Kaks kaelakeed: "Ёжкин кот!" ja "Kuradi lohejuurikas"

Ma olen ikka aeg-ajalt oma tehtud ehetele nimesid pannud. Mul on ju Siurud, Sirtsud ja Säutsud ning mõni aeg tagasi sarnaste ehete sarjad nimedega Coral Reef, Aurora ja Melisandre. Aga üksikutele ehteasjade puhul ma sedasi üldjuhul ei tee. Nüüd aga tahan rääkida kahest kaelakeest, mis siiski ka omaenda nimed on saanud.

"KURADI LOHEJUURIKAS"

Mida kinkida põhikooli lõpetavale tüdrukule, kes on paras raamatuhull (teismelise kombel natuke muidu ka) ning satub iga kord vaimustusse kui loeb mõnest müütilisest olendist, olgu selleks siis rääkiv puu, veganlust harrastav vampiir või kristallhammastega ükssarvik, kes peeretab vikerkaarevärvilisi liblikaid?
Mina ei suutnud midagi sobivamat välja mõelda kui draakonikujutisega kaelakee.
Idee oli mul suurepärane, aga ütlen kohe ära, et see kee on ilmekas näide sellest kuidas oskused ja ettekujutus valmis asjast omavahel kohe sugugi ei ühildu. Hädad algasid juba siis, kui ma mööda internetti ringi lappasin ja inspiratsiooni otsisin, et mis poosis see elukas seal kaelas üldse rippuda võiks (omavahel öeldes - ma pole suurem asi spetsialist sisalikulaadsete olendite anatoomias). Lohede, draakonite ja sisalikega ehteid oli Pinterest pungil täis ning vahepeal tundus mulle juba, et olen "Troonide mängu" kõik 8 hooaega fotoalbumina ka ära vaadanud. Paraku ei pannud mitte ükski nähtud kujutistest peas ideepirnikest põlema. Nii ma siis võtsingi olukorra järjekordselt kokku tõdemusega - kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee ise ära.

Tiivad tulid kohe päris ägedad välja ja olid enam-vähem sellised nagu ma ette kujutasin, aga ülejäänud kere ei tahtnud kuidagi sama lihtsalt järele tulla. "On kuradi juurikas!", jõudsin ma endamisi musttuhat korda sisiseda, kui järjekordseid kontuure kustutama pidin. Ega see markeerimispliiats sealt vildi seest väga lihtsalt maha ei tule ka. Lõpuks otsustasin, et tikingi tiivad esimesena valmis ja siis vaatan uuesti, mis sellest pagana keskosast saab. Muidu kaabin ja katkun õnnetu vildi selle koha pealt lausa auklikuks.
Värvi osas oli õnneks valik selge ja siis muret polnud - sinine. Lisaks oli mul üks ilus kivi, mille tahtsin ka kaelakee sisse panna - selline läbipaistev, seest mõranenud kristall. Kuhu ja kuidas see veel sinna kompotti pidi mahtuma, polnud mul aimugi.

Kasutasin nelja värvi tikkimisniiti: ühte musta ja kolme sinist tooni Puppetsi mulineed. Algus tundus üsna paljutõotav, aga kui tiivad valmis said siis oli kereprobleem jälle ukse ees. Tikkisin siis pea ja kaela valmis. Kere oli ikka segane. Tikkisin ka saba valmis. Kere oli ikka segane. Kinnitasin oma plaanitud kivi sinna kohta, kus draakoni kõht oleks pidanud olema. See vähendas küll kereprobleemi pindala, aga ära ei kaotanud. Lõpuks andsin alla ja tikkisin pagana sisalikujuurika kõhu kivi ümbert lihtsalt siniseks ja viskasin mõned pärlid ka üldmulje segamiseks, sest ilmselgelt minust ikka lohekunstnikku ei saa.
Ma ei hakka kirjeldama, milliseid nõelakunsti surmasõlmesid (projekt DJ Nõelaga Heegeldamine feat. Makramee) ma sooritasin selle kivi peal oleva pärlitest käpa moodustamiseks, sest see poleks lihtsalt võimalik. Kui keegi paluks mul seda korrata, siis ei saaks ma sellega enam mingil juhul uuesti hakkama.
Aga valmis ta sai ja õigel päeval lõpuaktusel ka kaela pandi. Nimeks pandi... Smaug. Well, yeah...
Minu ettekujutus lõpptulemusest oli küll kaugel sellest, mis tegelikult välja tuli, aga ega kogu aeg vist ei saagi vedada. Mõni asi kohe tahab algusest peale iseenda elu elama hakata ja mul pole siis muud teha kui alla anda ja lasta asjadel omasoodu minna.

"Ёжкин кот!"

Selle kaelakee kohta siin vasakul ma ütlen kohe ära, et ainult teostus on minu oma. Idee ei ole tulnud minu peast. Originaal on hoopis müügil Etsy.com e-poes ja pärineb Mehhikost. Tootetutvustuse kohaselt on tegemist ühe selles riigis elava põlisrahva - huicholi hõimu indiaanlaste rahvusliku käsitööga. 

Minuni jõudis see läbi Kadi tehtud Facebooki postituse, kus ta mulle selle pildi saatis ja nagu möödaminnes väljakutse esitas: "Kas teed ära?". Zoomisin pilti, pidasin aru ja - milles küsimus?

Selgus siiski, et kee tuleb teha mitte Kadile, vaid Katrinile, kes päris-sooviga ette jõudis. 

Aga ega´s midagi. Asutasin ennast järjekordsele YouTube täiendkursusele ja vaatasin läbi terve hulga sedasorti pärlitega tikkimise õppevideosid. Siis katsetasin ise ka. Nii ma kogu aeg õpingi. 

Sellel pildil siin on originaal. Nagu näha on see oluliselt suurem kui minu tehtu. Kui minu kees oli ainult 42 lille, siis originaalil lugesin neid kokku 94. 

Kes tahab rohkem pilte originaalist näha, siis saab seda teha SIIN. 

Esimese asjana tuli hakata ükshaaval neid väikesi lillekesi tegema. Ühest küljest oli see kurjavaimu tüütu nikerdamine, hoopis teistsugune kui minu harjumuspärane tikkimine ja pärlendamine, aga ma pean ütlema selle projekti kiituseks, et lõppkokkuvõttes oli tegemist kuldaväärt ettevõtmisega! Ma sain siia rahulikult ära kasutada kõiki oma kunagi aegade alguses omandatud värvilised seemnepärleid, mis mul muidu kasutuna karpides seisid ja ainult mõnikord pinnatäitena arvesse tulid. Nimelt on nende pärlite puuduseks see, et nad ei ole pakis kõik täpselt ühesuurused, mistõttu oma praeguses tehnikas mul neid eriti kasutada ei ole võimalik. Aga selle kaelakee lillede jaoks olid need nagu loodud. 

Kui piisav hulk lillikesi valmis, pidin hakkama mõtlema milline see keeosa teha. Võtsin aga jälle YouTube´i ette ja tudeerisin edasi. Tahtsin midagi väga lihtsat, et peatähelepanu lillekeste pealt ära ei kaoks.
Kui siis lõpuks keeosa valmis sain, avastasin, et olen ülemäära hoogu sattunud ja tegelikult peaks see oma 10 cm lühem olema. Ei muud kui harutama...

Ja nüüd siis see osa, miks tolle kee nimeks "Ёжкин кот!" sai. Esmalt selgitan aga, mida see väljend üldse tähendab. Ma leidsin selle ühest venekeelsest käsitööfoorumist ja arvestades konteksti, milles seda kasutati, kõlas see minu jaoks intrigeerivalt. Hakkasin väljendi etümoloogiat natuke lähemalt uurima ja avastasin, et heldeke, mäherdune vajalik sõnapaar! Kel huvi ja tahtmist, siis SIIT võib natuke ise vaadata. 

Vene keele mitteoskajatele selgituseks, et seda tõlkimatut väljendit saab lisaks kõigele muule kasutada vajadusel ka viisaka vandesõnana. Ehk et võib küll öelda ka erinevaid b-tähega algavaid sõnu vene keeles, aga need pole kuigi viisakad. Samas (proovides seda siiski mingil moel otse tõlkida) - kuidas saaks kellegi/millegi "okaskassiks" või "siilikõutsiks" nimetamine kellelegi solvav olla? Mina olen terve elu ebameeldivaid inimesi endamisi  "käguheeringateks" või "kärsaga leevikesteks" kutsunud ja keegi pole kaevanud. 

Ёжкин кот võib eesti keeles olla vasteks positiivsetele üllatushüüetele nagu "kanäe!", "ossa poiss!" või "oh, kui äge!", aga see asendab oma universaaluses täiesti rahulikult ka selliseid arvamusi nagu "kuradi kurat!" või "assaraisk!".

Just need aga olidki väljendid, mida ma katkematult omaette pomisesin kui hakkasin neid õiekesi kee külge õmblema. Sellist kohta terve laua peal ega pärlit lilleõies ei olnud, kuhu mu pikk tamiil taha kinni poleks jäänud, ennast ümber iseenda umbe sõlminud või lihtsalt käigupealt krussi keeranud. Julgelt 2/3 ajast ma harutasin ja 1/3 ajast sain natuke õmmelda ka. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ikka oli kaos ja katastroof. Ei kujuta mina ette, kuidas need indiaanlased seal kaugel küll nii kannatlikud küll on, et kümnete viisi hommikust õhtuni niimoodi mässavad.
Tänasin omaette õnne, et minu laual olev versioon nii väike oli. Jumaluke, kui ma oleks pidanud neid lilli sinna 90+ tükki panema - ma ei kujuta ette, mismoodi see mäsu siis veel välja oleks näinud!
Aga valmis ta sai ja siin ta on, see "Ёжкин кот!". 
Kaelas muide väga äge. Eriti päevitunud naha taustal, ma oletan.