatamata minu megasuurele pärlikollektsioonile on mul jälle täpselt need õiged ja vajalikud puudu. Ega´s midagi, päästja Karnaluks aitab... 
Aitaski. Leidsin sealt 100%-lt sobivad pärlid nii tooni kui suuruse poolest ja töö võis alata. 
Võttis aega terve nädala, siis sain valmis kaelakee

Siin ka lähivaade

Nägin paela paigutamisega ikka kurja vaeva, et see ilusti püsima jääks. Tahtsin olemasoleva materjali maksimaalselt ära kasutada, sest mul oli seda tõesti äärmiselt piiratud koguses ja iga millimeeter oli arvel. 
Nüüd võin vist öelda, et minu ökonoomitsemine seekord ületas kõik terve mõistuse piirid, kuna kokku jäi mul kogu 20 cm-st ribast alles täpselt niipalju (võrdlusena tavamõõtlmetes tikutoosiga):

Veel nädalake, ja valmis sai ka käevõru.

Kuna vahepeal olin leidnud Kangadžunglist veel ühed sobivad pärlid, siis nendest sai plaaniväliselt valmis nokitsetud ka kõrvarõngad
.

Ehkki ma ei ole oma tööde hindamise osas ise kuigi objektiivne, olen ma ometi arvamusel, et selle komplekti näol on tegemist minu seni kõige ilusama ehtekomplektiga, mida ma üldse olen teinud. 
Jäin tulemusega ikka ülirahule ja tundub, et pean hakkama laiast maailmast neid kummalisi ribasid ikka veel ja veel muretsema. 

Natuke shibori ajaloost ka, kellele huvi pakub:
Tegemist on väga vana Jaapani kangavärvimise tehnikaga, sh teadaolevalt vanima indigovärviga värvimise tehnikaga, mis saavutas oma populaarsuse kõrgpunkti varasel Edo perioodil (1600-tel), mil madalamasse klassi kuuluvatel inimestel oli keelatud kanda siidi. 
Tuntakse 6 erinevat shibori tehnikat: kanoko, miura, kumo, arashi ja itajime
Minu töös kasutatud paela värvimisel kasutatakse arashi tehnikat. Selle käigus mähitakse kangas diagonaalselt ümber toru või pulga, seotakse kõvast kinni ja kortsutatakse/volditakse. Seejärel kantakse pintsliga peale värv või värvid, mis võivad olla nii toon-toonis kui sootuks erinevad (nt minu paelal vaheldusid lillad toonid sinise ja kollasega). Tulemuseks on alati diagonaalne värvimuster kangal. YouTube´ist leiab selle tehnika kohta ka hulgaliselt videomaterjali. 
Muide, Arashi tähendab jaapani keeles "tormi" ning diagonaalis kulgev muster sümboliseerib tugeva tuule ja tormi käes langevat vihmavalingut. 

Ja selle postituse lõpuks - ehkki ma reeglina eelistan olla pigem kaamera taga kui kaamera ees, siis siinkohal teen erandi ja voilà! - mina ise piduehtes oma kauni kaelakeega. 




1 kommentaar: